Lilypie Fourth Birthday tickers

Lilypie Kids Birthday tickers

reede, 17. veebruar 2017

kui süda kutsub

ma jätkuvalt imestan, kuivõrd tore on igapäevaselt elu koos reaalse abikaasaga :) aprillis saab aasta täis ajast, kui ta siia kanti töö leidis. ütleme nii, et minu igapäevaelu on lill mis lill ja ma leian end tihti mõtlemast, et kuidas kuradi moodi ma seda enne kõike suht sujuvalt üksi tegin. õige vastus on vist, et midagi muud ju ei jäänud üle. 
ma olin nagu autopiloodi peal E-R, siis oli maniakaalne nädalavahetus (sest 100 asja oli ju vaja koos ära teha/külastada/nautida/arutada) ja siis kordus kõik taas. nii nädalaid, kuid ja aastaid. 
praeguseks ma olen jõudnud järeldusele, et  peaaegu aasta olen ma olnud täiega laisk, sest mul on olnud see võimalus. vahel loen diivanil raamatut või teen mingit oma asja, kui Herr Abikaasa lastega igaõhtust pessu-unejutt-magama rutiini läbib, ja ma mõtlen, et ma võiks ju ka seda teha. teeks vaheldumisi, aga ju siis praegu ma veel tunnen, et on tema kord. kõigi nende aastate tõttu, mil ta eemal viibis. ise ta on muidugi jummala rahul. aga varsti ma tahan seda muuta, sest muidu kasvavad K-d nii suureks, et mul pole enam kellelegi õhtujuttu lugedagi. 
igasugu muid näiteid on ka, ükskõik, mis tööd või tegemised on, Herr Abikaasa ikka ütleb, et sa ei pea tegema/tulema, puhka. no ja ma olengi kohati puhanud. jälle vist kõigi nende aastate eest. aga nüüd ma tunnen, et see laisklemine tuleb ikka ära lõpetada ja jälle tegusaks hakata :D
samas mulle väga meeldivad argihommikud, kus mina tegelen ainult minuga, s.t. laste äratamine, valmissättimine, loomade toitmine ja autode soojapanek on tema töö. kui mina suudan ärgata, söögi valmis panna ja lastele patsid teha, siis on super. kui sa ikka ei ole hommikuinimene, siis on hea, kui su kõrval on hommikuti selline reibas ja ärgas kodanik ;) kõik tegevused on nii 100 x lihtsamad, ausalt!
tegelikult räägib A., et ta on ka täiega laisaks muutunud. õige ta on. ta on vist ka kuidagi puhkerežiimil. ennevanasti oli nii, et nädala sees tegime me telefonitsi plaani valmis, mis puhkepäevadel saama hakkas. reedel ta tavaliselt puhkas, sest noh, sõitke ise reede õhtul 2 h hullumeelsel Tallinn-Pärnu trassil olles vastutusrikkast töönädalast jummala väsinud. aga laupäeval-pühapäeval oli tavaliselt hull programm. seevastu eelmise aasta veetsime me nagu miinimumprogrammiga. majas sai küll üks ruum remonditud, aga muid asju, millest rääkinud oleme, ei saanudki tehtud. sel aastal proovime siis rohkem silmailu rajamisega tegeleda. 
eks see eelmine aasta oli tal tööl üks suur hullumaja. uus värk, väga kiire tempo ja pidevalt muutuvad olud. erafirmas käivad ikka asjad VÄGA palju teisiti, kui riigitööl. kui oled 17 aastat riiki teeninud, siis on päriselt ka väga keeruline harjuda. minu silmade läbi tegi ta uues kohas lihtsalt liiga palju. kui aga loomus kord selline on, siis teisiti eriti ei saa ka, eksole. no ja siis veel need pidevad telefonikõned ja lumikatte paksuse hindamine keset ööd jms.
nüüd aga loksub kõik vaikselt paika, sest riik kutsub taas ja 01.02. oli see päev, kus Herr Abikaasa sai vormi jälle selga tõmmata ning kõigest 11 km 140 km asemel tööle sõita. me kõik oleme rõõmsad ja õnnelikud!! sest noh, nagu asjaosaline tol hommikul ise ütles: "see olen see päris mina!" ja ma näen, kuidas inimene on rahul ja rahulik, omas elemendis. (missiis, et kõik on samuti uus ja võõras, kõike tuleb õppida ja uurida. ikkagi õige ja oma. oi kui oluline see on meelerahu ja enesekindluse koha pealt!)
ainult ühest asjast on mul kahju - pats tuli maha lõigata :(