Lilypie Fourth Birthday tickers

Lilypie Kids Birthday tickers

neljapäev, 31. juuli 2008

Mamma Mia!

ei läinudki kaua aega mööda, kui uut filmipostitust tegema saan hakata :) ja neid tuleb veel ;)
igatahes eile sai vaadatud ABBA muusikal põhinevat filmi Mamma Mia! Sisu oli tavaline - noorpaari pulmad, isa teadmata, lõpuks hoopis ema abiellub isaga - muusika aga super.
mul on mingi ABBA-pisik juba ammusest ajast sees. selles muusikas lihtsalt on midagi. kas te ei leia? võibolla on asi ka selles, et koorilaulu algusaegadel segakooris laulsime "Endlaga" ABBA popuriid koori juubeli puhuks ja sealt said kõik sõnad kenasti pähe. tavaliselt ongi ju nii, et ingliskeelsete laulusõnade peale eriti ei mõtle, kuidagi niisama jäävad meelde, ja olgem ausad, ega tänapäeva lauludel väga sisu pole ka. Filmis aga olid laulud ritta ja tegelaste suhu pandud just sõnade järgi. tõlge oli all ja puha. ilus lüürika on, isegi väga.
nii ma siis hõljusin pärast kodu poole, hea kerge tunne oli ja süda nii soe nii soe.
ja mida ma näen, reedest hakkab jooksma Pärnus! esilinastusena "The X- Files: I Want To Believe" ootan huviga.

teisipäev, 29. juuli 2008

lillepeenart vaadates

tahaks käsi laiutada või lausa kiruda. no ei õitse sel aastal midagi ja kõik on valesti. ma ei saa kohe üldse aru. probleem on olnud põhiliselt selles, et taimed, mida istutan, hakkavad kenasti kasvama, moodutavad ilusad õied, jõuan neist isegi rõõmu tunda ja siis mõned päevad hiljem vaatan, kuidas kõik lihtsalt ära kolletab. no ei saa aru. vahepeal oli ju vihma ja kui pole olnud, siis oli kastekann. aga ikka samamoodi kuivavad nagu ära - lähevad kollaseks ja kuivavad :( ei julge kohe uusi ostagi...
ja siis veel igasugused imelikud asjad, mille tõttu olen jõudnud otsusele, et järgmisel aastal ostetavate lillesibulate tsekid tuleb alles hoida kuni õite saabumisteni, et vajadusel poodi tagasi minna ja uurida, kuidas nii juhtuda saab. nimelt ostsin tulipunased gladioolid, mis osutused lilladeks! ja lilled (mille nime ma ei mäleta), mis pidid tulema pikad oranzide õitega, on praegu madalad ja ma arvan, et nendest tulevad päevalilled!!! ma ei salli päevalilli! üldse mitte. sellegipoolest toovad inimesed neid mulle järjekindlalt sünnipäevaks, sest need õitsevad siis. ma ei kujuta elu ette inimesel, kellel on sünnipäev maikuus ja ta ei armasta piibesid. vaeseke! neil on ju nii intensiivne lõhn, õnneks päevalilled ei haise ;)
see oli ikka paras ninanips küll, kui ma ootasin ja ootasin, aga mitte ei saanud aru, miks mu taimekesed üldse pikemaks ei sirgu. ühes naaberaias on taolised ja need olid juba heina kasvu selleks ajaks, kui minu omad 5-10 cm pikkused olid... tänapäeva kaubandus ma ütlen. kusjuures need olid pakendis, korralikus pakendis.
mõtlen siin nüüd, et tuleb ikka püsikud panna, need on kindlamad ja tulevad ise, et pea pidevalt turule jooksma.
aga lilliad olid ilusad, õitsesid mitu nädalat :)

esmaspäev, 28. juuli 2008

tere maailm

ma olen nüüd ka usinate töömesilaste pere juures tagasi, kahjuks :( Puhkus läbi ühesõnaga.
mehe "30" jubileum ka peetud. ma väga täpselt sellest ei räägiks, teavad, kes nägid. aga pidu oli, no kuidas seda nüüd kirjeldadagi, mu mees ütleb selliste asjade peale tavaliselt ränk-raju-pime-lend. selline oligi. kuna oli ka mängujuht, siis õhtu ja öö jooksul toimus nii mõndagi pildistamisväärset. ja kuna sõjaväelastel valehäbi absoluutselt puudub, siis üsna mitme pildi peal on seismas mehepoegi, kes kannavad aadamaülikonda ja on selle üle veel väga uhked ka ;) naera ribadeks ennast. asjatavad ja seletavad, aga ise on porgandpaljad :p
see, et mina täna väga udu sees kõnnin, käib vist asja juurde, sest 2 magamata ööd järjest ja pidev jalul olemine, et 50 inimest ikka söönuks saaksid, nõudsid oma osa.

tukun nüüd edasi. seda olen tähele pannud küll, et ilm on ilus ja lilled tahavad kasta, aga hiljem, kullakesed, hiljem.

kolmapäev, 23. juuli 2008

keele viib alla

puhkuse lõpus otsustasin natuke täiuslik koduperenaine ka olla. sel ajal kui mees metsas sokku taga ajas (ja sai ka!), küpsetasin mina saia. teate küll, sellist kodusaia, mis vanaemadel hästi välja tulevad. minul tuli ka! kohe esimese korraga :P
mees hakkas ükspäev rääkima, et tema tahaks päris saia, sellist, mida vanaema tegi - suur ja kohev ja hea.
et kõik algusest ära rääkida, nagu asjad olid, siis peab kõigepealt ütlema seda, et Häää vormisai olevat suht sarnase maitsega. no ma ei tea, aga kui mees nii ütleb, siis küllap tema arust ka on ;)
igatahes mõte hakkas idanema. kui raske üks saia küpsetamine siis olla saab. mul ema tegi kogu aeg, kui ma laps olin. tal kippusid need küll veidi "seebid" jääma, aga tihti olid head ka. siinkohal pean mainima, et ma pole kunagi elus varem midagi pärmi kasutades küpsetanud. igasugu muud küpsetised ja pirukad on mu spetsialiteet (eriti itaalia juustu-singipirukas), aga pärmitaignaga pole seni sõber olnud. nüüd on sein meie vahel lõhutud ja ma arvan, et varsti tulevad ühed hiiglama head pärmitaigna lihapirukad :)
aga sai sai hea, väga hea - ilus ja kohev ja maitsev.
ega ma ei bossa, ma niisama räägin ;)

pühapäev, 20. juuli 2008

kui õnnelikku lõppu ei oleks olnud, siis oleks ikka jube olnud

käisin kinos. selle sündmuse võiks lausa ära märkida, kuna nii harva on Pärnus põhjust seda asutust külastada. et mis seal siis oli, et pidi minema? eks ikka "Sex and the City"
teate, kui see poleks nii lõppenud, nagu lõppes, siis ma oleks ikka tõsiselt häiritud olnud. mu mehel on minu arust veitsa mr. Bigi iseloom. no selles mõttes, et teab oma väärtust ja on selline veitsa ülbe ka. too tegelane on mulle alati meeldinud ja pigem on Carrie mind häirinud oma suhete keeruliseks ajamisega. aga ikka jube kole koht oli see abiellumise eelne hetk... ma vist vajutasin oma mehel kinos küüned peopessa, kui nad oma limudest välja astusid ja Big lillebuketiga sai.
tegelt ma tahtsin öelda, et hea film oli ja minu arust ei olnud nad üldse vanaks jäänud, nagu kõik siin kurdavad. ainuke asi, mis tegemata jäi, oli Samantha tiivaripsutus Naabrimehega. see oleks ikka olnud nii nagu vanasti ;)

hea küll, järgmised pool aastat filmiarvustusi ei tule enam vist. lihtsalt nii harva on Pärnus midagi vaatamas käia.

laupäev, 12. juuli 2008

ei hiirt ega harakat

mõnikord tulevad mul ikka vahvad ideed. näiteks ükspäev, õigemini õhtu, otsusasin mehega jahile kaasa minna. pean kohe algatuseks ütlema, et jaht oli tulutu looma koha pealt, aga jalutamine värskes metsaõhus on ju ka midagi väärt. seda jalutamist oli nii umbes 5 km. sel õhtul ei olnud ühtki looma näha, kogu mets oli vaikne, isegi linnud ei laulnud. veider mu meelest. kogu mu mehe suguvõsa väänles naerukrampides, kui kuulsid, et ma lähen kaasa. minu omad tegid sama, kui pärast rääkisime. mees see-eest oli nagu suht rahul ja ei saanud aru, miks kõik endast nii väljusid. meil oli koos tore ja see on peamine.

üleeile õhtul käisime aga uuesti ja seekord lubas juba rohkem. kohe metsa jõudes nägime põllul kitse, mida mu teine pool jahtima asus. hiilis teistpoole põldu ja kohtas seal veel üht. jama oli aga selles, et kõrval metsatukas tundis sokk meie lõhna ja röögatas nii, et ma suht ehmusin. ka kitsed ehmusid mu meelest ja panid jooksu. emaseid ei tohi ju lasta praegu, sest neil võivad talled olla ja rohu seest ei ole neid näha. sokud aga on paremini peidus. see soku häälitsus oli ikka võimas. ma pole ju selliseid asju varem kuulnud. veri hakkas kiiremini pumpama ja adrenaliin lahmas täiega. oleks ta ise kinni püüdnud hea meelega. mees rääkis pärast, et see oli noor loom, selline katkise plaadi hääl oli alles. pärast kuulsime veel, kuidas ema poegi piiksudes kutsus. ja siis teisest metsast kuuldus vanema soku häälitsusi. ah et kuidas see hääl kõlab? no ma ei oska seda järele teha, no põhimõtteliselt on see "bööh!", noorem tegi sarnast häält, aga algul tundus, nagu suurel kaslasel oleks midagi kurku läinud ja ta teeb köhimise ja urisemise vahepealset häält lühidalt.
hommikul tahtsime veel minna, aga udust sein oli ees, mida sa seal jahid või leiad...
nüüd läks mu jahimees uuesti metsa, mina jäin kodu valvama.
tegelt on tore nii mööda metsi kahlata. abikaasa arvas lausa, et ma võiksin püssi- ja jahiloa teha endale ka. arvan, et las olla, mulle meeldib niisama ka ringi vaadata ja kadaka taga kükitada, kui laskmiseks läheb. lasta ei taha.

metsmaasikamoos külma lehmapiima ja pannkookidega oli ka sel õhtul menüüs :) ise korjaline ja küpsetasime.

teisipäev, 8. juuli 2008

mõni klõps ka


lennuvõimetu varganäoga

Ruu, känguru

murumängud - võidu äärel

lõkkeõhtu Saaremaal

Kabli jaanituli

esmaspäev, 7. juuli 2008

varbad merevees

puhkuse ajal peaks aeg aeglasem olema, eks? praegu küll veel tunda ei ole ja ega ei hakka ka aeg tagurpidi minema vist. Muhus Üügu pangal on mul iga kord selline "aeg on aeglasem" tunne, aga mujal ei saa sellest aru kahjuks. tegevust on olnud küllaga, väike ülevaade vast.

no näiteks käisime Lätis - Araiži järveküla kaemas ja Turaida kindlust ja natuke Alfas Riia alguses poes ka. selline ühepäevane kiirkülastus naabrite juurde, selline mälu värskendav ja sõpradega aega veetev. järveküla oli küll muljetavaldav. selle kirjapildi eest ma muidugi ei vastuta, aga nii see umbes kõlas. ühesõnaga muinasajal mõtlesid külaelanikud, et loomad ja naabrid ei ole väga sõbralikud, peaks turvalisemasse kohta kolima. nii nad siis ehitasid parve peale majad ja ulpisid sellega kaldast kaugemale. eelmisel sajandil hakati järves olevat saart kaevama ja välja tuli hulk majakesi (üle 100), mis kunagi oli põhja läinud. sellest siis tekkiski saar. lätlased võtsid kohe härjal sarvist ja taastasid need ligilähedasel kujul, et tänapäeva inimesel ka arusaam tekiks, kuidas seal elu käis. soovitan soojalt vaatama minna.

ja siis veel olime nädalavahetusel Saaremaa peal. Muhumaa jaanalinnud ja kängurud on endiselt väga armsad. nad tahtsid isegi mul pluusi seljast süüa ja kõrvarõngaid näksata. seal on see päris känguru ka - see suur noh! magas rahulikult koivad siruli, kuni peremees ta maast lahti ajas. tegi siis eeskujulikult külalistele mõned hüpped ja keeras jälle külili :P
saarlaste seltskonnas on ikka väga lahe olla. nende keel on super! ma nautisin iga hetke, kui nad oma murrakut panid. kena keel on! see hakkaks mulle jube kiirelt külge, kui seal veidi elada saaks. on kohe sellised muhedad tegelased, kes jutustavad, kuidas paelussi kõhust välja saada või hirve püüda. nalja nabani :D ega koduõlu ka sellele vähe kaasa ei aita... eriti teistmoodi on see, kuidas neil puudub selline reserveeritus, nagu mandri inimestel on. kui on murumängud, siis ikka kõik tahavad mängida ja sundida pole üldse vaja. ja elu on saarel vilgas. mitte küll niiväga, kui Pärnus (kõik need kuramuse puhkajad on meie linna jälle üles leidnud ja autosid on kaugelt liiga palju).

homme, muide, on meil abikaasaga 2. pulma-aastapäev, mida läheme tähistama lõuna-eestisse.

p.s. mu mees on vahel ikka täielik romantik, kohe silma võttis märjaks mul.