Lilypie Fourth Birthday tickers

Lilypie Kids Birthday tickers
Kuvatud on postitused sildiga mina ise. Kuva kõik postitused
Kuvatud on postitused sildiga mina ise. Kuva kõik postitused

neljapäev, 14. märts 2019

Emakeeleaasta ja e-etteütlus 2019

Head emakeelepäeva!
Minu jaoks on ilus emakeel alati tähtis olnud. Vähemalt keskkoolist alates, kui meile suurepärane eestiaegne Õpetaja Aino tuli. Ma nautisin iga tundi, lugesin suurima heameelega läbi kõik klassikud (välja arvatud "Kuristik rukkis, seda üle kümne lk. lihtsalt ei suutnud), käisin vastamast ka siis, kui 1,5 kuud kodus kipsis istusin. Tema õpatas mind jälgima erinevaid keelenüansse, mistõttu on ka täna väga valus kuulata/lugeda, kui keegi ajab segi enne/ennem, pärast/peale. 
Igatahes, olin ma kunagi 12 aastat tagasi väga rõõmus, kui Vikerraadio e-etteütlust hakkas korraldama. Olen iga aasta püüdnud ikka osa võtta. 
Täna oli kirjutamine suht komplitseeritud, kuna olin koolitusel, kuid kõrvaklappide ja kahe nutitetefoniga tegin ära!
Tulemus oli tavaline - 3 viga :/ Seekord siis sidekriipsud, alternatiivsed variandid olid muidugi mul õiged, aga noh...

esmaspäev, 4. juuni 2018

tagasi kooli

nii hea tunne on lugeda üle hulga aja oma kodutööle tagasisidet ja tõdeda, et oled endiselt vormis.
ma arvan, et igaüks oleks tiba kõrvust tõstetud õppejõu sellise hinnangu peale: Usun, et E.-l on ...-ga töötada väga huvitav, tänu omaenda väga tähelepanelikule silmale ja seoseid loovale uurivale loomusele, samuti sõnalisele kõrgele pädevusele.
puhas rõõm :)
see andis enesekindlust minna baaskursusele, kui võimalus avaneb. 

neljapäev, 17. mai 2018

Lõks

käin viimasel ajal palju Tallinnas koolitustel ja kolan õhtuti linnas ringi. täna sattusin lõksu. ma lubadin eelmisel korral, et enam ei roni selle sisse, aga noh, lambakari... ah et millest ma räägin? pöördustest!
iga kord jäävad nad toppama, siis nõksuvad natukesehaaval edasi ja mul on pidevalt tunne, et ma jään väljudes sinna vahele... need on iseenesest hästi suured, aga klaustrofoobilises inimeses tekitavad ikka lõksus olemise tunde.
sellest ma ei hakka üldse rääkidagi, mida ma Tallinna rahvamassidest arvan.

kolmapäev, 9. mai 2018

Uued tuuled

Vahepeal juhtus nii :)
Tegin juba karjääri ka ;)
Ise olen rahul

kolmapäev, 6. september 2017

kunstiringis

ükskord Gildipäevade ajal sattusin lastega Maarja Magdaleena Gildi ja Leili klaasikotta. kuna aega oli käes laialt, siis lasin lastel meisterdada. ise olin taustajõud. ütleme nii, et jäi kripeldama ja oma sünnipäevaks organiseerisin siis ühe täiskasvanute kunstiringi :)
ilmselgelt kogu seltskond seda tegevust ei nautinud, aga osa küll. mulle hullupööra selline nokitsemine meeldib ja tulemus on ka ilus. lapsed muudkui räägivad, et tahavad veel minna. mul on sama soov, nii ei kindlasti teen ma ükspäev selle klaasbaleriini valmis, mis siiani seal akna peal mind ootab ;)
ah et mida tegime? näited siin:
minu sushi/küünlaalus
Karina öökull ja Karita kilpkonn
Tehnika ise on selline, et klaasi peale hakatakse laduma omale meelepärases kujus, värvuses ja suuruses klaasitükikesi, mis kinnitatakse liimiga. võib panna nii püstiselt kui lapikult, lihtsalt peab arvestama, et kogu see kunst läheb hiljem 800-kraadisesse sulatusahju, kus teravatest klaasikildudest saavad ümarad mummud. kui hoolikalt vaadata, siis minu sushialusel olid servad esialgu püsti, kuid ahjus sulades kukkus osa neist ümber. et siis väike põnevusmoment ka sees. 

reede, 21. aprill 2017

vesiaeroobika, kas ainult muttidele?

käin mina vesiaeroobika trennis eksole. alustasin ~15 a tagasi, vahepeal ujusin niisama, nüüd siis jälle naasesin oma vana armastuse juurde mõned kuud tagasi. trennis käin Tervise Paradiisis, treeneriks Anu Taveter (ja kui te mõtlete, et ta on hullult Andrus Veerpalu moodi, siis jah, nad on õde-venda). 
no ühesõnaga, mul on tunne, et vesiaeroobika pole enam see, mis oli 10-15 a tagasi just koormuse osas. ometigi olen mina 15 a vanem ja arvatavasti ka selle võrra vähem võimekas. tunne on aga vastupidine... nagu käiks vesivõimlemises :/
eelmises trennis oli mul suisa külm, terve trenn mõtlesin, et millal nüüd see hetk tuleb, kus pulss üles läheb ja natuke sooja saab. seda hetke ei tulnudki :( ja siis ma ujusin treeneri juurde uurima, kuidas saaks koormust suurendada trenni käigus, et sellest midagi kasu ka oleks. Anu on hästi päikeseline ja heatahtlik inimene, esiti natuke ehmus ja siis andis mõned nõuaended, kuidas rohkem koormust saada. 
ma saan temast ka aru - tennis käivad valdavalt 50-60-aastased prouad, eks minuvanuseid ja noori on ka, aga 30-st naisest mingi 20 on sellised vanemad. kui ma aastaid tagasi alustasin, siis olid pigem 20-30-aastased noored. miks see dünaamika nüüd muutunud on, ei tea. igatahes on. ja kui publik on teatud vanuses, siis tuleb vastavaid kavu ka koostada, et kõik hakkama saaksid ja meeldiks jne. aga MULLE ei meeldi, kui trenni lõppedes on mul põsed sama valged, kui külma vette sukeldudes!
igatahes, minu jutuajamisest treeneriga oli kasu, sest eilne trenn oli hoopis teine tera! ütleme nii, et kui tavaliselt need daamed leiavad trenni ajal veel omavahel aega juttugi ajada, siis eile oli tempo nii peal, et hädavaevu jõuti järge hoida ja basseinist väljaronimine võttis mõnel ikka põlve tudisema. seda, daamid ja härrad, nimetan ma trenniks! loodan südamest, et taoline tempo jätkub ja mul on igast trennist tulles mõnus väsimus sees :) 

neljapäev, 23. märts 2017

mussi kah

ma hakkasin eile seda trennijuttu tegelikult hoopis ühe teise teemaga seoses mõlgutama, aga kirja sai midagi muud :D nüüd siis vigade parandus ;) 
olen vaadanud aastaid, et päris trenniinimesed käivad trennis alati klappidega, ehk nad kuulavad trennis mingit muusikat. võibolla mõni kuulab Vikerraadio järjejuttu ka, kust mina tean. aga põhiline on, et kõigil on klapid peas ja nad kuulavad midagi muud kui looduse helisid. 
ei saanud sellest kuidagi aru. loodus on ju imeliselt andekad helilooja. oi, kuidas mulle meeldib tuul ja selle erinevad varjundid! samas on ka linnulaul väga nauditav, eriti kui on mitmekesisus. vahel on kõrvulukustav vaikus ja ka seda on huvitav kuulata. seega olen ma olnud kindel, et mina küll trenni klappe pähe ei pane. ma olen muusika suhtes väga kapriisne ka muidugi... 
nüüd söön oma sõnu nii mis ludiseb, sest ükspäev, kui oli see viimane kohutav lumetorm, aga mulle tundus, et 10cm lumes on jummala ok sumpama minna, siis mõtlesin, et ei viitsi seda tuule ulgumist kuulata. oli selline Vennaskonna tuju peal. 
ja mida ma avastasin - muusika saatel on trenni teha suurepärane!!! mõtted uitavad kuskil hoopis mujal, kui valutava põlve või liiga pikana tunduva tee peal :) nüüd mul ongi erinevad vahvad nostalgilised trennid. on olnud Vennaskond ja Smilers ja Termikad ja Tubekad ja JMKE jms. Rammsteinist rääkimata ;) ütleme nii, et palju lõbusam on ja kiiremini läheb ja tõesti ei pea mõtlema, palju veel jäänud on või kas käpad juba kanged.
üks tiba negatiivne tulem on sellel ka - aju ei puhka. muidu trenni ajal ei ole aega millelegi muule mõelda, aju mõtleb ainult liigutuste peale. ehk ma lülitun välja igasugu tööteemadest, lastest, kodust, kõigest. nüüd aga ma mõtlen jälle trenni ajal. lähen ikka täiega uitama, kuna olen sellist nostalgilist nooruspõlve mussi kuulanud, siis peamiselt tagasi teismeikka, aga ikkagi. huvitav, mida edaspidi kuulama peaks, et aju ikka nö välja lülitatud oleks?

kolmapäev, 22. märts 2017

you cant out-train a bad diet

ma ei ole pikalt trenniinimene olnud. laiskus ja kõik muud hädad, eksole. nüüd jälle nagu natuke olen :) ma olin täiesti ära unustanud, kuiväga see mulle meeldib!! vähemalt minu aladel. kui keegi sunniks mind pilatest või jõuharjutusi tegema, siis ma pole nii kindel, et meeldiks. aga samas, mine sa tea, sõltuvus on kiire tekkima. aastaid tagasi avastasin, et kui ei saanud trenni minna, siis hakkas nagu halb, emotsionaalselt. toona tegin ujumist, kella ja distantsi peale. nüüd on lihtsalt mõnus end liigutada. aga tõesti-tõesti, nagu lumepall läheb veerema: alustasin 2 x n vesiaeroobikaga, siis tuli 1 x nädalas kepikõndi juurde, nüüd teen 2-3 x kk-i, aga vahepeal käisin juba iga päev. põlv siis andis liiga tugevalt tunda, et iga päev ikka ei saa. 
eile olin umbes poole kk-i distantsi peal, kui enda mõtteid kõrvalt jälgides kuulsin oma peas mõtisklemas, et kui põlv ei kannata kõndimist, siis millega ma saaks selle asendada, et iga päev trenni teha saaks. jõudsin rattasõiduni, mis mulle ka väga meeldib. panin juba peas teekonna ka kokku. siis alles tabasin end mõttelt, et iga päev vist ei ole ikka ok trenni teha. pigem peaks praeguste puhul tõstma intensiivsust või pikendama aega. või ei? ma olen selline loll loom ka, et ühegi targa käest küsima ei julge minna, piinlik... samas see oleks nagu kõige õigem samm, et personaaltreener vaataks asjad üle, seletaks, mis on mis ja siis saaks sihipärasemalt ennast liigutama hakata. aga no ei saa ju, sest häbi on...
lugesin eile üht väga head tsitaati: you can´t out-train a bad diet - täpselt nii on :( et see söömisorgia ka taandumise märke ei näita.
jõudsin trenni juurest toidu juurde. eks need ole omavahel seoses. ja sõltlane on sõltlane - toit või trenn, mõlema puhul on sõltuvus kerge tulema. 

teisipäev, 21. märts 2017

looduslikud juuksepikendused

mulle on tekkinud täiesti looduslikud ja üleüldse mitte loomulikud juuksepikendused. ja-jah, ma praegu üldse ei valeta, sest kujutage ise ette, kui teilt ühel halval päeval (või õigupoolest kuul) kukuvad peast maha nii umbes pooled juuksed ja siis nad on saanud aasta aega tagasi kasvada, siis on terve pea täis ~10 cm-i uusi juuksekarvu. samas see teine pool juukseid, mis ei kukkunud välja, on ju alles ja ilusti pea küljes kinni. seega on pea täis veidi pikemaid kui poolemeetriseid ja siis 10-sentimeetriseid karvu... õudne, ma ütlen, õudne!
ega esiti oli veider ka. olin lihtsalt õnnelik, et need tagasi kasvama hakkasid (see, miks nad maha kukkusid on omaette jutt). sellised 1-2 cm pikkused karvad on tegelikult üsna vahvad, sest nad nagu tõstavad pikki juukseid ja tekitavad loomuliku föönitatud efekti. siis mingi hetk venisid need uued juuksed umbes 5 cm pikkuseks. need olid lihtsalt naljakad, sest kui sattusin niiskuse või tuule kätte kinnipandud juustega, siis mõne aja pärast lehvis pea ümber paras punt lokikesi. ikka nendest uutest juustest moodustad, kes olid soengust ilmastiku mõjul välja hiilinud. nendega sai ka veel hakkama - tuli lihtsalt siluda või uus krunn teha. 
aga praeguse olukorra avastasin ükspäev ehmatusega: olin käinud pesus ja jätnud juuksed lihtsalt kuivama. enne ikka kammisin ja lasin nendesse bio leave-in treatment´i, seega kõik oli kerge ja lendlev. 
jalutasin magamistuppa, päike paistis suurest aknast sisse ja peegli eest mööda minnes nägin ma, et mul on juuksepikendused! seisatasin ja silmitsesin pikemalt. mitte ei saanud aru, mis juhtunud on. korra isegi kahtlustasin, et keegi on öösel mul kääridega kalla käinud ja selle harvendamiskääride-laadse tootega hullanud. seisin seal ja mulle vaatas vastu keegi, kellel olid kenad heledad õlgadeni juuksed, millele oli keegi omavoliliselt ja täiesti suvaliselt lisanud poolemeetrised õhukesed pikendused. üldse mitte ilusti ja üldse mitte proportsionaalselt :/ lähemal vaatlusel siis selgus lihtne tõsiasi, et need lühikesed juuksed on vahepeal pikkust kogunud ja neist moodustub selline bobi, ülejäänud on hästi-hästi pikad, aga mida pole, on volüüm. 
nüüd ma ei teagi, mida teha - lõigata nagu ei tahaks. ega suurt muud üle ei jää, kui kõik need karvad iga hommik kenasti kokku korjata ja kuklale kinni seada. ja oodata. oeh!

reede, 3. märts 2017

päriselt?

vahel juhtub logistikaerror. no et lapsed peaks trennist ära tooma tema, aga ei jõua sõidust tagasi, seega pean mina ega saa seetõttu trenni minna. juhtub. 
mida tõi Herr Abikaasa vabandamiseks? ei, mkm, see pole ka õige vastus. kas keegi pakkus karbitäit trühvlikomme? no tore-tore, meeste loogika. armas žest muidugi, aga tuua inimesele, kes ei saanud sinu pärast trenni minna komme - oeh!
mul selleks hetkeks oli juba plaan teistpidi valmis tehtud, sest noh, kevad - voolavad veed, linnulaul, vastupandamatu kevade lõhn. avasin siis kepikõnnihooaja :) kuidagi üksik oli. ainult 2 inimest tuli vastu. muidu on see teekene ikka rahvast täis, aga näed, eile olin üksi. sellest hoolimata, väga mõnus! ja ma ei teadnudki, et kepikõnd on oluliselt rohkem teadmata lihaseid esiletoov tegevus, kui tund aega elu eest basseinis rahmeldamine...

reede, 17. veebruar 2017

kui süda kutsub

ma jätkuvalt imestan, kuivõrd tore on igapäevaselt elu koos reaalse abikaasaga :) aprillis saab aasta täis ajast, kui ta siia kanti töö leidis. ütleme nii, et minu igapäevaelu on lill mis lill ja ma leian end tihti mõtlemast, et kuidas kuradi moodi ma seda enne kõike suht sujuvalt üksi tegin. õige vastus on vist, et midagi muud ju ei jäänud üle. 
ma olin nagu autopiloodi peal E-R, siis oli maniakaalne nädalavahetus (sest 100 asja oli ju vaja koos ära teha/külastada/nautida/arutada) ja siis kordus kõik taas. nii nädalaid, kuid ja aastaid. 
praeguseks ma olen jõudnud järeldusele, et  peaaegu aasta olen ma olnud täiega laisk, sest mul on olnud see võimalus. vahel loen diivanil raamatut või teen mingit oma asja, kui Herr Abikaasa lastega igaõhtust pessu-unejutt-magama rutiini läbib, ja ma mõtlen, et ma võiks ju ka seda teha. teeks vaheldumisi, aga ju siis praegu ma veel tunnen, et on tema kord. kõigi nende aastate tõttu, mil ta eemal viibis. ise ta on muidugi jummala rahul. aga varsti ma tahan seda muuta, sest muidu kasvavad K-d nii suureks, et mul pole enam kellelegi õhtujuttu lugedagi. 
igasugu muid näiteid on ka, ükskõik, mis tööd või tegemised on, Herr Abikaasa ikka ütleb, et sa ei pea tegema/tulema, puhka. no ja ma olengi kohati puhanud. jälle vist kõigi nende aastate eest. aga nüüd ma tunnen, et see laisklemine tuleb ikka ära lõpetada ja jälle tegusaks hakata :D
samas mulle väga meeldivad argihommikud, kus mina tegelen ainult minuga, s.t. laste äratamine, valmissättimine, loomade toitmine ja autode soojapanek on tema töö. kui mina suudan ärgata, söögi valmis panna ja lastele patsid teha, siis on super. kui sa ikka ei ole hommikuinimene, siis on hea, kui su kõrval on hommikuti selline reibas ja ärgas kodanik ;) kõik tegevused on nii 100 x lihtsamad, ausalt!
tegelikult räägib A., et ta on ka täiega laisaks muutunud. õige ta on. ta on vist ka kuidagi puhkerežiimil. ennevanasti oli nii, et nädala sees tegime me telefonitsi plaani valmis, mis puhkepäevadel saama hakkas. reedel ta tavaliselt puhkas, sest noh, sõitke ise reede õhtul 2 h hullumeelsel Tallinn-Pärnu trassil olles vastutusrikkast töönädalast jummala väsinud. aga laupäeval-pühapäeval oli tavaliselt hull programm. seevastu eelmise aasta veetsime me nagu miinimumprogrammiga. majas sai küll üks ruum remonditud, aga muid asju, millest rääkinud oleme, ei saanudki tehtud. sel aastal proovime siis rohkem silmailu rajamisega tegeleda. 
eks see eelmine aasta oli tal tööl üks suur hullumaja. uus värk, väga kiire tempo ja pidevalt muutuvad olud. erafirmas käivad ikka asjad VÄGA palju teisiti, kui riigitööl. kui oled 17 aastat riiki teeninud, siis on päriselt ka väga keeruline harjuda. minu silmade läbi tegi ta uues kohas lihtsalt liiga palju. kui aga loomus kord selline on, siis teisiti eriti ei saa ka, eksole. no ja siis veel need pidevad telefonikõned ja lumikatte paksuse hindamine keset ööd jms.
nüüd aga loksub kõik vaikselt paika, sest riik kutsub taas ja 01.02. oli see päev, kus Herr Abikaasa sai vormi jälle selga tõmmata ning kõigest 11 km 140 km asemel tööle sõita. me kõik oleme rõõmsad ja õnnelikud!! sest noh, nagu asjaosaline tol hommikul ise ütles: "see olen see päris mina!" ja ma näen, kuidas inimene on rahul ja rahulik, omas elemendis. (missiis, et kõik on samuti uus ja võõras, kõike tuleb õppida ja uurida. ikkagi õige ja oma. oi kui oluline see on meelerahu ja enesekindluse koha pealt!)
ainult ühest asjast on mul kahju - pats tuli maha lõigata :(

reede, 3. veebruar 2017

tagasi trenni

kui inimene ma-ei-tea-üle-mitme-aasta trenni läheb, on tunne suht veider. esiteks sellepärast, et ammu pole käinud ja alati on selline tunne, et OMG, ma olen kõige paksem ja laisem inimene maailmas; teiseks selleks, et mul pole korralikku varustust (kott, pesemisasjad, plätud) ja kolmandaks hirm, et ma ei jõua kaasa teha. grupitreeningul, noh.
eile oli siiski see päev, kus ma end üle aastate vesiaeroobikasse vedasin. olen käinud erinevates kohtades aastaid tagasi, aga Tervise Paradiisi trenn oli toona kõige tõhusam ja sinna ma käima jäin. nüüd seal ka jätkan, sest aegu on kõige rohkem ja Anu Taveter (Andrus Veerpalu õde, samasugune malbeke ja naeratav, aga väga positiivne) on mõnus treener. 
võin kohe öelda, et mu hirm kõige suurem olemise pärast kadus suht kohe, kui teisi tulijaid nägin ja pärast 20 min. trenni hakkas mul vees tiba külm, seega tempo polnud suurem asi minu jaoks.
teiseks jõudsin ma järeldusele, et ma pole seal trennis mingi 7 + aastat käinud, aga treener on sama. kava on küll teine, aga mul hakkas temast nii-nii kahju. küll on igav aastast-aastasse samu liigutusi erinevas järjekorras näidata. vähemalt vaade on ilus (otse Pärnu rannale). võibolla annab emotsiooni see ka, kui näed, et innustad kedagi või osaleja pingutab/naeratab/naudib ennast. mulle igatahes sobib osaleja roll hulka paremini, kui juhendaja oma ;)
selleks ma muidugi valmis polnud, et vesiaeroobika trennist on saanud keskealiste daamide pärusmaa... keeldun end veel sinna gruppi liigitamast! aga mnjah, 30-st naisest kõva 70% olid sellised 50-sed. ju nende pärast on aeroobikas saanud ka pigem võimlemine... õnneks on TP-s veel teisigi trenne - aqua latino, vesijooks ja ringtreening vees. teen mõned korrad vesiaeroobikat alustuseks alla ja siis proovin selle latino-asja ära. arvata võib, et samm läheb väga sassi, aga proovida ju võib. 
miks ainult vesi? mu põlv paraku ei talu muud. isegi kepikõnd on keskmiselt piinarikas ettevõtmine, kahjuks. seega vesi, mu arm. tegin mõned ringid niisama ujumist ka enne ja pärast trenni. vaat see oli mõnus! enne, kui trennid pooleli jätsin kunagi ammu, käisin lõpus ainult ujumas ja see kasvatas lihast vägevalt ja voolis kõhtu. ju ma mingi hetk jätkan jälle sellega, aga enne tuleb tiba võhma juurde saada. mitte et mul eile raske oleks olnud ja täna pole lihased ka üldse valusad, aga nii igaks juhuks. 10 x kaardi ostsin ka kohe ära, seega rahulikult ja järjekorras.
aga nii mõnus oli :)
siis on mul veel see toitumise mure. mul pole õrna aimugi, kuidas ise õigesti süüa. kui ma olen kaalulangetamisega tegelenud, siis ikka alati on mingi kindel programm ees olnud. ma hetkel tunnen, et selle teemaga on praegu kõik, sest noh, ei suuda pidevalt gramme lugeda ja koguseid mõõta... aga näe, ei tea, mis vahekorras mida süüa. palju milliseid toitaineid tarbija, kaua enne või pärast trenni ei tohiks süüa, mida pärast trenni süüa või palju, jne. kui keegi teab, palun valgustage või siis soovitage head kirjandust/lehti, mis lihtsas inimkeeles kõik ära seletab.

neljapäev, 15. september 2016

logistikalabürint

kas teil oli/on ka 1. klassi lastega tunne, et unustate nad kuhugi maha / õigeks ajaks kuhugi viimata / koolist peale võtmata?
mul on viimaste päevadega tekkinud selline paaniline hirm, et ma unustan ja siis seisavad mu kaks väikest koolijütsi kuskil nõutult. või noh, tegelikult ma tean, et ega nad nii nõutud pole ühti - krabavad oma uhked nutitelefonid välja (jah, me ostsime neile nutitelefonid, aga sellest eraldi postitus) ja helistavad mulle nõudlikult/segaduses. 
õnneks elame piisavalt väikeses linnas / selle ümbruses, et autoga on kõik teekonnad 5-10 min. 
miks see tunne mind valdab? aga sellepärast, et logistikat on omajagu. lasteaias oli kindel värk, et õhtul läheb teatud kellaks neile järgi, kulgeme kas koju ja sealt trenni või otse trenni, aga nüüd on võrrandisse ikka mitu uut tundmatut lisandunud ja ma pole veel kõigega harjunud. hea kui ma peast tean, mis kellani kool kestab mõned näited:
E
tunnid kella 12-ni
pikapäevarühm
laulukoor, mis lõpeb kell ...eeeee, vist kell 14
siis nad tulevad ise bussiga mulle töö juurde (jee, ei ole taksojuht, aga võibolla vara rõõmustan ja edaspidi nad nuruvad, et järgi tuleks)
kell 16 trenn, kuhu ma nad viin
kell 17:30 järgi, aga iga päev lepime eraldi Herr Abikaasaga kokku, kes trenni järgi läheb. raudselt ükskord unustame ja keegi ei lähegi...

T
tunnid 12-ni, ise liiguvad bussiga koju
ühel lapsel hakkab ÜLE teisipäeva olema kunstiring (jee ma tean iga kord, kas on või ei...), seega jääb ka pikapäevarühma.
teine laps tuleb siis bussiga koju kohe pärast tunde, ei jää pikka päeva, ja peab kell 15:10 kodust bussile minema, et trenni jõuda kella 15:30-ks. 
see kusntilemb vist tuleb mulle töö juurde ja liigub sealt trenni mingi bussiga (tegelt mul pole õrna ainugi, kuidas see olema hakkab ja kas üldse sel kellaajal siit mingit bussi trenni juurde liigub)
kell 17:30 trenni järgi keegi

K
tunnid 12-ni
pikapäevarühm 
loodusring (ma küll ei usu, et nad seal käima hakkavad, aga ühe kuu katsetavad, sest nad tahtsid). sealt tuleb ise 14:45 lahkuda, bussile kõmpida ja koju sõita. ainult et bussi ei lähe sellisel ajal koju. ma pole veel välja mõelnud, kuidas nad koju saavad :/

jne. 

trennid o n 3 x nädalas, kõigil erinev algus- või lõpuaeg...

ise tahaks ka trenni minna, aga ma tõesti ei tea praegu, kuhu ma selle võrrandisse veel asetan...



teisipäev, 30. august 2016

mõtteid lapsepõlvest

seoses oma laste lapsepõlve ühe staadiumi peatse lõppemisega tulvab minust iga päev üle mälestusi oma lapsepõlvest. jagan neid ka oma lastega, nad kuulavad meelsasti suure huviga (kuigi kuidagi ei suuda samastuda ja imestamist on omajagu). tegelikult ei olnud minu lapsepõlv minu laste omadest niivõrd erinev. jah, toona oleks hullarisse viidud igaüks, kes öelnuks, et unustasin telefoni koju, aga üldjoontes oleme Herr Abikaasaga võimaldanud lastele päris lapsepõlve, mitte ekraani nühkimise.
päris lapsepõlve juurde kuuluvad pikad õuepäevad värske õhuga, mõnusad sõbrad, kellega tegevused kunagi otsa ei lõpe, väljasõidud perega ja koostegemised kodu heaks. minu lapsepõlv oli ilus, isegi liiga hoitud - ainukese lapse rõõmud. samas ei olnud mul kunagi igav. olin harjunud oma aega ise sisustama, sest kooliperioodil ei elanud meie läheduses eriti minuvanuseid lapsi, olid ainult suvitajad. mina seevastu suvitamas ei käinud, ainult mõned korrad sugulaste juurde on meeles. sõitsime rohkem perega Eesti ja Läti peal ringi :)
mis mulle siis lapsepõlvest meenud, mõned märksõnad:
  • naabripoiss M. Tallinnast, kes kõik koolivaheajad vanaema juures veetis. nagu nende auto kuuseheki taga peatus, olin mina juba üle aialippide hüpanud (ja korduvalt-korduvalt seeliku lippide otsa katki tõmmanud) ja juba me koos mängisimegi. kuskil algklassides vajus see sõprus ära, sest tema sukeldus rohkem arvutimaailma (koolipapade võsuke, kel tekkisid Eesti iseseisvudes kiired sidemed välismaailmaga) ja ei käinud enam niipalju maal. kahju! 
  • lammaste karjatamine naabrimemmega ja kaskede otsas kõõlumine. tagasi vaadates mulle tundub, et pooled suved veetsime me kase otsas mingit mängu mängides. igaühel (kõik need vanaemade juurde saadetud lapsed olid kohal, eksole) oli oma puu või vähemasti oks ja seal me siis elasime. kättesaadavatest looduslikest vahenditest sai sellele oksale teha endale isegi kohvik vms. :)
  • esimesed sinililled kraavipervel, metsmaasikad sealsamas või puravike otsimine metsaveerelt
  • veidi vanemast peast tüütu peenarde rohimine või marjade korjamine ja veel veidi vanemana lõputuna näiv küttepuude ladumine (uhh!!)
  • kooli ootus, sest mulle väga meeldis kool ja õppimine. suvi oli minu jaoks alati liiga pikk ja terve augustikuu ma ootasin kooli. küll oli tore, kui sai jälle minna! missest, et käisin algklassides nõuka ajal, oli tekkinud siiski vabanemine, kooliraadios tegid saateid praeguse Tuberkuloitedi poisid ja range dire oli tiba seniilseks muutunud. ja oi kui tore oli 6. klassi minna uhiuude kooli - esimesse taasiseseisvunud Eestis valminud kooli - Pärnu Raeküla Keskkooli. seal oli kõik hea, sest igaühel oli koduklass, ei pidanud jooksma oma asjadega mööda maja nagu kodutu kass. klassijuhataja oli nagu emalõvi, klassikaaslased super! ja õppida mulle meeldis ka :)
  • laulmine ja muusikakool. muusika oli mu lapsepõlves väga oluline (praegu ikka ka), paljud tegevused keerlesid selle ümber. koolis oli lastekoor, millega sai esinetud ja laulupeol käidud. see esimene päris laulupeo kogemus on midagi sellist, millele mõeldes alati külmavärinad üle selja jooksevad. muusikakooli katsetel käisin 2. klassi alguses ise ära. kui olin sisse saanud, teatasin kodus, et ma lähen. ema-isa vaatasid imestunud nägudega ja hakkasid pingsalt klaverit otsima :P
  • ja siis on meeles lõputud lühireisid Lätti või Eesti peal tiirutamised. oi kuidas mu ema-isa armastavad ringi sõita! mina seevastu ei armastanud seda toona ega ka praegu... aga noh, mis mul muud üle jäi ja vähemalt ilma nägin ja Läti maiustused maitsesid alati paremini kui kodu omad :)
  • pean veel mainima, et mina ei teadnud midagi sel tegelikult raskel ajal vaesusest. jah, ma tean, et paljudel peredel oli sel ajal majanduslikult väga-väga raske, aga mulle sellest ei räägitud. ma ei teagi, kas meil oli ok või lihtsalt sooviti mind sellest säästa. eks mu vanemad teenisid ´70-´80-ndatel lisaraha kurgikasvatamisega, et maja ehitada. käidi Leningradi turul neid müümas. ema oli kaupluse juhataja, isa on eluaeg samas kohas töötanud. mul olid alati ilusad uued hilbud (ei, ei olnud soome toss või dress), enamasti õmmelda lastud. oma raha eest sain valida endale mänguasju (mida ma eriti ei ostnud, sest ma olin ja olen suur koi) ja isegi pärast aastast lunimist sain endale valuutapoest Barbie!! see maksis 10 marka. oi ma ei tea, mis ohverdusi mu ema selle nimel tegi, et ma selle saaks (ta ise ütleb, et ei mäleta üldse seda lõputut lunimist ja selle nuku ostuprotsessi), aga too nukk on mul praegugi alles, on kõige kaunim kõikidest mu laste nukkudest ja on Karina vaieldamatu lemmiknukk maailmas!
oma lapsi vaadates näen mitmeid sarnasusi. eks ikka soovid, et oma lastel oleks sama vahva lapsepõlv kui endal ja isegi parem. kuna Herr Abikaasa oli läbi ja lõhki maalaps, siis me kanname samu väärtusi - värske õhk ja rohkelt liikumist ning sekka emotsioone :)
K-de puhul näen, et nad ootavad väga-väga oma uut eluperioodi koolis, tunnevad mõnu õppimisest (oh ma nii loodan, et see nii ka jääb, sest kool on tore! ei ole orjus, mulle üldse ei istu, et nii öeldakse). Karina on suur kunstihuviline, ma üldse ei imestaks, kui järgmisel aastal ta tuleks ja ütleks, et käis kunstikooli katsetel ;) Karital on muusikapisik või tegelikult mõlemal, loodan, et nad saavad eeloleval suvel oma päris esimese suure laulukaare kogemuse!
vahel mulle tundub, et ma kallan lapsi liialt asjadega üle. tegelikkuses ringi vaadates on asjad hoopis vastupidi, sest me ei osta neile reklaamitavaid vidinaid, elukalleid Desiguali hilpe, parima firma jalgratast või I-Padi. eks ma vahel piitsutan end selle eest, sest ma ju võiks, saaksime rahaliselt hakkama, kui neil oleks need vidinad olemas. samas on mulle oluline, et ka väike inimene teaks raha väärtust ning oskaks seda hoida. teaks, et raha ei tule seina seest, vaid et selle omamiseks tuleb vaeva näha. loomulikult on meie lastel taskuraha ja ma ei loe, kas nad saavad müntides kuu peale 5 või 10€ jäätise ostmiseks, aga mulle on oluline, et nad oskaks mõelda, kas tasub kogu maailma stuff endale kokku osta või osata teha tarku valikuid. emotsioonid ja käigud peavad olema palju-palju olulisemad kui asjad.
loodan, et mu laste algav koolitee saab olema sama ilus ja tore kui minul ja ka nemad saavad kord oma lapsepõlvele tagasi vaadates tõdeda, et ilus oli :)

esmaspäev, 29. august 2016

tapeeditud!

kui tapeetida nädalaga 3 tuba või täpsemalt 3 päeva ühte tuba ja kahe päevaga veel 2 tuba, siis on tunne pärast iga ruumi valmimist umbes selline:
pärast 1. tuba
pärast teist tuba (kuigi mulle meeldib tapeetida)
viimse karvatuustini väsinud, ühtki koiba ei jaksa enam liigutada. viige mind voodisse!!
täna hommikul ise ka ei uskunud, et see on nüüd seljataga :) vaatasin üle, kas ikka on tapeet seinas ja kortsud sirgu tõmbunud. kui nüüd ausalt rääkida, siis sattus laste tubadesse selline tapeet, mis venis igat pidi ja samas tõmbas sisse miljon kortsu. venimine tähendas aga seda, et igat järgnevat serva oli raskem mustrisse ajada ning see omakorda suurendas kortsude teket. oh püha jumal!
ma nüüd natuke veel taastun (sest käed on ikka sellest võimlemisest suht väsinud) ja siis hakkame lastetube kooliks valmis sättima :) kunagi ehk jõuan päris pildipostituseni ka.
tegelikult olen väga rahul, et ikka lõpuks tehtud saime! 

neljapäev, 18. august 2016

(asjade) valimisest

ma ikka remondilainel ;) mõtlesin, et kirjutan seekord sisekujundusest. see küll meie toa kohta tiba liiga peen sõna, aga ikkagi. tahaks ju, et kui teed uue asja, siis oleks ikka mitu head aega mõnus sinna ruumi astuda. no et kõik mätšiks kokku ja aasta pärast ei oleks karjuvat vajadust (oma peas vähemalt) tapeeti seintelt maha katkuda ja midagi normaalsemat leida.
esiteks tuleb valida stiil ja kui oled trenditeadlik inimene, siis uurida ka üldisi sisustussuundi. kui sul on mingi kindel mõte juba peas jooksmas (nagu mul, eksole), siis saad kohe asuda pinnakattematerjalide valiku juurde. sinna juurde tuleb muidugi mõelda ka valgustusele ja pisividinatele. 
üks otsus mõjutab teist, eksole. kui muutub nt. tapeet, siis ei sobi enam see parkett või kardinad ja põrandalambist saab kummutil asuv meeleoluvalgus. 
minul algab sisekujundus ikkagi värvist ehk siis praegusel juhul tapeedist. mul keerles juba aasta jagu peas, et ma tahaks ühte seina sellist pehmet sinakasrohekat, millele siis lisan valge kaminaraami ja oleks superkena. ülejäänud seinad siis sellised rahulikud, võibolla väikese sinaka varjundiga (mingi mõisaprouamustriga tapeet). seda mõtet aga segas kogu aeg see punastest tellistest soemüür. mõtlesin mitut pidi ja jäin praegu mõtte juurde, et sinist seina siiski ei tule, sest ma ei julge seda soemüüri valgeks värvida - äkki ei püsi värv ilusti peal ja siis on kõik mokas (sest soemüüri ju ära ei lammuta ja värvi nagunii ei saa täielikult eemaldada). seega tuli kõik ümber mängida. mõte kadus ära ja asusin poode kammima, sest tapeetimise aeg üha lähenes. 
ja ma kõndisin ja vaatasin ja masendusin, sest ma ei leidnud ühtegi tapeeti, mis mulle päriselt meeldinud oleks. tõenäoliselt sellepärast, et mu esialgne visioon oli vett vedama läinud... sinise tooni matsin üldse maha ja lihtsalt ootasin, et mõni hele tapeet mind kõnetaks. õnneks kolmandas poes see juhtus! ma olin selleks ajaks juba üsna ärev. saatsin kiirelt pildi Herr Abikaasale, sest noh, tema hakkab seal toas ju ka elama, ma ei saa ainult endast lähtuda ja kõike üliromantilises võtmes lahendada ;) (on ju teada fakt, et näiteks roosas WC-s ei saa meesterahvas end vabalt tunda ja võib tekkida krooniline kõhukinnisus, sest mees alateadlikult väldib sinna ruumi sisenemist). temalt tuli kiirelt positiivne vastus, sest sisekujunduse silm on minul ja tal tavaliselt sobib kõik, mis ma välja valin (või vähemalt siis, kui kogu ruum valmis on, hakkab talle meeldima. enne on ju nägemus ainult minu peas ja teine ei peagi aru saama, kuidas see või teine asi lõpuks kokku mängima hakkavad). 
kui selline suur asi, nagu seinakate valitud sai, oli järg põranda käes. tahtsin tegelikult täpselt sama parketti, mis mujal majas on. täpselt sellist ma ei leidnud, seega sain disainijumalatel lennata lasta ja leidsin ühe väga armsa isendi :) siis veel laeplaadid ja korras! nüüd jäi see kombo veel projektimüüki tarida ja allahindlust lunida.  ütleme nii, et letihinnast sain tapeedi puhul 1/3 alla ja lae ning põranda puhul 1/4 :)
praegu on eesmärk see kõik seina-põrandale-lakke pressida ja siis edasi vaadata, kas mu visioon töötab. kui töötab, siis tuleb edasi mõelda aknakatete ja valgustuse teemal. neid mõtteid aga peas veel eriti pole, seega ootan muusat. seniks tapeedime!

neljapäev, 11. august 2016

1. KAS SA MAGAD RIIDEKAPIUKSED LAHTI VÕI VÕI KINNI?
kinni, loomulikult
2. KAS SA VÕTAD HOTELLIDEST TASUTA ŠAMPOONE JA DUŠŠIGEELE KOJU KAASA?
vahel, lastel hea nendega mängida
3. KAS SA LÕIKAD AJAKIRJADEST VÄLJA KUPONGE, KUID EI KASUTA NEID
KUNAGI?
lõikan, kasutan. USA-s on ju mingi kupongijate-saade lausa. kui ma seal elaks, siis mul oleks ka raudselt kupongimise haigus :D
4. KAS SA OLEKSID PIGEM RÜNNATUD KARU VÕI MESILASTE POOLT?
mesilaste, nende käest on võimalik eluga pääseda. karuga on suht kindel minek...
5. KAS SUL ON KORTSUD?
jaa :(
6. KAS SA NAERATAD ALATI PILTIDEL?
jep
7. KAS SA LOED OMA SAMME, KUI SA KÕNNID?
ei. milleks?? kas keegi loeb?
8. KAS SA OLED METSAS PISSINUD?
ikka
9. KAS SA OLED TANTSINUD ISEGI SIIS, KUI MUUSIKA EI MÄNGI?
vahel tuleb ette ;)
10. KAS SA NÄRID OMA PASTAKAID JA PLIIATSEID?
mhm
11. MIS SUURUSES VOODI SUL ON?
180x200, aga see tundub vahel liiga suur...
12. MIS ON SINU SELLE NÄDALA LEMMIKLAUL?
ma ei kuula muusikat
13. KAS SINU ARUST ON OKEI, KUI MEHED KANNAVAD ROOSAT?
kui see on mingi kena halli ülikonna juures, siis jah
14. KAS SA VAATAD IKKA VEEL MULTIKAID?
EI!! mul on lapsed ja multikate üledoos on saadud juba mitu aastat tagasi
15. MIDA SA ÕHTUSÖÖGI KÕRVALE JOOD?
vett või ei midagi
16. MIS KASTME SISSE KASTAD KANANAGITSAID?
ei kastagi, ei söö neid üldse nii tihti
17. MIS ON SINU LEMMIKSÖÖK?
sushi
18. MIS FILMI VÕIKSID SA LÕPMATUSENI VAADATA?
sellist filmi vist pole, aga "Friends" on seriaal, mis pole kunagi igav, vahet pole millist osa või millal vaatad.
19. MILLAL VIIMATI KIRJUTASID SA KELLELEGI KIRJA PABERIL?
lastele vahel jätan teateid hommikuti lauale. mingi paar nädalat tagasi vist seega.
20. KAS SA OSKAD AUTOL ÕLI VAHETADA?
ei. miks ma peaks? mul on mees :P aga tegelt olen abis olnud ja see pole üldse lihtne, kui filter tuleb lahti kruvida kohast, kuhu ükski näpp ei ulatu ja kõikvõimalikud kruvid on ka täiesti kinni roostetanud. teenindusse on selle asjaga ilmselgelt mõtekam pöörduda.
21.OLED KUNAGI SAANUD KIIRUSEÜLETAMISE EEST TRAHVI?
ikka
22. MIS ON SINU LEMMIKVÕILEIB?
kanepiseemnetega leib-karulaugu või-hispaania suitsuvorst-tomat-basiilik-sool-pipar
23. MILLAL SA TAVALISLT MAGAMA LÄHED?
tahaks öelda, et 23, aga tavaliselt venib see ikkagi 00:00-le lähemale
24. KAS SA OLED LAISK?
jube laisk :(
25. KUI SA OLID LAPS, SIIS KELLEKS SA ENNAST HALLOWEENIL RIIETASID?
meie kultuuriruumis õnneks seda õudust pole, aga kadriks või mardiks kindlasti :)
26. KUI PALJUSID KEELI SA RÄÄKIDA OSKAD?
kaht ja poolt: eesti, inglise, natuke vene ja natuke saksa keelt
27. KAS SA TELLID MÕNDA AJAKIRJA?
kui Swedbank'a preemiapunktide eest saab, siis ma tellin tasuta endale Kodukirja vms. 
28. KAS SA VAATAD SEEBIOOPEREID?
"Pilvede all" ikka!
29. KAS SA KARDAD KÕRGUST?
natuke
30. KAS SA LAULAD AUTOS?
ikka
31. KAS SA LAULAD DUŠI ALL?
ei
32. KAS SA TANTSID AUTOS?
kui saab
33. VIIMATI TEGID AUTOPORTREE FOTOGRAAFI JUURES?
sel suvel
34. KAS SA ARVAD, ET MUUSIKALID ON IMALAD?
ei
35. KAS JÕULUD ON STRESSIROHKED?
väga
36. LEMMIKKOOK?
schwarzwald või bežeerull vaarika-vahukooretäidisega
37. KAS SA USUD VAIMUDESSE?
nii ja naa, märkidesse usun küll
38. KAS SUL ON KUNAGI OLNUD DEJA-VU TUNNET?
on, vahel väga tugevalt
39. KAS SA VÕTAD IGAPÄEVASELT VITAMIINE?
ei. inimene peab kõik vajaliku oma toidust kätte saama!
40. PRISMA, SELVER VÕI RIMI?
kuna elan Pärnus, siis Maxima, muidu kindlasti Prisma
41. NIKE VÕI ADIDAS?
Nike, loomulikult!
42. CHEETOS VÕI LAYS?
lays
43. METSPÄHKLID VÕI PÄEVALILLESEEMNED?
pistaatsia pähklid
44. OLED KUNAGI VÕTNUD TANTSIMISKURSUSEID?
nagu oleks. Herr Abikaasaga käisime kunagi ammu rumbat ja valssi õppimas natuke ja siis keska ajal olid ka. oi ma kartsin, sest noh, ma polnud mingi supercool tüüp, ikka punkar või nii... aga tore oli see, et noormeestele anti võimalus partnerit valida ja klassi üks kenamaid noormehi valis minu :) 
45. KAS SA SAAD OMA KEELT TORUSSE PANNA?
saan
46. OLED KUNAGI NUTNUD, SEST OLID VÄGA ÕNNELIK?
pidevalt. mul on silmad hästi märja koha peal...
47. KUUM VÕI KÜLM TEE?
kuum
48. TEE VÕI KOHV?
latte
49. MIS ON SINU LEMMIK VÄRV?
meresinine
50. KAS SA SAAD HOIDA HINGE KINNI ILMA, ET HOIAKS NINA KINNI?
muidugi
51. KAS SA OSKAD HÄSTI UJUDA?
normaalselt. siis oskasin paremini, kui regulaarselt basseinis käisin
52. OLED KUNAGI VÕISTLUST VÕITNUD?
jah, solistide konkurss oli keska ajal, selle võitsin. ja kodus on meil ka väikesed igapäevased võistlused, et põnevam oleks ;)
53.KUMMAD ON PAREMAD: MUSTAD VÕI ROHELISED OLIIVID?
mustad!
54. KAS SA VINGUD NII KAUA, KUNI SAAD OMA TAHTMISE?
jah (häbi nägu peas...)
55. OLED SA KANNATLIK?
ei!

esmaspäev, 8. august 2016

ood armastusele

ma olen abielus olnud oma abikaasaga 10 aastat. võin kätt südamele pannes öelda, et 10 imelist aastat! 08.07.06. oli sõrmuste sõrme panemise, veidi värisemise-ootamise ja pidupäev, sellele aga eelnes veel 5 aastat. seega sügisel on meil tegelikult 15. aastapäev :)
10. pulmaaastapäeva puhul väike tagasivaade ja heietus ka:
tänapäeva maailmas on armastus mu meelest kuidagi alahinnatud. suhet võetakse nagu teenust - kui enam ei sobi, lõpetame lepingu ja next... see, et sinna vahele jäävad tunded, lapsed ja kodud, tundub teisejärguline. suhted tekivad liiga tormakalt või oodatakse/otsitakse liiga kaua. ja siis on raske aru saada, kas on leitud õige asi ja nurki on vaja maha viilida või pole see ikka see. 
vahel isegi olen kuulnud imestamist, et inimesed ikka koos ja polegi lahku läinud. mu meelest on selline arvamine nii veider. meie kohta pole nii öeldud (vist), aga olen kuulnud nii öeldavat küla peal... kuidas saab keegi kolmas kahelda paarivahelises armastuses, kui suhe toimib? milleks? nojah, eks vahel ikka on näha paare, kellele peale vaadates on veider mõelda, et just need kaks inimest elusid jagavad, aga kui neil on hea koos olla, siis mina olen alati rõõmus, kui on teineteise mõistmine, austus ja armastus. lõppkokkuvõttes pole muu siin ilmas oluline, ainult see inimene, kellega on hea oma igapäeva jagada (+soovi korral lapsed). 
meie senisele teele tagasi vaadates võin küll öelda, et meil on hea suhe ja hea elu. iga aastaga läheb paremaks. laisk on ikka hea olla - ei viitsi me kumbki kakelda, õiendada, piisavalt ühesugused oleme vist ka, sest enamus asjade puhul mõtlemegi ühtemoodi ja polegi millegi üle vaielda :D oleme üle elanud raskeid aegu Herr Abikaasa keeruliste töökohustuste tõttu - palju ootamist, kohanemist ja nuputamist. 
laste lisandumine muutis mustri muidugi kirjumaks, kuid see sigri-migri on ka aastatega paika loksunud ja ütleme nii, et hetki, kus ma tunnen, et vanemdamine on üle mõistuse keeruline, jääb ajapikku vähemaks. 
minul saabus see äratundmine, et see on SEE tunne, ikka üsna kohe, vastupidi ka :) sest noh, me mõtlesime seda mõtet mitut pidi ja nii üks kui teine uuris välja teise telefoninumbri (ei olnud veel aktiivne nutiajastu) ja siis kunagi võttis Herr Abikaasa julguse kokku ja helistas mulle :) sellest hetkest oli kõik juba kuidagi selge. ütleme nii, et need pikad-pikad kuud teda "soojamaareisilt" tagasi oodates ja päris reaalseid paberil kirju vahetades (issand, kas me oleme tõesti nii vanad??!), süvendasid veendumust, et ta on üks väärt mees ja tasub ootamist. vastupidi vist ka ;) ja mitmeid kordi, üks "reis" hullem kui teine. 
tänavu suvel olen olnud tunnistajaks kahele ilusale pulmapeole. nii erinevale, samas nii sarnasele, sest armastus on siduv - nähtavalt, soojalt ja tugevalt. sellised peod toovad esile enda tunded. ja teate mis, nii hea on tunda, et me tunneme kõike seda, mida pulmapaarid sel ilusal päeval ja kümne aasta jagu rohkemgi. ikka on väga hea koos olla ja koos toimetada. kõik on hea! 
ma tegelikult tahan tänada oma Herr Abikaasat. kui ma mõtlen tagasi kõik need aastad, siis ta on teinud läbi tohutu muutuse enda sees. see on tegelikult suisa hämmastav, kuidas üks inimene on suutnud ja tahtnud end muuta niipalju imelisemaks!! mul jääb sõnadest väheks. kõik ei ole selleks suutelised, aga mõni eriti tugev inimene on. ja mul on au elada selle suurepärase inimese kõrval iga päev. imeline!!
loodan, et meie elu näitab meie lastele, milline on suhe, millist ka endale tulevikus tahta ja millest vähemaga mitte leppida. elu on liiga lühike, et seda veeta krussis närvidega või end magama nuttes. keerulised suhted on valed suhted. punkt. 
sellesuvistel pulmapidudel oleme pulmakroonikasse kirjutanud ühe väga lihtsa, kuid väga õige soovituse, mille abil elust õnnelikuna läbi minna: Hea ja õnneliku abielu saladus peitub ühes lauses: "jah, kallis!!" just nii see täpselt on :) sest, jah kallis! ma teen sulle hommikuks praemuna või jah, kallis! ma võtan su eest need põrandad tolmuimejaga üle, kuniks sa vannis oled ;)
armastuse terviseks!!
siia lõppu originaalpulmapilt ja taaslavastused. ütleme nii, et õnneks väga suur vahe veel pole :) läbivõtteid ei teinud ka ;)
noored armunud 08.07.2006
08.07.2016
veel ilusad ja noored
elu õitega


teisipäev, 2. august 2016

minu kiiksud/hirmud

ma tavaliselt pole teiste blogijate teemalaviinidega kaasa läinud (no et kui Mallukas kirjutab taimetoidust, siis kõik võtavad selle kohta sõna või kui Britt paneb omad mõtted kirja emaduse köögipoolest, siis teevad seda ka kõik teised), aga see kiiksuge teema on nii minu, et ma kohe tahan mõne rea kirjutada :P
alustuseks tahan kohe ära mainida, et mulle hullult meeldivad need sundkoristajate saated. ma olen ise väga vilets koristaja, aga kui ühe osa seda saadet vaadata, siis tahaks nagu ise ka rohkem teha. ja ma olen sealt leidnud palju asju, millega samastuda saab. näiteks ükskord sättis mingi poiss riiuli peal nipsasjakesi tund aega ritta ja kui keegi need veidi paigast nihutas, pidi ta nad täpselt õigesti ja sobiva nurga alla tagasi sättima. mitte et ma nii teeks, aga kui asi, mille ma olen kindla koha peale pannud mingisse kindlasse asendisse, on paigast ära, siis see häirib mind küll nii piisavalt, et tõusen ja sätin õigeks :D
aga veel:
  • asjad peavad otse olema (no nt. mul on köögis kaltsuvaip ja kui see on põrandamustri suhtes viltu, siis ajab see mind hulluks! vannitoavaipadega on sama lugu. ja no üldse kõigega - kui paberid on kontorilaual otse, siis on hea olla või pigem peavad need laual olevad asjad omavahel suhestuma. meil on kodus diivanid, mis ei ole tuimalt vastu seina, vaid on nurga all. kui Herr Abikaasa tolmu võtab, siis ta liigutab neid diivaneid, eksole, ja pärast lükkab tagasi, aga kunagi mitte täpselt. ma siis pean need karvapealt õige koha peale sättima, muidu rahu ei saa :P vahel panen ise ka valesti, aga kui istun, kargan nagu nõelata saanuna püsti ja kukun sättima.
  • raamatut lugedes ei kasuta ma järjehoidjat, vaid keeran lehe nurga ära (jah, ma tean, et nii ei ole ilus, aga ma ei saa sinna midagi parata, kui kõige jõledam asi maailmas on raamatu vahelt välja turritav miski)
  • nõudekapis või nõudepesumasinas peavad nõud õigesti laotud olema. minu süsteemi järgi. kui Herr Abikaasa toimetab, siis ma suudan selle süsteemitusega leppida, sest siis ei pea mina seda tegema/nägema :D , aga kui nt. mul ema vahest tahab meil olles toimetada, siis see ajab mind hulluks!! eriti see nõude masinasse asetamise teema - jube!
  • pesu kuivama riputades peavad ühesugused asjad ALATI kõrvuti rippuma. kui ei mahu kõrvuti, siis vähemalt kohakuti. kaksikute ema rõõmud. ja johhaidii, kui valesti on... see on vist kõigil, et naabri pesu on nagunii valesti nööri peale/külge riputatud. nt. mina oma ema pesuriputusstiili vaadates alati oigan, sest mu meelest on lõksud nii valedes kohtades, et võidki jääda neid pärast sirgeks triikima. mina seevastu võimalusel ei kasuta lõkse (hea tuulevaikne koht mul pesu kuivatamiseks) ja kui, siis ainult nii, et hiljem näha poleks. triikimisega ma juba ei tegele ;)
  • mulle ei meeldi külalised. või tegelikult külalised meeldivad, aga sellele eelnev paanika mitte. kohe seletan: ma loen neid Kodu&Aed või Kodukirja laadseid ajakirju, siis seal on kõik nii ilus ja puhas ja sätitud. kui meil külalised tulevad, tahan, et mul oleks ka kõik nii - sundimatult kenasti korras. aga igaüks tegelikult teab, et see ei tule lihtsalt iseenesest ja kõige kordasättimine võtab ikka kenakese aja. aega on aga alati enne sellist üritust vähe, sest tahaks ju midagi lauale ka panna. ja siis ma tõmblen ja kirun ennast, et never again! no ja iga kord jõuan jälle samale mõttele ja teen siis kõike jälle uuesti... oijah! igatahes ma vahel lausa värisen sisemiselt, kui mingi 15 min. on mu enda poolt määratud kellaaega veel kõik valmis pole. Herr Abikaasa küll alati lohutab ja aitab kaasa, aga tegelikult on see kõik minu peas. ja mu teine pool on õppinud must tol hetkel lihtsalt eemale hoidma või minuga võidu mingeid viimaseid asju paaniliselt ära tegema :P
  • kui õhtul voodis telefoni vaatata/äratust määrata ja see käest ära panna, siis tuleb telefon pimedaks teha. missest, et ekraan ise kustub mingi aja pärast ära, ma ei taha, et mu mõnusalt hämar/pime tuba helendab mingi tehnikavidina järgi!! ja mis te arvate, kas me iga jummala õhtu teeme Herr Abikaasaga selle tsirkuse uuesti läbi, et tema jätab telefoni helendama, mina ütlen, et palun kustuta ja tema, et ise läheb ja jälle mina, et palun pane kustu ja siis mõlemad uriseme :D 
  • kui kedagi toas ei ole, peavad tuled olema selles ruumis kustus. no ok, väike seinavalgusti vms. võib ikka põleda, kui on pime aeg, aga laelamp never!  meil on ikka ütlus, et kes seal toas nüüd mängib, et tuli põleb. algul lastele tekitas see palju nalja, kui ma küsisin, kes vannitoas mängib, kuigi kõik olid köögis koos. nüüd on see käibefraasiks saanud, sest noh, meie majas olen mina ainus, keda see põlev tuli häirivat paistab...
  • ma ei kasuta kunagi ruloosid või külgkardinaid (kui võimalik). nii mõnus on voodisse kerra tõmmata ja tähistaevast silmitseda. 
  • magamistoa uks on ka öösel lahti. kui me nüüd uue toa teeme endale, siis ma arvan, et see jääb ka nii, mitte vastupidi. õhk peab ju liikuma. samas lapsena, vanematekodus, ma ei läinud kunagi magama nii, et uks oleks lahti jäänud... lastetoa uks on öösel praegu kinni, aga kui nad lahku kolivad kohe-kohe, siis saame kuulda, kuidas noored daamid soovivad. 

praegu loen ja vaatan, et paljud kiiksud on seotud valguse või selle puudumisega. tegelikult pigem on tegemist suletud ruumi teemaga.
  • ma ei kannata kinniseid ruume - liftid on vastikud, väikesed aknata ruumid (nagu WC või panipaik) samuti. kohe tekib selline ärevus ja ei tahaks seal kauem enam olla. lastel on samamoodi, sest teletorni liftiga on ikka üsna pikk sõit ja ei meeldi see meile kellelegi... kinniste ruumide hirmu alla võib vast kanda ka mu lennuhirmu.
  • lennuhirm - sellele võiks pühendada terve postituse või pigem minu puhul lausa terve raamatu, sest see on nii halvav. ma ei karda, et lennuk alla kukub või et sellega midagi juhtub. aga seal suletud kilukarbis istumist ei talu ma teps mitte. esiti kartsin vist, et süda läheb pahaks (vahel tõesti läheb ka, maandudes), siis, et õhk saab otsa. õhuauke ma muideks üldse ei karda, see raputamine on kuidagi turvalisem isegi - nagu sõidaks autoga teekonarlustest läbi... nüüdseks olen aru saanud, et pigem on tegemist kontrolli enda käest ära laskmise teemaga. minust ei sõltu selle sõiduvahendi puhul mitte midagi. auto või bussi või isegi rongi puhul ma saan ikka väga suure vajaduse puhul (no kui enam kuidagi ei kannata välja seda loksumist) kinni lasta pidada (teoorias, eks), aga lennuki üle puudub mul igasugune kontroll. ja ma arvan, et see ongi minu puhul selle jõuetu ja kõikehaarava hirmu alus. keha läheb krampi, samas muutuvad lihased lõdvaks ja pisarad muudkui voolavad. kui ülesse ära saab, siis nagu natuke olukord paraneb, aga allatulles on jälle sama jama. viimati tegi lennuk maandudes linna kohal pika-pika tiiru. maandumine on tavaliselt olnud selline vastik, aga kiirem kui tõus. seekord kestis see maandumine kõva tunni (mu meelest) ega saanud ega saanud otsa... küllap oli miski rajal ees ja oli vaja tiirutada, aga see oli nii-nii jube, et tagasituleku puhul ma mõtlesin, et tulen paadiga...
  • ma kardan paaniliselt veel eskalaatori vahele kinni jääda, juukseidpidi! no et komistan ja kukun ja siis juuksed jäävad sinna vahele ja ma jõuan üles välja ja keegi ei lükka seda liikuvat treppi vahepeal välja ja mu juuksed koos peanahaga tõmmatakse sinna vahele. jube! seetõttu vaatan ma alati väga täpselt, kuidas sinna astuda. kui ma koos lastega olen, siis nemad peavad alati enne mind minema, siis ma saan nad vajadusel üles aidata ja selle jõleduse pealt maha tõmmata, kui midagi juhtuma peaks. 
  • maanteel tahan ma alati kõige esineme auto olla, sest mulle teps mitte ei meeldi, kui vaateväli häiritud on. seega tuleb teha möödasõite, mis mulle ei meeldi, aga olen aastatega osavamaks muutunud ja sõidan nagu vana mees ;)
  • kui teise auto taga sõitma peab (linnas), siis jätan alati pikema vahe, et oleks ruumi reageerimiseks. ja alati, alati(!) tuleb sinna vahesse mingi tropp, sest parasjagu just mahub :S oi ma ei salli selliseid!! Tallinnas tuleb see eriti kirkalt esile, aga pärast sissesõitu harjun, et see seal on teine liikluskultuur(itus) ja asun ise ka rullnokkama.
  • toidukiikse mul eriti pole - mulle lihtsalt maitseb kõik ja igal kujul :D no ok, konservherned on rõvedad ja kui ma pean nägema kedagi neid lusikaga otse purgist söömas, siis ma reaalselt hakkan oksele...  (on korra juhtunud) õnneks meie majas selliseid rõvedusi ei leidu! no ja oasupp on üks maailma jubedamaid asju, eriti selle lõhn. hernesuppi ma võin korra aastas hädapärast süüa. värsked herned otse põllult on aga supernämmad!!
  • piima-aedviljasupp on rõve, igasugu piimasupi peal olev kile on rõve. seetõttu ma piimasuppe reeglina ei tee. mu pere ei ole sellega rahul, aga mis teha. vanaema juures saavad :)
  • ma jätan kõik asjad viimasele hetkele. kui on nt. puhkus, siis toimetama hakkan ma viimase nädala viimastel päevadel, et midagi ikka tehtud ka saaks, eelneva aja looderdan maha. 
  • ma jään igale poole 3-5 min. hiljaks. ükskõik, kui vara ma kella mängima panen, ikka suudan kodus ringi tuiata ja 5 min liiga hilja väljuda. ok, kinno või kontsertile või pulma jõuan ajavaruga, aga tööle, never... mul on lausa hirm, kuidas lapsed õigeks ajaks kooli jõudma hakkavad. lasteaiaga polnud ju vahet, mis ajal nad jõuavad, 5 min. siia-sinna. kooliga nii ei saa. nii et ma pean midagi endaga ette võtma ja selle viimase kiiksu kinni keerama. samas ma tean, et see on pärilik (isa pärast jäin oma põhikooli lõpuaktusele ka põhimõtteliselt hiljaks).
  • üks asi tuli veel meelde - ma ei kannata, kui juuksed on silma ees! see on jube!! mu lastel on ülipikad juuksed. ma üritan neid pidevalt patsi panna, aga ikka libisevad need lahti ja silmile. kõik maailma patsid ja klambrid ei aita... ja siis ma muudkui kraaksun, et pange klambrid. neid see ilmselgelt ei sega. ju see on prillikanja rõõm, et juuksed ei lähe silma. see kiiks on ilmselt ka pärilik, sest kõigil mu lapsepõlvepiltidel on mul piinlikult lühikesed juuksed, mis on nõmedalt külje peale lakutud. tõenäoliselt on mu emal sama kiiks :D


teisipäev, 21. juuni 2016

Simeonsi 3. ring

aeg on sealmaal, et panen kirja dr. Simeonsi dieedi 3. ringi.
tänasega võin öelda, et minust on ~10 kuuga lahkunud 30 kg!! oleks 2. ringi säilitamisega tublim olnud, oleks rohkemgi. samas olen rahul, sest see on juba selline number, et natuke on nagu näha ka, et midagi on läinud ;)
selline mina juunis 2016
seekordne ring tuli 33 päeva, sest Jaanipäevaks väga ei taha ainult kapsa ja kanarinna peal olla. selle ajaga -11 kg. kaal alanes väga hästi, sest statistiliselt oli sel korral 33. päevaks lahkunud kõige rohkem eelmiste ringidega võrreldes. dieet ise läks ka lihtsalt, ilma suurema külmetamise või näljatundeta. ju keha teab, mida teha tuleb. kuna kevad oli hästi kiire, siis ei olnud sellele aega mõelda ja nii ta vaikselt langes. 






















olen eelmistest ringidest kirjutanud siin ja siin. seal on emotsioone rohkem ;) võrdluspildid siis ka. enne-pilt eelmise aasta juulis, pärast-pilt nüüd juunis.
PÄRAST
ENNE





















nüüd ootab ees 3 nädalat stabiliseerimist, kus tuleb ei öelda vaid jahutoodetele ja suhkrule. ehk siis juust, mu arm, meeldiv uuesti kohtuda! no ja mida siis suvel rohkem vaja on, kui toorsalatit, juustu ja grillvardaid, olgu varda otsa aetud siis liha või seened-suvikõrvits-paprika. väikese veini võib ka teha vahel harva. nii et minu plaanidega sobib :)
aga kes mu tervise pärast muret tunneb, siis pole vaja - tehtud on jällegi kõik proovid ja kõik on ok! 30 kg kergem olen ka kõigele lisaks. arst oli rahul, mina ka. 
ma veelkord kahtlejatele räägin, et see lühike dieeditamine mõned korrad aastas on tunduvamalt lihtne, kui päevast-päeva ja aastast-aastasse kaloreid või gramme lugeda. see ajab katuse mingi aja pärast sõitma. samuti ei pea selle dieedi puhul trennis käima. need kriteeriumid mulle väga sobivad, nii et pärast nõutud pausi teen sügisel veel ühe ringi. siis ehk olen juba päris inimese nägu.
ja veel, Eesti inimene on ikka imelik. mulle on öeldud, et oih, ma ei tundnud sind ära, sest ma ei teadnudki, et sul on nii pikad juuksed! või et kas see oled sina või, ei oleks arvanudki, et sa seelikut kannad... no miks ei või lihtsalt öelda, et sa oled nii palju alla võtnud või et väga kena näed välja. oh well, ju jääb.  
ma hakkan nüüd suve nautima :)