Lilypie Fourth Birthday tickers

Lilypie Kids Birthday tickers
Kuvatud on postitused sildiga küülik Emma. Kuva kõik postitused
Kuvatud on postitused sildiga küülik Emma. Kuva kõik postitused

esmaspäev, 12. juuni 2017

põgenemine

lapse telefon heliseb. kell on pool kümme õhtul. see on küll veider, mõtlen ma, ja hõikan teise tuppa, et kes see on. mingit vastust ma ei saa, mis on üsna loogiline, sest ise vedelen oma toas voodis ja jälgin EBA galat, aga teised on kinnise ukse taga ja tegelevad parasjagu iluprotseduuridega (loe: vesi+hambahari). unustan tolle telefonihelina suht kohe, sest eeldan, et see üks vanaemadest, kes head ööd soovida tahab või mõni vabapidamisel laste sõbrants, kes ei adu kellaaega. 
natukese aja pärast imestan isekeskis, et miks on õues meie lapsed, naabritüdruk ja Herr Abikaasa. toimetavad kõik küülikupuuri manu. jõudsin loogilisele järeldusele, et küllap naabritüdruk on talle kuskilt eriti rammusaid võilillelehti leidnud ja tuli neid nüüd Emmale sisse söötma. vedelen rahumeeli edasi ja unustan kogu loo. 
päris palju hiljem teatab Herr Abikaasa, et Emma murdis end puurist välja... minu näoilme oli tõenäoliselt uskumatult uskumatu, nagu whaaat??? siis selguski, et Herr Abikaasa oli kuskil kella seitsme paiku küülikuid toitnud ja tuppa ära tulnud. küllap puur jäi lahti (või siis äärmisel juhul Emsik tõesti logistas ukse lahti, aga ma mitte ei usu seda :p ). ta on meil teada-tuntud maailmarändur, korra on tee viinud isegi naaberaeda põõsa alla külitama. küllap kasutas siis võimalust alla hüpata ja veidi vabadust nuhutada. tõenäoliselt sai ta jänesehaake õue peal harrastada nii paari tunni jagu. kus ta käis või mida tegi, käpajäljed ei paljastanud, aga kinni püüdis ta meie kass, kes teda õue peal valvas, kui teadmatuses inimesed toas laisklesid. 
Emma ja Anni aastavahetuse ööl paukude eest vannituppa varjumas
helistajaks oligi naabritüdruk, kes oma toa aknast nägi meie küülikut hoovis ringi kalpsamas :D kui meie omad startisid õue, startis tema ka ja nii ma neid kõiki meie õue peal nägin. kui Herr Abikaasa selle kõne peale õue tormas, olid Mirri ja Emma auto kõrval sõbralikult külitanud :) kätte ta end loomulikult ilma võitluseta ei andnud, aga väga kaua see trall ka ei kestnud, sest oletatavasti oli ta mitu tundi juba jooksus ja kett oli maha käinud :D
nii et selle loomaga peab valvas olema - nagu võimalus on, kohe nina ukse vahelt välja ja minekut. kevadel kaevas teine end suisa kasvuhoone vundamendi alt välja. seda tegid nad teise küülikuga küll koos, aga ikkagi. kaevake ise end poole meetrise vundamendi alt läbi ja uuristage mõnus urg, kuhu siis perenaine pahaaimamatult muru pealt sisse kukub...
kukkusin urgu
laastamistöö kasvuhoones - tühjaks oli uuristatud terve kasvuhoone
ja ennast juba vundamendi alt läbi kaevatud.
vot sellised ägedad loomad on meitel!

kolmapäev, 20. aprill 2016

meie esimesed kerajänesed

õigupoolest on väljend "kerajänesed" pärit mu ämmalt, kes meie lapsi kohe esimesel korral kerajänesteks kutsuma hakkas. nüüd, kui olen mõned päevad sunnitud olnud küülikutittesid sinna-tänna vedama, tekib tõesti teatud sarnasus süles magavate alakaaluliste kaksikutega... mõlemad on väga armsad!! :)
3-päevased kerajänesed
olukord küülikurindel on hetkel selline, et pojukesed tuduvad tubastes tingimustes, kuna kahekesi ei suuda nad õuepuuris kehasoojust hoida (või ei oska noor ema neile piisavalt sooja/pehmet pesa valmistada). mina viin neid hommikul vara tunniks-paariks emme juurde sööma. siis ta peseb neid ja paneb uuesti tuttu, misjärel saan ma nad tuppa päevaunele tuua (tegelikkuses toidab ta neid ainult mingi 5 minutit ja siis kasib natuke). õhtul kordub kõik samamoodi, ainult et saavad emme juures pikemalt viibida (ütleme 17-22). päevasel ajal pole nii jahe ja ma saan ise neid kontrollimas käia ka. hilisõhtul kiidan Emmat ohtralt tubli olemise eest, meelitan teda salatilehtedega ja sügan läbi kogu allesjäänud kasuka (kõhualuse on ta endal jummala puhtaks katkunud, isegi esikäppade juurest on lage...).
päris algusest ka: kui esimene šokk oli üle elatud ja surnud pojad eemldatud ning pojad sundtoidetud, siis tekkis lootus, et võime nad pessa emale tagasi anda. oi kus ma kartsin, et ta sööb need ka ära! uhh! õnneks nii ei juhtunud. toitis ja hooltses ja pesa oli soe. jätsin nad pessa, nagu targemad soovitasid. hommikuks olid nad külmast kanged, kuigi karvade sees ja kinnikaetud. miks, ei tea. ju siis noor ema ei tea veel, kuidas täpselt toimetada. esiti arvasime, et surnud, kätte võttes ikka hingasid. soojendasin neid siis enda vastas tubli tunni, siis muutusid tiba elavamateks. kõhud olid neil punnis, seega Emma oli poegi hommikul vara söötnud, aga siis külma jätnud... kui see ehmatus ka üle sai elatud, siis nüüd on režiim, kus pojad külastavad pesa 2 x päevas, söövad kõhu täis ja siis tuppa tuttu. loodan, et umbes 10-päevaselt on nad juba nii karvased-suured-tublid, et pesas ilusti hakkama saada ja Emma saab täiel rinnal emarõõme nautida. väga-väga loodan!!

esmaspäev, 18. aprill 2016

Emma poegis

jep, Emma poegis. algus oli paljutõotav - pesa valmis, karvadega vooderdatud ja puha. sattusin hommikul toitma minema, kui ta parajasti toimetas. mingi aja pärast olid pojad sündinud, kui mööda pesa laiali. aitasin need pessa kokku ja jätsin rahu (tegin nii, nagu kasvatajad õpetasid). veidi aja pärast oli pesa karvadega kaetud ja küülik ise puhkas. kui mõned tunnid hiljem läksin vett juurde viima, olid 3 tapetud, 4 alajahtunud. viisin need, kes ühes tükis olid tuppa sooja, 2 ei ärganud elule :( 2 siis alles.
miks? kas segasin mina või hammustasid pojad liiga valusalt nisasid (on teised üsna ära näritud) või on ta alles oskamatu (esimene pesakond), ei tea. väga kahju on neist viiest hukkunust, ilusad suured pojad olid :(
2 vapraksest on toas karbis minu tehtud ja küülikukarvadega vooderdatud pesas soojas. emaküülikut oleme toonud tuppa neid söötma. see käib nii, et üks hoiab küülikut külili ja teine haagib ükshaaval pojad nisade külge. praegu saame hakkama, sest küülik söödabki poegi ainult 2 x ööpäevas. Emma on häiritud, loomulikult. mul on tast nii kahju! ämm ütles, et esimese pesakonna puhul on see küülikutel tavaline. see ei lohuta mind eriti...
mulle ei meeldi loodusele end vahele segada. samas küülikupidajad ütlesid kohe, et tuleb tuppa tuua ja sundtoita. nüüd on Emma puuri uue ilusa pesa teinud, õhtul proovin pojad talle tagasi anda, sest ta ilmselgelt otsib ja ootab. 
kõik taevased inglid, ootan teid appi ja aidake palun kaasa, et need kaks vaprakest kasvavad ilusateks hallideks karvapallideks!! ma niiväga palun!

esmaspäev, 28. märts 2016

pikk lõpp

kolm vaba päeva tõotasid palju. nii ma arvasin :p eks tehtud saigi omajagu, aga tunne on, nagu oleks lihtsalt logelenud ja ütleme nii, et see on väga hea tunne!
kuna Ülestõusmispühad mulle ja meie perele midagi ei tähenda, siis traditsioone meil sellega seoses ka ei ole. ongi Munadepühad  ehk siis munade värvimine ja mingi kohupiimamaiuse meisterdamine. pašat ka seekord ei teinud, sest sinna läheb nii palju rammusaid asju sisse, et süües lausa tunned, kuidas rasvavõru ümber suu on. puhas kohupiim on kordades parem, eriti laste arvates! küll aga tegin ühe küpsisepõhjal kohupiimakoogi želatiiniga. tuli täitsa välja (loe: tardus ära ja ei läinudki tükki nagu tavaliselt) ja maitses mõnusalt apelsiniselt. 
lastega lustisime munavärvide ja -kleepsudega, isegi Herr Abikaasa haaras pintsli järele. mina katsetasin nö pardimune teha ;) ehk siis punase peediga tulid ilusad helesinised, kurkumiga kollased ja peediga õrnalt lillad munad. 
reedel olin muidugi hullult pettunud, et sooja kevadilma asemel lõõtsus õues külm tuul. õunapuud said siiski lõigatud ja õue veits puhtamaks. laupäevaks saime käru, et too oksarisu minema vedada ja pühapäeval ehitas Herr Abikaasa küülikule poegade tarvis pesakasti. ikka üsna pirakas tuli teine. loodan väga, et on ka, keda sinna varsti panna. Empsik on hullult kuri, puuri sisemus on pidevalt sassis ja sööb ta ka meeletult (need kõik märgid peaksid olema head ended, et pojad tõesti tulemas on). 
aaa, ja pühapäevaks kauplesid lapsed välja munajahi aardekaardi alusel. uurisin lausa Ameerikamaal elava onutütre käest, et kuidas see neil seal käib ja miks, jumala eest, toob jänes pühademune!?! ei osanud temagi seda legendi lahti seletada. me siis rääkisime, et heakene küll, munad tulevad, issi peidab ja mina joonistan kaardi, mille järgi neid siis otsida saab. oldi vägagi ootusärevad. jaht kulges igati vahvalt ja kõik 10 šokolaadimuna saadi kätte :) kaardi lugemise oskusel polnud ka väga viga (pigem oli asi minu joonistamisoskuses...). rõõm oli igatahes mitmepoolne ja pikk nädalalõpp võiks vähemalt üle nädala käigus olla ;)

reede, 18. märts 2016

Emma pulmad

rahvasuus levib kõnekäänd - sigivad nagu küülikud. sellest saaks nagu järeldada, et küülikute paaritamine on lihtne ja kiire toiming, aga võta näpust, ei ole ikka küll! siinkohal väike ülevaade, mida ma kõike tegin, et asjast asja sai ;)
alustame siis algusest: küülikupreili Emma on juba peaaegu aastane. kui ta meile tuli, tekkis kohe ka mõte, et mõned küülikupojad oleks väga armsad (kujutage nüüd ette Herr Abikaasa rahulolevat nägu ja madalat häält nämm-nämm!). tegelikkuses on 5-kuune lihaküülik paarituseks valmis, kuid vastu talve ei tahtnud ma seda teemat üles võtta. mida kevade poole aeg liikus, hakkasin otsima, kust leida isast Viini Sinist tõugu isast küülikut, kes ei ela Peipsi ääres ega oleks meie oma lähisugulane. üsna keeruline teema. endale praegu isast küülikut me võtta ei plaani, seega tuli daam küla peale viia.sain mõned vihjed ja võtsin ühendust. algselt sain jutule ühe küülikukasvatajaga, kes pakkus, et toob oma isase meile (kasvuhoone oleks paras paik neile olnud) ja siis viime mingi hetk tagasi. asi aga venis, päevad ei sobinud ja lõpuks läksin oma küülikuga ikkagi neile külla. 
vahepeal rääkisin pehmeks ühe vet.arsti, kes müüs mulle kaasa vaktsiini ega pidanud küülikut sinna vedama. sain kodus ise Emma ära vaktsineerida (neid peab vähemalt 1 x aastas peamiselt sääskede abil levivate haiguste vastu vaktsineerima). polnud varem kunagi süstalt käes hoidnud, veel vähem seda kellessegi torganud... aga kõik käis väga kiirelt ja valutult, sest loom isegi ei võpatanud. rohi sattus õigesse kohta ja ma ei torganudki nõela kahekorra läbi kasuka. 
ühesõnaga, ma olin hästi ette valmistanud. lugenud läbi kõik kaasaegsemad küülikukasvatuse raamatud, erilise tähelepanuga uurinud paaritamise, poegimise ja noorloomade peatükke. sain ikka jupi maad targemaks. kui Emma võtsime, lugesin ka põgusalt, aga tol hetkel ei olnud pulmamäng prioriteet, eksole.
põhitõed siis: emane viiakse isase juurde, mitte vastupidi (sest emased kaitsevad oma territooriumit väga kiivalt) või siis leitakse neutraalne pind. esimesel juhul on töö kiire ja korralik, teise variandi puhul loomad harjuvad oludega, tatsavad niisama ringi ja siis võibolla, kui meeldivad üksteisele, läheb asjaks. kuu pärast sünnivad pojad, neid on tavaliselt üle viie. kui midagi ei sobi, emaküülik ehmub või on muidu pooletoobine, hävitab ise oma pojad :/ olen igasugu FB kogukondade liige, kus neid surnud/külmunud/söödud sardelle olen näinud. loodan südamest, et meil mõni ikka kasvama jääb!
aga eilne päev sõnas ja pildis: pakkisin Empsiku pappkasti koos maiustusega (kuivik) ja sõitsin ~15 km lõuna poole. porimülka läbimisel leidsin ennast karjalauda juurest, kus tiirutas ka mitmekümnepealine veisekari ja mitu koera. perenaine ka õnneks :) suures laudas oli puurides 30-40 eritõugu küülikut, paljudel juba pojad ja mitut sorti erinevaid kanu. asetasin meie daami kastiga peigmehe puuri juurde ja avasin kaane. neiu nuhutas õhku - tundus meeldivat. igasugu uued-veidrad lõhnad ja hääled, ikka on ju huvitav. siis pani käpad juba kasti äärele ja noorsandi juures ta oligi :) tutvuti-vaadati, tehti mõni kepsakam tiir tagaajamist. kui aga kogenud isaküülik tahtis mehetegusid tegema hakata, siis meie küülik, nagu üks viisakas preili kunagi, istutas end puuri tagumisse nurka, pani saba maha ja tegi mkmm!. hea et pead ei raputanud, ma ütlen... mida teha? 
viini sinised Emma ja Ruudi tutvumispeol, tublid rexi-tõugu
meeleolutekijad kõrvalpuuris :P
küülikutel on nö jooksuaeg teatud perioodidel, mitte üldsegi kogu aeg (on kuni 10-päevased sobivad ja siis mingi 4-5-päevased mittesobivad ajad, laias laastus). õnneks oli kogenud küülikukasvataja varnast võtta ja asus tegutsema. tema arvas, et meie preili lihtsalt ehmus igasugu häältest ja teiste loomade lõhnadest. vajab ergutamist. toimetati siis nii, et kõrvalpuuri tõsteti üks teine paar, kes kohe tegudele asus ;) see ergutas meie paari ka liikumisele - isaste lõhn ikka meelitas Empsikut - hakkas ringi kalpsama, isast nuuskima ja ringi vahtima. siis lasigi isase ligi :) long story short - vajas ettenäitamist :D
jätsime viisakalt ja tänulikena hüvasti ja sõitsime kodu poole. karjamaa veerel maas vedelevast surnud vastsündinud vasikast ma vist ei hakka siinkohal rääkima. maaelu...
koju jõudes on daam kuidagi väga rahulik. ei rabelenud ega midagi. läks aga rõõmsalt puuri ja kadus kõige sügavamasse nurka peitu. õhtul talle süüa pannes ei lasknud üldse ligi, ei saanud pai teha ega midagi. urises lausa. söök ei sobinud esialgu üldse. endal oli selline segaduses nägu ees, nagu seediks, mis minuga nüüd juhtus. hommikuks oli ninaesine kadunud, aga pai ikka ei soovitud. küllap peab mu peale viha, et ma ta neiupõlve niimoodi äkitse lõpetada lasin :)
nüüd polegi muud, kui vaadata ja oodata. kui paari päeva pärast puuri sisemus "läbi küntakse"(heinad aetakse segi, kõik anumad lükatakse ümber jms.), siis on lootust! kui kahe nädalal pärast pesa ehitama hakatakse, siis ei ole lootust (ebatiinus), aga kui 4 nädala pärast pesaehituseks läheb, siis on pojukesed tulemas. põnev-põnev! profid muidugi papleerivad küülikut (manuaalne läbi kõhunaha embrüote olemasolu katsumine poole tiinuse pealt), aga ütleme nii, et ma parema meelega ootan ja vaatan, kui lasen end puruks tõmmata või küülikule viga teen. 

neljapäev, 26. november 2015

urg

kirjutasin mõnda aega tahasi, kuidas meil küülik plehku pani. õnneks seda tänaseni rohkem juhtunud pole, kuid igakord, kui puuri uks on lahti, näen ma tema silmis sedasama kavatsuse helki :D
ilmad on nüüd märjad ja pimedad, ma ei saa teda tööpäevadel kuidagi pimedasse vihma jalutama viia. niisiis mõtlesime, kuidas preili Emma liikumisvajadust rahuldada. söögiisu on tal hea, võiks isegi öelda, et liialt hea. seega liikuda on vaja.
ega sa mind ära ei vii?? allääres
näha uru uks ;)
meil on kasvuhoone, nii umbes 5 m2. praegu see jummala tühi või noh, õigupoolest on sinna talveks varjule kolitud aiamööbel, grill ja mõned kastekannud-ämbrid. ruumi on sellegipoolest küll. ja nii Emspik hopsama pääses. oi talle meeldis, niiväga meeldis!! avastasime, et teda saab edukalt mullakaevajana kasutada. endal üks töö kevadel vähem ;) 
urg
nimelt ta kaevas endale uru, mis ulatub julgelt vundamendi alla ehk oma poole meetri sügavuse auguga sai ta hakkama. pool kasvuhoonet on lihtsalt segi kaevatud, aga see üks urg on nagu koobas :D viisime talle heinu ja vett ka sinna, et eluke ikka mõnus oleks. heinad võeti kasutusse - veeti urgu ja trambiti niisama maha, aga vesi aeti loomulikult ümber. see käib tal nii kärmelt, et ei saa arugi - hammastega kausi äärest kinni ja kummuli, endal hea meel. ainult siis, kui paar väga külma ööd on olnud, hakkab kausist ahnelt vett limpsima. muul ajal on tal tilaga veepudel puuri küljes rippumas, aga kui see ära külmub, siis tuleb kausiga vesi ette viia.

mina pakkusin välja, et ta võib seal kasvuhoones kasvõi talvituda, aga Herr Abikaasa polnud sama meelt. Ämm mulle eile seletas, et siis hiljem ei tahagi puuris enam olla, muutub väga pahuraks ja hakkab puuri lõhkuma. kui ma nüüd järele mõtlen, siis selles jutus on loogika. kes siis ikka 5 m2 maja 1 m2 puuri vastu vahetada tahab. seega me tegime otsuse, et ta saab seal mõnulemas käia päevasel ajal, aga pimedaks tuleb nö tuppa tulla. 
väike Karita ja suuuur Emma
kui Emmal on mõnus ja hea olla, siis ta lösutab ja laseb end silida ja sügada, kui aga pahur (või pahuraks aetud. ja olgem ausad, ajab ikka vihale küll, kui oled endale palee valmis kaevanud, lased just mõnusasti silma looja ja siis tullakse sind ära viima), siis ei saa teda mingi väe võimuga kätte. eriti huvitav on pahura küüliku püüdmine suurest ruumist ja võrreldes puuriga on kasvuhoone üpriski suur... asjaolu teeb veel keerulisemaks aiamööbel, mille taha on nii hea peitu pugeda. no igatahes mõtlesime me koos mehega teda püüdma minna, aga reaalsus oli selline, et mina väänlesin naerukrampides ukse juures, sest küülikult tulutult püüdev Abikaasa oli lihtsalt nii koomiline :D kätte me ta lõpuks siiski saime ja puhtaks kloppisime. ei-ei, see ei käinud nii, et küülik rippus kõrvupidi peos. ikka oli ilusti süles. heldene aeg, kui palju mulda ühe eluka kasukas võib olla! eks kasukas on ilus tihe ka :P lõpptulemus oli selline, et meie mehega olime üleni mullased, küülik tiba puhtam. nii ta puuri tagasi läks.
järgmisel hommikul oli nina aga kohe jälle ukse vahelt välja susimas, et uuesti urgu kaevama saaks minna. ja ta läks. tundub, et need on ilusad päevad tal, sest õhtuti tuleb eriti magus uni ja keegi ei kuule teda puuriust rapsimas :)

teisipäev, 17. november 2015

motoriseeritud reha ja muud loomad

panen siia enda jaoks kirja järgmise aasta tarvis, et kogumiskotiga isevedav muruniiduk on parim lehtede riisuja, mida ma ever näinud olen :D töö kiire ja korralik, hoov jummala puhas! meil oli selline mõnus koostöö Herr Abikaasaga - mina tõmbasin suure tiheda rehaga lehed põõsaste alt ja aia äärest välja, tema sõitis muudkui muruniidukiga ringi, mis lehed kõik kogujasse sõi. 
eks ma riisusin enne ka väheke, kui ta tagasi jõudis, mõned hunnikud, aga need läksid kiirelt kilele ja komposti (kilele sellepärast, et nii saab hästi kähku suure kuhja lehti ära vedada. käruga oleks pool ilma nagunii täis ja 100 korda peaks käima ka. lapsed seisid kile otstes ja mina riisusin kuhja lihtsalt teise koha ehk kile peale :) kuna lehtede riisumine oli lapsepõlves minu töö ja meil ikka oli, mida riisuda, siis ma mõtlesin kõikvõimalikke variante välja, et kiiremini läheks. see kiletrikk on mul sealt ajast :) oleks toona nii head rehad ka olnud, mis siis viga.
igatahes õu on puhas :) kõikide puude kohta ei saa seda veel öelda. sel aasta on kõik väga veider - tamm on tühi, kastan mitte. äädikapuud vist ei viskagi lehti maha... aga rohkem me lehtedele ei mõtle, sest kevadel on esimese niitmisega nagunii kogumiskott niiduki küljes ja see korjab need mõned talvitujad kenasti kokku.

aga kas te olete näinud, milliseks muutub kärme küülik, kui ta kasvuhoones on saanud mõned tunnid auke kaevata? ei ole? pilti mul pole, aga kui me ta sealt lõpuks kätte saime (vabadus on magus), siis oli tal kasukas nii mulda täis, et ma pidin teda väheke kloppima :P hea küll, hea küll, mitte päriselt, eksole, aga Herr Abikaasa hoidis Empsikut süles (jeebus, kui suureks ta kasvanud on!) ja mina sahmisin kasukas. lapsed hoidsid kaugemale, et mitte ise mullaseks saada :D küülik oli suht stoilise näoga ja tundus protsessi nautivat. selja sügamine on ta lemmikprotseduur. hommikuks oli ta igatahes puhas ja ilus, ainult väga agaralt hakati nina puuri ukse vahelt välja pistma, et noh, kas täna ka mullavanne saab :D

neljapäev, 8. oktoober 2015

külm

külm tuli ootamatult või noh, ennustati küll, aga ma ei uskunud... niisiis vaatas mulle esmaspäeva hommikul aiast vastu jäätunud kasvuhoone ja härmatunud muruvaip. ilus oli, isegi väga ilus, kui päike kõik sillerdavaks muutis. aga südames oli hirm. tomatid olid ju kasvuhoones. piilusin vargsi termomeetrit: -2 kraadi. hommikul kasvuhoonesse targu ei läinud. koju jõudes oli kõik kenasti üles sulanud. korjasin kibekiirelt 3 kastitäit rohelisi tomateid ja vedasin panipaika järelvalmima. täna veel piilusin kastidesse, kõik olid kenasti kõvad. nii et meil on äge kasvuhoone - külm nii naljalt sisse ei pääse. ainuke külmakahju, mida tol õhtupoolikul silmasin, oli paar tomatilehte, mis mustalt krussi olid tõmbunud. need olid otseses kontaktis väliseinaga...
toas toimusid külma tõttu sellised muutused, et nüüd on iga päev vaja kütta. kuna meil valati vannitoa põrandat, siis on kõik ekstra niiske, nii et jah, küttehooaeg avatud. 
üleminek talverežiimile oli kuidagi eriti järsk ja vastik minu jaoks. võibolla on asi tiba vähemas polstris, aga kogu aeg on MEELETULT külm! ma pole ainuke, küülik ka külmetas. vedasin talle suure kuhja heinu häärberisse. ühel ööl taisegi oli mingi uru moodi asja endale tekitanud, muidu ikka kössitab käpad enda all koos. jänesenahkne kasukas on ikka hea soe ;) eile tõin ta tuppa õhtul. see tundus talle nagu kõikse loomulikum asi (kuigi ta suvi läbi pole toas käinud) - tegi mõned hüpped ja viskas siis kohe vaibale siruli, lükkas koivad pikaks ja mõnnas. ikka mingi paar tundi. kui jälle aktiivseks muutus, arvasin, et igaks juhuks pabulate vältimiseks tuleks ta nüüd tagasi viia. kordame, kui noor daam end edaspidigi normaalselt üleval peab ;)
aiast veel niipalju, et õunu sel aastal säilitamiseks ei saanud. kõik kukkusid ühel tuulisel ööl maha ja neid enam pikemat aega hoiustada ei saa. sööme niisama. need mis veel puus, korjan mõnel soojemal päeval kokku. eks siis näis, kas kõlbavad. ahjuõunaks vast ikka :)

esmaspäev, 14. september 2015

loomapidaja rõõmud

täpsemalt küll küülikupidaja rõõmud:

  • hommikul ette anda peotäis söödagraanulite-vilja segu, mingi juurikas (porgand, kaal vms.), kuivik maiuspalaks ja kui on, siis midagi rohelist (võilillelehte, porgandipealseid vms., aga need peavad kuivad olema, see tähendab, et eelmine õhtu tuleb valmis varuda)
  • õhtul tulles sügada ja jalutama võtta umbes pooleks tunniks (ta rohkem ei viitsi)
  • kella kuue-paiku anda õhtusööki: suurem peotäis graanuleid, juurikas, roheline ja hein
  • vee olemasolu jooksvalt kontrollida
  • korra nädalas pesa puhastus - hein-pabulad välja, uus sisse
  • korra kolme kuu tahant sööda varumine
  • paar korda aastas heina varumine
viimastest punktidest nüüd kirjutangi :) me pole mingid talupidajad, eksole. tuli mõte võtta küülik ja võtsime. enne ikka lugesin ja uurisin. suvi nüüd läbi, rohelist kraami eriti loodusest varsti ei saa enam. vaja hakata talvevarusid soetama. seda me pühapäeval tegimegi. võtsin isalt autokäru laenuks ja sõit läks lahti Empsiku päritolufarmi, kust saime 300 kg-sest heinarullist poole, mille mehed vapralt kärru tõstsid. mina imetlesin farmi küülikuid ja unistasin ;) hõbeküülik on super nuntšik ja uus-meremaa punane ka! lisaks uurisin profi käest vaktsineerimise ja talvise jootmise ja küünelõikuse kohta. paaritamise kohta veel mitte, aga küllap kevadel tuleb sellele teemale ka rõhku pöörama hakata. 
miks ma heina 85 km kauguselt toon? aga sellepärast, et küülik ei taha mitte veisele sobilikku suurt ja pikka kõrt, vaid väikest, peent ja maitsvat kuiva rohtu, kus on võilillelehte ja ristikut jms. :) Pärnu-kandist ma sellist ei leidnud, lihtsalt ei tunne vastava ala inimesi. teiseks saab sealt kvaliteetset sööta, mis on GMO vaba (nii jõusööt kui vili). kolmandaks on seal lapsed, kellega meie omadel meeldib väga mängida, sest nad näitavad oma kasse, kanu, parte, kalkuneid, vutte ja muid tegelasi. ja peremees teeb käsitööõllesid, mille mekk on ikka midagi muud kui poe- või tavalisel koduõllel. 
siiani läks sõit kenasti, heinapall sai koju veetud, aga siis selgus tõsiasi, et see teps mitte ei mahu meile küüni... Herr Abikaasa kevadel ehitas sellise õhku läbilaskva varjualuse heinte tarvis, aga see polnud pooltki nii suur, kui 150kg heina mahutamiseks vaja oleks olnud.  tegime kiirelt euroalustest teise hoidla juurde ja ühtlasi sai ka kuur korda, win-win!
ja te oleks pidanud nägema, kus Emma uut heina krõmpsutama asus - imearmas!
jaa, ma hellitan ta üle ja söödan paksuks (not), aga ta lihtasalt on minu unistus :)

teisipäev, 1. september 2015

Empsik jooksus

laupäeva hommik algas ehmatusega - Empsiku puuri uks oli lahti ja küülik läinud :( Herr Abikaasa ja lapsed olid ikka väga löödud olekuga, mul oli väike võbin küll sees, aga teadsin, et ta väga kaugel olla ei saa. 
Sest:
1) öösel, kui virmalisi otsisin, kuulsin krabistamist, s.t. ta oli alles puuris ja tegi vehkat hommikul ja hommikuti on ta väga laisk, küll aga uudishimulik. laisk tähendab seda, et hüppab 50-100 m ja siis viskab külili. uudishimu sai hirmust võitu ja nii ta selle peal meetrise hüppe ette võttiski.
2) märg rohi pole teps mitte Emma cup of tea ja tol hommikul olid minu jalad küll täitsa märjad, kui otsima asusime, seega pikka matka ta vaevalt ette võtaks
3) minna saab kahes suunas (kolmas variant on võrkaiaga piiritletud ja neljandal vesi ees), millest ühel on 300 m pärast ka vesi vastas ja seda ma eluilmas ei usu, et ta asfaldi peal kepsutab, kui teiselpool põõsad haljendavad
see kurjategija olin mina, kes tal tee vabaks jättis, sest lapsed nii hilja õhtul väljas ei käinud. küllap siis ma ei lükanud riivi korralikult kinni :/ Herr Abikaasa arvas, et ära varastatud. minu loogika seda ei toetanud, sest mida sa ühe halli jänesega ikka peale hakkad, isegi jõulud pole veel? lapsed arvasid, et peame uue jänese võtma, mees, et kunagi enam ühtki looma ei võta, kui sellegi eest ei osanud hoolitseda. mina olin kuss...
otsingud algasid: oma aia tuulasime põhjalikult läbi pideva kutsumise saatel, uuritud said ka kõik lauavirna-alused ja lemmikpõõsad, kuhu talle hirmsasti pugeda meeldib, samuti otsisime rohust jälgi, aga muru oli paraku liiga madal. siia otsisime läbi kogu ümbruskonna ja naaberõued-tänavad, ikka kutsumise saatel - ikka ei midagi. siis viimasel ringil tuli Herr Abikaasal mõte üks naabrite tihedate madalate lehtedega põõsas veel kord läbi vaadata (mida mina juba 2 x vaatasin) ja seal meie preili mõnusasti magas - koivad välja sirutatud, ise suht uimane. kahmas kätte, tassis koju. tegelinski jummalast kuiv ja puhas, tiba ehmund olemisega, aga muidu täiesti terve jänes. kahtlused, et küla kassid on ta ammu tükkideks tõmmanud ja ära seedinud (Herr Abikaasa vaimusünnituse vili taaskord) ei osutunud tõeks :) :) kui ta endale sülle sain, siis istus seal vaguralt, süüdlaslikul ilmel, üldse ei põtkinud, väga armas oli ainult :)
lõpp hea, kõik hea! järgmisel päeval käitus juba nagu ülbe küülik kunagi ja eile käis suisa traksidega väikesel jalutuskäigul. nüüdsest kontrollivad kõik 10 x, kas puur sai ikka kinni :P

teisipäev, 16. juuni 2015

jooksutasin küüliku rihmaks :P

mõttepaus
inimesed naeravad, kui räägin, et oma küülikuga jalutamas käin. mismoodi??? küsivad nad. aga väga lihtsalt - paned küülikupojale kassipoja jalutustraksid ja läksime.  hops-hops :) oi ta on kiire, küülik teeb ikka tõelisi jänesehaake! 
seda võib endale ette kujutada nii, et hops-hops-hops lugeda maha turbokiirusel ja 20 korda jutti :D siis tuleb väike istumis- ja kasukasugemise paus (kui on aega), kui kõik aga äraütlemata huvitav on, siis hoopiski tõustakse sitsima, kikitatakse kõrvu ja vaadatakse põneva näoga üle kõrge rohu. kui miskit jala või hamba alla satub, mis meelepärane pole, hüpatakse laia kaarega kohapeal õhku ja arendatakse imekiirust. värske rohu söömiseks aega ei jää, kõik on liiga huvitav. 
ma olen iga õhtu üritanud ikka tiiru teha. esimestel päevadel hüppas niisama vabalt hoovis ringi, aga kolmandal päeval ajasime teda kolmekesi juba taga, et kätte saada. vabadus oli armsaks muutunud ja jee rait ma teil puuri tagasi lähen. saime ikka kätte sirelipõõsast. traksidega seda muret pole, küll aga on rihm liiga lühike - kes siis ikka küüliku tempos kaasa hüpata jõuab :D nüüd tuleb koerajalutamise stopperiga rihm ka osta.
Mirri sirutab ilusti käpa välja: tere, saame tuttavaks,
Emma aga jookseb talle lihtsalt tuima näoga otsa...
aga eile juhtus nii, et küülik väsis lõpuks ära - jäi järjest rahulikumaks, näkitses isegi ristikut, nuhutas kassi, kui oli talle otsa jooksnud... (kass muuseas on temast hullult huvitatud, aga pelgab, sest teab, et ära süüa ei tohi ja ma pistan pragama, kui haiget teeb). kass vaeseke sai südari, sest ta polnud arvestanud, et see elukas sihukese ajuga peale lendab :D no ja siis oligi kõik, aiavärava juures viskas Emma end lihtsalt murule sirakile ja ei liigutanud enam koibagi. jaks oli otsa lõppenud. ühe 2,5-kuuse küülikupreili jaoks oli mitmesajameetrine maraton ikka liiast. võtsin väikese pikkkõrva siis sülle ja viisin oma häärberisse tagasi. ja arvake ära, mis ta seal tegema hakkas? jah, õige, võilillelehti pugima...

kolmapäev, 3. juuni 2015

palun saage tuttavaks - küülikupreili Emma


Emma, 2-kuune
meil on nüüd küülik!!! ma võiks siia 100 hüüumärki ka panna, sest see on minu jaoks nii suur sündmus :) kõik selle sordi küülikud on mul netist üle vaadatud talve jooksul, muudkui patrasin nendest ja siis kord, kui ma Herr Abikaasale näitasin jälle üht pikk-kõrva, kelle kõrvad olid nii veetlevalt hallid, siis ta murdus ja ütles rusutud/tüdinud häälel: no võtame siis selle küüliku... the rest is history, nagu öeldakse :D mul keerlevad peas nüüd küülikufarmi mõtted, aga see on tulevikumuusika ja unistuste teema pigem, eksole.
saabus preili Emma meile laupäeval 30.05.2015 Kullamaalt Koka talust. tema ema ja isa on siniverelised Viini Sinist tõugu küülikud Roosi ja Aurelius. mul oli au nende mõlemaga ka kuu tagasi kohtuda ja tänada ideaalse küülikupoju eest :) Emmal on veel 7 õde-venda.
häärber
oi, see ootamine oli pikk, puuri ehitus veel pikem vist IRW! Herr Abikaasa mõtles ja kaalus ning hakkas siis ehitama, ehitas, nagu koliks sinna elama elavant-jänes, sain tal õigel ajal veel "kõrvust kinni" ja tuletasin meelde, et Viini Sinine kasvab umbes 5-kiloseks... puur sai valmis, nüüd on see 1,5-meetrine häärber.
hommikul pesas, laseb võilillel heamaitsta
kohanenud on Emma kenasti, esimesel päeval sõi tiba võilillelehti, muud eriti mitte. siis aga hakkas pistma - jõusööda-vilja segu kaob hammaste taha nagu poleks teist olnudki, vett larbitakse mehemoodi, võilillelehti lastakse hammaste vahelt läbi nagu Vändrast saelaudu, lapsed ei jõua nii palju ette tuua, kui tema nosib ja heina, noh seda mekitakse nii mokaotsast. värske kraam on ikka parem vist. porgand ei maitse... 
Mirri (meie kassiga) on kohtumine toimunud, esiti oli küülik puuris ja Mirr mul süles, vaatas, saba läks puhvi ja siis tegi keel limps-limps (nagu hakkaks midagi head sööma), siis hüppas maha ning jälgis terve õhtul seda puuris sibajat kahtlevalt. eile panid korraks ninad kokku, Mirr nuhutas huvitatult, Emma esiti ka, kuid pidas siis paremaks kiirelt puurisügavustesse sääred teha. Mirri oli tegelikult väga viisakas ja üldse mitte tige :)
eile kalpsas Emma juba ka natuke murul ja oh sa poiss kus teeb kiireid jänesehaake! pean talle ikka jalutustraksid ostma või jalutuspuuri tegema ;) 

ma olen õnnelik, väga rahul ja rahulolev. küülik, minu enda küülik! ma ei võtnud teda lastele (kuigi ma luban K-del teda talitada ja nunnutada), Emma on minu tõeks saanud unistus :) imetore :)

Teretulemast koju ja ilusat elu sulle meie juures, Emma!!