Lilypie Fourth Birthday tickers

Lilypie Kids Birthday tickers

esmaspäev, 27. august 2012

lõbus kohtumine vilkuritega

Bestand:4th-Chevrolet-Caprice-wagon.jpg
sõbrad said kokku, ajasid juttu ja valmistusid ajaloo halvimale Metsatölli live'le minekuks - aga sellest hiljem. palmikud punuti pähe (ka pikajuukselised mehes said vägevad soengud - tervitused Siimule!) Ja siis selgus, et kõik on võtnud õlu või paar ja ainuke isik, kes peale üliraseda sõbrantsi rooli taha sobib, olen mina. muidu poleks selles midagi imelikku, aga nüüd pidin sõitma hakkama 8-kohalise Chevy Caprice'ga (pildil). ameerika auto, viimane istmerida paigutub näoga tagaklaasi suunda ja sisenetakse sedasama teed pidi. ma polnud elu sees nii suure masinaga sõitnud! ega midagi hullu polnudki, väga laevas oleku tunne tuli peale - õõtsus teine ja rooli pidi nagu vene autodel pidevalt lõdvalt sõrmede vahel hoidma, muidu hakkas teel ujuma. mulle muidugi autos viibinud meesterahvas üksteise võidu selgitasid autoehituse eripärasid, aga suures ähmis ei jäänud üksikasjad meelde ;)
suurt kiirust arendada igatahes ei julgenud, sest too "laev" ujus ikka teel kenasti. mingi 80-ga sain ikka sõidetud need õnnetud 10 km. mugav on see tõesti, seda peab tunnistama.
tagasitulles nii libedalt ei läinud: kõigepealt tuli metsaveerelt see hiiglane pimedas kraaviveeres välja tagurdada ilma tagurdustuledeta. auto omanik tagaistmelt andis väheke juhtnööre, aga üldjoontes nautis autoseltskond minu kimbatust tolle mitmemeetrise eluka manööverdusel. imelik, kuidas sellise auto omanik mind üldse nii lõdvalt rooli lasi? oleks mina omanikuks, ei laseks kedagi ligi! vahepeal jõudsime metsavaheteel arutleda teemadel, kuidas politsei on seda masinat kinni pidanud, aga pika ninaga jäänud. sõitsin mina pahaaimamatult sirgel maanteelõigul, ikka 70-80-ga, sest vahepeal oli pimedaks ka läinud ja see ujumis-tunne polnud kuhugi kadunud. ja mida ma näen - värvimuusika selja taga - ikka too sini-punane ja vilkuritega. imekombel ükski närv ei liikunud, omanik tõmbas laisalt jalad tagaaknast sisse ja andis juhtnööre, kust auto passi leida võiks. juhiakna juurde ilmus väga rahulolev vormis naisisik, kes hakkas uurima, miks inimesed pagasnikus istuvad ja palju meid on. minu selgituse peale, et see on 8-kohaline auto ja iste ongi originaalis tagurpidi, muutus ta nägu väga morniks. kohe kahju oli teda kurvastada, et riigikassa täitmisest midagi välja ei tulnud ;) teine tüüp ilmus alkomeetriga, aga ka see ei andnud loomulikult mingeid tulemusi. rõõm-rõõm :D ütlesid siis ainult, et jalad aknast väljas sõita ei tohi ja soovisid meile head õhtut!
kui nüüd ausalt öelda, siis oli see sündmus õhtu naelaks, sest Metsatöllu ei taha ma pärast seda õhtut ikka väga tükk aega näha :S vihjeks niipalju, et soojendusbänd oli purjus ja töllud ise lasid end 1,5 h oodata, enne kui lavale suvatsesid tulla ja siis tegid ka peamiselt  viimase plaadi mõtetuid lugusid.

laupäev, 18. august 2012

pika inimese raske elu

jõudsin just järjekordselt järeldusele, et nii pikk nagu mina ei või inimene olla. ma ei ole ju tegelikult naise kohta nii pikk - 175cm. või siiski? mida veel 180 või 185 pikkusega daamid teevad - käivad seelikuga?
igatahes läbisin täna kadalipu nimega Pärnu Kaubandus ja proovisin jalga 10 paari pükse. sügis tulemas, uued väljakutsed ootamas - korralikumat office-looke'i vaja. ega ma tean küll, et lootust minu koibadega eriti pole, aga midagigi võiks ju olla ka pikematele naistele. või on see ainult suuremate numbrite probleem? kõik tootjad vist eeldavad, et suured naised on lühikesed või vähemalt masajalgsed? :S
väga jube on ennast peeglist näha umbes 5 cm liiga lühikeste pükstega. kui sinna alla veel väikest kontsa mõelda (ja ma ei kujuta ette, mida peavad tundma pikad naised, kes kõrgemat kontsa kannavad), siis on vaatepilt lausa koomiline. 
siinkohal tahan tänu avaldada Seppälä poele, kust ma siiski ühed sobiva pikkusega püksid ära ostsin!

neljapäev, 9. august 2012

lapsesuu

just ükspäev tuli pere mulle tööle autoga järele, aga saabusid tiba vara. läksid siis siseõue mängida, kus hooldushaigla patsient päikese käes ratastoolis peesitas.
Karita konstanteerib fakti: "ta on juba väga vana."
Karina täiendab: "ta ei ole veel surnud!"
herr Abikaasa ei teadnud, kust häbist silmi peita.
minu poolt hiljem ümberjutustust kuuldes homeeriline naer :D

autos tihtipeale pahandan enda peale, kui mingisse pisikesse parkimisauku oma suure masinaga ära ei mahu. mitte et ma parkida ei oskaks, aga seda ma omale ninaette pobisen, et ma ei oska parkida. mingi kord olid lapsed juba väga tüdinud, kui ma mitu korda seda autot parkida üritasin, aga midagi välja ei tulnud. siis ma käratasin neile, et emme ei oska parkida, oodake nüüd väheke!
mõni päev hiljem: herr Abikaasa lastega samas kohas (kesklinnas prillipoe juures), kus ma selle lausekatke poetanud olin.
Karina: "issi, kas sina oskad parkida?"
Herr Abikaasa: "oskan küll"
Karina: "aga emme ei oska parkida!"

sõitmisega seoses veel: üsna tihti tunnen end hobusena, kui tagaistmelt kõlab käsklus "noohhh, sõida!"

rohkem ei tule praegu meelde.