teisipäev, 23. märts 2010

sassis

maailm on segi läinud. päriselt!
selles mõttes et ma olen praegu täiesti üksi siin linnas, peaaegu võiks öelda, et Eestis. nimelt on olukord selline, kus mees on kuskil idas väliõppusel, isa on egiptimaal ja ema iirimaal. igaüks omi asju ajamas. ja mina olen siin :( kus on loogika, ma küsin?
oleks ju normaalsem, kui ma saaks kirjutada, et puhkan hetkel palmide all oma abikaasaga, vanavanemad hoiavad kaksikuid ja elu on ilus. aga kus sa sellega!

minu vanemad on rahutud hinged. see on kohe neile mingit moodi sisse kodeeritud, õnneks geneetika selle koha pealt ei töödanud ja minul seda rahutust pole. niikaua kui ma end tagasi mäletan, olin sunnitud alati meie ühes teises või kolmandas "vene autos" kaasa loksuma, kui neil jälle isu "sõitma minna" tuli. ja nii me sihitult loksusime. mina, kes ma ei talunud lapsena autosõitu ja olen siiamaani suht tundliku seedimisega, kui tagaistmel pean viibima. neile aga meeldis, meeldib siiani. kohe sellised õndsas näod tulevad ette, kui autosse istuvad ja nina seitsme tuule poole keeravad...
kui seda postitust tegema hakkasin, lihtsalt tundus, et loogilisem oleks, kui noorem põlvkond reisib ja vanem on kodus. a kes ütles, et me loogilised või normaalsed oleksime? ei olegi. loogika vastu on välja pakkuda mu vanemate USA-reis, mis kestis terve kuu, isa iga-aastased mitmed reisid kuhugi kaugele ja nende ühised lähemad otsad siia-sinna (kuna ema tervis ei talu kuuma).

et mis mind siis tagasi hoiab? hetkel on muidugi vastus suht selge - lapsed. tegelikult arvan, et nad saaksid suht kenasti juba vanavanematega hakkama ja vastupidi ka, aga ma ise ei taha neid jätta veel. see kuhugi minna tahtmine on praegu vist ka sellest, et ma olen aasta aega kodus olnud ja tahaks välisilma emotsioone ka. siis on minemisel veel probleemiks raha, off course! ja lennuhirm. hullult tahaks minna, aga lennata ei taha.
see on lihtsalt niiiiiiiii kohutav, et üksi lennuki nägemine (olgu see siis kindlalt maa peal, õhkutõusmas, maandumas või taeva all) muudab mul kõik kõhus õõnsaks. kui esimest korda lendasin rootsi, siis pisarad lihtsalt voolasid, ma värisesin üleni ja kui see jubedus lõpuks läbi sai, siis jalad olid nii nõrgad, et ma ei suutnud sealt isegi väljuda.jcärgmised korrad pole paremad olnud, aga kahjuks muud moodi ei saa. arvan, et see on peamine põhjus, miks ma kuskil ei käi. kusjuured ma ei karda kõrgust...

laupäev, 20. märts 2010

pühapäev, 7. märts 2010

mürakarudel veel üks kuu aastani

tõelised pätud (Karita selili)

tegelikkuses põrkab Karina diivanil üles-alla, aga ma tõesõna ei suutnud tabada seda hetke, kus ta jalad maast lahti olid. Karita on juba suurest mürgeldamisest kutu

jah, nad kõnnivad!!!

Liis leidis uue vahva mooduse, kuidas lapsed kilkama panna :)

leivategu

toredad eesti naised said kokku ja tegid leiba. olgem siiski ausad: üks tegi, teised vaatasid kadedalt pealt ja sõid kahe suupoolega; kiitsid loomulikult ka! leiba tegi siis sõbrants Liis, kes hommikul suure taignakausiga uksest sisse astus ja varsti agaralt toimetama asus. pealtnäha tundus asi vägagi lihtne - paned aga taigna vormi, silud ära ja küpsetad ahjus teatud aja teatud kraadide juurdes. nii lihtne ta oligi, ainult et taigna tegu me ei näinud. võin kihla vedada, et seal on mingi konks, mis mul asja vussi keerab või juhtme kokku ajab.
aga valmis need leivad said ja oi kui maitsev oli!! keele viis alla!!! oleks ma kass, limpsiks siiamaani vurre ;)
leib läks lupsti ahju, veel suht saia nägu

juba võtab ilmet, kahju et te seda lõhna ei tunne, mida terve maja täis oli

ja siin nad on - imemaitsvad ja imeilusad, meie oma ja kõige parem

leivalõikamise au kuulub loomulikult pagarile (ma ausõna ei tea, kas leivategija kohta öeldakse nii, aga arvan, et pigem jah kui ei)

asja muutis veel rahvuslikumaks rahvussokid, mis 2/3 jalas olid :)

kolmapäev, 3. märts 2010

blogimajandusest

mul on tõelisi raskusi arusaamisega, miks kõik heietavad oma blogides teemal "peaks selle blogipidamise äkki ära lõpetama." jahuvad sellest, et jutt on otsa saanud või et ei saa kirjutada sellest, millest tahaks, kuna teatud seltskond võtab asja liiga südamesse või pole jutt muidu poliitiliselt korrektne. et mis mõttes nagu?
kui mul on blog, siis see on minu oma ja ma kirjutan sinna mida ma tahan, nii tihti kui ma tahan ja kuidas ma tahan! ja nii ongi, lihtsalt. punkt.
mu meelest ei peaks keegi põdema oma väljaütlemiste pärast, kui need ei ole otseselt mõnda isikut nimeliselt solvavad. veidrad on need lõpu-mõtted seetõttu, et kui inimesel on mitu aastat midagi kirjutada ja öelda olnud, siis kuidas äkki jutt otsa saab. ei saa ju saada, või saab? no mina ka ei tea. mul pole veel saanud. kui ma ei taha, siis ei kirjuta ja ei põe ka sellepärast, et keegi tahaks lugeda. kõige lihtsam on blogi lihtsalt kustutada sel juhul, kui pastakas tühjaks sai ja asi vask!
ise olen vist ainult korra ja seda ka loomulikult naljaga pooleks maininud, et peab blogi kinni panema. teema tuli päevakorda siis, kui tüdrukud olid nii poole aastased vist ja mul oli juba jummala koos sellest beebindusest 24/7. ühtegi mõistlikku sõna mõnelt pereväliselt täiskasvanult ei tulnud ja oleks väga tahtnud suhelda. aga kõik vaatasid blogist laste pilte ja kirjutasid msn-is, et kui suureks tibud on kasvanud. siis mõtlesin, et enam ei pane pilte üles, lad tulevad ise külla!
igatahes mina jätkan ;)

selgituseks

selguse huvides mainin ära, et hambaarstil ma ei käinudki tagasi. see valu kadus suures hirmus ära :) vähemalt praeguseks. ei saagi aru, mis see oli - kas närv, mis suretamata jäi, andis alla või oli plomm liiga kõrge, mis toidu närimise käigus madalamaks kulus.
igatahes olen suht õnnelik, et tagasi minema ei pidanud. kui nüüd mingi jama tuleb, siis lähen ikka oma arsti juurde.

plikad vudivad muide suht ilusti :) jube naljakas on kohati neid vaadata, eriti Karitat. tal on mingi omamoodi kõnnitehnika: muidu läheb nagu ilusti, aga kui nt. diivan või kapp või kummut (milleni ta jõuda tahtis) hakkab kohe-kohe kätte jõudma, siis läheb kõnd üle jooksuks ja sellega seoses hetk enne kohalejõudmist toimub potsatud, kuna tasakaal ütleb üles :) algul oli ta ise väga vihane ja andis sellest häälekalt teada, nüüd vaatab mulle otsa ja mugistab naerda. Karinal tasakaal parem, samm väärikam ja siht selgem. hetkel näiteks on toa 3 x läbi kõndinud papitükk käes ja suundus koridori, ise ikka püsti.
väljas hetkel ei käi, kuna nohu ei anna alla :S nädal on täis, aga tatitõbi ei näita mingeid märke taandumisest. võitleme siis toas, igaks juhuks.