Lilypie Fourth Birthday tickers

Lilypie Kids Birthday tickers

reede, 9. september 2016

Emotsioonid

Esimese nädala emotsioonid lastel küsimuse peale, et kuidas esimene koolinädal siis tundus:
Karita: Äge!
Karina: ei tea...
Mina: kuidas nii?
Karina: mu sees on nii palju tundeid, et ma ei oska midagi öelda.
Mina: mis tunded need siis on?
Karina: kool on lahe ja äge ja põnev ja tore! (suur naeratus)
Karita: mhm!! (ägeda noogutas saatel)
Mina: kas midagi rasket ka on?
Mõlemad: ei!!!!!

esimesed emotsioonid

esimene koolinädal saab K-del kohe-kohe läbi, panen kirja mõned muljed, et tulevikus hea lugeda oleks. päris trall hakkab muidugi järgmisel nädalal pihta, sest siiani olen ma lõunast töölt ära läinud neile taksojuhti mängima või siis koos bussiga käinud. 
Karita (õhates) pärast esimest koolitundidega päeva: "Mulle nii meeldib siin klassis, ma ei taha siit kunagi enam ära minna!"
Karina: "Koolis on ikka nii tore ja ma leidsin endale maailma parima sõbra!"
kooli on oodatud juba paar aastat, mu meelest. nüüd on see siis lõpuks käes. emotsioonid on taevas ja õnneks ükski märk ei näita, et koolirõõm peaks asenduma mingi muu tundega. mõlemad on leidnud endale sõbra, kellega koos siis liigutakse ja tegutsetakse. samas istuvad nad siiski ühes pingis ja see on minu meelest hetkel täitsa ok, sest esiteks - kui jääb midagi koju, siis saab vabalt jagada (sest nad on harjunud jagama) ja teiseks - üks uimerdis torgib teist tagant, kui mõni neist jälle unistama jääb :) näite toon ka -  ükspäev koduseid töid tehes vaatasin, et ühel lapsel terve pilt värvitud, teisel pole kriipsugi. uurisin siis elu ja too tuulepea vastas, et ta ei suutnud värvipliiatsite karbist sobivat tooni valida. saate aru jah? ta mingi 15 min., kui teised värvisid, valis pliiatsit ja jäigi valimata... kuna õele hullult meeldib joonistada, siis jäi tal müksamata, et mis sa unistad, aga muidu ikka pidid üksteist tagant utsitama :p
lapsed õpivad mammutkooli väikeses majas, s.t. et nad käivad suures majas ainult söömas ja muusikas. muidu on neil väike 2-klassiga hoone, kus lärmi ja sagimist oluliselt vähem. see mulle meeldib. samas see majade vahet jooksmine mere ääres tuulise/külma ilmaga ei meeldi. aga ega kõike head ka korraga saa. klassis on 24 last (vist).
tunde on 3-4-5 + pikapäevarühm. minu lapsed ppr-a ei jää eriti tihti, sest logistika kool-kodu-trenn ei tule muidu bussidega välja. me elame ju maal ja bussid ei sõida iga 5 min. järel. seega tuleb kohe pärast tunde koju tulla, et natuke end maha laadida. kui trenni pole, siis saavad ppr-a jääda. õnneks õpetaja on mõistev.
õpetajast: alguses jättis mulle hästi kurja tädi mulje, nüüd vaatan, et tegelikult suht mõistlik inimene. jälgib, kas ja kuidas lapsed jõuavad, sellele vastavalt valib tegevusi ja tunde. elukooli teeb ka. ma ei teagi, kas see on hea või halb, et ta need uimerdised maha jätab ja tragidega ees minema hakkab... minu ema süda muidugi ütleb, et peaks rohkem tagant utsitama, et ikka kõik koos minema saaks ja ei tekiks seda jopehõlmad lahti jooksmist.
huviringe kool eriti ei paku. selles suhtes on hea, et K-del on oma kindel võimlemistrenn. laulukoori saavad sellisesse, kes koolinoorte laulupeole ka läheb :)
kodused töö, muide, tehakse ära suure õhinaga (põhiainetes on ikka midagi lõpetada või üle lugeda, tähti-numbreid maalida), pean lausa neid tagasi hoidma, et ikka puhkaksid ka.
koolipäevad võtavad tüdrukud tegelikult päris võhmale... eks see hommikune hirmvarajane tõusmine paneb oma põntsu. miks küll kool ei võiks kell 9 alata, sellest ma aru ei saa. on nagu on, leevendame unepuudust järjest varasema ööunne minekuga. täna oli juba täitsa inimese tunne :)
eks edaspidi tulevad põnevamad sissekanded teemal unustamised-kaotamised-hilinemised, aga loodan, et praegu suudame kätt pulsil hoida ja kõik sujub.