Lilypie Fourth Birthday tickers

Lilypie Kids Birthday tickers

kolmapäev, 29. juuni 2011

mu lapsukesed on suureks kasvanud

kuidagi väga äkitse, pean mainima.
esiteks muidugi on seda palja silmagagi näha - osad jalanõud on paar nädalaga täiesti väikesteks jäänud ja mõned püksid üleöö kukekateks saanud. mütse olin sunnitud suuremaks heegeldama, kuna need istusid ainult peanupu otsas. kodanik isa väitis eile, et ta pidi kiiku kohandama, sest üks plika ei suuda oma peput sinna peale enam vinnata. kaalunumber seda küll ei kinnita, aga tõesti, kehakuju on muutumises neil küll. 
teiseks on kasvamist märgata sellest, et suudetakse koos mängida lausa pool tundi, kus kellegi sekkumist vaja pole ja meid otsima ka ei tulda. täna näiteks tegin terve lõunasöögi valmis, kuniks nemad omavahel mängisid (ei teinud pätti isegi!), pidin lausa ise lapsi sööma minema kutsuma :) 
kolmandaks söödi täna ära terve kausitäis tatraputru. viimase 2,2 aasta jooksul on see välistatud olnud - neile lihtsalt ei maitsenud. ju on areng sealmaal, kus ollakse valmis midagi uut proovima (ma pole viimased pool aastat seda putru teinud ka, sest nad juba lõhna peale väljusid endast. mis ma siis ikka topin, eks!). mul endal oli see muide lapsepõlve lemmik, nüüd on nii hea, et jälle teha saan. mees ka ei taha eriti muidu...
mõistust on ka juurde tulnud - kiigul hoogu oskavad mõlemad juba umbes kuu jagu aega teha (Karina ei viitsi tavaliselt). värvid on suht kinnistunud. paberile tuleb vahel midagi päikese moodi :D täislause on igapäev! sh meie käsutamine. pättused muutuvad järjest sihipärasemaks (st nad vaatavad, kuidas ma reageerin, ikka uuesti ja uuesti :S), samas saab nendega näiteks tänava peal ratastega sõita, sest nad saavad aru, et peab tee ääres ja minu lähedal olema. ühesõnaga argumenteerimine ja põhjus-tagajärg seosed on arusaadavad :) päevad ei ole loomulikult vennad, aga headel päevadel on see nii.
kasvamise negatiivse poole pealt: on tekkinud võõrastamine (mida pole üldse olnud varem) ja hirmud (lendavad putukad, traktorid, müra, koerad). esimene on lausa naljakas, sest suht harjumatu on, kui laps vanaema lähenedes mu külje klammerdub, pead raputama ja kiljuma hakkab, et ei taha tema sülle. võõramatest inimestest rääkimata. kui neid ei torgita, siis läheb see kiiremini üle. Sum-summidest ei hakka ma üldse rääkima, sest hüsteeria, mis mingi kärbse/parmu/sääse autosselendamisel tekib, on kirjeldamatu. kusjuures mesilase käest nõelata nad saanud pole, hullumeelses sääsemeres me ka pole olnud, paar valusamat nähvakat parmult on vast saanud... loodan lihtsalt, et see läheb varsti üle, sest ma ka ei suuda alati tiivulisi olevusi autost kätte saada ühe hetkega. koertega on veider seis - iseenesest neid ei kardeta, tahetakse isegi pai teha, aga maal oma koeri kardavad nagu tuld. mõned mõttes ma saan aru ka: kui mulle läheneks endast suurem elukas, kes intensiivselt sabaga vehiks ja meetrise keelega üle näo tõmmata tahaks, siis oleks suht vastik küll. samas ukse pealt on mõlemad mehed koeri narrima ja uljalt Sessu-Sessu hüüdma :P

ju kõik eelnev ikka päikese, maasikate ja suve kaela ajada tuleb ;)