Lilypie Fourth Birthday tickers

Lilypie Kids Birthday tickers
Kuvatud on postitused sildiga lasteaed. Kuva kõik postitused
Kuvatud on postitused sildiga lasteaed. Kuva kõik postitused

esmaspäev, 14. märts 2016

emakeelepäev

emakeelepäev on iga aasta nii tore! saab e-etteütlust kirjutada, oma lolli pead kiruda (kui õige kirjapilt välja pannakse) ja järgmiseks korraks endale lubatud, et tuleb ettevalmistuda :) sel aastal lisandub sellesse kenasse päeva veel ka näidend. ei, ise ma rahvakunstnikuks asunud pole, selleks on meie peres lapsed.
ükspäev, üleeelmine nädal tuli LA õpetaja jutuga, et neid plaan osade lastega näidend teha meie keele päeva puhuks ja kuna K-d hästi tublid ja tekst jääb hästi meelde (öelge mulle üks laps, kellel selles vanuses ei jää tekst hästi meelde, eksole), siis oleks vaja ära jagada peaosa ja kandev kõrvalroll neil omavahel. õpetaja pakkus, et tõmbame liisku. mina arvasin, et tuleb ikka kokku leppida, muidu teine eluaeg vihane. mingit draamat ei olnudki, sest Karina ei soovinud terve näidendi keskpunktis olla ja valis kavala Rebaseneiu rolli. Karita sai särada Jänkutüdrukuna. 
Näidend oli väga vahva, räägiti emakeelepäevale kohaselt nii vigurlausetest, kõnekäändudest kui mõistatustest :) mulle väga meeldis!

neljapäev, 21. jaanuar 2016

lapse enesehinnangu tõstmine lausvale abil - jah/ei?

pildike lasteasutusest: söögitädi kammib lapse juukseid ja kiidab patsipunumise juurde, kuidas tüdruku juuksed on nii ilusad ja paksud. endal sõrmede vahel paar harva õlgadeni karva. kõrval kepslevad ringi tüdrukud, kelledest ühe punupats on 3 x paksem, teisel on pipipatsid ja selle üks pool on ka paksem, kui kiidetaval neiul kõik juuksed kokku... kolmandal on lihtsalt ilusad kohevad pikad vööni juuksed hobusesabas. 
siit minu küsimus: kas lausvalega on õige lapse enesehinnangut tõsta? 
ok, ma saan aru, et tüdrukul on raske lapsepõlv ja ta on selline paras uss rühmas ja vahel on vaja temale üksi tähelepanu pöörata, et ta end ka hästi tunneks ja ei peaks tähelepanu eest võitlema, aga kas just sellise valega? ma mõtlen, et 7-aastane saab juba ise väga hästi ka aru, kui jutt ei ole päris õige. vähemalt minu lapsed küll oskavad võrrelda, kellel on paksemad/pikemad juuksed, suurem muskel või parim varbasirutus. 
eks me kõik kiida oma laste joonistusi, kui pildil olev koer on lehma moodi või valmisehitatud padjaloss on maailma lahedaim. see on normaalne ja innustab last edaspidigi pingutama/tegutsema/looma. aga asjade kohta, mida ei saa muuta (pikkus/välimus/minupärast kõnepuue), ei näe ma küll tavaliselt inimesi niimoodi valetamas. pigem ikka seletatakse asi lahti või ei pöörata asjale valetähelepanu.
ju siis oli seekord selline päev. mina ei osanud midagi kosta, aga mõtetesse jäi situatsioon küll ketrama...

kolmapäev, 9. september 2015

K-de trenn ja elukool

trennihooaeg algas, K-del siis :) ikka võimlemine ja sel aastal juba 3 x nädalas. nii et mul vaba päev on kolmapäeval, no ja siis reede-laupäev-pühapäev :)
trennid on sel aastal pooleteise-tunnised, akrobaatika tunnine. mulle tundub, et palju, aga õpetajad on välja valinud 5-7-aastaste võistlusrühma 12 parimat tüdrukut ja nad arvavad, et saavad kenasti hakkama. 
niipalju, kui mina tean, siis 2015/2016 hooajal on vähemalt 4 esinemist/võistlust (esimene juba oktoobris) + võimlemiskooli peod. eks näis, kuidas tüdrukud jõuavad. kui ikka üle jõu käib ja toss väljas näib olevat, lasen vahel poppi ka teha. kas lasteaiast või trennist, eks paistab ;)
emotsioonidest: Karita oli nii elevil, et esimese trenni eel ei tahtnud kodus autost väljagi tulla, kuigi ma rääkisin, et üle tunni on trennini veel aega. arvas, et tema ootab autos :D Karina sättis ja keerutas peegli ees, siis kui oma arust valmis sai, kukkus lihtsalt jooksma edasi-tagasi. ja kui saali uksed lõpuks avanesid, siis mõlemas lihtsalt keksisid suurest õnnest, et trikoo on seljas, juuksed krunnis ja trenn algab! nii vahva oli nende õnne vaadata - küllap on nad õiges kohas.
seoses trenni ja koolieelse aastaga on mitmeid mõtteid tekkinud, kuidas K-des iseseisvust tekitada. nad on ikka suht paanika osakonnad, kui ise midagi otsustama peab või kõik ei lähe nii, nagu eelnevalt läbi on räägitud. meie viga, loomulikult! liiga nööri mööda oleme neid kasvatanud. ma ju näen, et nad ise tegelikult tahavad rohkem ise asju otsustada. ninakesed lähevad nii mõnusasti püsti, kui millegagi hästi hakkama on saadud. Herr Abikaasa on meil selline kanaisa, et anna olla... seega, mul on mul plaan. ja-jah, on küll! :D esiteks tekitan miski (nupu)telefoni, millega meile helistada saab ja siis õpetan neid vahete-vahel pärast trenni bussiga koju tulema. vaatasin, et aega jagub parajasti, üle sõidutee minema ei pea ja lõpp-peatus on meie peatus, nii et suurt ohtu pole ;) ma arvan, et nad saavad vabalt hakkama, eriti kui alguses luban neile ise autoga bussi sabas sõita. hiljem siis viin nad trenni ja saan ise kohe kimada koju ahju kütma vms. kui nad nüüd natukeseks üksi koju ka jääksid, siis võib nad täitsa kooliküpseteks lugeda. lugemised-kellatundmised on ju selged. aga aega on :)
enda trennist niipalju, et kuna laste trenn toimub uues Koidula kooli võimlas, siis loogiline mõte tundus olevat ise samal ajal ujuma minna Koidula ujulasse, aga ei lasta :( seal on laste trennid kella 19-ni. väga pettunud olin. nüüd siis kõndimine 1,5 h. pole ka paha.
huvitav aasta ootab ees. 
sellest ma rääkida ei taha, et lasteaias põhiõpetaja otsustas just nüüd ja kohe töölt lahkuda, nii et kooliks ettevalmistus ripub õhus praegu. lootust septembris kedagi uut ja NORMAALSET leida, ei ole... no on inimesed :/

neljapäev, 28. mai 2015

kõrsikuvabrikus

lasteaia-aasta lõpetuseks toimus rühmaga väike väljasõit kõrsikuvabrikusse. asub see Pärnu-Jaagupis, ikka samas kohas, kust juba nõukaajal kõrsikud tulid (toona tehti ikka värsket leiba ka). meil rühm väga kuskil ei käi, lapsevanemad omavahel eriti ei lävi, aga tore, et nüüd käidi!
Karitale avaldas kõige suuremat muljet karbivoltija, kes tegi seda pimesi - viuh-viuh-viuh! vahepeal käis ikka tainast masinasse juurde ka valamas, et rutiin ei tapaks ;) mulle meeldis kõrsikute kammimine. jah, lugesite õigesti - kõrsikud kammitakse vannist tulles ära, et nad üksteise külge kinni ei jääks :D
aga kui Pärnamäe Pagari siltidega kõrsikupakke müügil näete, siis ärge uskuge hundi juttu - need on ikka Eesti toodang/võõrad suled, millega lätlased end ehivad (ise nägime, kui nobedad eesti naise näpud Pärnamäede silte pakile kleepisid ja Lätti sõiduks kaste ette valmistasid... tagaküljel on siiski väike märge tootja kohta :)
mind isiklikult üllatas, kui vabalt mööda vabrikut ekskursante ringi lasti liikuda, kõike proovida ja katsuda. 

bussisõit on ikka äge!
vabriku juhataja taignasegamismasinaga (küll seda margariini käis sinna palju sisse...)
karbivoltija

toored kõrsikud soodavanni sukeldumas

kõrsikuliin

nostalgia (sellises pakendis saab täna ka kõrsikuid osta, Maanteemuuseumist näiteks)
vabrikandi sõnul parim pakend, sest siin säilib tekstuur,
lõhn ja maitse mitmeid päevi ka avatuna audentne
õnnelikud ekskursioonilised

neljapäev, 13. november 2014

ma ei suuda oma lapsi igal sammul kaitsta

ja neid kordi tuleb üha juurde, kus ma pean õppima lahti laskma ja mitte kanaemandama. oi kui raske see on! toda kooliaega ma ei kujuta veel üldse ette, sest siis kaob mul ju kontroll nende toimetamiste üle ja hirm poeb südamesse. teisalt ma hullult olen oodanud seda aega, kus saan lapsed üks pikemaks koju jätta ja näiteks öelda: tsauks, ma lähen ujulasse, tuleb 2h pärast! aga eks näis, tõenäoliselt tuleb see kõik nii loomulikult ja valutult, sest K-d on tublid, terased ja kohusetundlikud. Pean õppima end talitsema, et lastele rohkem vabadust ja vastutust anda. 
aga vahel on ikka tunne, et ma pean neid kurja maailma eest kaitsma. näiteks eile oli LA-s tuletõrjeõppus, mis lapsed totaalselt endast välja viis. nad lihtsalt ehmusid niiväga. kurb oli õhtul, sest ma ei saanud nende heaks/aitamiseks midagi teha, sest ma ei teadnud sellest midagi :( pärast aga kuulda, et su lapsed olid nii ehmunud, et üks värises tükk aega ja teine ei suutnud nutmist lõpetada - õudne! lisaks on ühel lapsed r-häälik jälle paigast ära, sest suur ehmatus mõjub talle nii. ja mitte keegi ei helistanud mulle, et ma oleks üle õue saanud joosta ja neid kallistada :/
no mida teha, kuidas käituda? reageerin ühe? võibolla. minu seisukoht on aga alati olnud, et uudsetest olukordadest tuleb lastega enne rääkida, selgitada ja siis tegutsema asuda. nii on kõigil parem ja lihtsam. võtame kasvõi toredad asjad - reis tundmatusse. ikka ju selgitad, et mis ja kuidas. kui eeltöö jääb tegemata, siis on kõik pinges või ülemäära elevil ja keegi ei saa nautida. kui aga enne teemat avada, saavad kõik maksimumi võtta.
Edit the next day: lasteaia juhataja võttis minuga ühendust ja vabandas, sest jah, õpetajatele oli tehtud ülesandeks õppusest üldsõnaliselt lastevanematele rääkida ja ka lastele pidid selgitama, et selline asi võib majas toimuda ja kuidas siis käituda. ehk siis üldisemalt - kuidas käituda tulekahju korral. töö oli tegemata, sellest ka taoline ärevus. õpetaja õhtul ka vabandas, nii et tunnen end paremini. sisetunne ikka ei petnud, et oleks pidanud teatatama. K-d õnneks taastusid hommikuks, r muidugi veel mitte. 

neljapäev, 15. august 2013

juhtumised põsega ja pirukategu

ma ei ole väga kannatlik inimene oma iseloomult, eksole. eriti lastega, kahjuks. aga eile ma võtsin end kokku ja lasin neil köögis mäkerdada. või õigupoolest polnudki mingit mäkerdamist, töö hoopis kiire ja korralik, maha ega ümber ei läinud midagi :)
kõik algas muidugi sellest, et õhtul lastele järgi minnes selgus, et üks poiss oli just rattaga Karitale osta sõitnud täie hooga ja tal oli põsk lõhki. värises vaeseke õpetajaga vannitoas, kus teda puhastati, kui ma kohale jõudsin. väga vapper oli mu väikseke! ei nutnud ega midagi, lihtsalt värises kui haavaleht. õnneks palju katki polnud - paar kriimu ja väike auguke - plaaster aitas kui imerohi. mu emasüda teda nii muserdatuna nähes proovis last teistele radadele juhtida ja pakkusin välja, et ta võib kodus mul aidata pirukat teha. juba läkski veidi paremaks, pilk lõi särama, uuris, miks ja mida me teeme ja värisemine jäi ka järgi.
kuna külalist oli oodata, siis mõtlesin suvikõrvitsa-pirukat teha, sest need kasvavad praegu hea hooga. Karita hakkis ära kõik suvikõrvitsad, mis ma olin ratasteks viilutanud. oma tömbi noakesega oli ta väga tubli! ja Karina riivis juustu ning tainast aitasid nad segada vaheldumisi :) no uskumatu, et midagi maha ei läinudki! kui ma ainult suudaks rahulikum olla, nende kallal vähem kaagutada ja rohkem ise ka nautida, kuidas nad asjatavad, siis ma oleks palju parem ema. aga hetkel pole seda paremat kuskilt võtta, vahel harva ainult... kirjutan selle siia üles just seetõttu, et vahel lugemas käia ja kinnitada endale, et K-d on väga asjalikud ja ma võin lasta neil igasugu asju juba teha. ja noh, eks tekkiva laga saab ju ära ka koristada ;)

teisipäev, 6. august 2013

maailmatark

saatsin eile esimest päeva pärast 7-nädalast suvepuhkust lasteaeda maruunised ja neljapoolesed lapsed, tagasi sain heatujulised ja vähemalt viiepoolesed :) oh sa jutt, kus selle ühe päevaga oli maailma asjadest arusaama turgutatud! kõik mulle ära seletati, kuidas ikka asjad käivad. ikka stiilis, et nemad olevat suureks ja tugevaks kasvanud, isegi juuksed on tugevad. ja et porgandit ja kartulit ning isegi kapsast süües saabki tugevaks. kuula ja imesta, eksole. tavapäraselt mulle oma päevast eriti ei muljetata, kisu vägisi sõnu suust. ju siis ikkagi igatseti oma sõpru ja tavapärast keskkonda. 
hommikul autos sain aru, et veidi ikka tekitab ärevust ka see lasteaiandus, sest eelmise aasta riidlemised ja haigetsaamised tulid meelde. peale tavapärast diskussiooni teemal, et rääkigu siis kasvatajaga, kui abi vaja ja et see ikkagi ei aita, jõudsime järeldusele, et peavad oma kaksikute eelist kasutama ja riiukuke ette kahekesi käed rinnal risti, ähvardav pilt silmis seisma ja ütlema, et minu õele ei tohi haiget teha, muidu tuleb meie suur ja tugev issi ja räägib sinuga väga kurjalt! ah jaa, et ma ei unustaks - Lisete peab kindlasti meile batuudile hüppama tulema, sest tema kodus ei olegi batuuti. muidu on sõber ju õnnetu. 

laupäev, 22. detsember 2012

jõulude eelmäng

kui sa oled ema (või isa), siis tõenäoliselt tuleb enne jõule ette võtta järgmised asjad:
  • pisut peenemat näputööd, kui laps käib miskis ringis (sest seal ju mõeldakse välja esinemiseks igasugu kostüüme) ja hulk aega kaubanduses, et vajalikus toonis kangad/aksessuaarid olemas oleks.
  • käia laste jõulupeol ja esinemistel, tunda uhkust ja häbi ja kõiki muid segaseid tundeid.
  • õppida/õpetada pähe salmid ja laulud (minul küll juhtus nii, et lasteaiast kaasa antud luulerida kodus ette lugedes, teatati, et üks sõna läks mul valesti ja tegelikult käib see salm hoopis nii ja deklameeriti kogu luuletus liigutustega ja puha)
  • tuua majja kuusk (ikka oma metsast ja ise, eks!)
  • valmis küpsetada mitu laari piparkooke ja katta need hunnitu hunniku glasuuriga (meil veel tegemata, aga homme on see päev)
  • firma jõulupakis leidunud pardiga teha jõuluõhtusöögi peaproov (part tuli just ahjust, läheb kohe maiustamiseks. veingi juba hingama valatud. pardi kõhtu läksid õunad-kuivatatud-ploomid-sibulad-basiilik ning tiba soola-pipart, ka välispidiselt sai linnuke soola-pipra massaaži enne küpsetuspotis ahju lendamist).
  • seda, et mööda poode miskit meelepärast Vana kingikotti otsida tuleb, ma siinkohal täpsemalt lahkama ei hakka.
nüüd siis pildiseeria meie askelduste tõestuseks :) kauneid saabuvaid jõule armasad lugejad!
kuused metsast käes, oma 500 m sügvas lumes, aga asi oli seda väärt (metsanotsu sisse trambitud rajal oli tegelikult täitsa hea liikuda)
kuusk ehitud, Karina tõestamas, et on oma ema laps (minagi lamasin lapsena lummatult kuusepuu all)
müstiline tähetants Endla teatri laval (Karita kõige keskel)

Karita minu õmmeldud päkapikukostüümis
lavale Karina ei läinud, õele plaksutas ka pika hambaga, aga kui pidu läbi sai, siis tuhises küll kohe lavale möllama

Karita loeb lasteaia peol luuletust

Karina deklameerimas (mõlemal peol oli teemaks valge, nii et sama kleit)

pühapäev, 25. november 2012

puhkuse tagasilöögid

lennukisse astudes ei arvanud ma, et jälle Eestis jalgu maha pannes kodune elu nii karmilt pea peale on pöördunud. aga nii see on :( et mis siis täpsemalt toimub? ma juba kergelt mainisin ka, et lastele mõjus meie eemalolek häirivalt. Karita õnneks tundis rõõmu sellest, et me tagasi tulime ja igasugu vahvaid asju koos ette võtame. Tema jaoks oli see raske nädal vist unustatud.
Karinaga on teised lood. Mul on mõistus selle nädalaga otsa saanud, kuidas temaga toimetada, et kõik vana rada pidi edasi võiks minna. tegelikult ma lihtsalt tahan meie pere rõõmsamat ja rahumeelsemat last tagasi!!
Esiteks ta klammerdus minu külge esimesteks päevadeks - istus süles, hoidis käest, issist ei tahtnud midagi kuulda, mina toast välja minna temata ei võinud. Kui mainisime lasteaeda minekut, tuli kohe kategooriline "ei". ja nii oligi, et esmaspäeva hommikul kordas ta nagu mantrat tund aega vahetpidamata nutuvõru suu ümber "ei taha lasteaeda-ei taha lasteaeda-ei taha lasteaeda". ega vaikut polnud, tuli minna. seal jätkus kõik samaviisi, ainult et hüsteeriasse kalduva nutu saatel veel pool tundi minu süles. lõpuks pidin ma ta sinna nuttes maha jätmagi, mis tekitas endas aknast allahüppamise soovi :( oli siis teine päev otsa õpetajatel süles istunud, saalis laulutunnis ei käinud, sõi väga vähe. tegelikult nuttis suht vähe, umbes 5 min. pärast minu lahkumist oli ikka rühma läinud. õhtul oli laps ülirõõmus, tegus ja vahva. lootsin, et kõik ok, aga kus sa sellega. järgmisel hommikul kordus kõik toon tagasihoidlikumas võtmes. enam nuttes rühma ei jäänud, aga teistega mängima ka ei läinud. jällegi jäi saalitundi minemata, kuid juba kiitis teistele, et sai üksi mängima jääda, kui teised pidi saali minema. siis said õpetajad ka aru, et pliks manipuleerib nendega. eks ma ütlesin seda juba esmaspäeval, et mingit erikohtlemist ei tohi olla, aga ega nad mind kuulanud.
eks me pidasime siis tol õhtul tõsise jutuajamise maha. ühest küljest saab ta aru, et ma ei kao kuhugi ja ütlen alati, kui kuhugi ära lähen. teisalt oma südames on tal suur-suur hirm.  mingi hetk on see hirm ehtne, teisalt tajun ma, kuidas ta minu ärevust tunnetades selle enda kasuks pöörab. meie vestlusel oli niipalju tulemust, et lasteaeda enam nuttes minema ei pea, kuigi ega ta liiga rõõmus ka pole.
tantsutrenniga on eriti kehvad lood. Karina pole seal sammugi teinud juba 3 nädalat. mingi hetk jooksis saalist nuttes välja, põhjus seniajani teadmata ja rohkem ei lähe. ütleb kodus küll, et kui ma ka saali tulen, siis tantsib, aga ei midagist... oleme proovinud erinevaid lähenemisi, kuid miski ei aita. nüüd ma siis ei teagi, kas olla karm ja käskida tal kaasa teha (mis ei anna tulemusi ja laps luusib trotslikult otsa vaadates mööda saaliääri ringi) või lasta tal lihtsalt olla (mille tulemusel ta ülirahulolevalt mul süles istub ja teistele nägusid teeb - mu meelest puhas oma üleoleku näitamine). jõuluesinemisest ei saa nii juttugi olla. ma juba kujutan ette, kui õde lavale läheb, siis ta tahab ka ja oh siis seda kisa :S
et sellest veel küll pole, et taha ta üldse kuskil käia (nagu pelgab või kardab midagi), ei lase mul endiselt kuhugi minna ega tunne erilist rõõmu issist.
hea rahvas, andke nõu!

kolmapäev, 17. oktoober 2012

paranoia

kuna lapsed on eelmisel hooajal NII PALJU haiged ja ka juba sel aastal on Karital 1 ja Karinal lausa 2 tiiru haige olnud, siis mul on tekkinud hirmud, igasugused imelikud hirmud või lausa paranoiad. no näiteks kui heliseb telefon, siis enne, kui ma jõuan ekraanile vaadata, lasen peast läbi mõtte, et  helistatakse lasteaiast ja kes nüüd haigeks on jäänud. selle murdosa sekundi jooksul jõuan veel üle mõelda, kas hommikul ikka vaatasin lapsele kurku, ega pea palav polnud, kas köhatas või mitte, jne. :( hulluks on see haiguste jada ajanud ühesõnaga. 
veel on mul tekkinud tõrge rõõmustada selle üle, et lapsed terved on (mida nad hetkel õnneks on!). teate ju küll, kui miskit räägid ja ära sõnuda ei taha, siis sülitad üle õla või koputad laua pihta. seda ma nüüd kogu aeg teengi... kui keegi küsib, kas lapsed terved, siis vastan umbmääraselt ebalevalt ja kohe kirun end, et liiga positiivselt reageerisin, sest nüüd kindlasti kohe keegi haigeks jääb.
ma siinkohal nendin ära fakti, et Kartia on kuu aega terve olnud (mis on LA perioodi rekord) ja Karina on 1 nädala rühmas käinud pärast viimast haigust, mil ta 2 nädalat kodus oli ja rohtu ka sõi. sellega seoses ongi juba tekkinud tunne, et nad on nii kaua terved olnud ja kohe-kohe hakkab midagi juhtuma.

eks siis nüüd näib, kas sõnusin ära või ehk ikka mitte. fingers grossed!

neljapäev, 4. oktoober 2012

LA

algab teine aasta LA hoolekogus. ma ei saa kohe ilma - pean ikka asjatama ;)
lastevanemate koosoleku järgselt on hetkel tunne, et on kuni 5 lapsevanemat, keda miski huvitab, teised on lihtsalt õnnelikud, et sümboolse kuutasu eest saab lapse 10 tunniks päevas ära paigutada :S või kas on tõesti võimalik, et 22 lapse vanemast ~15 on oma eludega nii puntras, et miski ei suuda huvi ja kaasategemislusti tekitada?
mina igatahes teen oma kodanikukohuse tunnid iga kuu ilusti täis ja tunnen end tubli ühiskonnaliikmena! loodan siiralt, et mingi aeg väga varsti ärkab kodanikuühiskond Eestis täisjõulisele elule.

laupäev, 14. juuli 2012

prillid peas hea unelda


 

nädal tagasi saabus hetk, kus meie tütred said endale prillid. hetk ise oli muljetavaldav, kui noored daamid tänavale astusid ja ülima tähelepanelikkusega maju, puid ja isegi jalgealust teed uurima asusid. 
kui nüüd algusest alustada, siis nii umbes mai keskpaigas käis lasteaiarühmas ühe teise lasteaia silma erirühma töötaja laste silmi kontrollimas. mina seda ei teadnud, lihtsalt ühel õhtupoolikul teatati herr Abikaasale, et lastel on kõõrdsilmsus. mismõttes nagu??? ei saanud mina sellest avaldusest aru, sest ükskõik mis kandi pealt uurida, midagi viltu küll nende silmades polnud. Karina lausa küsis mu käest ühel õhtul: "emme, miks sa mind kogu aeg vaatad?"
aga ega emasüda ei andnud rahu ja nii algas silmaarstide kadalipp. polikasse aega loomulikult polnud, nii kasutasin oma perearstikeskuse silmaarsti. kogemus oli õõvastav, kuna lapsed said pragada, kui mingist aparaadist kohe õigest august sisse vaadata ei osanud, selle eest ka, et julges niheleda ja öelda, et tahavad koju. mina ei julgenud üldse enam midagi küsida, kuna arst vaatas muudkui kella... kui ma ikka sõna suust sain  (pisaraid neelates), teatati mulle, et siit tulevad nüüd küll tugevad prillid. šokk oli võimas, ei saanudki kohe aru, mis suuremat rolli selle juures mängisid - suhtumine või fakt iseenesest. igatahes jube see oli. lahkusime nuttes - lapsed seepärast, et kohe neid mainitud prille ei saanud ja mina just ristivastupidisel põhjusel :( olgu siinkohal mainitud, et K-del on hull prillivaimustus juba pikemat aega olnud, olgu need siis päikeseprillid, vanaema omad või kellegi teise peas.
ega ma hästi toda arsti uskuda tahtnud. minu jaoks on prillide kandmine lapseeas veel hullem, kui olla paks laps. vähemalt ise ma nii lapseeas tundsin ja mõnitamine, mida minu klassikaaslased prillide pärast kogema pidid, oli ikka jube. sugulased ka siin arvasid, et küllap kasvavad välja ja pole vaja neid prille. herr Abikaasa oli mõistlik ja arukas. samas on +2, +3 ikka väga suur number, et lastele mitte prille osta. ega me keegi aru ei saanud, et nad midagi ei näe. tagantjärele mõeldes võibolla nägemisprobleemi tõttu ei taha kokku minna ükski puzzle ega ole muu käeline tegevus väga pop.
aga ega's midagi, selgust tuli sellesse asja saada, aga selle arsti juurde ma küll tagasi minna ei soovinud. uurisin elu oma kolleegidelt, külastasime sedasama lasteaeda, kus silmarühm on ja sealne arst vaatas silmi. kõõrdsilmsus välistati kohe, aga aparaadiga ei saa nii väikeseid suslikuid kontrollida - ei suuda nad veel nii pikalt ühte objekti jälgida. info oli üldjoontes sama, mis esimeselt arstiltki. juurde saime soovituse pöörduda ikkagi haigla polikasse silmaarstile, kes mingite tilkade abil pupillid fikseerib ja uuringu ära teeb. väikese kaasabiga saingi arstiajad, uuringu tehtud ja põhimõtteliselt sama vastuse, ainult et veel täpsema ja koos prilliretseptiga. mõlemad arstid promosid hoolega toda silma erirühma, kuid nad ei suutnud ära põhjendada, miks meie muidu tublid lapsed peaks sinna ümber kolima, jäime ikka oma lasteaiale truuks.
prillide hindadest ma siinkohal rääkima ei hakka, tuleks ainult hulk ebatsensuurseid väljendeid... aga nüüd on need vähemalt olemas, väljanägemiselt kenad, lapsed vist kah rahul ja jääme lootma, et mõne aasta pärast on nägemine oluliselt paremaks läinud ja prillide vajadus kaob tulevikus sootuks!
infoks veel teistele lastevanematele niipalju, et lapse silm areneb koolieani välja. kuna beebina on nägemine väga kehvake ja see järjest areneb, siis  laps ise ei saagi aru, et midagi valesti on. tema jaoks on kehvake nägemine norm. kui aga õigeaegselt prille ei kanna, pole tulevikus võimalik enam laseroperatsiooniga asja parandada...
tähelepanekuid värskete prillikandjate elust:
  • kõnesse on ilmunud hulganisti hüüdeid "vaata!" "näe!" - ju siis ikka on suur vahe sees.
  • kõigile on suure uhkustundega hääles seletatud, et need on meie uued prillid ja ma võin neid nüüd kogu aeg kanda.
  • Karita tuletab ise meelde, et prillid on vaja ette panna, selgitab sinna juurde, et siis ta näeb paremini ja et ilma on kõik udune.
  • esimese eufooria möödudes hakkas Karina prille ära peitma ja keeldus ütlemast, kuhu ta need pani. nüüdseks on siiski valdavalt alla andnud ja kannab prille hoolega. õde kutsub vahel korrale ka ;)
  • kas prillikandate peres nalja ka saab? ikka - seisab laps keset õue ja ahastab, kui õde naabritädile uhkelt oma uusi prille näitab, et kus mu prillid on?????? prillid olid muidugi ees :D
  • sellest ma parem ei hakka rääkima, kuivõrd ruttu võivad laste prillid kattuda väikeste sõrmejälgede, rasvaplekkide ja muu mustusega.

pühapäev, 8. juuli 2012

vahepeal


3-aastased on ikka juuube rasked juba ;)
puhkamine on täies hoos, tehtud-käidud-nähtud nii mõndagi. kodus pole veel lillegi liigutatud, aga küll seda ka jõuab ;)
kõik, kes Tallinna Loomaaias käinud on, tunnevad pildi järgi juba ära, et seda aeda me külastasime tõesti. valisime jaheda päeva, et loomad rohkem liikvel oleks, aga teooria ei pidanud paika - karud magasid nagu kasukahunnikud, lõvisid polnud üldse. leopard jalutas pahaselt ringiratast, ainult kõiksugu pärdikud tegid rõõmsalt ahvitrikke. K-de jaoks oli hitiks linnud ja hobune (lisaks tollele lastevedamise kärukesele muidugi). hobune ehk poni sellepärast, et temaga sai ratsutada. esimene sadulasoleks läks väga edukalt, mõlemad avaldasid selleks ise soovi, ronisid hoogsalt sadulasse ja sõitsid maailma uhkeimate nägudega paar tiiru. eks me oleme eeltööd ka teinud, nagu näha, pole kõik need hobuste vaatamas käimised ja porganditega söötmised tühja läinud. eelmisel aastal samas kohas ja samal ajal ei oleks ükski vägi tüdrukuid hobuse selga ajanud.
muus osas pean nentima, et loomaaed head muljet ei jätnud. kui ikka nõgesed on IGAL POOL üle pea on, siis ei saa kuidagi toredasti aega veeta. võibolla tõesti peab leopardi aed olema nõgeseline, et tal end kuhugi peita oleks (kuigi ma kahtlen, kas need just nõgesed olema peavad), aga külastajatele mõeldud alad võiks ikka vähe viisakamad olla. eks rahaga ole kitsas. aga nagu juba vanarahvas ütles: olgu riided õmmeldud ja paigatud, aga peaasi, et puhtad.
tolles laste loomaaias käisime ka - kahjuks kedagi katsuda ei võinud (kitsed väga arvatud) ja personal oli nii tülpinud nägudega, et hammustavad lastel kohe pea otsast :( 
järgmisel aastal teeme vast tiiru hoopis Riia loomaaeda.
Pärnu Hansapäevad olid toredad - saime ürdileiba, keskaegset muusikat kuulata ja etnoehteid ka kaeda :) igast hääd kraami oli ka igal pool. sõime miskit Ungari grillvarda-kooki - liiga hea oli!
soojad ilmad tulid ka lõpuks :) mida on lastel täiuslikuks päevaks vaja? lihtne: bassein+batuut :D riideid pole üldse vaja ;)
nii elamegi, homsest lasteaeda värvima, sest meie lasteaed võitis Caprolilt lasteaiatäie värve :)

teisipäev, 1. mai 2012

ja ta lõppes siiski! (see jõletu talv ma mõtlen)

ilmade paranemisega on tugevnenud soov tegutseda. viimasel ajal olen (oleme):
  • käinud lasteaia talgupäeval, kus kraapisin maha terve seinatäie vana krohvi (õigupoolest küll tagusin kõigest väest haamriga, et see soostuks seinast lahkuma). ega midagi suurepärast sellest veel välja tulnud, aga vähemalt on kõik liivakastid ääreni uut liiva täis ja aknad puhtad. ah jaa, rühma vaibad vedasin ka välja ja kloppisin ära :)
  • töörahva püha hommik sai tegusalt aknaid pestes sisustatud
  • lillepotis uhkeldavad nüüd laste valitud kollase-lillakirjud võõrasemad (ma ise oleks küll punakad võtnud, aga noorte daamide soove ei saa ju eirata)
  • teinud esimese grilli (ei kõrbenudki ära. kui, siis Karina näpud hästi õrnalt, aga loodetavasti on tal pikaks ajaks nüüd teada, et kuuma vastu käsi panna ei tohi)
  • tehtud imehäid ahju-küüslaugukartuleid
  • käinud Valgerannas, möllatud, merevaadet nautitud ja kohatud tuhandet hane golfiväljakul päikest võtmas
  • vaadatud ja imestatud, kuivõrd vahvad on 3-aastased lapsed 
edit mälupeetuse tõttu 1 päev hiljem:
  • 1.mail kuuldud esimene midli-madli-kudli-kadli ehk nähtud esimesi pääsukesi!

pühapäev, 1. aprill 2012

tsirkus!




lasteaed korraldas laupäeva hommikupoolikul toreda perepäeva. teemaks oli tsirkus ja kõik rühmad ka vahvalt kostümeeritud. sõimekad siis läksid kiisudena :) minu silmis teenis plusspunkte asjaolu, et pidu toimus LA keskkonnast eemal - kohaliku seltsimaja saalis ja kohale oli kutsutud klounid.
esialgu olid meie kiisud väga ehmunud rahvamassidest (tavapärane käitumismuster), klammerdusid ja tahtsid lausa koju, hiljem ikka olid nõus oma rühma juurde minema ja etteaste tegid väga püüdlikult kaasa :) lausa pisar tui meil herr Abikaasaga silma - päikesekiired kasvavad ikka nii kiiresti! suur kummardus õpetajatele, kes nii väikesed lapsed suurepäraselt liikuma on saanud!
kostüüm minu kätetöö. Karital on saba ka käes näha, Karina keeldus pilditegemise hetkel kõigest... hiljem polnud enam mahti poseerida. kõrvad on ilmselge hitt meie majas praegu :)

esmaspäev, 20. veebruar 2012

haigus vol 11 - tuhandeid tuulerõugeid

ütleme nii, et see käis nüüd küll kiiresti. ses mõttes, et LA-st teatati, et seal tuulerõuged, mina käisin korra hoolekogu koosolekul ja voila! - olemas :(
esialgu siis Karinal, loodan, et Karital kiirelt ka täpid tulevad, saab koos põetud, muidu istun 4 nädalat hoolduslehel... lugesin, et siis enam nakkav pole, kui koorikud ära tulevad. siis saab vast LA-a tagasi.
Ajaloo huvides täpsemat juttu ka: laupäeval sai maal käidud, sest vanavanemad said aasta vanemaks. mängisid ja möllasid mis kole :) kui õhtul tulime, siis pestes nägin mõningaid punne kõhul ja seljal. käis tuulerõugete mõte läbi küll. hommikuks polnud enam mingit kahtlust, sest kogu kehatüvi on täppe täis ja tuleb aina juurde. osadel juba villikesed ka peal. poole päeva pealt lõid täpid välja ka näol, kaelal, peas. sügelevad, loomulikult. panen peale saialille tinktuuri ja sudocream'i - mõlemad peaks kuivatama ja desinfitseerima. briljantrohelist otsustasin mitte panna, sest ma tean, et nad on väga endast väljas alati, kui miskit värvilist näole satub. apteeker soovitas ka Cyrteci (või mis iganes kirjapildiga see on) sügeluse vastu, pean ikka ostma, muidu vaene hing kratsib end täitsa puruks. perearstile ei saa veel helistada, pärastpoole. sinna ma küll nakkava lapsega ei lähe, koju ta vist ka ei tule. õnneks pole tuulerõuged palavikuhaigus, seega pole arst oluline.
nii et kõik me sõbrad, kes täppe tahavad, palun tulge külla ;)
herr Abikaasa muidugi nii optimistlik pole, sest tal pole olnud. täiskasvanud inimesel on see lastehaigus aga väga raskesti põetav :S
mõnes mõttes on tore kodus ka vahepeal olla. saab kududa ja ehteid nikerdada.

kolmapäev, 7. detsember 2011

haigus vol 7 & 8

nii, tervelt nädala sai Karita LA-s käia, kui reede õhtul ülivirilaks muutus, öö läbi nutuselt tundmatu päritoluga valu kaebas ja hommikul isutu oli. lõunaks oli 39 palavik platsis ja suhu vaadates selgus ka põhjus - mandlid puha paistes ja punetavad. valgeid plekke ei leidnud õnneks! seda kinnitas esmaspäeval arst ka. angiin ikka ei ole veel. aga kuna ta on oma viimasest haigusest ~ kuu tagasi ikka aeg-ajalt köhinud, siis määras ikka AB. siinkohal võin öelda, et olin tark, et koju ootama-vaatama ei jäänud ja kohe arstile tormasin, sest see tundub eriti õel viirus olevat - pärast 3 päeva AB-d on ikka palavik ja laps suht loid. 
tänaseks oleme sealmaal, et Karina liitus haigete seltskonnaga (sest mina köhin ikka veel ja mu meelest nüüd jälle rohkem). palavik 38,4 ja tuju ülihalb. tegelikult oli ta eilsest õhtust saati nagu tige herilane, isegi magamine ei aidanud - hommikul jauras ikka edasi. tema paha tuju näeb välja nii - käib ringi, nägu mossis, suust kõlamas pidev joru, mis ei lakka hetkeksi; loobib asju, mis ei meeldi, tirib õelt asju ära, endale ligi ei lase, sülle ei tule, lohutada ei saa. suht jube! hommikul LA uksel muutus tavapäraseks inginäoks ja vudis rühma. 
nad pidid seal üldse nagu kaks kukupaid õnneseent olema - jagavat mänguasju ja aitavat teineteist, olevat asjalikud ja rahulikud. kodus on kõik täpselt vastupidi. oi ma annaks palju ühe sellise päeva eest, kus nad lasteaialapse moodi oleks!!! esmaspäevast alates on Karita minuga üksi kodus olnud, elu ühe lapsega on ikka lill! te võite vaileda, palju süda kutsub, aga on. mitte, et mulle ei meeldiks oma lapsed, aga lihtsalt ühega on kordades lihtsam. vahepeal, kui ta omaette mängis, tekkis juba kahtlus, et kas laps ikka on toas ja aju ütles, et kuidagi imelik - aaa - vaikne on :D
Karinal muidu kõik sümptonid sarnased, ainult mandlid ei ole veel nii paistes. eks siis näis, mis tulevik toob. tööle sel nädalal ei saanud, ehk järgmisel võtab mees hoolduslehe. iga kord, kui nats looma hakkab ja ma töökoormuse suurendamise avaldusele mõtlema hakkan, annab universum märku, et see pole ikka hea idee...