Lilypie Fourth Birthday tickers

Lilypie Kids Birthday tickers
Kuvatud on postitused sildiga toidublog. Kuva kõik postitused
Kuvatud on postitused sildiga toidublog. Kuva kõik postitused

pühapäev, 17. märts 2019

Toidublog jätkub

Mul on igasugu päris-teemasid ka, aga need nõuavad süvenemist ja tõsine jutt vajab kalkuleerimist mida-millal-kellele... seega jälle toidublog.
Üksõhtu kulgesime kolleegidega Tallinnast kodupoole ja jutt läks õhtusöögile. Õnnelikud inimesed rääkisid, kuidas neil mehed kokkavad. Mul seda õnne väga pole, seega pean ise mässama. Mainin siinkohal ära, et Herr Abikaasa on kõiges muud väga tegus, samal ajal kui ma köögis asjatan.
Nädala sees pikalt aega kokata pole ja ega ei viitsi ka. Seega jäävad nädalavahetused. Hästi süüa mulle ju meeldib, mis siis muud üle jääb, kui ise teha. 
Igatahes, räägiti liharullidest. Pesto-aprikoosi.
Ma polnud varem liharulle teinud. Tundus keeruline, aga oli hoopiski lihtne.
Peksin liha õhukeseks, määrisid mee-sinepi-küüslaugu-oliivõliga kokku ja keerasin ümber aprikoosi rulli. Kinnitasin tikkudega. Pestot kodus polnud, sellest kerge impro ;)
Praadisin kiirelt läbi, eemaldasin tikud ja seejärel hautasin kaane all mingi tunnikese. 
Hirmus head tulid!



pühapäev, 3. märts 2019

Miks ma armastan boršši

Väga lihtne, sest see on maailma parim supp!
Ma ei ütleks, et seda hõlbus valmistada on, suht tülikas, aga lõpptulemus kaalub iga kell köögis mässamise üles ;)
Boršš ei ole just väga pikalt minu retseptiraamatusse kuulunud. Isegi ei mäleta, millest selline mõte tuli, aga olen viimastel aastatel katsetanud mitmeid eri variante ning kõik on ülihead.
Variatsioonid on olnud pool-sunniviisilised, sest noh, vahel pole poes mälu, siis jälle on pood kinni :D Igatahes olen teinud seda nii veise-, kitse- kui sealihaga, nii raguu kui fileega, värske- ja hapukapsaga, küüslauguga ja ilma. Meie pere lemmik on veiseraguu, hapukapsa ja kindlasti küüslauguga. 
Valmistamine on natuke tülikas, sest pikk keetmisprotsess ja palju riivimist ei ole vist ühegi koka unistus. Loomulikult võiks seda teha köögikombaini abil, aga kes viitsib masinat kokku panna :p Seega hulga riivimist ja hakkimist. Mina laisa inimesena kasutan sageli keedupeeti, veel parem kui juba riivitult. 
Esiti siis kondid keema, aedviljad riivitult-tükeldatult pannile, praen kõik kerges oliivõlis läbi, lõpus lisan peedi ja tomatid (ma asendan selle küll alati koduketšupiga) ning lasen koos lusikatäie äädikaga tõmmata - värv tuleb nii kenasti esile. Paari tunni pärast püüan liha tükeldamiseks potist välja ja panen muu kraami asemele, lisan paar kartulit ning peenestatud liha ja kui kõik keema tõuseb, ongi valmis
Parim hapukoore ja peterselliga!
Tehke kohe suurem kogus, sest homme on veel parem ;)


Retsepti põhjana kasutan Ukraina boršši.

neljapäev, 14. september 2017

sibulamoos - maailma parim!

pealkirjas on julge avaldus, aga kuna paremat mina saanud pole, siis see ongi maailma parim :P
paljudele inimestele on kõik, mis sisaldab sibulat, eemaletõukav - sibulapirukas, sibulasupp või ka sibulamoos. mulle sibul sobib. sibulapirukas on üks parimaid pirukaid, mida ma saanud olen, eriti kui see valmib nö plaadikoogina. 
nüüd aga asja juurde. kuna meil on gaasigrill, kus on väga mugav burgereid valmistada, siis valmistasime neid suvel ilmselgelt suht tihti. laste suur lemmik ja ausaltöeldes veiselihast pihviga burks on ikka tunduvalt parem ja kiirem, kui oodata pool päeva grillliha valmimist. ühe korraliku gurmeeburksi juurde käib kitsejuust ja sibulamoos. kui neid ohtralt tarvitada, siis saavad need aga paraku otsa. ma kunagi kevadel keetsin ühe väikese portsu, nüüd kadus see kõik kui mutiauku ja tuli uus potitäis tulele panna.
misasi see sibulamoos siis on? mina ütleks, et selline mõnus soolakasmagus, samas tiba krehvtine salat, mida erinevate lihatoitude kõrvale tarvitada. 
retsept on mul Anni Arro oma, selline:
1 kg punaseid sibulaid
80 g võid
1 tl soola
1 dl fariinsuhkrut
0.5 dl mett
1 dl palsamiäädikat

sulata või, lisa hakitud sibulad ja sool, hauta kaane all 20-30 min. (kui on suurem kogus, siis kauem), lisa suhkur, mesi, las haudub veel kaane all 10-15 min. lõpuks lisa palsamiäädikas ja kuumuta, nüüd ilma kaaneta, sest on oluline üleliigsel vedelikul aurustuda lasta. seejärel ongi kõik komponendid mõnusalt pehmed ja võib oma punase kulla purki panna. 
räägitakse, et see säilib külmikus 2 nädalat. avatuna võibolla jah, aga suletud purgiga pool aastat kindlasti :)
sibula hakkimine ei ole muidugi lillepidu, aga näts suhu ja pisardamine jääb ära ;) õite kavalad ja laisad kasutavad köögikombaini. 
soovitan kindlasti proovida - meie pere lemmik!
P.S. moosile annab tumeda värvuse palsamiäädikas, nii et see tuleb alles lõpus.

lisandid

podiseb

reede, 16. detsember 2016

pardipraad

tegin ükspäev parti, ahjuparti.
suur ja lai FB viskas mõned nädalad tagasi ette müügikuulutuse, et müüa noored pardid Pärnumaal, 5€/part. ma ei lasknud seda endale mitu korda öelda, võtsin kohe mitu tükki, et emad-ämmad-sugulased ka saaks. hind ju päris hea. kui veel kuulsin, et 2,5.3,5 kilosed, siis tundus hind eriti hea. suhtlesin müüjaga ära, klõpsasin akna kinni ja siis kohe varsti jälle lahti, sest mulle turgatas pähe, et seal ei olnud kusagil kirjas, et need pardid söögiks on mõeldud. äkki 4- kuune part on kasvatamiseks ja mulle saabub ükspäev ukse taha kast nelja elusa pardiga?? see ei olnud just maailma kõige meeldivam mõte, et ma ise peaks seda kaela kahekorra keeramise ja sulgede eemaldamise ette võtma. seega küsisin ühe, kas tuleb part või lihakeha. öeldi, et mõlemat pidi saab :P nii hea, et ikka üle küsisin.
usutlesin veel Herr Abikaasat, kui maapoissi, ka. sest kust mina pean teadma, kas 4-kuune on hea lihalind või alles tibupoeg. tema kinnitas, et ilus noor lind.
ükspäev oligi neli lindu mul käes. võõrad jagasin laiali, enda oma tükeldasin ja pistsin ahju koos pommu, suvikõrvitsa ja šampinjonidega. sibulat-küüslauku lisasin ikka ka soola-pipraga. seal see part siis praadis oma paar tundi. ütleme nii, et pardirasv on vist parim pommu valmistamiseks, nii head baklažaani pole ammu saanud. part ise tuli ka väga-väga hea. mina olen varemalt seda lindu teinud tervelt, täidetuna, aga ema mul teeb tükeldatult. nii on tõesti parem, midagi pole öelda. pardil oli lausa kerge hane mekk man. hani, teatavasti, on meie pere suur lemmik. siis lutsutatakse puhtaks iga viimanegi luutükike, tiivaotstest rääkimata.
ühesõnaga, hüva part oli ja keep them coming!

reede, 22. aprill 2016

sushi lainel

mõnda aega tagasi proovisime sõbrantsidega sushi teha. tuli nagu välja, aga midagi jäi ikka kripeldama ka. kuna mul enne suurt sushi-sööja karjääri ette näidata polnud, aga asi maitses, siis hakkasin pisitasa ka kaubandusvõrgus pakutavat proovima. teengi väikese kokkuvõtte, mis minu sushi-eelistused siin Pärnu toidumaastikul on:
1. Ahoi Sushi - hästi mõnus väike koht Pärnu südalinnas, mulle tundub, et pidevalt üks kokk toimetab köögis. selline ühe inimese äri. maitsed on puhtad, ja ilusti on keeratud rullid. riis on hästi mõnusasti alati tehtud, minu lemmik! 
2. Sushi Silk - hea päevapakkumine (supp-salat-sushi), mida on 4 erinevat varianti. 5,5€ eest on maitset küll ja riis on ka hea. sisu on rikkalikult.
3. Delice toidupood - letist ostetud sushi õhtusel ajal oli täiesti söödav, isegi riis ei olnud väga ära kuivanud ja kala oli ohtralt :) 
4. Maxima letisushi - olin lausa meeldivalt üllatunud, kui ühel õhtul pärast kella 20 seal kondasin (lapsi ootasin mingilt sünnipäevalt) ja siis suitsulõhe sushi silma jäi. hind oli juba alandatud, sest sellist kaupa teisel päeval enam müüa ei saa. ma siis võtsin ja kodus tarbides oli see nii hea! küllap oli kõht ka väga tühi, aga suisulõhega maki on mu suur lemmik ja koos marineeritud ingveri ja sojakastmega olid need imehead!
5. Selver - letist ostes kuiv ja ilmetu, rullid on ka lopergused, hind kallis. riis täiesti kuiv.
6. Rimi - sama jutt eelnevaga, ainult et veelgi kuivem sisu...
Sushi-King - tema toodangut proovida pole saanud, kuna sealt saab ainult tellida mingi koguse kaupa, avatud müügipunkti neil pole. aga räägitakse, et sushi-salat pidavat ülimaitsev olema. ehk kuskil sünnipäeval või olengul pakutakse kunagi või tellin ise.

minu lemmikud suitsulõhe-sushi marineeritud ingveriga
ma sellesse nimekirja enda toodangut panna ei taha, aga ütleme nii, et olen ikka rohkem kui 1 x neid rulle proovinud keerata ;) on välja tulnud küll, maitse on mu meelest täiesti tasemel. riis jääb natuke vedel millegipärast. aurutan ilusti ära, jahutan, segan riisiäädikaga, aga ikkagi. no ju tuleb tehnikat täiustada. täidiseks keeran tavaliselt suisulõhe (nämm!), toorjuusti ja paprikat/kurki/avokaadot, ükskord panin rohelist sibulat lisaks, see andis ka hea maitse. olen katsetanud ka lõhe-kalamarja kreemi ja soolalõhega. Herr Abikaasale olen teinud Jaapani omletisushit, sest tema on suur munasõber, aga üldse mitte kalasõber. kõik olid rahul ja sõid mõnuga :)
nii et jah, kui ma eriti koi olen, siis võtan poest 2€ eest suitsulõhe fileed (no on need vaakumis 100-200grammised pakid ja sellest jätkub maa ja ilm), sõidan koju, panen riisi keema, otsin külmikust värskemat kraami vahele viilutamiseks ja mõned norilehed ning läheb rullimiseks. kusjuures rullimine on tegelikult lapsemäng! kui olen laisk, siis lähen Ahoisse või Silki. kui õhtul hilja poodi satun, siis Delice'i. ja kui nüüd keegi tahab, siis tulge külla, ma pakun sushit :)
ja kui nüüd keegi arvab, et ma raiskan tohutult raha ja teen endale neid kalleid õhtusööke, siis tegelikkuses ei ole see nii. arvutame:

  • nori lehed (10 tk. pakis = 2.40), seega 2 tk.= 48 senti
  • 100 g sushi/pudruriisi = 20 senti (Veski-Mati pudruriis, mida sobib sushi keeramiseks kasutada, maksab alla 2 €/kg)
  • 50 g kala/kalamarja vms. = 50 senti
  • paprika-kurk-salatileht =20-30 senti
  • paar riba avokaadot = 50 senti (ma seda väga tihti ei kasuta, sest lahti peab ju terve vilja lõikama ja järgmiseks tarbimiskorraks on see juba vana)
  • toorjuust - panen suvalist määrdejuustu, mida kodus on või ei pane üldse = mõned sendid
palju siis kokku tuleb? õhtusöök ühele - 1,5-2 €. ei ole ju nii palju. eriti kui lisakulutusi tuleb teha ainult kalale, millest ka enamus jääb järgmiseks korraks külma või hommikul kalasaiale :)

esmaspäev, 29. veebruar 2016

teistmoodi šokolaadikook

kuna mu dieedi range osa on läbi (juba nädalapäevade jagu, tegelikult) ja ma võin süüa kõike va. jahu ja suhkur, siis mõtlesin, et tahaks endale ka midagi head küpsetada. kaua sa ikka jõuad liha/juustu/köögivilju süüa, eksole. niisiis, otsisin ühe retsepti, kus ei ole ei jahu ega suhkrut. eks levinud ole arvamus, et mainitud ained on koogi baasained, aga saab ka teisiti ;)
valmis avokaado-šokolaadikook mandlijahu ja steviaga.
retsept:
2 küpset avokaadot
200 g mandlijahu
1 dl piima
2 muna
50g kakaopulbrit
120 g pruuni/toorsuhkrut
1 tl soodat

kate:
vahukoor
stevia
maasikad

teine variant katteks:
tume šokolaad sulatada vahukoorega, valada koogile ja lisada purustatud pähkleid

valmistamine: kõik koogi koostisosad blenderisse, lasta ühtlaseks massiks ja kummutada 20cm koogivormi. kui blenderit pole või köögikombaini määrida ei taha, siis saab nii ka hakkama, et avokaado kahvliga peeneks ja lihtsalt teiste ainetega kokku segada. küpsetusvormi põhja panna küpsetuspaber, servad määrida võiga ja üle puistata kakaoga. küpsetada 175-kraadises ahjus 40 min või seni, kuniks puutikuga kooki susates see puhtalt välja tuleb :)
mina suhkrut ei lisanud, kasutasin stevia pulbrit, palju, ei tea. oleks võinud rohkem olla :P tagantjärele tark olles, võiks tiba võid ja ühe banaani ka taignasse lisada, tuleks mahedam. kakao kippus väga võimust võtma...(kakaod võib seega vähem panna) või oli see suhkru puudus, mine sa tea. 
igatahes jahtununa oli kook piisavalt vetruv ja niiske, mitte kuiv ega kõva. vahukoor tuli hää magus ja maasikad olid imekombel juba maasika maitsega :) all in all - huvitav katsetus, proovin kindlasti veel teha, aga siis kindlasti toorsuhkruga.
alguses kartsin, et ilus on ta küll, aga ei tea, kas keegi peale minu ka seda sööb. FB-s oli kohe mitmeid, kes ampsu oleks tahtnud :D oma pere ehk lapsed eesotsas sõid ära vahukoore maasikatega ja Herr Abikaasa riputas suhkruga üle ning pani ka oma tüki viisakalt nahka. ütleme nii, et lisatükki ei soovinud... mina sõin tükikese ja teisegi, sest väga ammu pole midagi head saanud ;) täna võtsin tööle kaasa ja nautisin kohviga. täitsa mõnus!

teisipäev, 16. veebruar 2016

mandlikreemi-õuna kringel

otse ahjust
inimene pidi elama 35 a vanaks jõudmaks järeldusele, et pärmitaigen ei ole mingi kole koll :p sellest saab küpsetada küll, kerkib ja puha ning maitse on nagu päris. 
lapsepõlvest mäletan, et emal oli selle saia/piruka/kringlitaignaga ühtepuhku üks jama - kerkis liiga palju/ei kerkinud, jäi taignarulli külge kinni, ahjust tulles läks jahtudes kohe kõvaks, pirkuad lõid lahti ja täidis tuli välja jne. see tegi tiba ettevaatlikuks, nii oma 15 a ettevaatlikuks :D eks ma olen ikka mitu korda emalt uurinud ka, et kuidas ta seda tainast teeb, sest porgandipirukad on väga hää kraam. tema stampvastus kõigele on alati tunde järgi. no kuidas teha tainast umbes, tunde järgi? ei oska... kuna lapsed olid vahepeal haiged ja vastlapäeval me kuhugi ei liikunud, siis tegin ise kukleid. otsisin netist retsepti ja tegin. tulid välja küll. ise ma proovida ei saanud, aga räägiti, et täitsa kukli maitsega.
kringli tegin sama taigna järgi, sisse läks mandlikreem ja õunad. pärmitaigna tegin selle retsepti järgi ja martsipanikreemi segasin kokku nii:
100 g võid
2 muna
70 g mandlijahu
60 g suhkrut
1 tl vanilli
(kõik toasoojalt segada, siis tuleb parim)
kui kringlipatsid põimimiseks valmis olid, mõtlesin veel, et jube palju manti sai vahele. kui aga ahjus kringel 5 x suuremaks paisus, siis süües ei olnud seda manti eriti üldse tunda... teinekord olen targem. endale meeldetuletuseks panen veel kirja, et kaneeli ja suhkrut võib vabalt palju rohkem panna ja õunu ka. seekord parandasin vähese magususe šokolaadiglasuuriga. sööjad mugisid ja kiitsid. ise ma jällegi ei saanud isegi proovida. kui dieedi aktiivosa läbi, küllap siis teen uuesti.  nüüd ju pärmitaigen selge :)

kolmapäev, 2. detsember 2015

sushi-õpipäev

uramaki ja nigiri
ükspäev oli tore sushi-laupäev. kogunes kolmik, kes ikka igasugu värki koos teeb - on lõbus, turvaliselt tuttav ja lihtsalt hea :) kõigil oli selle rulli keeramise esimene kogemus. ütlen kohe ära, et me oleme igavesti osavad!
valmis rullid,
eemalt paistsid nagu verivorstid :D
niisiis, sushi, maitsev ja lihtne. moetoit vist praegu. mina väga palju seda söönud pole. korra kaasa ostnud ja korra lõunasöögiks võtnud. esimene kogemus polnud suurem asi, aga Kaubamajaka SushiSilk lõunapakkumine tahtis küll keele alla viia. sinna lähen teinekordki kindlasti.
kuna tähistasime L.-i sünnipäeva, siis võtsime ikka südamega. mõtlesime, et teeme kohe palju, no see kõigile kirssidega teema ;) tegimegi, kohe 20 rulli, mille siis omakorda kõik 8-ks lõikasime. arvutage ise :P sõime kõik end oimetuks (isegi mu lapsed sõid!), pakkisin kõigile koju kaasa ja sain ise veel järgmisel päeval lastega maiustada ja ämmale-äialegi pakkuda. viimane mainis, et sünnib süüa küll :D
toorained
retsepte ma siin tooma ei hakka, meie toimetasime selle õpetuse järgi. ütlen kohe, et riisile tuleb ikka 2 x rohkem riisiäädikat ja soola panna - riisil polnud mingit maitset. muidu ma olen suur riisisõber, aga mage riis ei ole maitsev. täidisteks oli meil kalalistest suitsu- ja soolalõhe, lumekrabi ja krevetid; aedviljadest kurk, avokaado, paprika, frillice salat. kuna Herr Abikaasa kala ei söö, siis talle tegin mõned munasushid ja see olevat hea olnud :D tulevikus peaks katsetama muna-vütsikilu varianti, see sünnib ka kindlasti süüa. minu lemmikuks sai suitsulõhe-avokaado ja aedvilja-sushi rohke wasabiga. sojakastmesse pidi ka kindlasti kastma.
rullimiseks valmis
valmis ribad
kuidas see protsess siis kulges? no esiti keetsime riisi multikeetjas peaaegu pehmeks - jäi selline mitte plödi, aga samas kleepuv. ütleks, et suht hea tulemus. siis maitsestasime (ja oleks tulnud rohkem maitsestada), seejärel hakkasime tikkima-hakkima ehk rulle täitma ja keerama. kuna kolm tarka ostsid ühe mati, siis võttis see rohkesti aega. samas oli väga lõbus ja sai palju pilte ka teha. meil kõigil tulid suht kenad rullid, mõni oli veidi nagu kana allaneelanud madu, aga enamus olid ühtlased ja isegi otsamakid jäid täis, mitte pooltühjad. ju sai riis õigesti laotatud. vihjena ütlen, et veekauss näppude kastmiseks on hea abiline. katsetasime ka paari uramakiga. see on see riis väljaspool rull. esiti arvasin, et see on raketiteadus, aga polnud hullu, sest riis teatavasti kleebib :P need maitsesid eriti hästi :D
all-in-all, tahaks veel teha. kordame!
asume maitsma (hea küll-hea küll, eks me enne ka degusteerisime)
meie lauake (ilupiltide tegemiseks polnud aega,
kõigil oli kõht nii tühi)
minu esimene sushirull!

neljapäev, 25. juuni 2015

jaanik

tuletants tuulega vihmavalingute vahepeal
mul mingit suurt peo- ega pildipostitust pole. veetsime Võidupüha õhtu koduselt, mõningate lisanditega. külas olid nimelt üks Herr Abikaasa hea sõber perega ja meie vanemad. 
vaatasime paraadi ja tõdesime, et ühtki sots-dem´i küll presidendiks enam kunagi ei tahaks. Ilves ajas ikka puhta sousti suust välja :S Eesti jäägu ikka eestlastele! hädas inimesi tuleb abistada nende endi kodukohas, mitte vedada neid üle ilma laiali. kui lisaks praegustele muulastele siia vedada veel paartuhat neegrit (+ nende suguvõsad mõne aasta jooksul), siis on pidu läbi, neid me enam ära ei seedi. mind vihastab kõige rohkem see, et riik ei suuda selga sirgu lüüa ja selgelt öelda, et me pole nõus. käib mingi ümbertnurgajutt, et ega keegi siia tulla tahagi ja Euroopa onudele pugemine. vastik! meil on endal Eestis tuhandeid lapsi, kes lähevad IGA ÕHTU TÜHJA KÕHUGA MAGAMA, neile ei jätku vahendeid, et pere mülkast välja aidata, aga võõrastele, palun. uskumatu ikka!! ok, poliitikast mõni teine kord...
tahtsin lastele mänge ka teha, aga vihm segas. lõpuks leekisid algul toas passinud 5-7-aastased pliksid kummaritega mööda õuet ringi. enda omadele sain püksid ikka jalga surada, teised olid puhta paljasääri... üks peadpidi kokkujooksu intsident toimus ka, aga teradega sain suurematele sinikatele ja paistetustele jaole.
algul olime täitsa toas, sest, noh, kallas :( pärast jäi mõneks ajaks vihm üle ja tuul ka vaibus, siis kolisime õue tagasi. ikka vastik külm oli. eelmisel aastal olin jopega, oleks pidanud seekord ka talvejope välja otsima... endal oli olemine sant, paar päeva juba. aru ka ei saa, mis täpsemalt toimub, lihtsalt selline jõuetu ja seest sant :/
ühtlasi tuleb tõdeda, et see oli vist esimene kord Herr Abikaasal, kui liha sai küps, mitte kõrbenud või toores, vorstid oleks võinud tiba rohkemgi tulel olla. aga söönuks said kõik :) minu ema tegi maiustamiseks kohupiima-puuvilja tordi, mina pistsin ühe traditsioonilise rabarberikoogi ka ahju, tundus, et kõigile meeldis. kui juba ahi üksiti soe oli, ellimineerisin kasvuhoonest ülbeks läinud spinatid ja keerasin ühe mozzarella-spinati piruka kokku :) menüüs oli veel koore-majoneesi-hiinakapsa-tomati-redise salat, munavõie (täidetud munad jäid mõjuval põhjusel ära, loe: koored keeldusid viisakalt eemalduma ja turvalisem oli võie teha), värskehapukurgid ja igasugu puuviljad-marjad.
me poest liha ei osta, eksole, ämm peab sigu. oma liha sai marinaadi pandud ja tuli täitsa maitsev. mul käib see nii:
  • liha ~2cm lõikudeks (mitte väikesteks sašlõkikuubikuteks)
  • seejärel otsin välja koduketšupi (koosneb lisaks tomatitele õuntest, sibulatest, soolast-suhkrust-äädikast-piprast, on mõnusalt magushapu. poeketšupit kasutades võiks pigem olla letšo)
  • valan kihi ketšupit anuma põhja, laon kihi liha
  • selle peale soola, küüslaugupipart, sibularõngaid ja paprikaviile, küüslauku, head oliivõli, uuesti ketšupit
  • siis uus kiht liha ja jälle maitseaineid+õli+ketšup
  • kordan seni, kuni liha otsas, kõige peale jääb ketšup
  • külma laagerduma üleöö või kauemgi
  • enne grilli minekut tuleb kindlasti marinaad maha lükata, muidu kõrbeb ära
mul oli väga taine liha, seetõttu panin rohkem oliivõli, kui on rasvasem, siis pole eriti pannud. liha oli igatahes hää :P 
tantsida ei saanud, väga ei tahtnud ka. kogu pere oli enne südaööd igatahes voodis :) eile vaatasime, kuidas tuul kurja tegi ja muud ei midagi. nüüd 2 töö(lasteaia)päeva ja siis Hansapäevad :) lastel ja Herr Abikaasal algab siis suvepuhkus, mina ponnistan nädala veel. kuna ilma nagunii pole, siis võib hädapärast tööl käia ka ;)

teisipäev, 17. märts 2015

toidust

mul on kolm toiduainet, milleta ma keeldun eksisteerimast - redis, rukkola ja avokaado. just selles järjekorras. parem, kui kõik kolm koos (ja tomat veel juurde - nämmm).  
redis netiavarustest
redist armastan juba lapsepõlvest. ema pani alati kasvuhoonesse kile alla redise mulda juba siis, kui lumehanged veel maad katsid. klaasmaja soojeses päeval kiiresti ja redis oli valmis maikuu alguses. enamuse sõin ma muidugi liignoorelt ära ja isegi need, mis said suureks kasvada, pistsin otse peenrast loputatult nahka. redised olid vist isegi paremad, kui esimesed maasikad.
rukkola netiavarustest
rukkola on veidra maitsega, sellega on vist inimestel love-hate suhe, mul siis see love-love variant :) olen lastele ka püüdnud seda tutvustada, aga enamikul kordadel süüakse salatist välja kõik kurgid-tomatid ja rukkola jääb õnnetult taldrikule. ainult siis, kui on suuremad lehed (neis vist mõrkjat maitset vähem), siis läheb alla. küll nad suurema aru saavad, kuivõrd hea kraam see on ;) sel aastal panen kindlasti ise kasvama ka rukkolat kasvuhoonesse. 
avokaado netiemme lehelt
no ja siis avokaado. hetkel on see ülipop ja superfood ja mida kõike veel. mulle on avokaadod meeldinud juba ammu, nüüd õnneks laiema levikuga hind ka parem. viimati koolitusel tehti sellest head leivamääret - keedumuna-avokaado-küüslaugu-määre. kõik purustada, segada ja valmis - imehea!
laupäeval K. ja L. küsisid, et milline on see minu tavaline avokaadosalat, mida ma teen, söön ja jumaldan. 
minu variant on selline: avokaadotükid kaussi maitsestuma sidrunimahla, hea oliivõli, soola ja pipraga (kui sidrunit pole, siis ajab sidrunipipar ka asja hädapärast ära), seejärel tükeldan tomati, kurgi, kui juhtub üle olema, siis ma mõne liha-või kanalõigu. segan kõik kokku rukkolaga ja voila! - imehea värske salat on valmis. mina eelistan lihatut varianti, Herr Abikaasa meelitamiseks sobib paremini lihaga variant ;) redist võib ka vabalt lisada, sest rukkola on nagunii kergelt mõrkjas - sobivad hästi kokku. kellele rukkola suur sõber pole, võib ju mõnda muud lehelist lisaga või neid mix lehti, mida nüüd igas toidupoes karbiga leiduma peaks. peedilehed ja lambasalat on mul ka suured lemmikud. vahel teen ka ceasari salatikastmega varianti (kui liha kasutan), saab kah hea.
nende lehekarpide kohta on mul üks mälestus ka - nimelt kui 2007.a. Šotimaal olin ja esmakordselt kohalikku hüpermarketisse sattusin (Tesco kett oli vist), siis mõtlesin seal salatilehe karpide vahel, et ma olen surnud ja sattunud toorsalati taevasse :P meil siis ju polnud see salatilehe karbid veel laialt levinud ja neid kohtas vahel harva Stockmannis, kui sedagi. Eestis olid põhilised potisalatid või hiina kapsas :D
ei saa muidugi salata, et hea juustu, veini ja šokolaadita ma ka ei ela. kahjuks võik õnneks, eksole.
ja minu kõige parem kaaslane läbi aegade - VESI!!! lihtne ja imeline! ise ma siin ikka mõtlen, et enda kehakaalu juures on vesi vist tõesti see, mis mind käigus hoiab ja suuri terviseprobleeme tekkida ei lase - ptüi-ptüi-ptüi!!! töö juures on tavaline taks 1,5 l ja õhtul kodus püüan ka tarbida vähemalt pool liitrit juurde. vabadel päevadel on halvemini, sest siis ei tule meelde kogu aeg. kui peavalu märku annab, et aju on kuival, siis kohe joon. nii et jooge vett - on tasuta ja on kasulik!

esmaspäev, 16. veebruar 2015

sõbralik nädalalõpp

ma pole ammu kirjutanud siia oma nädalavahetustest. parandame vea. ei, koristamisest ma kirjutama ei hakka ;)
viimastel kuudel on kuidagi nii olnud, et alati on midagi teha, kuhugi minna, kõik vabad päevad on planeeritud ja esmaspäeva asemel oleks vaja veel üht päeva nädalavahetusest puhkamiseks :D eks minu tihe laulugraafik on sellega seotud, aga see on omamoodi tore ka.
sel korral oli kõik teisiti, sest meil puudusid nädalavahetuseks igasugused plaanid - lihtsalt kulgesime nagu tuju tuli. laupäev, kui sõbrapäev, algas meie majas uhke suure orhideega mulle ja UNO kaartidega lastele ja las mehe kink jääb saladuseks ;)
mugisime minutehtud võileivatordi nahka ja maiustasime veidi tordiga ning hakkasime unot mängima. on see vast vahva. Herr Abikaasa küll esiti arvas, et K-de jaoks vara, aga ei, jummala hästi said pihta, mis ja kuidas ning lõbu oli laialt :) :) märgin siinkohal ajaloo annaalidesse ära, et laevade pommitamise loogikale on K-d viimaste nädalate jooksul ka pihta saanud, sest Herr Abikaasa oli ju jalutu mingi aeg ja tal oli aega nendega istuda ja pommitada. selle puhul arvasin mina, et vara, aga ei - said aru küll.
 kui ümber laua istumisest kõik kanged olid, läksime Valgeranda õhuvanne võtma või noh, õigupoolest jääle jalghokit mängima (jäätükiga jalgpall). tüdrukud muudkui halavad, kui kalamehi Pärnu jõel näevad, et need upuvad ära. merejääl on mu meelest julgem kõndida, sest põhjaminemist põlvini vees karta ei ole. seal oli nii ilus sile uisujää, kui ka lahvandused ja jäämäed. kõik sai üle uuritud, jää paksust mõõdetud ja niisama lustitud. Herr Abikaasa ka liigub juba täitsa rahuldavalt, nii et üks valgeranna-jalutusring oli talle igati kasuks. ja nii see laupäev läbi sai, sest koju jõudsime pimedas, lapsed keerasid väsinult magama ja meie jälgisime pudeli punaveini juurest Eesti Laulu. "Goodbye to Yesterday" sai finaali - jeeiiiiii!!
pühapäev oli super ilm. mingeid plaane polnud. K-d tahtsid suusatama minna, mida sai ka tehtud. avastasin mingi päev, et üks onkel suusatab ümber kodulähedase vibustaadioni. uurisime asja lähemalt, ja rõõm-rõõm - keegi tubli inimene on endale sinna raja sisse sõitnud ja piigad kasutasid seda kohe ära. meie võtsime niisama päikesevanne ja vahtisime valget lund (d-vitamiin tuli mis mühises!). muud tarka ei teinudki. panime tihastele uue peki ja muud nokaesist, lasime kassil klaasi taga vurru väristada, sest uus kraam tõi kohale suurema hulga sulelisi. ah jaa, pidasime vannitoaehituse plaane ka. asi ehk  hakkab lähiajal ilmet võtma. ideid jagub, jaguks nüüd ressursse ka...
kokkamise poole pealt ei olnud sel nädalavahetusel eriti usin - reede õhtuks tegin pardipugu praadi õunte ja mustade ploomidega koos aurutatud riisiga; hilisõhtul nikerdasin laupäevaks valmis singi-ananassi-juustu võileivatordi rukkijahust saial (ikka väga hea kombo sai sellest), lõunat sõime väljas ja õhtuks oli võileivatordi ja sõbrapäevatordi teine pool; pühapäeval sai tehtud omletti rohke maitserohelisega ning õhtuks pizzat. mu uus suur lemmik on hapukoorepõhi, sest a) ma ei ole pärmiga mätserdamises osav b) see pärmitaigen tahab kerkida ja mulle eriti ei meeldi paksupõhjaline pizza. ma olen seda põhja nüüd paar korda teinud (võib igasugu soolase piruka põhjaks ka kasutada ega pea üldse rullima, võib vabalt näppudega laiali lükata, aga mu meelest peaks jahu tiba rohkem panema, et käte küljest lahti lööks) ja kuna seekord oli tegu pizzaga, siis panin pizzamaitseaine ürdid taignasse. väga mõnus tuli. katteks läks kodune ketšup, laste lõigatud salaami ning singiviilud, sibulaviilud, ananass, paprika ning loomulikult riivjuust. kõik sõid ja kiitsid. järgmisel korral paluti coca-colat ka juurde, siis pidi nagu päris olema ;) ah jaa - avokaado-rukkola-maasika salati serveerisin ka kõrvale.
täna on väga hea tunne, üldse pole lisa-puhkepäeva vaja!

esmaspäev, 14. oktoober 2013

marineeritud õunad

rikkaliku õunahooaja lõpetuseks korjasin ära meie suurepärased punapõsksed vürtsikad sügisõunad ning nende ämbritäitega tõtt vaadates tõdesin, et midagi tuleb nüüd vaaritada (hea küll, ühe ämbritäie viisin Naabrinaisele ka, sest talle hullult maitseb see sort). õunamoosi sööjaid meie majas pole, mahla teeb ämm, seega jäi kas kuivatamine, kompott või marineerimine. õunakompott on üks suhteliselt lääge kraam, kuivatamise kunsti ei valda, seega jäi marinaad.
pilt netiavarustest, aga täpselt niisama nämm tuligi :P
toimetasin nii:
  • 5-6 liitrine ämbritäis õunu koorida-puhastada
  • 2 l vett keema, millesse lisada
  • 7 vürtsitera
  • 10-12 nelki
  • 2-3 cm pikkune jupp kaneelikoort
  • 3 dl suhkurt
  • 3 spl äädikat (õunaäädikat peaks rohkem panema)
  • näpuotsaga soola panin ka maitsete esiletoomiseks
ega's midagi, kui õunad marinaadi, veidi keeta, et veel krõmps oleks ja purki. vägagi hää kraam tuli liharoodage kõrvale :) ja niisama näkitsemiseks samuti. nüüd kahjetsen hirmsasti, et ploome ei marineerinud, kuna Herr Abikaasa tädi pool sain neid just maitsta ja olid oivalised! järgmisel aastal teen kindlasti.
kuna mõned ämbritäied õunu kuuri all veel ootamas, siis mõtlen, et peaks ikka kuivatamist ka proovima, kel kogemusi, palun jagage.

teisipäev, 4. juuni 2013

mmmmmoos :)

pilt netiavarustest
kes ütles, et rabarberimoos hea ei ole? on, isegi väga hea! 
ma eile tegin mõned purgid prooviks, nii 2-3 kilo jagu vast oli rabarberit, lisasin 2 apelsini, vanilli ja suhkrut. büreerisin ära ja jäi väga ilus kollane. lapsed sõid ja kiitsid, mina võtsin saia ja piimaga. kujutan ette, et pannkookide peale või kuhugi koogi vahele on selline hapukas moos eriti hea. 
peaks nüüd proovima rabarberitšantit teha lihatoitude tarbeks või brie juustuga röstsaia tarvis

kolmapäev, 30. jaanuar 2013

imeline internet ja valerianella locusta

mõned küll kiruvad, aga mina kiidan taevani! kuidas küll ennevanasti infot otsiti? või õigupoolest kaua info otsimine aega võttis? hiiglamakaua, ma pakun või siis jäigi õnnis teadmatus ja sai ka hakkama. 
ma hetkel lausa eufooriline, sellepärast selline kirjatükk täna ;)
nimelt tollel Türgi-reisil oli hotelli restos üks salatitaim, mida ma absoluutselt iga toidukorra kõrvale sõin, sest see oli lihtsalt üle mõistuse hea ja mahlane! varem polnud taolist taime kohanud. nime kausi kõrval polnud, seega targemaks ei saanud. aga ma teadsin, et see on midagi, mida ma veel tahan.
nii ma siis tiksusin siin, kogu aeg mõte kuklas, et mis see olla võiks. tutvusin meie kaubanduse pakendatud ja pakendamata salatilehtede valikuga, midagi sarnast ei leidnud, vähemalt Pärnus mitte. edasi liikusin Grüne Fee kodulehele, kus nende sortiment väljas, ikka ei midagi. seejärel võtsin ette interneti ja lõin sisse "green salad" ning asusin pilte läbi kammima. ikka üsna mitu lehte ja erinevat sisestusvariatsiooni hiljem leidsin nagu midagi sarnast. siis lugesin saksakeelset teksti (jee rait ma aru sain kõigest - piinlikusest silmad maas), aga välja ma lugesin, et tollel taimel on veel üsna mitu hellitusnime tema emamaal, brittide juures ja mujalgi. 

File:Ackersalat02.jpg


mis ma siin ikka pikalt heietan, lihtsas eesti keeles on sellele taimekesele nimeks antud põldkännak - kõlab jubedalt, kuid maitseb jumalikult! 
ladinakeelne nimetus Valerianella locusta, muudes keeltes tuntud kui corn salad, lamb's lettucemâchefetticusfeldsalatnut lettucefield salad ja rapunzel
Vikipeedia väidab, et külmakindel, veidi soojemas kliimas aastaläbi roheline ja saagikas. isekülvuv. saab kasvatada ka potitaimena. Salatina kasutatavad lehed sisaldavad palju vitamiine ning meenutavad maitselt pähklit (mina ütleks ka, et hernest või maisi). Põldkännak sisaldab palju toitaineidC-vitamiini on selles 3 korda rohkem kui tavalises lehtsalatis. Seal on ka B6-, B9- ja E-vitamiini ning rasvhappeid
eile ma igatahes nees seemned koju tarisin ja õhtul ka potti panen :D ootame-loodame, et miskit ka kasvama hakkab! head krõmpsutamist teilegi, kui katsetada viitsite! Eesti Sordiseemnes on müügil ;)

pühapäev, 27. jaanuar 2013

täidetud cannelonid

oi, ma tegin ükspäev head rooga! enamus maitsvaid toite saab teadagi alguse mittemillestki s.t. et külmkapis valitseb tühjus, aga pere nõuab süüa või külalised on ekspromt tulemas.
meil siis juhtus sarnale lugu neljapäeva õhtul, kui herr Abikaasa teatas, et hakkab kodu poole sõitma. tavaliselt tuleb ta ju reedel ja tavaliselt käin mina ka reedel poes, et nädalavahetuseks näljastele kapp hääd-paremat täis osta ;)
igatahes kodu poole ta sõitis, aeg tiksus muudkui õhtusöögile lähemale, lapsed olid õuekindad kõik ennist väljas märjaks teinud ja mina ei viitsinud kedagi enam riidesse toppima hakata. asusin siin kappe ja sügavkülma läbi tuulama. leidsin pastatorud, juustu ja brokkolit, hakkliha ei grammigi. ega's midagi, riivisin juustu ära, toppisin brokkolitükikestega vahedumisi torukeste sisse, kallasin üle muna-piima seguga ja lennutasin kiirelt ahju. ah sa mait, kui hea see sai!! kõik sõid ja kiitsid, isegi lapsed :)

väike õpetus ka siia juurde:
  • 15-20 pastatoru
  • 200-300 g riivjuustu
  • brokkolit vast nii 6-7 õisikut
kate:
  • 2 muna
  • umbes pool liitrit piima (kõik torukesed peavad ahjupannil vedelikuga laetud olema, muidu nad ei küpse ja kõrbevad kõvaks)
  • 2 dl kodust ketšupit
  • 3-4 küüslauguküünt
  • maitse järgi soola, vahemere maitseaineid vms.
  • mul juhtus kodus olema ka Knorri nelja juustu kastet, raputasin seda ka veits peale ja tundub, et oli hüva nõu
küpsetasin 15 min. 180 kraadi juures, korra vajutasin pinnale kerkinud torud alla tagasi ka.

otseloomulikult olen ma cannelonisid varematel kordadel täitnud klassikaliselt - hakklihaga, aga need polnud küll väärt kraam. juba sellepärast, et selle hakkliha sinna sisse saamine on keerukas protsess - ikka üsna vorstitoppimise tunne tuli peale :D
nüüd olen ma täiesti kindel, et mingi taimse sisuga leiavad need torukesed meie perele lauale veel tee :)

kolmapäev, 16. jaanuar 2013

Head mehed

kõigepealt oli Värska, eksole. Siis tuli lauavesi Häädemeeste (mingi udune mälestus mul sellest pudelist ja vee maitsest on, aga ikka väga udune, lõpetati selle tootmine ju aastal 1985) no ja siis tulid kõik need ülejäänud. minu isiklik lemmik oli seniajani Vydautas Leedust, seevastu Gruusia Borjomi ei istu mu maitsemeeltele üleüldse - kloori maitse on mann... võibolla sellest, et puurauk on liiga sügaval.
ja nüüd siis ood Häädele Meestele. neid on jah alati raske leida, aga kui paarkümmend aastat oodata, siis seistes läheb ikka paremaks ;) igatahes on see kõrge mineraalide sisaldusega ja oluliselt vähem karboniseeritud, kui Värska, maitse on intensiivsem, samas pehme, täpselt nagu üks hea mineraalvesi maitsema peaks! ma võin seda kiidulaulu siin küll kirjutada oma taanduva kõhutõve valguses, aga ma olen üsna kindel, et tänu sellele veele ma tolle pahalase seljatasin. kahju on ainult sellest, et villitakse ainult 1-liitristesse pudelitsesse - ta saab ju nii kiiresti otsa - nuuks! ja lapsed joovad ka kõik käest ära. ju siis peab ikka hää kraam olema :) hind on muidugi soolasem kui Värskal, aga vast ajapikku turg stabiliseerub. poest otsige seda punase korgiga vett, see on see õige!

laupäev, 29. detsember 2012

kui enam hapukapsaid ega sülti süüa ei jõua...

...siis tuleb pöörduda mõne teise piirkonna köögikunsti juurde. eksole! tegin kanasuppi kookospiima ja õuntega. tuli väga mõnus mahe. sisse panin seda,  mis kodus käepärast oli, see tähendab et seller, bataat ja oad olid puudu, aga ega neid keegi taga nutma ka ei jäänud. ah jaa, masalat mul polnud, aga lugesin koostisosi ja kombineerisin miskit oma maitseainekapist kokku.
igati hää vaheldus :)

p.s. plaan oli teha klassikalist kanasuppi - kana-kartul-porgand-sibul-riis, aga välja tuli nagu ikka - minu moodi ;)

pühapäev, 21. oktoober 2012

toidublog: muskaatkõrvitsa püreesupp ning kirsi-pähkli risoto

kaks väga head ja kiirelt valmivat rooga, mis meie pere toidulaual viimasel ajal täitsa tihedad külalised olnud on ning kibekiirelt kõhtu kadunud :)

pilt netiavarustest
Muskaatkõrvitsa püreesupp (Toidutare retsept) on selline kähkukas. põhimõtteliselt läheb vaja kõrvitsat umbes kilo, mõned kartulid (et tummisem tuleks), sibul, sulatatud juustu ja võid. köögiviljad väga vähese veega patta, sibul võiga pannile, hiljem kõik kokku segada ja maitsestada soola-pipraga. siis püreestada ja kõhtu! kui tavalise nunnuga teha, siis võiks riivida ka muskaatpähklit sisse, et veidi krehvtisem saaks ;) serveerida riivitud paremsani ja miskit rohelisega  (petersell on täitsa hüva või roosmariin). 
kõrvale sobib hästi ciabatta või röstsai, mille peale olen tavaliselt teinud värsketest tomatitest, küüslaugust, basiilikust peenekshakitud salati, millele lisan tilgakese head oliivõli.



seda rohelist kraami läheb toitude sisse või peale tavaliselt suht vähe ja poes on üks puhmas tegelikult ikka väga kallis. ise kõiki pidevalt kasvatada ei viitsi, eksole. ma olen sel hooajal kõik ülejääva potirohelise hakkinud ja karbikesega sügavkülma lükanud. till, roheline sibul ja petersell tulid oma peenra pealt. nüüd pole mingit muret talv läbi - võtan külmast, mida süda lustib ja kõikidele roogadele saab mõnusa ürdimaitse mann.

Kirsi-kreekapähkli risoto mõtte sain ühest kokkamissaatest, milliseid ohjeldamatult kõik kanalid eetrisse purskavad. asi jällegi väga lihtne, ent maitsev.

koostisained:
  •   2-3 kotti riisi                                      
  •   50-100gr kuivatatud kirsse
  •   50 gr röstitud kreeka (või pekaani) pähkleid
  •   Värkset peterselli (peotäis)
  •   Oliivõli /võid  hästi natuke
  •   Soola näpuotsaga
  •   1 küüs küüslauku
  • värskelt jahvatatud pipart
pilt netiavarustest
Keeda riis, kalla serveerimiskaussi. Riisi keemise ajal haki kirsid, pähklid ja petersell, tõsta eraldi kaussi (kõik võivad veidi jämedamad tükid jääda), rösti hakitud pähklid. Sega kõik kokku, lisa veidi oliivõli/võid, soola, pipart, purustatud küüslauku. Võib lisada ka küpsetatud kanarinna tükke ning veidi kanapuljongit (kui on üle jäänud), muudab kõik kreemisemaks. 
Maitset kirjeldada ei oskagi - kirsside magusus ja petersell on üsnagi teistmoodi kooslus, aga minu maitsemeelele sobib oivaliselt.

head isu!