teisipäev, 26. september 2017

mitu korda ma pean ühe kassi sabaalust pesema??

Padjakaunistus
polegi ammu meie uuest pereliikmest rääkinud. ütlen kohe ära, et Irbisel läheb nüüd hästi (kui ta oma veidralt tulnud haigusest üle sai, mille tõttu vaeseke ikka väga loid ja õnnetu oli. miks, ei oska ka arstid öelda, aga rohud ja eritoit aitasid ilusti ning kassititt oli paari päevaga jälle nagu ta ise. tõenäoliselt oli see emalt saadud viirus). 
ta on hetkel 4-kuune hull teismeline - ronib ja ründab ja hammustab, samas nurrub hullupööra, magab mul peas (sõna otseses mõttes! magab padjal juuste otsas) ja naudib lähedust. lastega on maruvahva, talub süllevõtmist küll ja muudkui nurrub! 
Mirril muidugi nii hästi ei lähe... väike hull ajab teda taga, kiusab ikka täiega. meie keelame, ütleme nii, et kärbsepiits on ainuke hoiatus, millest Irbis aru saab, et teine loom tuleb rahule jätta. loodan südamest, et see olukord varsti normaliseerub, muidu tuleb osad ära vahetada s.t. väike läheb õue ja Mirri tuppa diivanile :P 
õueelu on Irbise jaoks paeluv - ilusa ilmaga ründab mööda puid ja põõsaid, kõiksugu putukad on lemmikmänguasjad. korra on ta saanud sutsu ka herilaselt, mille tõttu vaesekesel üks mokk täiega üles paistetas. istusin siis valust vinguv kiisulaps süles ja hoidsin tal jääkotti moka peal. kahju oli, aga nii ajas naerma ka :D asi, mida ma enne teinud polnud, eksole :D :D 
seoses pealkirja ja õueeluga, Irbisega ikka juhtub: ükspäev tuli kass kuskilt hekist, ise jummala õnnelik, et näe, inimesed. Herr Abikaasa võttis ta sülle ja ülla-ülla, sõrmed kassišitased! jälle üks asi, mida enne juhtunud pole :D :D ütleme nii, et ta sai hetk enne, kui kassi oma vastu pani, aru, millega tegemist on. õnneks!  mul on seda praegu siia nii naljakas kirjutada, et raske on trükkida IRW! terve külg oli šitane. ikka täiega. ju ta oli libastunud. mõtlesime, kuidas selline asi küll juhtuda sai. küllap keegi tuli tähtsa toimingu juures segama ja tüüp ehmatas vms. igatahes tuli ta kraani alla jooksva vee alla transportida ja puhtaks küürida. ütleme nii, et see liiga palju talle ei meeldinud, mis väljendus haledas kisas ja sügavate küünejälgedega Herr Abikaasa käes (kes teda fikseeris, kuniks mina küürisin). 
no ja siis eile - Herr Abikaasa tuli koju ja nägi mingit võõrast suurt isast kassi naabrite hoovis puu peal kellegi peale kurjustamas. kelle peale, segus hiljem. igatahes ajas ta selle volaski minema, sest meil on kõigil siin emased kassid ja võõrad isased pole teretulnud. ise oli veel mõelnud, et polnud kedagi näha, kelle peale see loom nii tige siis oli. jõudsime koju meie, Herr Abikaasa küsima, kus on Irbis. laps teadis rääkida, et kui trenni läks, jäi õue. ma siis kiisutasin kõik kohad läbi - ei midagi. siis ikka mõtlesin, et kui naabrite aias oli mingi võõras volask, siis see peab meie karvakeraga seotud olema. no ja oligi! vennike istus naabrite kuuri katusel(!) ja kräunus haledasti :( kuidas ta sinna sai, jääb teadmata, sest kuuri sein ja katus on sellise nurga all, et ükski käpp selliselt ei tööta. igatahes seal ta oli ja tuli alla aidata. Herr Abikaasa, vaeseke, oli jällegi ohver nr. 1 ja asus looma päästma. asi lõppes sellega, et naabri aiast naases mees, kass käe vahel, mis oli kaugele endast eemale suunatud. põhjus - kass šitane :D :D
mis meil siis muud üle jäi, kui vennike jälle puhtaks küürida. seekord ütleks olluse iseloomu näinuna sedamoodi, et põgenes vist ikka elu eest, kohe nii hullusti, et võttis kõhu lahti... õnneks jäi ellu ja looma saime ka puhtaks.
säh sulle siis armast väikest nurrumootorit, eksole ;) omast arust kõva mees, aga tegelikult poisike. las kasvab veel, küll siis külakassid näevad, kes siin õigupoolest peremees on!
aga nii repliigi korras, loodan südamest, et rohkem ma teda küürima ei pea :D

neljapäev, 14. september 2017

sibulamoos - maailma parim!

pealkirjas on julge avaldus, aga kuna paremat mina saanud pole, siis see ongi maailma parim :P
paljudele inimestele on kõik, mis sisaldab sibulat, eemaletõukav - sibulapirukas, sibulasupp või ka sibulamoos. mulle sibul sobib. sibulapirukas on üks parimaid pirukaid, mida ma saanud olen, eriti kui see valmib nö plaadikoogina. 
nüüd aga asja juurde. kuna meil on gaasigrill, kus on väga mugav burgereid valmistada, siis valmistasime neid suvel ilmselgelt suht tihti. laste suur lemmik ja ausaltöeldes veiselihast pihviga burks on ikka tunduvalt parem ja kiirem, kui oodata pool päeva grillliha valmimist. ühe korraliku gurmeeburksi juurde käib kitsejuust ja sibulamoos. kui neid ohtralt tarvitada, siis saavad need aga paraku otsa. ma kunagi kevadel keetsin ühe väikese portsu, nüüd kadus see kõik kui mutiauku ja tuli uus potitäis tulele panna.
misasi see sibulamoos siis on? mina ütleks, et selline mõnus soolakasmagus, samas tiba krehvtine salat, mida erinevate lihatoitude kõrvale tarvitada. 
retsept on mul Anni Arro oma, selline:
1 kg punaseid sibulaid
80 g võid
1 tl soola
1 dl fariinsuhkrut
0.5 dl mett
1 dl palsamiäädikat

sulata või, lisa hakitud sibulad ja sool, hauta kaane all 20-30 min. (kui on suurem kogus, siis kauem), lisa suhkur, mesi, las haudub veel kaane all 10-15 min. lõpuks lisa palsamiäädikas ja kuumuta, nüüd ilma kaaneta, sest on oluline üleliigsel vedelikul aurustuda lasta. seejärel ongi kõik komponendid mõnusalt pehmed ja võib oma punase kulla purki panna. 
räägitakse, et see säilib külmikus 2 nädalat. avatuna võibolla jah, aga suletud purgiga pool aastat kindlasti :)
sibula hakkimine ei ole muidugi lillepidu, aga näts suhu ja pisardamine jääb ära ;) õite kavalad ja laisad kasutavad köögikombaini. 
soovitan kindlasti proovida - meie pere lemmik!
P.S. moosile annab tumeda värvuse palsamiäädikas, nii et see tuleb alles lõpus.

lisandid

podiseb

kolmapäev, 6. september 2017

kunstiringis

ükskord Gildipäevade ajal sattusin lastega Maarja Magdaleena Gildi ja Leili klaasikotta. kuna aega oli käes laialt, siis lasin lastel meisterdada. ise olin taustajõud. ütleme nii, et jäi kripeldama ja oma sünnipäevaks organiseerisin siis ühe täiskasvanute kunstiringi :)
ilmselgelt kogu seltskond seda tegevust ei nautinud, aga osa küll. mulle hullupööra selline nokitsemine meeldib ja tulemus on ka ilus. lapsed muudkui räägivad, et tahavad veel minna. mul on sama soov, nii ei kindlasti teen ma ükspäev selle klaasbaleriini valmis, mis siiani seal akna peal mind ootab ;)
ah et mida tegime? näited siin:
minu sushi/küünlaalus
Karina öökull ja Karita kilpkonn
Tehnika ise on selline, et klaasi peale hakatakse laduma omale meelepärases kujus, värvuses ja suuruses klaasitükikesi, mis kinnitatakse liimiga. võib panna nii püstiselt kui lapikult, lihtsalt peab arvestama, et kogu see kunst läheb hiljem 800-kraadisesse sulatusahju, kus teravatest klaasikildudest saavad ümarad mummud. kui hoolikalt vaadata, siis minu sushialusel olid servad esialgu püsti, kuid ahjus sulades kukkus osa neist ümber. et siis väike põnevusmoment ka sees.