Lilypie Fourth Birthday tickers

Lilypie Kids Birthday tickers

neljapäev, 27. jaanuar 2011

mina bloginduse surma ei usu!

sest ei salli seda facebooki kohe mitte!
ei teagi kohe, kellelt see meem pärineb, aga siin ta on:
1. Külastan oma blogi sagedusega ca…
mingi 2-3 x päevas. põhimõtteliselt siis, kui arvuti lahti teen ja kirjakasti olen üle vaadanud. kui ise midagi hetkel sisse kanda ei taha, siis peamiselt selleks, et vaadata, mida sõbrad-tuttavad head kirjutavad.
2. Poliitikute blogisid loen…
harva, aga vahel ikka - nii 2 x kuus vast
3. Blogid, mida loen, köidavad mind, kuna…
neid kirjutavad inimesed, kes mulle korda lähevad (vt. list paremal) heade blogide vihjeid võib mulle alati saata. eriti tahaks juurdepääsu mitmike emmede blogidele, aga need kõik parooli all. kui kegi viitsib, saatke mulle e-mail, et saaks parooli küsida omanikelt, pliis!
4. Blogi eelistan/ei eelista muudele kanalitele.
eelistan blogi facebookile. ma olen tõenäoliselt liiga vana juba selle sigri-mirgi jaoks, mis seal toimub. blogidele eelistan krabisevat käeshoitavat ajakirjandust ;)
5. Millist blogi asusid lugema esimesena (kui mäletad)?
ise hakkasin lugema kõigepealt vist Klari blogi
6. siinkohal sisesta oma küsimus ja saada meem edasi... 

vastata võiksid: Klari ja Kristina

 

õuduste öö :(

oli küll jah!
väljendus see laste lakkamatus oksendamises. oi see oli jube! neil pole sellist asja enne väga esinenud, Karital mõni episood on olnud, aga seda korra, mitte mitu tundi järjest.
Karita muidugi alustas. esimene ohver oli elutoa diivan ja vaip mõningasel määral. Karina oli veel kobe ja vaatas seda tralli muretult pealt. ära keeras ka tal, seda magamamineku ajal. Karital hakkas voodis ka kohe muidugi paha, sain tema ja voodi just puhtaks, toa õhtutatud, kui alustas Karina. ma kohe vaatasin, kui ta magama ei jäänud, et head see ei tõota ja nii oligi. siis koristasin tema, ta voodi, põranda. loomulikult keeldus ta voodisse heitmast, nagu pärastpoole aru sain, siis põhjusega - kõik, mis väljuda soovis, polnud veel seda teha jõudnud :S
Karital jõudis vahepeal veel korra paha hakata, aga ma olin selleks hetkeks juba kaval - voodi ja padi oli kaetud roheliste kilepõhjaga aluslinadega, mille sain lihtsalt kokku keerata ja ära visata. Karina okendas veel korra, s.t. et vahetasin veel korra linad, kasisin põranda, õhutasin tuba, otsisin midagi, millest patja teha ja lõpuks kustus ka tema. 
mingil hetkel selle tralli jooksul tõmbasin ära ma oma parema kaela-ja õlavahelise lihase, mis täna väljendub totaalse käe mitteliikumisega :( väga huvitav oli põhjalikku tubade küürimist öisest jamast läbi viia vasakukäelisena... ei soovita proovida, kui just poole aeglasemalt tavalisemast kogu protsessi teostada ei taha. 
loodetavast on oksetõbi lõpetatuks loetud. hommikul söödi ja joodi kenasti, praegu püsib kõik sees. millest see kõik alguse sai, ei kujutagi ette. lapsed pole kellegi võõraga kokku puutunud, inimeste seas käisime viimati laupäeval. mu meelest sellest juba liialt pikk aeg möödas, et nüüd välja lüüa. meie mehega terved. rääkides mehest, tema loomulikult oli jälle metsalaagris sellel hetkel, kui lastel paha oli - story of my life... tuleb ehk täna öösel, aga pole kindel.
õnneks avanes hommikul välja vaadates ilmeline pilt - kuldne lumetolm hõljumas läbi õhu :) :) suur särav päikesekera naeratab ka otse aknasse, jääpurikad helgivad ja puud on härmas :) missest et -14 C, meie oleme soojas toas peidus.