Kuvatud on postitused sildiga ema süda. Kuva kõik postitused
Kuvatud on postitused sildiga ema süda. Kuva kõik postitused

neljapäev, 20. juuli 2017

laagerdamine

saadad lapsed laagrisse ja hakkavad tulema sms-id uudsete väljenditega - kama, suva, olks.
puberteet läheneb... 
hea, et üldse mingi sms tuleb, esimese hooga polnud neidki. ju siis on niivõrd tore.
muidu pidavat äge olema, ööbimised ja tantsud ja laulud ja näidendid :)
sellest ma siinkohal rääkima ei hakka, milline on lapsevanema hingepiin, kes saadab oma lapsed esimest korda elus nii pikaks ajaks endast eemale. K-d seda vist ei tunneta, aga herr Abikaasal ja minul ka on nabanöör täiesti pingul.
ja oi kui hea on korraldajalt kuulda, kuivõrd toredad lapsed meil on - puhas hingele pai :)
reede õhtul saame on tibukesed tagasi, et nad augustis uuesti ära anda. siis juba veel kaugemale, aga rohkem oma seltskonnaga.

neljapäev, 6. aprill 2017

tütred 8!!

minu lapsukestest on sirgunud imetoredad tüdrukud - täiesti asjalikud, lahedad ja hea huumorisoonega! ma olen nii õnnelik, et nad just meid valisid. oleme koos tohutult kasvanud, avastanud endas ja teistes kõikvõimalikku, tundnud igasugu tundeid ja tänaseks päevaks jõudnud järeldusele, et me oleme koos nii ägedad :)
värsked kaheksased kell pool kaheksa hommikul sünnipäevalauas.
taamal paistmas suur üllatuskink  - klaver! kuidas see nii tuppa hiilis,
et K-d ei kuulnud, juba teises postituses ;)
 Mõned märksõnad 8-aastaste Karina ja Karita kohta:
  • Karita jaoks on praegu jube oluline, et tema on 2 minutit vanem (või oli see 1 minut?)
  • Karina leiab, et temal pole üldse vaja rääkida - õde teeb kogu töö ise ära. selles mõttes on Karina isasse ja Karita emasse :D ma ikka julgustan teda ka vahest latrama, aga noh, kui ei tule, siis ei tule. varem oli nagu vastupidi...
  • viimastel kuudel on tekkinud järjest süvenev huvi muusika ja eriti pillimängu vastu. on otsustatud, et hakkatakse õppima klaverit (Karita) ja kitarri (Karina). aga flööt ja ksülofon on ka väga huvitavad. koolikoori õpetaja soovitas neil kindlasti muusikaga süvendatult tegeleda, sest nad olla väga musikaalsed. mnjaa, eks ma saan ise ka aru, et neile on antud rohkem, kui mulle ja ütleme nii, et ma olen ka suht ok ses osas :)
  • uute teadmiste omadamine on huvitav ja see kõik jääb õnneks möödaminnes külge! kas teie teate mille järgi eristada emast ja isast rasvatihast? ei? mina ka mitte, aga loodusringis käivad K-d teavad ja veel igasugu fakte elusloodusest, et pidevalt imestan, kui nad jälle üht või teist minu jaoks tundmatut terminit/looma/lindu nimetavad ja iseloomustavad. 
  • tundub, et neil on keelteandi. Karita vuristab vahel ingliskeelseid sõnu ette, ei tea, kas peaks juba tegusõnu ka õpetama hakkama? Karina ei lase nii kergelt oma teadmisi päevavalgele, aga vajadusel on just tema see, kes mäletab ja teab.
  • nad on graatsilised ja liikuvad, painduvad ja kaunid. võimlemistreeningud on andnud tulemusi ja Eesti arvestuses tulevad oma vanuseklassis praegu kullad! loodan, et see huvi säilib, sest 1. nad tahavad, 2. neil tuleb hästi välja, 3. nad on püüdlikud 4. see on ilusa rühi ja hea tervise alus.
  • tüdrukud on viimase aasta jooksul saanud headeks sõpradeks. neid ümbritseb nali ja naer. omavahelisi nägelusi jääb järjest harvemaks või oskavad nad neid ilma suure sõjata lahendada. koos on tore ja ema-isa pole enam üldse vaja (nuuks ja krokodillipisarad minu poolt!)
PALJU-PALJU ÕNNE SÜNNIPÄEVAKS, MU KULLAKALLID!!❤❤


esmaspäev, 27. märts 2017

10 x kuulsam ;)


ükskord juhtus selline lugu, et ajakirjanikust sõbrantsi küsimustele vastamisest kasvas välja artikkel koos piltide ja nimedega. ma punnisin ikka vastu ka just selle pildi koha pealt, aga hea küll, las ta siis jääb :P

teemaks siis laste hommikune ärkamine ja mõistlikul ajal magamaminek. minu seisukohad saate ära lugeda, aga muidu on lugu leitav Pere&Kodu 2017.a. veebruarinumbrist :) 
siinkohal toon välja, et K-d rääkisid ükspäev, et klassivend K. olla tunni ajal magama jäänud. õpetaja küsimise peale vastas laps, et oli öösel poole üheni üleval, sest õppis... püha issa ristike! ükski 7-aastane laps ei omanda kell pool 1 öösel enam mitte midagi!! see õppimine ei käi sellisel kellaajal kindlasti mitte rõõmu ja lauluga, vaid enam kui kindlasti nutu ja riiuga. milleks?? selleks et õpetajale öelda, et kõik kodused tööd on tehtud? uskumatu või noh, valus pigem. 
mina näiteks mitte kunagi, kui keegi kell 20:30 koolikotist avastab mingi lisalehe, seda neil täitma hakata ei lase. arvan, et piisav ööuni on oluliselt olulisem, kui üks kodutöö. õpetajale vabandan ja põhjendan ning lapsed saavad selle järgmisel päeval täiesti mõistlikul ajal ja puhanud peaga valmis teha. see, miks kodutöö päevikusse K-del kirjutamata jääb, on omaette teema ja selle kallal me töötame, aga mitte kell 20:30 ega kindlasti mitte kell 00:30!

neljapäev, 22. detsember 2016

puhas rõõm

rõõm lastest, omaenda lastest! 
esimene koolipoolaasta on selja taga, esimesed tunnistused käes, tulemused suurepärased. 
kuigi 1. klassis hindeid ei panda, on siiski olemas ametlik koolitunnistus hinnangutega. meil on variandid suurepärane, väga hea, hea. mingit rahuldavat vms. ei panda, ega siis kohe saa motti alla tõmmata värsketelt koolijütsidelt, eksole. mina nägin meie tüdrukute tunnistustel tulemusi suurepärane kõigis ridades välja arvatud kirjatehnika. see oli väga hea. arvasin, et ühel on ainult seal lahtris märge, aga ikka mõlemal. kusjuures, mina pole näinud, et õpetaja käekirja kohta koolis mingit hinnangut oleks andnud (neil seal käibel templid: lilleke,süda, linnuke - hästi, sitikas - vajab parandamist, mitte nii hästi). sitikaid meie majas nähtud pole, ikka kuhjadega lillekesi :) nüüd tuleb see asi siis käsile võtta ja kirjatähti maalima hakata koos lastega. aga muus osas on meie lapsed tõesti tublid ja põhjust rõõmustamiseks on kuhjaga. nad on taibukad, mul on selle üle hea meel. õpetajalt kuulen mitu korda nädalas kiidusõnu, kuivõrd hästi nad kaasa mõtlevad/teevad koolis ja et oskavad kenasti end väljendada. suhted on ka koolis korras. 
Mai kool osaleb pranglimises, Karina on väga tubli, Karita eriti ei viitsi pingutada, aga kui end kokku võtab, siis jõuab ka üle-Eestilisse tabelisse :) lugemine ja arvutamine tuleb lõdva randmega, koduseid töid kontrollime Herr Abikaasaga möödaminnes. kui abi vajatakse, küsitakse ja kõik saab tehtud. see abi küsimise vajadus sõltub paljuski ka puhtast laiskusest :D lihtsalt ei viitsita ülesannet korralikult läbi lugeda. 
rõõmustamiseks on veel palju põhjusi. oleme viimasel nädalal saanud osa selle poolaasta I võimlemisvõistlusest (Slonny Cup), kus rühm esitas uue vabakava. super oli vaadata, kuidas KÕIK ennast kokku võtsid ja tegid oma parima. vanus on sealmaal, kus natuke juba põetakse ka kohtunike ette minemise pärast. kuna tegemist uue kavaga, mida vaid 6 nädalat harjutatud ja konkurendid on 1-2 a vanemad, siis medalit veel ei tulnud, aga ma usun, et kevadepoole tuleb see medal ka ära. saavad oma rivid täitsa sirgeks ja asja rohkem sünkrooni. suur rõõm on vaadata, et kõigil 12-l tüdrukul on rõõm trennis käia ja kavasid õppida. see on nii oluline, siis tulevad ka tulemused, mida nad ise niiväga ootavad. ah-jaa, seniste võistluste parim punktisumma tuli küll - 14,00


samal teemal jätkates: teisipäeva õhtupoolikul vaatasime võimlemisklubi jõulupidu, meie Lepatriinud esinesid koguni kolme kavaga. nii tore on näha, kuidas ka omade seas võistlusrühm välja paistab. neid hinnatakse ja tuuakse ka eraldi välja, et nad teevad väga palju tööd, et tulemused tuleksid. ütleme nii, et uued ilusad trikood sadade läikivate kivikestega annavad ka oma osa, et teiste seast välja paista ;) ja suur rõõm on näha treeneri silmis uhkust ja heameelt. see on parim tunnustus tüdrukutele ja meile, vanematele ka, kes neid pidevalt siia-sinna veavad, kostüüme teevad, dresse tellivad ja lõpututes kogustes soenguid sätivad!
kuna tulemas on jõulud, siis jõulueelne nädal on alati teguderohke: lastel oli teisipäeval klassiga väljasõit Lotte Jõulumaale. heameel on tõdeda, et nad said seal isekeskis ilusti hakkama. kolmapäeval saime osa aga kooli jõulukontserdist, mis oligi üles ehitatud selliselt, et näha läbilõiget kõigi vanusegruppide oskustest laulu-tantsu-pillimängu valdkonnas. mulle meeldis! meie lapsed rõõmustasid meid kolme lauluga kahehäälses mudilaskooris ja ansamblis ning lõpus tegid veel kaasa ühendkoori etteastes. väga ilus õhtu oli!! ja ma olen südamest tänulik, et K-d leidsid tee muusikaõpetaja Margriti koori ja ansamblisse. 
nüüd ongi jõulutunne südamesse pugemas. kõik ettevalmistused hakkavad valmis saama. mul polegi nüüd muud, kui piparkoogid glasuuriga, hani patta panna ja rõõmustada selle üle, et tervel perel on tulemas pühadevaheline vaba nädal, kus me saame teha, mida hing ihaldab või siis üldse mittemidagi :)
ilusaid ja rahulikke, kallid lugejad!! 

teisipäev, 22. november 2016

puhta puru

ükspäev rääkis laps, et näe, tema polegi veel koolist haiguse tõttu puudunud. mina omas peas mõtlesin, et ära, tead, sõnu ära, tüdruk! no ja nüüd ongi käes. seda ei saa just haiguse alla kategoriseerida, aga puudumine on puudumine.
nimelt õnnestus Karital eile trennis nii õnnetult lindikava lõpus selle pulk, mille otsas lint on, suulakke lükata, et hullumaja :( ma ei saa siiamaani aru, kas see oli šokk või hirm, aga kellelegi ta sellest ei rääkinud. pages riietusruumi, pani üleriided selga ja siis tuli minu juurde selle jutuga, et suust on katki. sel hetkel siis alles pisarad purskusid. ma esiti ei saanud midagi aru, aga kui ma seda ilmatumapikka LÕHE mööda suulage jooksmas nägin, oleksin peaaegu et minestanud. ikka oma 4-5 cm triip. õnneks sügavust polnud, verd ei jooksnud, oli näha, et too pulk oli vedanud sellise vao ja tagapool, pehme suulae osas, oli siis selline sügavam lõige, kuhu too pulk siis tõenäoliselt pidama jäi. see ka õnneks väga ei veritsenud, aga kole oli küll :´( 
kuna ta ise oli suht rahulik (peale esialgset nuttu), siis lasin tal külma vett suus hoida ja kimasime koju. seal sain talle šoki ja valu vastu HP terad sisse anda. Herr Abikaasa arvas aga kohe, et EMO-sse tuleb minna. ma olin suht kindel, et sellist asja ei õmmelda, sest:
1. see on lapse puhul jummala keeruline ja 
2. see pole nii sügav
käisime siiski ära. arst vaatas nii meetri kauguselt korra suhu ja ütles, et sjiin polje mjidagi jõmmelda, võijp kojju mjinna. vähemalt ei õiendanud keegi, et miks me tulime. õed olid väga sõbralikud ja viskasid lapsega nalja, et hea, et nina peal see pole, vaid all.
kuna ma olin lapsele enne juba rääkinud, et õmblemiseks nagunii ei lähe, siis rahunes ta pärast arstilkäiku kiiresti, tegi veel mõned koolitükid ja uinus silmapilkselt.
mis te arvate, kas ma magasin öösel? noup! käisin kontrollimas, et ega suu ära pole paistetanud ja et kas ikka hingab. siis pabistasin, et äkki mingi hetk ärkab hullu valuga, lugesin oma konspekte ja mõtlesin valuvaigisti kombosid teradest välja. õnneks oli lapse öö rahulik ja hommikul oli ta suht reibas. 
söömine on keerukas, järk-järgult juba iga toidukorraga õnneks parem. vanaema sõnul olla isegi pannkooki söönud :) 
hommikul tahtis kooli minna, ma ei hakanud keelama ka, igaks juhuks mainisin, et kui on paha, helista, viin su koju. enne söögivahetundi siis tuligi nutune kõne, et paha ja koju vaja. ega`s midagi, koju ta sai, külm riisipudru kõhtu ja elu kena. ju ta seda sooja koolisööki pelgama hakkas. nii et poolik puudutud koolipäev on nüüd preili Karital kirjas ja arvatavasti ka tempel mällu igaveseks, et asju EI TOPITA SUHU!!!
te ei kujuta ette, kui mitutuhat või -miljonit korda (reaalselt, noh!) olen ma õiendanud, et asju ei topita suhu. ühe lapse puhul nagu hakkab natuke mõikama, teise puhul, nagu näha, ei ole siiani sõnum kohale jõudnud. ikka hirmus lugu, et see nii hullu omakogemusega selgeks pidi saama :(

teisipäev, 16. august 2016

lugemisrõõm

ema süda pakatab uhkusest ja rõõmust, kui lapsed soovivad minna raamatukokku, veeta seal tunde, tulla ise bussiga ilusti tagasi ning koju jõudes leiad lastetoas alloleva vaatepildi :)


puhas rõõm!!

neljapäev, 7. aprill 2016

sünnipäev, tore päev-tore päev!!

meie tütred on nüüd seitsmesed :) (:
7 aastat lapsevanemana. mõni vahetab selle ajaga mitu töö- ja elukohta ning palju boyfriende :P 
ükspäev mõtlesin, et mida ma enne lapsi oma õhtutega tegin - mitte ei tulnud meelde. küsisin Herr Abikaasa käest hommikusöögilauas, kui kõik jäätist nautisid, et mida me tegime. mõtlesime välja, et tõenäoliselt trennis käisime ja rohkem nagu ei tulnudki ette. ju siis oli elu piisavalt sisutühi... eks Herr Abikaasa on varem korduvalt maininud oma teatud sõpradele, et tema elu sai siis mõtte, kui talle lapsed sündisid. väga ilusad sõnad mehise mehe suust!
nüüd on elu väga tegus, planeeritud ja põnev. nagu hakkab kuskilt vaba nädalavahetus paistma, täitub see võluväel mõne lapse sünnipäeva, võistluste või perekondlike lõbustustega. nädala sees jõuan ma stabiilselt õhtul kell pool kaheksa koju... varem me vist kondasime sõpradega pubis, käisime rohkem kontserdil ja teatris. reisimas millegipärast ei käinud, kuigi oleks võinud. nüüd on see palju keerulisem... (just rahalises mõttes) arvan, et koolilaste majja tulemisega tekib jälle rohkem vaba aega seoses nende iseseisva liikumisega, aga eks näib.
K-de 7. sünnipäev oli väga tore! lapsed lustisid õigel päeval Musooniku mänguuumis ja vanavanemate/sugulastega toimus pidu veidi varem kodus. kõik olid rahul, sest vanavanemate poolt toodud nukumaja võttis kogu tähelepanu (oli ka viimane aeg, sest nukkudega on just viimasel poolaastal mängima hakatud, ei enne ega tõenäoliselt ka varsti tulevikus, seda huvi enam pole). päris suurte moodi rattakiivrid ja lasteentsüklopeedia olid ka muidugi suur hitt! 
laste peol sai diskotada-möllata-mängida, näomaalinguid tegi imeline Alice ja pillerkaar kestis kustumiseni :)
kasutasin juhust ja lasin ennast
ka ilusaks maalida
minu ilus, päev otsa tikitud-hakitud-lükitud, suupistelaud, jäi põhimõtteliselt puutumatuks. no hea küll, soolased ja puuvilja-vardad läksid loosi, aga kõike muud (kaasa arvatud temaatiline Balerina Angelina sünnipäevatorti) võisime me suurte külalistega ise mugida... 
seitsmesed tüdrukud on järjest iseteadlikumad ja iseseisvamad. jutud teemal üksi päevaks koju jäämine või bussiga kinno sõitmine ei tundu enam ületamatu kuristikuna vaid pigem põneva seiklusena; hakkavad tekkima kindlamad eelistused riiete, muusika ja sõprade suhtes. emme on juba vahel nõme (issi puhul ma seda millegipärast ei tähelda... hmm...) ja uksed pauguvad juba mõnda aega... erinevused tulevad ka järjest tugevamalt päevavalgele. 
ees on ootamas järgmine etapp ja hiljemalt seitsme aasta pärast kirjutan ma uue tiraadi, kus räägin, et mu lastel on pidevalt tohutult palju tegemist, aga mina kulgen rahulikult omasoodu.
7-aastased kaksikud tütred on võrratud - soovitan!! 

kolmapäev, 16. märts 2016

üleküllastus

esimest korda minu lapsevanemaks olemise aja jooksul ütlesin ma, et mul on ükskõik. tavaliselt olen väga opinionated. tegelikult see muidugi nii ei olnud, et ükskõik, aga kui kalendris on järgmise kahe poole kuu jooksul põhimõtteliselt kõik nädalapäevad ja pooled nädalavahetused ülesannetest/ tegevustest/ kohtumistest kirjud, siis paratamatult kõikidele teemadele ei jõua tähelepanu pöörata. 
aju keeb
väike ülevaade: üle kahe nädala laupäeviti võimlemisvõistlused erinevates linnades, lisatrenn sel nädalavahetusel, lasteaia perepäev sel nädalavahetusel, lasteaias näidend (kostüümid, tekstid, näomaalingud), lauluvõistluseks laulu valik, registreerimine, nootide leidmine, harjutamine, lasteaia hoolekogu koosolek sel nädalal, 3 x nädalas iga nädal laste trenn, mitmed laste sünnipäevad, oma laste sünnipäeva korraldamine, lasteaia lõpupeo korraldamine, õpetajate kingitused,  pildialbumid, oma laste kleidid jne. ma võiks veel mõned leheküljed seda rida jätkata...
kusjuures, selle virr-varri juures ma ei leia, et mul tohutult kiire oleks, aga asjade peale mõtlemine paneb mul aju "keema". ma ei saa muidu, kui kõik asjad mitut eri pidi läbi kaaluda ja siis veel igale mõttele ise oponeerida. küll on raske nii elada.
kuna enamus märkmeid kalendris on seotud lastega või nende trenni-lasteaia-kooli-sünnipäevaga, siis ma üldse tegelt ei imesta, et lõpuks suva hakkab. üleküllastus, noh! samas ma teen seda kõike suurima heameelega ja oleksin kurb, kui ma ei saaks osaleda või sõna sekka öelda, aga lihtsalt - see minu vaene aju.
kui teisiti öelda, siis tahaks tordi vahele kiluvõileiba :p
peab vist söögitoast magamistoaks remondiprojekti käsile võtma, et vaheldust tekiks ;) ja varsti ma oigan, et mul on tapeetidest, värvidest ja põrandalaudadest kõri-auguni, kindel see :D

kolmapäev, 23. september 2015

iseseisvus

mis mõttes, küsisin ma endalt, kui adusin, et mu lapsed olid ise trennist bussiga koju tulnud. tunded olid väga vastakad - uhkus ja rõõm, teisalt hämming ja maailmavalu. kuidas nad nii suureks juba said? 
nende endi jaoks oli see nagu maailma kõige loomulikum asi, ei mingit paanikat ega ülevoolavaid emotsioone. astusid bussist maha, vantsisid üle tee ja hakkasid rahulikult kodu poole tulema. kust ma seda tean? meil oli kokku lepitud, et ma sõidan esimesed mõned korrad autoga bussile järele, et ikka kindlam oleks. nii tegingi ja ootasin neid meie peatuses. autosse ei tahtnud keegi tulla, sõitsin üksi hoovi. 
aga väga jube tunne oli, kui buss lastega paigalt võttis ja mina autoga teisele poole foori kohmitsema jäin. nähtamatu nabanöör tõmbus mul ikka väga pingule. kodupeatuseks olin pisarad laiali nühkinud ja ootasin neid rõõmsalt. sest rõõmus ma tegelikult ju olingi. seda päeva on nii-nii kaua oodatud, kus minu aeg jälle paistma hakkab ;)
nüüd on juurutatud ka noortele daamidele telefonid. esialgu tavalised kõnefonid mõne pereliikme numbriga. harjutamiseks kõlbab küll. ju kooliks saab kobedamad osta. lõputut tormilist helistamist veel pole olnud. eks vanaemale-vanaisale-issile ikka kõllatakse, aga mitte massiliselt. kuna on tegemist seadme sisse-väljalülitamisegagi, siis üht-teist põnevat ikka juhtub. no näiteks on korra 112-te helistatud... aga muidu on äge!
kui nüüd K-d soostuksid üksi koju ka jääma, siis oleks elu juba lill. eks näis, varsti, ma loodan.

neljapäev, 13. november 2014

ma ei suuda oma lapsi igal sammul kaitsta

ja neid kordi tuleb üha juurde, kus ma pean õppima lahti laskma ja mitte kanaemandama. oi kui raske see on! toda kooliaega ma ei kujuta veel üldse ette, sest siis kaob mul ju kontroll nende toimetamiste üle ja hirm poeb südamesse. teisalt ma hullult olen oodanud seda aega, kus saan lapsed üks pikemaks koju jätta ja näiteks öelda: tsauks, ma lähen ujulasse, tuleb 2h pärast! aga eks näis, tõenäoliselt tuleb see kõik nii loomulikult ja valutult, sest K-d on tublid, terased ja kohusetundlikud. Pean õppima end talitsema, et lastele rohkem vabadust ja vastutust anda. 
aga vahel on ikka tunne, et ma pean neid kurja maailma eest kaitsma. näiteks eile oli LA-s tuletõrjeõppus, mis lapsed totaalselt endast välja viis. nad lihtsalt ehmusid niiväga. kurb oli õhtul, sest ma ei saanud nende heaks/aitamiseks midagi teha, sest ma ei teadnud sellest midagi :( pärast aga kuulda, et su lapsed olid nii ehmunud, et üks värises tükk aega ja teine ei suutnud nutmist lõpetada - õudne! lisaks on ühel lapsed r-häälik jälle paigast ära, sest suur ehmatus mõjub talle nii. ja mitte keegi ei helistanud mulle, et ma oleks üle õue saanud joosta ja neid kallistada :/
no mida teha, kuidas käituda? reageerin ühe? võibolla. minu seisukoht on aga alati olnud, et uudsetest olukordadest tuleb lastega enne rääkida, selgitada ja siis tegutsema asuda. nii on kõigil parem ja lihtsam. võtame kasvõi toredad asjad - reis tundmatusse. ikka ju selgitad, et mis ja kuidas. kui eeltöö jääb tegemata, siis on kõik pinges või ülemäära elevil ja keegi ei saa nautida. kui aga enne teemat avada, saavad kõik maksimumi võtta.
Edit the next day: lasteaia juhataja võttis minuga ühendust ja vabandas, sest jah, õpetajatele oli tehtud ülesandeks õppusest üldsõnaliselt lastevanematele rääkida ja ka lastele pidid selgitama, et selline asi võib majas toimuda ja kuidas siis käituda. ehk siis üldisemalt - kuidas käituda tulekahju korral. töö oli tegemata, sellest ka taoline ärevus. õpetaja õhtul ka vabandas, nii et tunnen end paremini. sisetunne ikka ei petnud, et oleks pidanud teatatama. K-d õnneks taastusid hommikuks, r muidugi veel mitte. 

reede, 16. mai 2014

oskan - ei oska

mul on üks lastekasvatusliku teemaga jutt. mis siis muud, eksole. 
vahel on tunne, et ma olen kuskil väga mööda pannud, kui päevade kaupa ainult üks jauramine ja omavaheline riid käib. siis jälle süda paisub uhkusest, kui seltskonnas käies inimesed kiidavad, kui hästi käituvad, kenad, viisakad ja armsaid lapsed mul on (no kaksikute sarnasus annab ka sellele armsusele palju juurde ja nii mõnedki jamad ununevad selle varjus võõraste silmis). 
eks see jonn on igal lapsel pidevalt sees, iseasi, palju ta seda välja laseb või palju on neid tegureid, mis selle aktiviseerivad. ma ise mõtlen siin, et mu lastel peaks küll olema suht hea kasvukeskkond ja -võimalused (suur maja, piisavalt ruumi õues liikuda, liiga palju asju - ikka piiran tugevalt mõttetu jura ostmist, trenn, sõbralik lasteaiarühm, kodused sõbrad, minu pidev tähelepanu, piisavalt rahalisi vahendeid, et lastega käia teatris/kinos/batuudikeskuses vm.) ainult isa on liiga palju puudu. siiski-siiski, 3 päeva nädalas on ta olemas ja eelkõige laste jaoks olemas!
jonni jätkub aga nii et küll ja ülegi jääb :/  kui ikka noor daam suu avab ja pool tundi või pikemaltki joriseb või lausa üürgab ja endaga rääkida või sülle võtta ei lase, siis nagu ei saagi midagi esiotsa teha. kui lõpuks jutule saab, siis saab kõik läbi arutatud - põhjus-olukord-tagajärg - saab nagu aru ka, aga iga päev kordub sama muster... või siis riieldakse hommikust õhtuni või nii, et karvad lendavad... mõistus saab endal otsa ja siis tuleb see maailma halvima ema tunne. lõpuks ma mõtlesin, et selline jonni-järgne tähelepanu ongi see, mida otsitakse. 
nüüd on meie majas kasutusel uus kord, sest kõik muud asjad on juba ära proovitud (ise ka ei tea, kuidas ma selle peale varem ei tulnud): igal lapsel on tabel, kuhu läheb inimesemoodi käitumise eest kirja südameke ja jonni-pahanduste-haigettegemiste puhul rist. tabel tühjendatakse iga kahe nädala tagant ja algab uus ring. eesmärk on ka neidudele seatud - 5 südant rohkem kui riste - batuudikeskus või küllaminek või kino, liiga palju riste tõmbab meelelahutustele risti peale. eks nad parajad kauplejad ka ole - iga pisiasja eest tahetakse südant, risti aga ei kuidagi. samas on see risti-kirjasaamise hirm nii suur, et jonn tõesti jäi ükspäev kurku kinni :) ma kõlan nüüd sadistlikult, aga mul on ka piirid. 
ma ei leia, et selles oleks midagi halba, kui laps mõtleb, kas tasub karjuma pista keset linna sellepärast, et käes olnud oks katki läks ja kinnominekust ilma jääda. vaatan ja mõtlen, et kui niisama rääkida umbes nii: ma saan aru, et sa oled kurb, et sul oks katki läks. praegu uut ei ole. kodus otsime uue. lapselt tuleb vastus: uu-uuuu-uuuuuuuuuuuu!!!!!!!!!! ikka täiest kõrist ja pool tundi järjest, mis kuidagigi lõppeda ei taha, siis ma arvan küll, et sellest tabelisse kirja minevast ristist võib rääkida ja see rist sinna tabelisse ka teha. 5-aastane laps saab tegelikult suurepäraselt aru, mida võib ja mida mitte ning kuidas asjad toimivad. oma emotsioonidega on tal raksusi, aga kuidas siis üks suudab ja teine ÜLDSE mitte?? vot sellise lõputa ulgumise lõpetamiseks sai selline süsteem praegu välja mõeldud. 
riste veel tabelis pole. südameid on mõlemal 3 :) ma ei kujuta ette, mis siis juhtub, kui rist tõesti tuleb. aeg näitab. hetkel on küll rahulikum ja laps nagu ise ka kalkuleerib, kas tasub karjuda või mitte :)


pühapäev, 25. november 2012

puhkuse tagasilöögid

lennukisse astudes ei arvanud ma, et jälle Eestis jalgu maha pannes kodune elu nii karmilt pea peale on pöördunud. aga nii see on :( et mis siis täpsemalt toimub? ma juba kergelt mainisin ka, et lastele mõjus meie eemalolek häirivalt. Karita õnneks tundis rõõmu sellest, et me tagasi tulime ja igasugu vahvaid asju koos ette võtame. Tema jaoks oli see raske nädal vist unustatud.
Karinaga on teised lood. Mul on mõistus selle nädalaga otsa saanud, kuidas temaga toimetada, et kõik vana rada pidi edasi võiks minna. tegelikult ma lihtsalt tahan meie pere rõõmsamat ja rahumeelsemat last tagasi!!
Esiteks ta klammerdus minu külge esimesteks päevadeks - istus süles, hoidis käest, issist ei tahtnud midagi kuulda, mina toast välja minna temata ei võinud. Kui mainisime lasteaeda minekut, tuli kohe kategooriline "ei". ja nii oligi, et esmaspäeva hommikul kordas ta nagu mantrat tund aega vahetpidamata nutuvõru suu ümber "ei taha lasteaeda-ei taha lasteaeda-ei taha lasteaeda". ega vaikut polnud, tuli minna. seal jätkus kõik samaviisi, ainult et hüsteeriasse kalduva nutu saatel veel pool tundi minu süles. lõpuks pidin ma ta sinna nuttes maha jätmagi, mis tekitas endas aknast allahüppamise soovi :( oli siis teine päev otsa õpetajatel süles istunud, saalis laulutunnis ei käinud, sõi väga vähe. tegelikult nuttis suht vähe, umbes 5 min. pärast minu lahkumist oli ikka rühma läinud. õhtul oli laps ülirõõmus, tegus ja vahva. lootsin, et kõik ok, aga kus sa sellega. järgmisel hommikul kordus kõik toon tagasihoidlikumas võtmes. enam nuttes rühma ei jäänud, aga teistega mängima ka ei läinud. jällegi jäi saalitundi minemata, kuid juba kiitis teistele, et sai üksi mängima jääda, kui teised pidi saali minema. siis said õpetajad ka aru, et pliks manipuleerib nendega. eks ma ütlesin seda juba esmaspäeval, et mingit erikohtlemist ei tohi olla, aga ega nad mind kuulanud.
eks me pidasime siis tol õhtul tõsise jutuajamise maha. ühest küljest saab ta aru, et ma ei kao kuhugi ja ütlen alati, kui kuhugi ära lähen. teisalt oma südames on tal suur-suur hirm.  mingi hetk on see hirm ehtne, teisalt tajun ma, kuidas ta minu ärevust tunnetades selle enda kasuks pöörab. meie vestlusel oli niipalju tulemust, et lasteaeda enam nuttes minema ei pea, kuigi ega ta liiga rõõmus ka pole.
tantsutrenniga on eriti kehvad lood. Karina pole seal sammugi teinud juba 3 nädalat. mingi hetk jooksis saalist nuttes välja, põhjus seniajani teadmata ja rohkem ei lähe. ütleb kodus küll, et kui ma ka saali tulen, siis tantsib, aga ei midagist... oleme proovinud erinevaid lähenemisi, kuid miski ei aita. nüüd ma siis ei teagi, kas olla karm ja käskida tal kaasa teha (mis ei anna tulemusi ja laps luusib trotslikult otsa vaadates mööda saaliääri ringi) või lasta tal lihtsalt olla (mille tulemusel ta ülirahulolevalt mul süles istub ja teistele nägusid teeb - mu meelest puhas oma üleoleku näitamine). jõuluesinemisest ei saa nii juttugi olla. ma juba kujutan ette, kui õde lavale läheb, siis ta tahab ka ja oh siis seda kisa :S
et sellest veel küll pole, et taha ta üldse kuskil käia (nagu pelgab või kardab midagi), ei lase mul endiselt kuhugi minna ega tunne erilist rõõmu issist.
hea rahvas, andke nõu!

laupäev, 17. november 2012

Päikeseline Türgi - igas mõttes

Elu esimene päikesereis on nüüdseks ajalugu. õnneliku juhuse läbi soetasime mõned kuud tagasi nö säästureisi, millest räägitakse õuduslugusid. eks mul omad kahtlused olid (muretsesin liialt, lugesin läbi kõik reisifoormumid, targemaks sain niipalju, et pole vaja üle mõelda), aga kõik oli kena ja enamgi veel.
Käisime herr Abikaasaga Türgi lõunarannikul Antalya piirkonnas, täpsemalt Alanya linnas, mis jättis kustumatu mulje. Ei ole palju linnu, kuhu ma võimalusel naaseksin (Amsterdam ja Edinburg vast), aga Alanya oma väiksuse, puhtuse ja vaadetega on kindlasti üks nendest (sedasama väidetakse ka foorumites, et selles väikelinnas on midagi ja ma nõustun meelsasti). 
Kuigi hirmulood said tõeks 1 grupp nädal varem lennanutele, siis meil vedas tõeliselt - hotell upgradeti 5*luxhotelli - Granada Luxury SPA & Resort Hotel, mis tõesti seda ka tähendas (kuna õige hotell suleti vahepeal ametliku suvehooaja lõpu tõttu, kuid välisvaatlusel oli ka see suht fänsi) ning reisi pikendati lennuki vahetuse tõttu ühe päeva võrra, mis tähendas tervet lisapäeva rannamõnusid :) igal heal on omad halvad küljed ka, eksole, mis väljendus meeletu kojuigatsusena ning lastel totaalse kurvameelsusena, mis praegugi hästi mööduda ei taha.
mida siis tegime nägime - algatuseks käisime tõelises Hamamis, mis algas kõikvõimalike saunade ja mudavanniga, millele järgnes täisteenindus - pesija küüris (kooris) kõigepealt pealaest jalatallani puhtaks iga sentimeetri meie kehadest, seejärel ujutas üle vahupesuga, millele järgnes mõnus massaaž (alguses küll tundus kogu see värk veider, kuid aja edenedes leidsin end järjest enam mõttelt, et sellist teenust võiks meil ka siin pakkuda - totaalselt vabastav kogemus); vaatasime üle ülalmainitud Alanya iidsed tornid-lossid-moššeed-koopad, kolasime lõputuna tunduval bazaaril, kaupsime mõnuga, jõime tõelist ning tõeliselt head türgi kohvi ja jalutasime mööda imelist rannajoont, sõitsime Antalyasse, mis on piirkonna päälinn (1,4 mlj. inimest) ja mille ümbruses on mitmeid kosekesi, turnisime roomlaste rajatud Aspendose täiuslikult säilinud ampfiteatris, läbisime romantilise iidse linna Side varemed ning logelesime rannas. sügisene päike mulle peale ei hakanud, kuigi oli soe ja mõnus (25-27 kraadi iga päev ja päike säramas taevas). herr Abikaasa on küll põlenud. Vahemeres on nüüd ka ujutud, 100 x vist :) soolases vees on väga raske ujuda, sest keha kerkib liiga pinnale, aga niisama ulpida on küll mõnus.
Pamukkalel me ei käinud, sest 7-päevasest puhkusest 2 bussis veeta tundus liigne piin, aga kes käisid, olid rahul. 
liikuda on Türgis igati lihtne - teed on head ning juhid on kokku leppinud, et üksteisele otsa ei sõida. ühistransport on lausa oivaliselt lahendatud - lähed tee äärde, lükkad pöidla püsti ning iga natukese aja tagant vuravad mööda dolmused, kes su väga soodsalt soovitud kohta viivad. need on nagu meie marsakad, ainult et igalt poolt saab peale ja maha ka. rendiautot võtma ei hakanud, sest see on ~30€/päev + kütus, mis on Türgis erakordselt kallis.
menüü tänaval
muust elust olust - lõunarannikul on inimestel elu lihtne - igaüks, kes vähegi soovib, saab hoobilt tööd (mille tõttu nad ka naba paigast ära ei rebi ega liiga viisakad ole, aga tippi küsivad küll häbematult igal sammul), 300 päeva aastas paistab päike, sooja on talvel (2 kuud) keskmiselt 15 kraadi, suvel väga soe, aasta läbi vesi vähemalt +17 kraadi soe, apelsinid aastaringselt puu otsast võtta, iga seeme, mille mulda viskad, kasvab kiirelt mõnusalt mahlakaks suutäieks. kõik on suht riiklikult korraldatud, palgad on alates 600$ lõunarannikul, kindlustus katab igasugu kulud, kohustuslik koolihardus on 11 klassi ja kas ma juba mainisin, et 300 päeva aastas paistab päike?? 
maalingud moššee laes

islamiusku riik, kuid väga vaoshoitult minu meelest. imaam küll kutsub 5 x päevas palvusele, aga keegi eriti sellest ennast häirida ei lase... rätte muidugi kantakse, kuid pigem keskealised ja vanemad naised või vastabiellunud, kellel mehed hoolega silma peal hoiavad. koolis rätti kanda ei tohi. suur juht ja õpetaja, kes eelmise sajandi algupoolel riiki moderniseeris - Mustafa Kemal Atatürk - on küll igal pool au sees. tema surmaaastapäeva puhul seiskub kogu riigis isegi liiklus.
tõeline puhkus igatahes, mida peale 3,5 aastat emadust hädasti vaja oli. täna tundus Pärnu Rimis kõik erakordselt hall, kuid naeratasin iseenesest ning järjekorrad ei tundunud üldse tüütud ;) 
 
väike vihje ka - reisipaketi müüja Cherry.ee esindaja mainis, et müüvad vist detsembri alguses oma klientidele kevadeks ka taolisi reise. soovitan soojalt! mõelge, siis kõik õitseb ja pole veel liiga kuum.

neljapäev, 4. oktoober 2012

LA

algab teine aasta LA hoolekogus. ma ei saa kohe ilma - pean ikka asjatama ;)
lastevanemate koosoleku järgselt on hetkel tunne, et on kuni 5 lapsevanemat, keda miski huvitab, teised on lihtsalt õnnelikud, et sümboolse kuutasu eest saab lapse 10 tunniks päevas ära paigutada :S või kas on tõesti võimalik, et 22 lapse vanemast ~15 on oma eludega nii puntras, et miski ei suuda huvi ja kaasategemislusti tekitada?
mina igatahes teen oma kodanikukohuse tunnid iga kuu ilusti täis ja tunnen end tubli ühiskonnaliikmena! loodan siiralt, et mingi aeg väga varsti ärkab kodanikuühiskond Eestis täisjõulisele elule.

laupäev, 14. juuli 2012

prillid peas hea unelda


 

nädal tagasi saabus hetk, kus meie tütred said endale prillid. hetk ise oli muljetavaldav, kui noored daamid tänavale astusid ja ülima tähelepanelikkusega maju, puid ja isegi jalgealust teed uurima asusid. 
kui nüüd algusest alustada, siis nii umbes mai keskpaigas käis lasteaiarühmas ühe teise lasteaia silma erirühma töötaja laste silmi kontrollimas. mina seda ei teadnud, lihtsalt ühel õhtupoolikul teatati herr Abikaasale, et lastel on kõõrdsilmsus. mismõttes nagu??? ei saanud mina sellest avaldusest aru, sest ükskõik mis kandi pealt uurida, midagi viltu küll nende silmades polnud. Karina lausa küsis mu käest ühel õhtul: "emme, miks sa mind kogu aeg vaatad?"
aga ega emasüda ei andnud rahu ja nii algas silmaarstide kadalipp. polikasse aega loomulikult polnud, nii kasutasin oma perearstikeskuse silmaarsti. kogemus oli õõvastav, kuna lapsed said pragada, kui mingist aparaadist kohe õigest august sisse vaadata ei osanud, selle eest ka, et julges niheleda ja öelda, et tahavad koju. mina ei julgenud üldse enam midagi küsida, kuna arst vaatas muudkui kella... kui ma ikka sõna suust sain  (pisaraid neelates), teatati mulle, et siit tulevad nüüd küll tugevad prillid. šokk oli võimas, ei saanudki kohe aru, mis suuremat rolli selle juures mängisid - suhtumine või fakt iseenesest. igatahes jube see oli. lahkusime nuttes - lapsed seepärast, et kohe neid mainitud prille ei saanud ja mina just ristivastupidisel põhjusel :( olgu siinkohal mainitud, et K-del on hull prillivaimustus juba pikemat aega olnud, olgu need siis päikeseprillid, vanaema omad või kellegi teise peas.
ega ma hästi toda arsti uskuda tahtnud. minu jaoks on prillide kandmine lapseeas veel hullem, kui olla paks laps. vähemalt ise ma nii lapseeas tundsin ja mõnitamine, mida minu klassikaaslased prillide pärast kogema pidid, oli ikka jube. sugulased ka siin arvasid, et küllap kasvavad välja ja pole vaja neid prille. herr Abikaasa oli mõistlik ja arukas. samas on +2, +3 ikka väga suur number, et lastele mitte prille osta. ega me keegi aru ei saanud, et nad midagi ei näe. tagantjärele mõeldes võibolla nägemisprobleemi tõttu ei taha kokku minna ükski puzzle ega ole muu käeline tegevus väga pop.
aga ega's midagi, selgust tuli sellesse asja saada, aga selle arsti juurde ma küll tagasi minna ei soovinud. uurisin elu oma kolleegidelt, külastasime sedasama lasteaeda, kus silmarühm on ja sealne arst vaatas silmi. kõõrdsilmsus välistati kohe, aga aparaadiga ei saa nii väikeseid suslikuid kontrollida - ei suuda nad veel nii pikalt ühte objekti jälgida. info oli üldjoontes sama, mis esimeselt arstiltki. juurde saime soovituse pöörduda ikkagi haigla polikasse silmaarstile, kes mingite tilkade abil pupillid fikseerib ja uuringu ära teeb. väikese kaasabiga saingi arstiajad, uuringu tehtud ja põhimõtteliselt sama vastuse, ainult et veel täpsema ja koos prilliretseptiga. mõlemad arstid promosid hoolega toda silma erirühma, kuid nad ei suutnud ära põhjendada, miks meie muidu tublid lapsed peaks sinna ümber kolima, jäime ikka oma lasteaiale truuks.
prillide hindadest ma siinkohal rääkima ei hakka, tuleks ainult hulk ebatsensuurseid väljendeid... aga nüüd on need vähemalt olemas, väljanägemiselt kenad, lapsed vist kah rahul ja jääme lootma, et mõne aasta pärast on nägemine oluliselt paremaks läinud ja prillide vajadus kaob tulevikus sootuks!
infoks veel teistele lastevanematele niipalju, et lapse silm areneb koolieani välja. kuna beebina on nägemine väga kehvake ja see järjest areneb, siis  laps ise ei saagi aru, et midagi valesti on. tema jaoks on kehvake nägemine norm. kui aga õigeaegselt prille ei kanna, pole tulevikus võimalik enam laseroperatsiooniga asja parandada...
tähelepanekuid värskete prillikandjate elust:
  • kõnesse on ilmunud hulganisti hüüdeid "vaata!" "näe!" - ju siis ikka on suur vahe sees.
  • kõigile on suure uhkustundega hääles seletatud, et need on meie uued prillid ja ma võin neid nüüd kogu aeg kanda.
  • Karita tuletab ise meelde, et prillid on vaja ette panna, selgitab sinna juurde, et siis ta näeb paremini ja et ilma on kõik udune.
  • esimese eufooria möödudes hakkas Karina prille ära peitma ja keeldus ütlemast, kuhu ta need pani. nüüdseks on siiski valdavalt alla andnud ja kannab prille hoolega. õde kutsub vahel korrale ka ;)
  • kas prillikandate peres nalja ka saab? ikka - seisab laps keset õue ja ahastab, kui õde naabritädile uhkelt oma uusi prille näitab, et kus mu prillid on?????? prillid olid muidugi ees :D
  • sellest ma parem ei hakka rääkima, kuivõrd ruttu võivad laste prillid kattuda väikeste sõrmejälgede, rasvaplekkide ja muu mustusega.

reede, 11. mai 2012

Nina vaba, adenoidivaba!

10.05.2012 jääb ajalukku sellega, et K-delt eemaldati adenoidid. Tohtriproua sõnul olevat väga pirakad olnud, pole siis ime, et lapsed poolkurdid olid ja öösiti kostis  nende toast vanamehe hääli.
Nagu välja tuli, muretsesin enne eilset täiesti valede asjade pärast. Minu nimekirja tipus oli andestesioloogi mainitud fakt, et meie jääme palatisse, kui laps ÜKSI ära opiblokki viiakse. Kujutasin elavalt ette, kuidas hüsteerias voodil visklev laps ära viiakse ja mina hulludes maha jään. Kõik oli aga täpselt vastupidi: enne „etenduse“ algust anti tipsidele lusikatäis rahustit ja nad muutusid totaalselt tuududeks – silmad vilasid, näole ilmus totter naeratud, asjad ei püsinud enam käes, istumine (kõndimisest rääkimata) ei tulnud üleüldse välja ja silmad vajusid muudkui kinni. Kui järele tuldi, lamasid mõlemad kõrvuni teki all, roheline opibloki müts peas ja lehvitasid loiult.
Protseduuri lõppedes lubati ikka meil ka üles toibumistuppa minna ja siis läks hullumaja puhvet lahti – Karita vaeseke, nuttis haledalt, püüdist narkoosisegaselt end püsti ajada, vehkis kätega ja oli monitorianduri peale väga pahane, mis ta näpu küljes pidi olema. Kui kõiki kohalikke see nende nimetust mööda jorin ära hakkas tüütama (kuigi minu arust oli see üks haledamaid nutte, mida oma lapse suust kuulnud olen), mainiti, et võin ta sülle võtta ka. Eksole, laske ikka laps end segaseks karjuda ja siis tulge sellise infoga lagedale! Kust mina teatsin, et võib sülle võtta??? Ma arvasin, et ei tohi tõusta. Õnneks veidi rahunes. Vaat see oleks olnud koht rahustile, aga ei tehtud. Öeldi, et juba hilja - tagasi palatisse minek. Mees jäi Karina juurde, kes ka just toodi. Minul süda tilkus verd, aga sain aru, et teha pole midagi – variante oli täpselt kaks:
  1. minna veidi rahunenud, kuid ikka nutva lapsega palatisse või anda ta isale üle, kellega ta hetkel üldse leppida ei tahtnud
  2. ise siirduda veel pms magava lapse juurde, kellel minust veel sooja ega külma polnud.
Hiljem kuulsin mehelt,  et ta oli kohe Karinale toda rahustit küsinud, kui nutt algas (no et hilja ei oleks), kuid samuti ei tehtud. Terve mõistus minus ütleb, et küllap on parem, kui laps korralikult narkoosist välja tuleb, mitte lisarahustit ei saa, kuid ema minus oli ikka suht meeleheitel seda südantlõhestavalt nuuskumist kuulates.
Kerisin palatis end koos Karitaga voodisse, hoidsin nii kuid oskasin ja ta isegi suigatas veidi (ikka läbi une nuuksudes). Aeg venis meeletult! Teine laps oli ju ikka veel üleval, mul polnud aimugi, kuidas mu emmekas laps issiga lepib ja mis seisukorras ta naaseb. Mind nähes klammerdus ja lasi kõik tunded valla, loomulikult. Karita oli vahepeal kosunud, jõi mahla, mis haigla poolt pakuti. Ei saa lisamata jätta, et tal õnnestus see meie peale väja oksendada – rõõm-rõõm L Siit moraal – alati võta kaasa 3 paari vahetusriideid nii lastele kui endale ja ära luba kellelgi targem olla teadmaks, mida su laps suudab seedida või mitte. Karinat hoidsin vee peal, hiljem lisandus väike jogurt ja tema pääses iivelduseta. Loomulikult ei saanud nututa, sest kogu eelnev tegevus sõitis hooga uneaega sisse. Kui siia lisada veel ühe varem kojulubatud palatikaaslase lahkumine, siis võib ainult ette kujutada, millised tuurid too kehv olek ja uneaja ületamine kaasa tõi...
Koju jõudes oli kõik korras – lapsukesed kustusid kiirelt, magasid kaua, ärksasid suht rõõmsalt ja sõid palju. Õhtul tuli juba manitsema hakata, et joosta-hüpata ei või J
Ah-jaa, AB  pandi ka Karitale peale, mis tähendab vähemalt 7 päeva suht kodust režiimi, et õrn immuunsus miskit kuskilt üles ei korjaks. Pandi selleks, et mõlemad köhivad, Karital polevat kuulateski kena... Minu mõistuse järgi oli see vaid kerge köhake, aga eks operatsioonijärgne värk. Karinal on täna õhtuks tekkinud juba 38.6 palavik, nii et hakkasin talle ka AB-d andma, sest köha on jube.
Siiski, ei soovita sellist päeva kellegi, kuid kui midagi muud üle ei jää, siis paluda endale ka lusikatäis seda rahustavat vedelikku.