Lilypie Fourth Birthday tickers

Lilypie Kids Birthday tickers
Kuvatud on postitused sildiga töö. Kuva kõik postitused
Kuvatud on postitused sildiga töö. Kuva kõik postitused

kolmapäev, 9. mai 2018

Uued tuuled

Vahepeal juhtus nii :)
Tegin juba karjääri ka ;)
Ise olen rahul

neljapäev, 13. aprill 2017

kuidas aru saada, et sa oled vana?

see hetk jõuab kätte siis, kui sa oled andnud tunde Pärnu parima kooli üheteistkümnendikele ja pärast arvestust tagasiside ankeete lugedes leidad enda kohta käivates kommentaarides läbiva iseloomustava väljendi "MUHE"...
ütleme nii, et Herr Abikaasa väljus totaalselt endast ja keelas selle sõna kasutamise mul igaveseks :D või noh, siis tohtivat jälle, kui ta kunagi vanaisaks saab. 
samas oli väga tore lugeda tagasiside, kus noored pidasid teda mõnusaks, heaks mentoriks ja huvitavaks. ise on ka väga rahul. järeldus - teeb õiget asja. 

neljapäev, 28. juuli 2016

suves on asju

puhkuse algus
kui suvi, siis suvi. kui puhkus, siis puhkus. blogi ka puhkas ;) mina siiski ainult 2 nädalat... väga väheks jäi. jõudsin järeldusele, et ilma Herr Abikaasata ei ole üldse tore puhata, sest ma lihtsalt ei oska üksi midagi ette võtta. kõik on nagu ooterežiimil... kuna sel suvel tal puhkust ei tule, siis vast oligi hea, et mul ka rohkem polnud. lugesin paar raamatut läbi, sõin vaarikaid ja lihtsalt olin. seda oli ka vaja :) 
pingviinid on äraütlemata ropud loomad...
aga siiski-siiski, jõudsime teha tiiru Riiga ja Salacgriva lähedal Veczemu mereäärsetesse liivakoobastesse. see oli selles mõttes üks tore väljasõit, et kiiret polnud kuhugile - jäime ööseks Riiga. 
esimese päeva kavas oli loomulikult loomaaed kaelkirjakute ja pingviinidega!, kes suveks sinna suvitama olid tulnud. siis otsisime üles kesklinnas hotelli (kus toimus pulm koos kõvemat sorti peoga) ja tegime vanalinnale suure tiiru peale. nõme küll, aga linnas sõime õhtusöögiks pitsat, mis oli elu parim valik. nii et kui Riia raekoja platsile satute, siis pitsakoht on hea valik! 
Riia teletornis (aknad nii määrdunud, nagu pilve sees oleks olnud)
kogu selle jalutuskäigu võttis telefon pärast kokku kui 7 km, millele lisandus loomaaia külastus  ~3 km :) ütleme nii, et olime täitsa kutud ja nii hea oli pärast punast veini end magama sättida, mitte koju kimada. kulgesime hoopis järgmine päev  esiti Teletorni otsa ja siis vaikselt tagasi. sain Heelide varu täiendada ja uurisime Osoonis näidatud mereranda tekkinud liivakoopaid, sõime kohalikku toitu ja korjasime kive. 
koopas
kui neid koopaid otsima minna, siis kindlasti tuleks mööda sõita teeäärsest viidast, mis näitav Veczemju Klintis. see viib otse kämpingusse, mis on tasuline ja koobasteni on mingi 5 km kõmpimist. jah, näeb kivist randa ja on muidu väga ilus, aga põhiatraktsioon jääb siiski hulka Riia poole. me plaanime veel sinna uudistama minna, sest väga-väga meeldis. aga noh, mul on mere ja tuule ja kividega mingi oma teema ;)
lastel möödus selle seadeldisel terve päev, superäge, nagu öeldi!!
ja et asi väga nutune puhkuse mõttes poleks, siis Herr Abikaasa uus tööandja korraldas väga vinks-vonks suvepäevad Kosmonautika Puhkekesuses. ma esiti kartsin tohutult, et võõrad inimesed ja palju jooki ja veider koht jne. tegelikkuses oli väga-väga tore, oli mõeldud nii lastele kui naistele, pakuti hääd sööki-jooki, mõnusaid mänge ja õhtul kontserti Rolf Roosaluga peaosas :) näha sai ka maalilist päikeseloojangut ja pimedas vägevat ilutulestikku. tolle päeva ja õhtu kokkuvõtteks julgen küll öelda, et mees sattus päris vahvasse kollektiivi ja tundub, et oma töötajaid hoitakse. 
nüüd on muidugi nii, et K-d on palju üksi, sest ma olen tagasi töölainel, aga praegu tundub, et saavad hakkama. augustis on õnneks mõned lõbustused plaanitud ja alati jääb tagavaraväljapääsuna võimalus, et kui väga igavaks elu kätte ära läheb, tulevad nad bussiga raamatukokku. eile ma nad sinna viisin ja ise seiklesid bussiga tagasi. tuli täitsa hästi välja ja ise oldi uhkusest lõhki minemas :)

pühapäev, 30. detsember 2012

maailmalõpu-aasta kokkuvõte

selle aasta esimestel päevadel kirjutasin, et eelmine, s.t. 2011.a. jättis hinge kuidagi tühja tunde, kuigi midagi halvasti nagu polnud. seekord nii ei tunne, õnneks. midagi põrutavat justkui ka polnud, kõik on jooksnud loogilist rada. sisetunne ütleb, et kõik on hea :)
aasta teises pooles on olnud 3 toredat beebiuudist heade sõprade ning töökaaslase peredes. tean, et need on kaua oodatud lapsed, seetõttu on eriti hea meel. nüüd pole ohtu, et sõber külla tulles minu lapsi vaadates nukker on. rõõm, puhas rõõm!

aasta oli kiire ja pingeline:
  • veebruaris õnnestus Riias live's Rammsteini näha ja suvel Rabarockil käia - mõlemad vist viimast korda (ei usu, et esimene neist veel siinkandis tuuritab ja et teine üldse veel toimub)
  • hakkasin rohkem käsitööehteid nikerdama, mille tõttu muu käsitöö hooletusse jäänud on, aga küll ma jälle otsa peale saan ;)
  • lapsed olid liiga palju haiged, ka herr Abikaasa jäi kõigepealt põskkoopapõletikku ja siis sai veel K-delt tuulerõugedki. mina ise olen vist terve aasta vahelduva eduga köhinud, mis umbes kuu tagasi soojemas kliimas iseenesest kadus
  • lapsed said 3-aastasteks - kõike oskavad ise, jutt on selge ja puhas, r-häälik olemas. omavaheline läbisaamine on nagu ameerika mäed, aga tundub, et ikka läheb paremuse poole. iseseisev mänguoskus on koos rollimängudega hoogu juurde saanud  (igasugu kodu- ja arstimängud on väga popid)
  • K-d on kenasti lasteaias käinud, tundub, et on hinnatud mängukaaslased :)
  • aprillist naasesin täiskohaga tööle haigla sotsiaaltöötajana, mis erilist rahuldust ei pakkunud
  • maikuus lõigati lastel adenoidid, mis oli suht jube kogemus lapsevanemana, kuid see-eest tõhus, sest aasta teisel poolel on kummitanud neid 1 tõsisem haigestumine ja retseptiravimid meie majas ei ole enam teretulnud!
  • suvi oli küll nutuselt jahe, ent olime pikalt perega koos, sõitsime ringi ja nägime sõpru
  • tüdrukud hakkasid prille kandma, millest tulenevalt tekkis suur arenguhüpe käelistes tegevustes. paari nädala pärast tuleb põhjalikum kontroll, kuivõrd tulemuslik see prillikandmise algus olnud on.
  • toimus mitmike kokkutulek, millest osa võtsime ja kus K-d hullumiseni lustisid ning AK uudistessegi pääsesid :D
  • herr Abikaasa auto elektroonika andis mingist otsast saba. on teine seisnud mitu kuud, alles aasta lõpus tekkis mingi lootus vajalikku varuosa leida (osta veel unikaalne masin, mida Eesti teedel ülivähe liikvel), kuid päris korras pole veel praegugi
  • septembris võtsin vastu suure otsuse ja vahetasin töökohta. hetkel olen rahul - aega on rohkem, tööd on rohkem, aga protsess ise on tulemuslikum
  • panime tüdrukud sügisest tantsutrenni, kus neil alguses väga meeldis, kuid tänaseks enam kumbki minna ei soovi (ju nii väikese lapse jaoks liiga palju rahvast ja igavad trennid, mis suunatud ikka vanematele lastele. treenerid ise ka tunnistasid, et kogemus nii väikestega puudub... samas kuulutus ju ütles, et alates 3.-st eluaastast). nüüd siis dilemma, kuhu edasi
  • ise käisime herr Abikaasaga üle pika aja väljamaal puhkamas - novembris nädalakese Türgis kümnenda tutvumisaastapäeva puhuks või nii. oli tõeliselt mõnus, ilmad parajalt soojad ja kõik muu ka super. lapsed said meie eemalolekust muidugi trauma, mis novembris-detsembris ikka hullult tunda andis meie igapäevases eluolus ja alles nüüd taanduma hakkab.
  • aasta on lõppenud rahulikult pere rüpes, ise olen saanud puhata, niisama nokitseda ja vaimul kosuda lasta
  • lähedastega on kõik enam-vähem, keegi päris siruli jäänud pole, hullult vananenud ka mitte
  • maja meil endiselt pole, otsingud jätkuvad
  • herr Abikaasa töötab endiselt kodust eemal, erialast tööd kodukohas ei ole ega tule, muud tööd ta eriti otsida ei taha... see muidugi tähendab üksikemadust 24/5 ja 0 h nädala sees iseendale - story of my life, aga mis teha. kui ma juba 10 aastat oodanud olen, ju ootan edasi.
ja maailm ei lõppenudki ära :) kohtumiseni aastal 2013, head lugejad!

reede, 7. september 2012

muutuste aeg

olgu see siia ka kirja pandud ja välja öeldud: tulin töölt ära.
juba pikemat aega on mulle tundunud, et see töökoht ei paku mulle enam väljakutseid ning ma ei too ka ise sinna lisaväärtust juurde. eelkõige tekitas sellise tunde ümberkorraldused minu lastega kodus oldud aja jooksul. pabermäärimise hulk oli vahepeal hullusti kasvanud. mul tekkis tunne, et ühe kliendiga tegelemise puhul tuleb täita 10 paberit või avada samapalju erinevaid dokumente arvutis ja igale poole praktiliselt sama jutt kirja panna. ja nii päeva jooksul vähemalt 10 x järjest. Juhe jookseb täitsa kokku, aga tulemust nagu ikka pole - raban päev otsa tühja ja ikka on liiga palju teha. 
nii juhtuski, et kui isa firmas tekkis olukord, kus hakati mõtlema uue müügijuhi-asjaajaja peale, siis ma spontaanselt teatasin, et pole vaja otsida, ma tulen ise. pärast seda lühidalt lauset tundsin, kuidas raskus õlgadelt kadus ja kõik hetkega paika loksus. see oli nagu väljapääs pikast pimedast tunnelist, kus ma pikalt ekselnud olin. loomulikult on mul omad kahtlused isaga koos töötamise pärast, aga ma arvan, et mida rohkemma asjadele pihta saama hakkan süsteemiga tutvudes, seda rohkem  ta pensionile mõtlema hakkab :) vähemalt selline ta plaan on. 
ma olen viimasel ajal palju mõelnud olukorrale, et ühest küljest ma hülgan oma identiteedi sotsiaaltöötajana, kes ma viimased 10 aastat olnud olen. kui siia lisada veel 5 aastat õpinguid, siis on kahju küll. teisalt aga, kes ütles, et eluaeg peab sama tööd tegema? eriti veel, kui see amet sai valitus 18-aastaselt ülikooli sissesaamistulemuste järgi, mitte südamekutset arvestades. nii noorelt inimeselt ongi liiga palju tahta, et ta teaks, mida terve elu teha tahab. mina ei teadnud paraku. siis kui kool hakkas läbi saama, tõdesin, et see pole päris see ja mõtlesin, et mulle sobiks selline ringisebimise-asjaajamise-läbirääkimiste töö palju paremini. nüüd saan siis seda proovida. 
teate mis töökoha vahetamise juures kõige hullem on? see, et kolleegid, kellest 10 aastaga sõbrad on saanud, jäävad maha :( ikka väga kurb on neist lahti lasta. me oleme ju 10 aastat oma elusid jaganud, osadega ka koolipinki. kõik hea ja halb, mis on olnud, oleme koos läbi teinud, tugevamaks ja ühtsemaks saanud. ja halba on selle asutuse juures üksjagu olnud. ma detailidesse ei taha hakata laskuma, aga peamised asjad, mis seal töötamise väga jamaks muutsid, olid kindla seljataguse puudumine ülemuse poolt ja juhtkonna üldine üleolev suhtumine. vähemalt selline on minu mulje. palgast ma parem üldse ei räägi. ja kui pooled osakonna töötajad ütlesid mulle lahkumispeol, et nad tahavad ka ära minna või otsivad lausa uut töökohta, siis on asi ikka organisatsiooni tasemel mäda...
sildu enda järelt ära ei põletanud, käin väikest viisi endises töökohas kohakaasluse alusel 1 x nädalas tööd tegemas. just seda osa, mis mulle kõige rohkem meeldib :) loodan, et see saab nii jätkuda pikemalt kui 1-2 kuud. kui mitte, küll siis elu uusi võimalusi toob. 
tulevikku vaadates näen end hommikuti rahulikult lapsi valmis seadmad, neid lõbusasti lasteaeda saatmas. seejärel saan ise koju tagasi tulla, rahulikult kohvi juua ja susside sahinal II korrusele tööle minna :) just-just, mu uus töökoht saab olema samas majas, kus me elame. seda ma ei karda, et töö koju kaasa tuleb, sest seal on kombeks uks kell 16.00 kinni keerata ja järgmisel hommikul kell 9.00 vaadata, mis edasi teha. ühesõnaga tööpäev on lühem, lapsi ei pea hommikul vara taga sundima ning alati on võimalik päeva jooksul kontorist ära käia, kui vajadus tekib :)
hetkel lähen puhkan oma minipuhkuse nädala viimast päeva edasi, et esmaspäeval uutele väljakutsetele selge peaga vastu minna.
minu soovitus kõigile, kes tunnevad, et praegune töö midagi ei paku - võimalusel tuleb muutuste otsus ära teha, teate, palju kergem hakkab!

neljapäev, 21. juuni 2012

puhkus paistab!

mõningate tundide pärast koidab see päev, mida ma olen siin pikisilmi oodanud - viimane puhkuseeelne (poolik!) tööpäev! viimasel nädalal on nii palju olnud märke, et tegelikult peaks ma juba puhkusel olema või vähemalt mu mõistus ja keha arvavad nii. mõned näited? aga palun: 
  • ükspäev jalutasin südame rahuga koduplätudega tööle, ise taipasin seda alles veidi enne lõunat, kui mõtlesin, et huvitav, kuidas täna põrand libe ei ole. 
  • teen mingi tegemata tööde nimekirja lahti, vaatad tuimalt, ja panen jälle kinni. olgu-olgu, paar-kolm asja teen ikka ära ka ;) aga lihtsalt aju ei tööta enam, mingit tahtmist ka ei ole. küllap on 3 aastat ajugümnastika puudumist tugevalt tunda andma hakanud.
  • eile ütles ka arvuti kell pool 2 päeval, et mine ära koju - kõik hangus, midagi enam lahti ei tulnud või kui, siis venis nagu tigu. mina korraliku inimesena ikka püüdsin, siis kirjutasin it-meestele olukorda kirjeldava kirja (no on selline kord nüüd meie majas), siis pool 4 läbi (mul tööpäev 4-ni), saabus üks tegelane ja kukkus väga kanges eesti keeles mind probleemi olemuse osas ristküsitlema ja hurjutama, et miks ma ei helistanud. tegin talle selgeks, et käitusin juhise järgi ja nüüd jälle veits töötab, siis kukkus tüüp mingite tabelitega vehkima ja seletama, et kui keegi on tööarvuti kaudu FB-s, ei jõuagi protsessor (oli vist selline elukas) normaalset töökiirust tagada. oh jah. lõpuks andis mulle oma mobiili numbri ja käskis kohe helistada, kui jälle sarnane asi juhtub :D kusjuures mina panin ette, et võiks kõigile teatada, et FB-s käimine on mittesoovitav, sest mina ka ei teadnud seda. lõunapausi ajal ikka heidan pilgu peale. asja naelaks oli tänahommikune telefonikõne teiselt itivennalt küsimusega, et mis probleem mul siis eile on... "kiiresti" liigub info meie majas :S tänasin ikka viisakalt, et ta mu pärast muret tunneb ja ikka helistas. järgmiseks korraks peab tagalat kindlustama, eks ;)
  • ilm on ka kahtlaselt ilus. ning Jaanipäev tulev vihmane nagu tavaliselt, mis ennustab tulevat kuumalainet, nagu alati, kui ma puhkama jään.
nii et ma ei kujuta ette, mis ma oma suure vabanemistunde ja õnnega homme lõuna ajal peale hakkan. võike hüpe vast ikka, kui ust tagantkätt kinni lüües välja astun? jep!
ärge must nüüd valesti aru saage, mu tööl ei ole häda kedagi (kui palgateema välja jätta), aga täiskohaga tööl käimine on ikka kole. ma arvan, et seda võivad kõik lapseemad tunnistada, kes mingil hetkel veidi pikemalt kodus olnud on.
puhkuse ajal on plaanis:
  • minna vesiaeroobikasse
  • juuksurisse enda ja lastega
  • pediküüri (jube ammu pole saanud lasta end poputada)
  • loomaaeda, of course
  • Ilon Wiklandi Imedemaale Haapsalus
  • Valgamaale sõprade juurde
  • magada-magada-magada
  • rannas logeleda
  • absoluutselt mitte kui midagi teha - kõik ajukäärud sirgu lasta :P

neljapäev, 7. juuni 2012

töömõtted ei püsi üldse peas

viimastel nädalatel olen pidanud end lausa füüsiliselt sundima tööd tegema. mõtted lähevad kogu aeg rändama, seega on keskendumisvõime null. ühesõnaga paberikuhjad laual ei vähene kuidagi :( puhkus aga läheneb ning Jaanpäevaks peab plats puhas olema, sest tegemata töödega ei saa puhkama minna. soovitusi? 
tahaks juba väga puhata ja mängida. täiskohaga töötamine on ikka julm, eriti pärast 3-aastast kodus "mõnulemist." kodus ringi vaadates karjub kõik abikäe järele. midagi hullu just pole, aga rahulikku aega on vaja, et kõik normaalselt ära sättida ja põhjalikult koristada. aga pärast tööpäeva lihtsalt ei ole sellist energiat, et midagi suurt ette võtta. K-d soovivad ka enamus õhtuid väljas veeta, nii et toas käin pärast tööpäeva kiirelt riideid vahetamas ja pärast söömas-pesemas. edasi kukun jalalt unemaailma. 
nii et puhkus, palun tule juba! ja ületöötand aju, palun pea veel natuke vastu ja teeme koostööd, eks!

esmaspäev, 2. jaanuar 2012

tagasi tööl

pärast täpselt kolme aastat kodusolemist on töö juures kõik TÄPSELT samamoodi:
  • arvuti võrguühendus on maas või roomab nagu tigu s.t. tööd ei saa teha
  • kaastöötajad, kellest sõltub minu töö võimalikkus, pole omi osi esitanud s.t. tööd ei saa teha
  • kabinett on jube külm s.t. tööd ei saa teha, kui sõrmed klaviatuuril ei liigu
  • päevakorras on kolimine, nagu ka 3 a tagasi. müstika! vahepal on muidugi paar korda kolitud ka juba, järgmisel nädalal veel üks suts ja siis vist 2 a vaikelu, enne kui oma osakonnale tuttuue maja saame. algselt pidi minu naasmise ajaks too uus hoone valmis olema, aga masu ei lasknud ehtada.
ma ju ütlesin, et ei midagi uut. alates märtsist olen 1 päev nädalas tööl käinud, aga ilmselgelt liiga paljude töökohustustega nende väheste tundide kohta. seega polnud eelloetletut aega märgata või pigem fikseerida. nüüd siis 3 päeva nädalas kuni aprillini, mil neiukesed 3 saavad ja tööinimese orjapõli täielikult taastub :S oi kuidas ma tahtsin 2 a tagasi tööle või isegi 2,5 a tagasi, nüüd ei taha üldse... vabadusel on ikka kulla hind, kulla sõbrad ;)
ega ma muidugi ei kurda, sest oma elu on ka hää elada, ükskõik siis, kas kodus või tööl. lihtsalt konstanteerin fakte. kui ma vanasti ähvardasin, et võtan raamatu või käsitöö tööle kaasa, siis nüüd aeg see plaan teoks teha, sest mittetöötav võrk on närvide surm. saab vähemalt midagi kasulikku teha ;)