Lilypie Fourth Birthday tickers

Lilypie Kids Birthday tickers

teisipäev, 24. märts 2009

hämming

viimasel ajal olen seoses koduse staatusega liialt palju telekat vaatama hakanud. ja see, mis sealt tuleb, on pehmelt öeldes hämmingut tekitav. mitu eestit meil siis ikkagi on??? 2 on kindlasti vähe. pakun mingi 3-4, sest ajuvabadus, mis inimeste suust ja tegusest peegeldub, on uskumatu!näiteid? aga palun. hetk tagasi oli uudistes lõik mingi suure toidupoe tuletõrjeõppustest, kus kõik lasti suitsu täis ja tsenaariumi järgi asi ikka põles. ukse peal seisis turvatädi ja üks muti pressis temast mööda, et ikka poodi pääseda. kusjuures suitsu tuli ja alarm möirgas ja inimesi sisse ei lastud. tädi siis väljus endast ja teatas, et tema on maalt ja tal on vaja poodi minna, muidu läheb buss ära. saate te aru??? tal läheb buss ära... ei ole ju normaalne. põhimõte oli selline, et las see leib olla natuke kõrbenud ja ühtlasi võib ka minu mantlisiil tuld võtta, aga poodi peab saama.
neid saateid on muidugi igasuguseid, mida ma muidu ei vaata. näiteks "võsareporter" või "kaua võib" on sellised üllitised, mille peale lihtsalt süda läheb pahaks. ei vaata seda kraami vist seetõttu, et kole on tõdeda, et eestlased on tõesti nii labased ja tõesõna lollid. kui ennast taolised ei ümbritse, siis võibki mõelda, et me oleme täitsa normaalsed, kahjuks siiski mitte. ma olen jälginud pühapäeviti Võrno-saadet. rohkem hasardist vist, et kui madalale inimene on valmis langema raha pärast. kusjuures pealtnäha täiesti normaalne inimene läheb sinna ja laob oma luukered kenasti ritta. pärast on veel õnnelik ka... samas võib see olla meeletu vabanemine, mina siiski eelistan oma elu keerdkäigud enda teada jätta ja usun, et olen selle läbi sama õnnelik kui nemad, väärikam aga kindlasti :)
ja nüüd see "võlast vabaks" saade. oh, mul pole kohe sõnu! uskumatut elu elavad inimesed. sms-laen selleks, et süüa ja kingitusi jõuludeks osta, 4000.- igakuine autoliising avariilise auto eest, millega sõita ei saa juba mitu kuud, raamatute tellimus ajal, kui eelarve on tuhandetega miinustes, jne. aga inimesed elavad nii ja süütundest ei pilgu silm ka. väikest valgusekiirt nägin selles, kui osalejal läks silm märjaks kasvõi hetkeks, kui ta adus, et tõesti ongi elu nii puntras ja et ta ise on selle supi kokku keeranud.
mul ei ole ühtki laenu ega liisingut. ma olen õnnelik inimene. aga kahju on nendest teistest, kolmandatest ja neljandatest eestidest, kes ei oska ega taha inimväärselt elada nii, et ei oleks hirm iga õhtu magama minna ja ust avada oodates seal inkassofirmat.