Lilypie Fourth Birthday tickers

Lilypie Kids Birthday tickers

neljapäev, 6. oktoober 2011

mu tütred on juba 2 a 6 kuud vanad - uskumatu!!


Alates 2009.a. 6. aprilli hommikust kell 9.08-st olen ma ema. Saate aru jah!? Ma olen juba 2 a ja 6 kuud ema olnud. Täiesti sürrealistlik tunne oli tol hetkel. Ja rpaegu on ka, kui tagasi mõelda nende aastate ja kuude peale. Kuhu küll see aeg kaob? 
Ausaltöelda, mingit ürgemalikku jõnksu küll läbi ei käinud, ju olin liialt loksutatud ja ärev tolle avatud operatsiooni pärast, mille abil nood tited päevavalgele toodi. Vaatasin ja imestasin pampu, kes hiljem mu juurde toodi. Ja siis natukese aja pärast veel kord teise lapsega sama tunne J Ise haigla-inimesena teadsin igasugu juhtumisi. Püüdsin kohe lastel kõik näpud-varbad üle lugeda ja suhu piiluda, et ikka kõik korras oleks. Oli! Olge te kõik jumalad tänatud!!! Ja minu keha ja meie geenid ka, et meile ilusad terved lapsed tootsid!
2  aastat 6 kuud on pikk aeg. Osad emad siin väidavad, et kõik valud ja vaevad ununevad. Mina nii ei ütleks, kõik see sagimine ja hirm, mis tollel hommikul kella 6-st algas, on väga selgelt meeles, liiga selgelt. Kodune beebiea-hullumaja on suuresti mälust kadunud, mille üle olen kurb, sest see tähendab kadunud mälestusi. Kahjuks kurnatuse tõttu juhtus nii... Toda fustreerivat jonni ja piiride katsetamisi ei unusta ma kahjuks vist kunagi! Või ehk siiski?
Loomulikult olen väga uhke oma kaksikute üle. Edevate inimeste asi – ikka ju tore, kui tähele pannakse või massist välja paistad. Raseduse ajal oli ikka tore mõelda, et kaksikud tulevad. Ema mul vahel ikka veel ahhetab, et nii juhtus. Ta ei saa ka üle :D Ausaltöeldes on see tähelepanu vahel aga väga häiriv. Kui oleks võimalik neid erinevalt riietada, siis teeksin seda, aga ma ei jõua seda hädakisa ära kuulata, kui ühele miskit kenamat selga saab teise arvates... Seega ikka täielik kaksikute värk – kõik on täpselt ühesugune (ok, patsikummid võivad erinevad olla).
Emasid on erinevaid: ühed on ninnu-nännu titemammad, teised asjalikud põngerjatega toimetajad ja kolmandad mingid beib-freekshow tüübid, kes maast-madalast oma lapsest tibi kasvatavad. Beebindus on väga kurnav, selles ei olnud minu jaoks midagi nauditavat. Ainus aeg, mis mulle meeldis, oli uneaeg :D Aga võibolla on see kaksikutega seletatav, ühe lapsega äkki oleks teisiti. Ise pean end teise tüübi emaks. Ma arvasin juba aastaid tagasi, et naudin aega, kus ma saab lapsele/lastele maailma asju seletada ja küsimustele vastata. Ja nii ongi J Nüüd ma olen hakanud end tõeliselt hästi ja emana tundma, kui lapsega saab rääkida arutada ja ta sulle vastu argumenteerib või lihtsalt noogutavalt mmm-mh ütleb. Naudin, et mul on lapsed. Naudin jalutuskäike, kiikumist, autosõitu, poeskäiku, vanni jne. Veel mõned kuud tagasi oli see tappev rutiin, aga nüüd on tore. Ainuke tilk meepotis on söögiaeg, aga küll see ka kunagi korda saab (no ei suuda ma keelitada-meelitada neid sööma ja kui söövadki, siis tõusevad juuksed kuklal püsti lollitamise peale, mis sellega kaasneb!).
 Ja teate – mu ema on suutnud hakata end veidi kehtestama laste suhtes. Mul on selle üle siiralt hea meel, sest muidu ta pistis kasvõi pea ahju, et neile meele järele olla, nüüd aga suudab pahanduste peale ka kurjemat häält teha. Ja see on vajalik, sest muidu astutakse temast varsti lihtsalt üle.
Ah et miks ma lastest ei kirjuta? Kohe!
Mu kallis Karina on ikka veidi õest suurem (14,1 kg, aasta tagasi kaalus 900 gr vähem; pikkust on ta mingi 8-9cm juurde visanud ja hambaid on hetkel 20 + 2 poolikut) ja tema sisse mahub hetkel  hiiglama palju jonni ning sihilikku pahategemist. Samas on ta veidi kannatlikum, kui asi puudutab mingi uue tegevuse juures püsimist või millegagi pusimist. Laulmises on lõoke ja joonistamises kah juba miskit tuleb. Talle meeldib KOHUTAVALT, kui teda kõditada. Uskumatu, kui edev too noor daam olla võib – kui tähelepanu on temal, siis juba naljalt minema ei saa – võtab su lihtsalt konksu otsa. Lasteaeda läheb  Karina rõõmuga, talle väga meeldib, alati :)
Karita, mu õrnake, on veidi pisem (13,4 kg, aastaga juurde tulnud 1,1 kg ja 10 cm; hambaid 20 + 1 poolik) ja hellem, samas väga iseteadlik ja nõudlik. Mõtleb lolluse välja, aga minu reageeringut teades tõmbub õigel hetkel tagasi, nii et pahandada saab õde. Ma arvasin seda juba beebieas, et nii see olema hakkab. Ju ta on siis veidi teravam pliiats või Karina lihtsalt ei hooli, kui temaga pahandatakse. Talle meeldib õde kiusata, lausa haiget teha... kui tagasi tehakse, siis on kisa taevani. Mina õigust ei anna ja lohutama ei lähe. Kui on korduvalt (pidevalt) seletatud, et löömine või juustest tirimine on keelatud, siis peab inimene sellest aru saama. Siis oskab küll kohe kituma tulla, kui Karina temale ülekohut teeb. Muidu meeldib Karitale väga tantsida, lastelaulude CD-sid kuulata ja voolida.  Laulmises ei saa veel aru, kas sealt tuleb lõoke või mitte (ma niiväga loodan, et ikka viisi peab! Ei ole midagi jubedamat, kui lauluhimuline laps, kellel mingi musikaalset kuulmist pole). Joonistada talle meeldib, igale poole :S Füüsiliselt on ta vastupidavam – jõuab ja tahab rohkem joosta ja kõndida. Mõlemale meeldib seltskonnas olla, teised lapsed on teretulnud nähtus. Lasteaias võib kah hädapärast käia, kui just peab minema. Hiljem muutub rühmas asjalikuks ja rõõmsaks  :)

Kui nüüd kõik hästi läheb, siis tuleb hiljem väike kohviku-tuur. Oi kui elevil nad on ;)