Lilypie Fourth Birthday tickers

Lilypie Kids Birthday tickers
Kuvatud on postitused sildiga kass. Kuva kõik postitused
Kuvatud on postitused sildiga kass. Kuva kõik postitused

teisipäev, 26. september 2017

mitu korda ma pean ühe kassi sabaalust pesema??

Padjakaunistus
polegi ammu meie uuest pereliikmest rääkinud. ütlen kohe ära, et Irbisel läheb nüüd hästi (kui ta oma veidralt tulnud haigusest üle sai, mille tõttu vaeseke ikka väga loid ja õnnetu oli. miks, ei oska ka arstid öelda, aga rohud ja eritoit aitasid ilusti ning kassititt oli paari päevaga jälle nagu ta ise. tõenäoliselt oli see emalt saadud viirus). 
ta on hetkel 4-kuune hull teismeline - ronib ja ründab ja hammustab, samas nurrub hullupööra, magab mul peas (sõna otseses mõttes! magab padjal juuste otsas) ja naudib lähedust. lastega on maruvahva, talub süllevõtmist küll ja muudkui nurrub! 
Mirril muidugi nii hästi ei lähe... väike hull ajab teda taga, kiusab ikka täiega. meie keelame, ütleme nii, et kärbsepiits on ainuke hoiatus, millest Irbis aru saab, et teine loom tuleb rahule jätta. loodan südamest, et see olukord varsti normaliseerub, muidu tuleb osad ära vahetada s.t. väike läheb õue ja Mirri tuppa diivanile :P 
õueelu on Irbise jaoks paeluv - ilusa ilmaga ründab mööda puid ja põõsaid, kõiksugu putukad on lemmikmänguasjad. korra on ta saanud sutsu ka herilaselt, mille tõttu vaesekesel üks mokk täiega üles paistetas. istusin siis valust vinguv kiisulaps süles ja hoidsin tal jääkotti moka peal. kahju oli, aga nii ajas naerma ka :D asi, mida ma enne teinud polnud, eksole :D :D 
seoses pealkirja ja õueeluga, Irbisega ikka juhtub: ükspäev tuli kass kuskilt hekist, ise jummala õnnelik, et näe, inimesed. Herr Abikaasa võttis ta sülle ja ülla-ülla, sõrmed kassišitased! jälle üks asi, mida enne juhtunud pole :D :D ütleme nii, et ta sai hetk enne, kui kassi oma vastu pani, aru, millega tegemist on. õnneks!  mul on seda praegu siia nii naljakas kirjutada, et raske on trükkida IRW! terve külg oli šitane. ikka täiega. ju ta oli libastunud. mõtlesime, kuidas selline asi küll juhtuda sai. küllap keegi tuli tähtsa toimingu juures segama ja tüüp ehmatas vms. igatahes tuli ta kraani alla jooksva vee alla transportida ja puhtaks küürida. ütleme nii, et see liiga palju talle ei meeldinud, mis väljendus haledas kisas ja sügavate küünejälgedega Herr Abikaasa käes (kes teda fikseeris, kuniks mina küürisin). 
no ja siis eile - Herr Abikaasa tuli koju ja nägi mingit võõrast suurt isast kassi naabrite hoovis puu peal kellegi peale kurjustamas. kelle peale, segus hiljem. igatahes ajas ta selle volaski minema, sest meil on kõigil siin emased kassid ja võõrad isased pole teretulnud. ise oli veel mõelnud, et polnud kedagi näha, kelle peale see loom nii tige siis oli. jõudsime koju meie, Herr Abikaasa küsima, kus on Irbis. laps teadis rääkida, et kui trenni läks, jäi õue. ma siis kiisutasin kõik kohad läbi - ei midagi. siis ikka mõtlesin, et kui naabrite aias oli mingi võõras volask, siis see peab meie karvakeraga seotud olema. no ja oligi! vennike istus naabrite kuuri katusel(!) ja kräunus haledasti :( kuidas ta sinna sai, jääb teadmata, sest kuuri sein ja katus on sellise nurga all, et ükski käpp selliselt ei tööta. igatahes seal ta oli ja tuli alla aidata. Herr Abikaasa, vaeseke, oli jällegi ohver nr. 1 ja asus looma päästma. asi lõppes sellega, et naabri aiast naases mees, kass käe vahel, mis oli kaugele endast eemale suunatud. põhjus - kass šitane :D :D
mis meil siis muud üle jäi, kui vennike jälle puhtaks küürida. seekord ütleks olluse iseloomu näinuna sedamoodi, et põgenes vist ikka elu eest, kohe nii hullusti, et võttis kõhu lahti... õnneks jäi ellu ja looma saime ka puhtaks.
säh sulle siis armast väikest nurrumootorit, eksole ;) omast arust kõva mees, aga tegelikult poisike. las kasvab veel, küll siis külakassid näevad, kes siin õigupoolest peremees on!
aga nii repliigi korras, loodan südamest, et rohkem ma teda küürima ei pea :D

esmaspäev, 18. jaanuar 2016

Mirr läks hetkeks lolliks/normaalseks

midagi täiesti imelikku juhtus pühapäeva õhtul. nimelt hakkas meie, Herr Abikaasa kass mulle mingi hetk järgi käima. no me olime just Tallinnas tagasi jõudnud ja ma eeldasin, et küllap ta süüa tahab. andsin. ise kiirustasin pliidi alla tuld teha ja sööki valmistada paralleelselt. aga Mirri ikka käis mul järgi. õues oli ta ka juba tiiru ära käinud, seega ma lihtsalt ignoreerisin teda, sest ta suht sageli üsna tüütult käib ja kräunub. 
panin just vanni vett jooksma, kui ta mulle vannituppagi järele tuli ja vastu sääri nurruma hakkas. pani veel käpad vanni äärele ja vaatas armsa-kiisupai näoga otsa. no ma võtsin ta sülle ja saate aru, ta istus seal vagusi, nurrus ja mõnnas, ei üritanud  hullumeelselt minema rabeleda. kuidas see nüüd juhtus, Mirri? 
tavaliselt ma võin talle heal juhul mõned paid teha, kui ta voodis ise mu puusakondile istuma tuleb. kui kassipreili vedeleb diivanil, siis pai vastu ei võeta või kui, siis läbi sügava une või altkulmu põrnitsedes. hiljemalt kolme pai pärast vingerdab ta end käe alt minema ja vallutab diivani teise seljatoe... 
Herr Abikaasaga on muidugi teine lugu - tema võib Mirrit rahumeeli alati paitada, temale joostakse järgi nagu kutsikas ja nurutakse pai. diivanil keerab veel teise külje ka ette, kui üks pool on läbi paitatud. saate aru jah? ega ma ei ole vähe kade üldse, onju??? 
ärge nüüd valesti aru saage, eks. ta ei ole normaalseks muutunud, et mul eile süles oli. täna hommikul pani täiesti suvaliselt mulle käpaga :/
selline hetkeline hellushoog tuletas mulle meelde, kuidas ma tahaks endale kassikest, kes tuleks sülle, hõõruks põske vastu põske ja nurruks ennastunustavalt ning oleks maailma pehmeim karvakera.

laupäev, 9. november 2013

pean ennast rohkem kuulama

viimasel ajal olen tähele pannud, et ma tunnetan või näen asju ette. ja-jah, olen lolliks läinud :D aga ei, päriselt. eks ma olen varem ka vahel harva tundnud, et üks asi peab nii või naa minema ja lähebki, aga pärast vanaema surma on kõiki neid tundmusi rohkem ja selgemini olnud. alates muidugi sellest, et nägin teda ennast minu magamistoa uksel seismas paar päeva pärast tema lahkumist. hirmu ei olnud, sest ma teadsin, et ta tuleb. vanaema ise oli üks kõige realistlikkumaid ja maalähedasemaid inimesi, keda ma tean, ei huvitunud ta maarohtudest ega käinud kirikus.
tavalisemad näited on muidugi need, et ma vahel tean ette ja valmistan millegipärast söögid, kui herr Abikaasa mingil x-ajal koju tuleb, ilma, et sellest ette teataks. sellest rääkimata, et kui nad töökaaslastega teiselpool Eestit napsu võtavad, seda ma tean alati! või et laste suhtes on paha tunne, selline imelik ärevus ja siis nad jäävad haigeks. kahjuks ei oska ma neid tundeid (veel) tõlgendada. õnneks oskan ma neilt ka pea-ning kõhuvalusid ära võtta, praegu küll veel enda sisse, aga asi seegi.
viimane näide on kassikesega seoses: kirjutasin tema kesksoostumise operatsioonist. kirjutasin ka sellest, et paha tunne oli hinges. nonäete, oligi põhjust, sest kass ei toibunud üldse, terve nädal on olnud väga kriitiline, sest loom ei söönud-joonud palakestki ega olnud üldse energiat. haav iseenesest ilus. isegi loomaarst ütles mitu korda, et loodame, et ta sellest ikka välja tuleb :( nüüd siis saab süste mao ärritussündroomi vastu ning kiisuke sööb jälle ning söök püsib ka sees. Mirr ise on end jälle õnneks leidmas - hiilib mind nurga tagant ja turnib puudel. sellest, kuidas teda sundtoitsin ja muid õudusin tegin, siin täpsustama ei hakka. aga jah, ma ju teadsin, et see op pole praegu hea mõte, aga ma ei kuulanud ennast. arst muudkui ütles, et kõik on ok ja vanust on piisavalt.
igasugu unesid olen ka nägema hakanud. aastaid pole üldse und näinud, nüüd vist elu rahulikum, laste pärast enam mure pole, ju siis jäävad unenäod meelde. vahel ma mõtlen, et ei taha neid näha, sest ma näen asju, mis üsna kohe päriselt ka juhtuma hakkavad või siis näen sõpru unes imelikult tegutsemas ja nendega suheldes saangi teada, et mingid asjad on juhtunud ja unes öeldi mulle väga selgelt, mis selle inimesega tunnetega lahti on. 
ja siis ma usun märke, kasvõi selliseid, et kui mingi vana autoromu teise kahe masina vahele võileivaks sõidetakse, siis tuleb see romulasse viia ja kindlustuse pakutud raha vastu võtta, mitte seda veel 10 x üles putitada, kuigi see järjekindlalt märku annab, et aitab. eks ma mainisin ka seda uskumatutele, aga vastus oli teada, et pole siin mingied märke. aga teate mis, on ikka küll, viimati remondist tulles läks autol kumm pärast esimest kurvi tühjaks! vahetamise ajal hakkas vihma sadama ja tuul tõusis. kokkulangevused, ikka, aga nagu oleks midagi muud ka, eks :)
oh kui imelik jutt...
ühesõnaga, mul oleks vaja kedagi, kes aitaks mul ennast paremini tunnetama ja kuulama õppima. 
ronin nüüd luua selga ja lendan nõiamäele :D ah õige, ei saa, ma ju kardan lendamist, paaniliselt!

esmaspäev, 23. september 2013

Kui issi kaitseb riiki, siis meie...

... oleme seenel, et aeg kiiremini liiguks ja lasteaeda sügisnäitusele midagi viia oleks

miisud - vasakul Karina, keskel minu ja paremal Karita miisu. ütleme nii, et Karita on meie peres meisterdamise terav pliiats, samal ajal kui Karina laseb kõik enda eest ära teha. kõik, mis Karita kassi peale kleebitud-maalitud, on ta enda töö. 
tegelikult on pühapäev issita väga kurb. aeg on aeglane, linnulaul on kurblik kaeblemine ja tuju pole ollagi. või noh, on ju ka, aga sära silmades pole, lihtsalt ei ole. 
väga ammu pole juhtunud, et Herr Abikaasa pühapäeval kodus pole. hing oli kuidagi väga tühi ja ma ise ekslesin ka, nagu siil udus, lastest rääkimata. aga riik tahab kaitsmist ja sel korral tõsisemalt, kui kunagi varem...

neljapäev, 20. juuni 2013

ära anda...

...üks hullumeelne hall kassipoeg! :S natukeseks ajaks, seni kui teid lõhki on tõmmanud ja end tühjaks rahmeldanud. magavana võite tagasi tuua :P
kui loll võib üks inimene olla, et enesele vabatahtlikult sellise eluka koju võtab? no ma ei teagi kohe, aga mina olin piisavalt juhm ja tõingi ühe sellise meie majapidamisse. 
nüüd on see käes: lõputu ving ja hala minu poolt, hullumeelne sigatsemine ja nagu tuulispask mööda tube jooksev kassipoeg teiseltpoolt, kes valimatult ülehelikiirusel igale poole üles ronib (olgu need paljad sääred, rahulikult raamatutu sirviv laps või potitaimed), mitmemeetrisena tunduvaid hüppeid sooritab ja ainult külg-ees-küür-seljas edasi liigub. lisaks kõigele on ta avastanud, et tal on hambad, mis suurepäraselt näiteks pehmesse inimlihasse vajuvad :( K-d on suures osas kassi oma mängudest kõrvale lükanud, sest ta teeb kõigile valimatult jubedalt haiget praegu. Lordist ma sellist hullumeelsust päris ei mäleta või oli ta juba gramm suurem, kui ta meie juurde saabus ja oli oma esimese avastuse teemal mul-on-küüned-hambad-ja-ma-olen-maailma-parim-hüppav-superkass juba ära teinud. 
eile näiteks lahkusid selle 800-grammise loomahakatise tõttu elust lillealuse 2 kõige väärikamat liiget - nuuks! ta lihtsalt jooksis selle ümber ja siis tõmbas veel igaks juhuks ühel taimel kõik lehed ka pealt ära :S suures kasvutuhinas oli nii tuus ka veel, et jooksis mitu tiiru õue peal ja isegi puu otsa. viimane sooritus lõppes küll sellega, et ma pidin ta lõputu haleda näugumise saatel seal alla aitama, sest boss ise ei mõistnud tulla :D
pean ikka täna veepritsi järele minema, see pidavat kassidele kõige ilmekamalt selgeks tegema, et miski on keelatud ja paha. ei taha ju ka, et lapsed looma vihkama hakkaksid enne, kui see normaalselt kassiks kasvada jõuab.
loomulikult on ta armas ka, väga armas, kui väsinult mulle sülle või lausa lõua alla ronib, nurrumasina käima lükkab ja hetk hiljem tukkuma jääb. eks ma sellisena üht kassi ette kujutasingi, kui teda meile otsima hakkasin :D pakun, et pool aastat kannatust ja siis ma sellise looma saan ka, sest muul ajal möllab ta nagunii õues ringi loodusega tutvust tehes :)

teisipäev, 11. juuni 2013

Meie Mirri

palun saage tuttavaks - Mirjam, omadele Mirri
mõnnab
ei saanud ju ometi nii, et meil on nüüd suur õue ja maja käes, aga loomakest pole. ma kuulsin laste suust juba mitmel korral jutte, et eksju me võtame endale kassi, kui uude majja kolime? ;) ikka võtame, Lordi kolis ju vanavanemate juurde juba ammu-ammu, kus tal on ülimõnus rammusa koore peal elu ah et miks koera ei võtnud? ma pole koerainimene, kui siis ainult õuekoera, aga selle teemaga läheme edasi alles siis, kui herr Abikaasa päriselt Pärnus elab. 
uurisin siis ääri-veeri, millist kassi noored daamid soovivad. üpris üksmeelselt tuli jutt, et halli. hiljem sain teada, et neile meeldib Tom&Jerry multika kass - selge siis. 
asusin halli kassipoja otsingutele. no mida pole, seda pole. need on hirmus popid praegu - Vene Sinine on moes :) tõukassi päris ka ei tahtnud. siis ikka ühe äbariku leidsin. käisime teda vaatamas, kui oli vaevu 1-kuune. oi kui hale ta oli! aga selline armas ja teistsuguse kasukaga, kui ülejäänud selle pesakonna loomad. 
uurisin kodus netist, et Vene Sinised ongi omamoodi karvastikuga: Tema kasukas on tihe ja kohev ning aluskarva tõttu peab see hoidma kehast eemale. Iga karva ots on heledam, mis annab kasukale hõbedase läike (karva tüüpi nimetatakse “tipped”). See ka selgitab, miks ma Mirrist ühtki head pilti pole saanud. kõik jäävad kuidagi udused või värelevad :D muus osas vastab meie väike pereliige üsna hästi tõutunnustele, küll aga "rikuvad" pilti ja pakuvad omapära üks kreemjas käpaots ja samakarva tuust rinnaesisel :) titena polnud neid iluvigu üldse märgata. täiskasvanuna peaks praegu pildil aimatavad triibud ka ära kaduma.
Mirri oli alguses tegelikult Pallike (kuna tal alguses oli AINULT kõht), aga loomakliinikus vaktsiini saades selgus, et tegemist hoopiski tüdrukuga, vist... loomaarst ei saanud ka täpselt aru :D see seletab ka, miks ei sobinud talle ükski poisslapse nimi, aga Mirjam tuli kohe üle mu huulte, kui diagnoos "emane" oli üle arsti huulte veerenud :) 
nii et meil on nüüd kass. Karita kiusab teda hirmsasti, aga kuidagi nii kavalalt, et kass teda pole lõhki veel tõmmanud. eks kassititele meeldib ka, kui keegi teda väntsutab, muidu ta ju ei laseks. kui enam ei meeldi, laseb kohe hädakisa valla. Karina alguses kartis Mirrit hirmsasti just nendesamade teravate küünte tõttu, aga teisel päeval ikka leebus. eks ma endale paraja nuhtluse kaela võtsin - nüüd pean looma vähemalt terve suve oma hullumeelsete käest päästma :D aga ta on ju niiiii armas!!
rohkem pilte tuleb siis, kui meie majja kunagi nett jõuab.

teisipäev, 23. aprill 2013

Lordi tembutab

kassile maitseb koldnokaliha, selge, mis selge. 
ühesõnaga istus teine kuldnoka puuri all kaseoksal ja ootas, et need koju tuleks. ei tulnud, tuli hoopis mu linnukaitsjast ema ja äsas kassile sõbraliku vopsu mingi imepika toikaga. kass, vaeseke, muidugi seda oodata ei osanud - tuli laperdades, nagu lauluväljaku tuvi, sealt puu otsast alla...
järgmisel päeval olla väga lipitsev ja sõbralik olnud, ju tundis süüd. 
selguse mõttes olgu öeldud, et kuldnokad sõi ta juba ilmselt lõunaks ning kui ema jaole sai, ootas õhtusööki. täna pole ühtki kuldnokka enam nähtud.
tuletasin siis emale meelde, et kass, keda ta linnuhuvilisena materdas, on meie kullast kiisu, kellel on tagakoivas kruvid ja plaadid ning kelle eluleravitsemine paar pensionit 2007.a. maksma läks. siis natuke ikka taltus ja tegi paar paid :)
P.S. eelmisel aastal oli sarnane stsenaarium Lordi, veevooliku, kastanipuul oleva kuldnokapuuri ja emaga :D toona jäid linnud söömata. aga ega kumbki ei õpi, eksole - üks ikka linde sööma ja teine tiivutut looma puu otsast alla ajama. eh, elu!