Lilypie Fourth Birthday tickers

Lilypie Kids Birthday tickers
Kuvatud on postitused sildiga tervis. Kuva kõik postitused
Kuvatud on postitused sildiga tervis. Kuva kõik postitused

teisipäev, 22. november 2016

puhta puru

ükspäev rääkis laps, et näe, tema polegi veel koolist haiguse tõttu puudunud. mina omas peas mõtlesin, et ära, tead, sõnu ära, tüdruk! no ja nüüd ongi käes. seda ei saa just haiguse alla kategoriseerida, aga puudumine on puudumine.
nimelt õnnestus Karital eile trennis nii õnnetult lindikava lõpus selle pulk, mille otsas lint on, suulakke lükata, et hullumaja :( ma ei saa siiamaani aru, kas see oli šokk või hirm, aga kellelegi ta sellest ei rääkinud. pages riietusruumi, pani üleriided selga ja siis tuli minu juurde selle jutuga, et suust on katki. sel hetkel siis alles pisarad purskusid. ma esiti ei saanud midagi aru, aga kui ma seda ilmatumapikka LÕHE mööda suulage jooksmas nägin, oleksin peaaegu et minestanud. ikka oma 4-5 cm triip. õnneks sügavust polnud, verd ei jooksnud, oli näha, et too pulk oli vedanud sellise vao ja tagapool, pehme suulae osas, oli siis selline sügavam lõige, kuhu too pulk siis tõenäoliselt pidama jäi. see ka õnneks väga ei veritsenud, aga kole oli küll :´( 
kuna ta ise oli suht rahulik (peale esialgset nuttu), siis lasin tal külma vett suus hoida ja kimasime koju. seal sain talle šoki ja valu vastu HP terad sisse anda. Herr Abikaasa arvas aga kohe, et EMO-sse tuleb minna. ma olin suht kindel, et sellist asja ei õmmelda, sest:
1. see on lapse puhul jummala keeruline ja 
2. see pole nii sügav
käisime siiski ära. arst vaatas nii meetri kauguselt korra suhu ja ütles, et sjiin polje mjidagi jõmmelda, võijp kojju mjinna. vähemalt ei õiendanud keegi, et miks me tulime. õed olid väga sõbralikud ja viskasid lapsega nalja, et hea, et nina peal see pole, vaid all.
kuna ma olin lapsele enne juba rääkinud, et õmblemiseks nagunii ei lähe, siis rahunes ta pärast arstilkäiku kiiresti, tegi veel mõned koolitükid ja uinus silmapilkselt.
mis te arvate, kas ma magasin öösel? noup! käisin kontrollimas, et ega suu ära pole paistetanud ja et kas ikka hingab. siis pabistasin, et äkki mingi hetk ärkab hullu valuga, lugesin oma konspekte ja mõtlesin valuvaigisti kombosid teradest välja. õnneks oli lapse öö rahulik ja hommikul oli ta suht reibas. 
söömine on keerukas, järk-järgult juba iga toidukorraga õnneks parem. vanaema sõnul olla isegi pannkooki söönud :) 
hommikul tahtis kooli minna, ma ei hakanud keelama ka, igaks juhuks mainisin, et kui on paha, helista, viin su koju. enne söögivahetundi siis tuligi nutune kõne, et paha ja koju vaja. ega`s midagi, koju ta sai, külm riisipudru kõhtu ja elu kena. ju ta seda sooja koolisööki pelgama hakkas. nii et poolik puudutud koolipäev on nüüd preili Karital kirjas ja arvatavasti ka tempel mällu igaveseks, et asju EI TOPITA SUHU!!!
te ei kujuta ette, kui mitutuhat või -miljonit korda (reaalselt, noh!) olen ma õiendanud, et asju ei topita suhu. ühe lapse puhul nagu hakkab natuke mõikama, teise puhul, nagu näha, ei ole siiani sõnum kohale jõudnud. ikka hirmus lugu, et see nii hullu omakogemusega selgeks pidi saama :(

esmaspäev, 29. veebruar 2016

teistmoodi šokolaadikook

kuna mu dieedi range osa on läbi (juba nädalapäevade jagu, tegelikult) ja ma võin süüa kõike va. jahu ja suhkur, siis mõtlesin, et tahaks endale ka midagi head küpsetada. kaua sa ikka jõuad liha/juustu/köögivilju süüa, eksole. niisiis, otsisin ühe retsepti, kus ei ole ei jahu ega suhkrut. eks levinud ole arvamus, et mainitud ained on koogi baasained, aga saab ka teisiti ;)
valmis avokaado-šokolaadikook mandlijahu ja steviaga.
retsept:
2 küpset avokaadot
200 g mandlijahu
1 dl piima
2 muna
50g kakaopulbrit
120 g pruuni/toorsuhkrut
1 tl soodat

kate:
vahukoor
stevia
maasikad

teine variant katteks:
tume šokolaad sulatada vahukoorega, valada koogile ja lisada purustatud pähkleid

valmistamine: kõik koogi koostisosad blenderisse, lasta ühtlaseks massiks ja kummutada 20cm koogivormi. kui blenderit pole või köögikombaini määrida ei taha, siis saab nii ka hakkama, et avokaado kahvliga peeneks ja lihtsalt teiste ainetega kokku segada. küpsetusvormi põhja panna küpsetuspaber, servad määrida võiga ja üle puistata kakaoga. küpsetada 175-kraadises ahjus 40 min või seni, kuniks puutikuga kooki susates see puhtalt välja tuleb :)
mina suhkrut ei lisanud, kasutasin stevia pulbrit, palju, ei tea. oleks võinud rohkem olla :P tagantjärele tark olles, võiks tiba võid ja ühe banaani ka taignasse lisada, tuleks mahedam. kakao kippus väga võimust võtma...(kakaod võib seega vähem panna) või oli see suhkru puudus, mine sa tea. 
igatahes jahtununa oli kook piisavalt vetruv ja niiske, mitte kuiv ega kõva. vahukoor tuli hää magus ja maasikad olid imekombel juba maasika maitsega :) all in all - huvitav katsetus, proovin kindlasti veel teha, aga siis kindlasti toorsuhkruga.
alguses kartsin, et ilus on ta küll, aga ei tea, kas keegi peale minu ka seda sööb. FB-s oli kohe mitmeid, kes ampsu oleks tahtnud :D oma pere ehk lapsed eesotsas sõid ära vahukoore maasikatega ja Herr Abikaasa riputas suhkruga üle ning pani ka oma tüki viisakalt nahka. ütleme nii, et lisatükki ei soovinud... mina sõin tükikese ja teisegi, sest väga ammu pole midagi head saanud ;) täna võtsin tööle kaasa ja nautisin kohviga. täitsa mõnus!

neljapäev, 11. veebruar 2016

Gripi küüsis

Gripp murdis meid maha. Mina lastega oleme tõbised, Herr Abikaasa põetaja rollis.
Totaalne täismäng - kõrge palavik, köha, nohu, lihasvalu, luuvalu, silmad punased ja valutavad.  kõik mida gripiga seostada oskate, kõik meil ka on... 
Täna tegime isegi vereproovid, sest Karital 39 palavik laupäevast alates.

kolmapäev, 22. aprill 2015

muutused minus eneses

mõtlen nüüd sageli, et oh miks ma ometi varem (nt. enne laste sündi) ei jõudnud homöopaatia juurde? või pole varem kasutanud puhtamat kodukeemiat või pesuvahendeid? vastust teab vaid tuul. ju siis polnud hetkel see teema fookuses. mingit otsest vajadust nagu polnud, et keemiavabama elu poole tüürida (pole mingeid hulle allergiaid või talumatusi), lihtsalt hakkas huvi pakkuma :) homöopaatiaga tahtsin tutvust teha laste tervise tõttu, sest isegi keemia ei paistnud köhale mõjuvat. ju siis sealt tuli kõik muu ka :)
selle talvehooaja jooksul olen oma maailmapilti ikka üsna palju avarada saanud - näinud-kuulnud paari homöopaati, lugenud raamatuid, tutvunud artikliktega, küsinud nõu süvitsi teemaga minejatelt, ostnud baasvarustuse ja tasapisi nüüd katsetanud enda ja pere peal. küll on hea vajadusel abi saada loodusest!
panen siia paar pilti, mida ma kasutan. suures karbis ja selles no pinalis on terad ja heelid, alumise pildi peal aga apteegikraam, mida homöopaat soovitas haiguste perioodiks juurde võtta kas siis ennetamiseks või haiguse ajal toetavana. bio-c-zink on meie peres lastele, zinkosan endale (sest seal suuremad annused ühes tabletis). 
sel talvel ongi nii olnud, et lastel on olnud 2 x köha, talvel kestis see umbes nädal ja siis teisel nädalal köhiti õhuvahetusega. siis mul veel terasid polnud, kasutasin heele esmakordselt. teisel korral, nüüd hiljuti, hakkas köha ja nohu väga äkki, sain kohe jaole ja köha kadus kolme päevaga, samal ajal kui lasteaias rühmakaaslased siiani köhivad. võiks öelda, et läks õnneks. loomulikult on nad tugevamaks ja suuremaks saanud, endi organism on vastupanuvõimelisem, aga ma tahan uskuda, et terad aitavad ka. palavikke, ptüi-ptüi-ptüi!!! pole olnud. 
kodus olen kasutusele võtnud Eesti toodangu Biominerata, mis valmistab kõikvõimalikku kodukeemiat. seda võib kasutada kummikinnasteta ja kulub vähe. nende kodulehel on pikem tutvustus. tihti tehakse ka sooduspakkumisi, millega ma ise stardikomplekti ostsin. olen rahul. 
enda pesemiseks, kreemitamiseks ja juuksehoolduseks on Riiamariist ostetud kraam, keemiat on ka, aga vahetan seda järk-järgult välja. üks, millest ma ei loobu, on Matrixi juukseseerum, see jääb, sest ma pole midagi paremat ökopoest asemele leidnud.
hinnad pole eriti kirvemad, sest kõike kulub mu meelest vähem. ravimite suhtes olen kindlalt plussis, sest apteegis on iga liigutus ~10€, tihti rohkem, nüüd ma loodan, et ei osta pikka aega midagi suurt juurde - kõik on omal kit'ides olemas :)
aa, üks asi veel, magneesiumisoola jalavanne olen ka teinud, võtame perega D-vitamiini (suuremas annuses kui apteegis pakutakse, sest apteegikraamis pole piisavat annust) ja järgmiseks talveperioodiks viin ennast põhjalikumalt kurssi B-vitamiini vajadusega. varem ma vitamiiniusku pole olnud, pole praegugi, sest mul on füüsiliselt vastik mingeid tablette neelata, aga tundub, et vedelal kujul olen nõus neid manustama, kui verenäitajad ja enesetunne nii paremad on.
sinine 36- hp teraga kit ja heelid. neid heele soovitan soojalt, mõjuvad lastel imehästi
lisakit, kuhu ise soetan juurde meile vajalikke terasid
apteegikraam haiguste ennetamiseks
  

teisipäev, 17. märts 2015

toidust

mul on kolm toiduainet, milleta ma keeldun eksisteerimast - redis, rukkola ja avokaado. just selles järjekorras. parem, kui kõik kolm koos (ja tomat veel juurde - nämmm).  
redis netiavarustest
redist armastan juba lapsepõlvest. ema pani alati kasvuhoonesse kile alla redise mulda juba siis, kui lumehanged veel maad katsid. klaasmaja soojeses päeval kiiresti ja redis oli valmis maikuu alguses. enamuse sõin ma muidugi liignoorelt ära ja isegi need, mis said suureks kasvada, pistsin otse peenrast loputatult nahka. redised olid vist isegi paremad, kui esimesed maasikad.
rukkola netiavarustest
rukkola on veidra maitsega, sellega on vist inimestel love-hate suhe, mul siis see love-love variant :) olen lastele ka püüdnud seda tutvustada, aga enamikul kordadel süüakse salatist välja kõik kurgid-tomatid ja rukkola jääb õnnetult taldrikule. ainult siis, kui on suuremad lehed (neis vist mõrkjat maitset vähem), siis läheb alla. küll nad suurema aru saavad, kuivõrd hea kraam see on ;) sel aastal panen kindlasti ise kasvama ka rukkolat kasvuhoonesse. 
avokaado netiemme lehelt
no ja siis avokaado. hetkel on see ülipop ja superfood ja mida kõike veel. mulle on avokaadod meeldinud juba ammu, nüüd õnneks laiema levikuga hind ka parem. viimati koolitusel tehti sellest head leivamääret - keedumuna-avokaado-küüslaugu-määre. kõik purustada, segada ja valmis - imehea!
laupäeval K. ja L. küsisid, et milline on see minu tavaline avokaadosalat, mida ma teen, söön ja jumaldan. 
minu variant on selline: avokaadotükid kaussi maitsestuma sidrunimahla, hea oliivõli, soola ja pipraga (kui sidrunit pole, siis ajab sidrunipipar ka asja hädapärast ära), seejärel tükeldan tomati, kurgi, kui juhtub üle olema, siis ma mõne liha-või kanalõigu. segan kõik kokku rukkolaga ja voila! - imehea värske salat on valmis. mina eelistan lihatut varianti, Herr Abikaasa meelitamiseks sobib paremini lihaga variant ;) redist võib ka vabalt lisada, sest rukkola on nagunii kergelt mõrkjas - sobivad hästi kokku. kellele rukkola suur sõber pole, võib ju mõnda muud lehelist lisaga või neid mix lehti, mida nüüd igas toidupoes karbiga leiduma peaks. peedilehed ja lambasalat on mul ka suured lemmikud. vahel teen ka ceasari salatikastmega varianti (kui liha kasutan), saab kah hea.
nende lehekarpide kohta on mul üks mälestus ka - nimelt kui 2007.a. Šotimaal olin ja esmakordselt kohalikku hüpermarketisse sattusin (Tesco kett oli vist), siis mõtlesin seal salatilehe karpide vahel, et ma olen surnud ja sattunud toorsalati taevasse :P meil siis ju polnud see salatilehe karbid veel laialt levinud ja neid kohtas vahel harva Stockmannis, kui sedagi. Eestis olid põhilised potisalatid või hiina kapsas :D
ei saa muidugi salata, et hea juustu, veini ja šokolaadita ma ka ei ela. kahjuks võik õnneks, eksole.
ja minu kõige parem kaaslane läbi aegade - VESI!!! lihtne ja imeline! ise ma siin ikka mõtlen, et enda kehakaalu juures on vesi vist tõesti see, mis mind käigus hoiab ja suuri terviseprobleeme tekkida ei lase - ptüi-ptüi-ptüi!!! töö juures on tavaline taks 1,5 l ja õhtul kodus püüan ka tarbida vähemalt pool liitrit juurde. vabadel päevadel on halvemini, sest siis ei tule meelde kogu aeg. kui peavalu märku annab, et aju on kuival, siis kohe joon. nii et jooge vett - on tasuta ja on kasulik!

teisipäev, 3. veebruar 2015

kargutaja

eelmise kuu eelviimasel reedel nokitses kirurg Herr Abikaasa põlve kallal, õigupoolest küll selle sees ja võttis tüki meniskit välja. oli teine nii pool-salaja rebenema hakanud ja tegi viimaste aastate jooksul omajagu valu. avastati see olukord üldsegi teise jala probleeme uurides, aga parem hilja kui...
teostati seda Tallinnas Taastava Kirurgia Kliinikus dr. Mihkel Mardna poolt päevakirurgia korras. töö oli kiire ja korralik, nii et poole lõuna ajal saadeti ta juba kodu poole. 
ettevalmistus oli mulle naljakas, Herr Abikaasale mitte nii väga :D tema, õnnelik inimene, pole peale mandliopi haiglate vahet pidanud varem eriti käima. teadmatus tekitab hirmu ja nii ta ikka üsna häiritud olekus haiglasse jõudis. julgesin talle meelde tuletada, et pea 6 a tagasi 06.04. hommikul kell pool 6, kui mind hakati laste sünniks ehk keisrilõikeks ette valmistama ning ma sealjuures pisardasin, teatas ta mulle, et mis sa hädaldad, varsti on kõik möödas. ütlesin talle sedasama, ei olevat mõjunud. oma vabanduseks toonasele "ilukõnele" ütles A. vaid, et siis see polnud ju tema, keda lahti lõikama asuti :D 
mina seevastu sõitsin Pärnust päälinna jummala külma kõhuga, teades, et kahe väikese auguga op ei saa miskit hullu olla. ega olnud ka :) lihtsalt kui inimene on nii kokku pandud, et narkoosist ärkamine võtab kaua aega ja paar päeva pärast seda ka eriti maailma asjadest aru ei saa, siis ei teagi, kas kaasa tunda või ajab muigama. poodidesse, kuhu ma algselt tema toibumise ajal minema pidin, siiski ei läinud, tundsin, et pean haiglas olema ja sisetunne ei petnud - olin vajalik.
mainin siinkohal ära, et keemilisi valuvaigisteid ma talle opi järgselt ei andnud ja olime juba varem kokku leppinud, et kasutab homöopaatilisi terasid. nii oligi, alustuseks Trauma 200 (mis aitas lisaks valuvaigistavale toimele ja keha šoki taandamisele ka narkoosist välja tulla), jätkasin Arnica 200-ga ning praegu võtab veel Ruta30, et põlv ikka ilusti paraneks. mõningad rakusoolad muidugi lisaks :) ohtralt on kasutusel jääkott ja kohevad padjahunnikud ning kargud, alates eilsest ka taastusravi võimlemine/ trenažöörid. hakkab tasapisi looma :) jalga palju veel maha ei pane, on teine jube jäik, aga valud kadusid ikka vähem kui nädalaga ja torisevast karust on saanud nüüd enam-vähem okkavaba diivanikaunistus :)
ja mina olen taksojuht - hommikul on tiir umbes selline: kodu-haigla taastusravi-lasteaed-töö-haigla-kodu-töö, õhtul: töö-lastead-trenn-pood-trenn-kodu, vahepeal uisuväljak ka. ja nii nüüd umbes iga päev veel paar nädalat. aa, nädalavahetusel käisin mõlemal päeval koorides laulmas ja neljapäeviti käin ansamblis. oi, ma olen endale suure tüki hauganud, aga kuna viimased tegevused annavad niiiii palju, siis jõuan küll!
tervist!!

reede, 5. september 2014

hää meel vol 3

1. õunad on valmis ja herilasi enam pole. rabarber on ka teise tiiruga valmis. hull dilemma - küpsetada õuna- või rabarberikooki :P
2. lastel algavad tantsutreeningute katsed. ootan huviga! eelmine koht pani oma poe kinni... valikus on tants ja võimlemine, eks tipsid ise otsustavad, kus käima hakata tahavad.
3. lugesin läbi kogu interneti ja vist leidsin oma põlvevalule lahenduse. see on kiusanud mind laulupeost saati vahelduva eduga, viimases lõpus läks väga hulluks :( mõned päevad ravi seljataga ja valu on nagu tsipa vähem. et taha ära sõnuda, nii et ptüi-ptüi-ptüi üle vasaku õla!

neljapäev, 15. august 2013

juhtumised põsega ja pirukategu

ma ei ole väga kannatlik inimene oma iseloomult, eksole. eriti lastega, kahjuks. aga eile ma võtsin end kokku ja lasin neil köögis mäkerdada. või õigupoolest polnudki mingit mäkerdamist, töö hoopis kiire ja korralik, maha ega ümber ei läinud midagi :)
kõik algas muidugi sellest, et õhtul lastele järgi minnes selgus, et üks poiss oli just rattaga Karitale osta sõitnud täie hooga ja tal oli põsk lõhki. värises vaeseke õpetajaga vannitoas, kus teda puhastati, kui ma kohale jõudsin. väga vapper oli mu väikseke! ei nutnud ega midagi, lihtsalt värises kui haavaleht. õnneks palju katki polnud - paar kriimu ja väike auguke - plaaster aitas kui imerohi. mu emasüda teda nii muserdatuna nähes proovis last teistele radadele juhtida ja pakkusin välja, et ta võib kodus mul aidata pirukat teha. juba läkski veidi paremaks, pilk lõi särama, uuris, miks ja mida me teeme ja värisemine jäi ka järgi.
kuna külalist oli oodata, siis mõtlesin suvikõrvitsa-pirukat teha, sest need kasvavad praegu hea hooga. Karita hakkis ära kõik suvikõrvitsad, mis ma olin ratasteks viilutanud. oma tömbi noakesega oli ta väga tubli! ja Karina riivis juustu ning tainast aitasid nad segada vaheldumisi :) no uskumatu, et midagi maha ei läinudki! kui ma ainult suudaks rahulikum olla, nende kallal vähem kaagutada ja rohkem ise ka nautida, kuidas nad asjatavad, siis ma oleks palju parem ema. aga hetkel pole seda paremat kuskilt võtta, vahel harva ainult... kirjutan selle siia üles just seetõttu, et vahel lugemas käia ja kinnitada endale, et K-d on väga asjalikud ja ma võin lasta neil igasugu asju juba teha. ja noh, eks tekkiva laga saab ju ära ka koristada ;)

teisipäev, 14. mai 2013

imelik tunne on

kurgus ja ninas kipitab, tursub ja on igat imelikku moodi veider. 
mõtlen juba mitu kevadet, et peaks allergiateste tegema minema. nüüd on vist ikka päris tõsi, et mingi puu õietolmule ma allergiline olen. iga aastaga on need tundmused tugevamaks läinud. varem kestis see nali paar-kolm päeva, sel aastal aga algas reede öösel hullu kurguvaluga ja pole seni mingeid taandumise märke andnud. mõtlesin, et olen külma saanud, aga kui toas olles valu ja turse alaneb ja õues viibides kõik süptomid taasavalduvad, siis pole asi vist päris õige...
ise pakun, et sarapuu, aga kask võib ka vabalt olla.
 

neljapäev, 14. märts 2013

koobas umbes

ma vist ei ole öelnud, et mul on põskkoopapõletik. rõõm-rõõm, kas pole!? ma tegelikult juba nädalavahetusel mõtlesin, et asi pole õige, sest nohu ikka nädalaga tavaliselt taandub, kuid minu oma oli väga visa taanduma. kõrvus plõksis iga nuuskamisega ja pardihääl muudkui süvenes. ajasin selle ikka köha kaela, aga see kadus ka ära ja siis jäi NOHU. eile õhtul siis tundsin, kuidas põsk valutama hakkas, mis kiirgas nii pähe kui hammastesse. ja siis ma kummardasin. oh sa mu meie!! jube valu! lugesin interneti läbi, kõik klappis nagu õpikust maha võetud :(
sorteerisin siis oma ravimikapi läbi, leidsin mõned AB-d ja annan nüüd minna. kuuldavasti selle "toreda" põletikuga nalja pole - võib kergelt krooniliseks muutuda, kui välja ei ravi. ämm ja mees teavad rääkida. ehk saan koera sabast ikka üle ja kevadeks enam-vähem jonksu.
tervis teile, mu head lugejad!

pühapäev, 10. märts 2013

tõbi taandub

võib vist öelda, et lapsed paranevad. igatahes meie majas käib ringi kaks pidevalt näljast last, kes iga natukese aja tagant teatavad, et süüa tahaks või mul on ... isu! ja vaadatakse mulle sellise etteheitva näoga otsa, kui ma koheselt 3-käigulist lõunat lauale ei vea. siit ka mure - mul on ideed otsas, mida neile süüa teha. kui herr Abikaasa kodust ära on, siis suurt praadi ju tegema ei hakka, manna/kaerahelbe/riisiputru teen nagunii kogu aeg, suppe ka, aga just toekama soolase toidu osas, mis poolt päeva valmimiseks aega ei võta, ei oska enam välja mõelda. help!
hetkeolukorra kirjeldus ka: Karita ei köhi enam üldse, nohu veel minimaalselt, AB lõpetatud; Karina köhib vahel, aga see pole enam selline sügav ja lakkamatu köhahoog, nohu veel alla ei anna, AB jätkub teisipäevani, siis uuesti arstile; minul ka köha Islandi sambliku ja Brontexi abil kontolli alla saadud, nina on endiselt kinni ja kõrvad lukus, enesetunne muidu suht ok juba. see on muuseas mu elu pikim nohu. ükspäev käisin korraks tööl, II korrus vist teise õhurõhuga, igatahes lõid kõrvad lukust hetkeks lahti ja see oli väga ehmatav kogemus - ma kuulsin üle nädala aja kõike nii selgelt. usumatu! kui terveks saan, siis kevad on vist juba käes ja linnud puude otsas minu kõrvade jaoks lausa karjumas ;)
igatahes selle nädala veedan veel lastega hoolduslehel, sest mu ema sai ka üleelmisel nädalal lapsi hoides selle tõve endale külge.
 

teisipäev, 19. veebruar 2013

täitsa tõbine

no see oli küll praegu "huvitav" kogemus: nuuskasin kõrvas oma tasakaalu-elundi paigast ära. suht võigas tunne. pärast mitmekordset neelamist läks paika tagasi. õnneks istusin, püstiolekus oleks raudselt pikali käinud. nüüd nina jälle tilgub, aga nuusata ei julge...
nagu te aru saate, on too jube viirus ka meie pere kätte saanud. mina haigestusin koos Karinaga viimasena reedel 38-se palavikuga :( mis ei kao ega kao ära. lapsega käisin isegi eile perearstil, kuna 5 päeva palavikku (näidud kõiguvad 37.4-38.2, vahepeal pole üldse) tundus koos köhaga ikka kahtlane - õnneks kopsud puhtad ja veri korras. kodused teed-meed-aurud, ei muud.
Karita on tänaseks terveks saanud ja käib lasteaias, terve eelmise nädala oli tema siruli ja tüki üleeelmisestki. herr Abikaasa alustas seda saagat. ma enam ei mäletagi, kui ammu aega tagasi. 
palun installeerida üks kevad. tänud ette!

laupäev, 12. jaanuar 2013

kõhutõve küüsis

eile oli selline "tore" õhtu. kohe liigagi "tore", aga näe, ellu jäin. nimelt hakkas õhtul 5-6-paiku sees kuidagi keerama ja iiveldama. eks ma teadsin, et midagi taolist tulemas on, sest kolmapäeva öö otsa oli Karna oksendanud, millega kaasnes palaviku tõus. kui hommikupoole ööd magama jäi, siis oligi see teema unustatud, aga ärgates kurtis hullu kurguvalu. mandlid olid tõesti väga paistes. õnneks kopsud puhtad, kõrvad korras. nii igaks juhuks käisin temaga arstil ära, sest pühade ajal alles ta siin köhis ja palavikutas. 
aga kui eilsest rääkida, siis too õrn iiveldamine muutus väga kiiresti väga jubedaks. ma siinkohal täpsustama ei hakka, eks. ma küll proovisin oksendamise vahepeal Smectat juua, aga no see tuli kõik uuesti väga. siis, kui ma enam püsti seista ei suutnud, tuli meelde, et Türki sõites soovitas apteeker igaks juhuks kaasa võtta miskit tabletid, mis peaks kõhulahtisuse paari tunniga peatama ja iivelduse lõpetama. võtsin ettenähtud annuse enne voodisse kukkumist sisse ja tõesti-tõesti, need mõjusid. või pidigi see viirus/toidumürgitus 5 h kestma. mine võta kinni... Karinal oli ju ka 5-6 h ja siis jäi laps rahulikult magama.
igatahes on mul siiralt hea meel, et reisil olles toidumürgitust ei saanud, sest võõrsil oleks sellist asja ikka jube üle elada olnud. ja tulevikus võtan alati selle rohu kaasa. on proovitud, et aitab :)
süüa hetkel midagi ei julge, joon ohtrasti Häädemeeste mineraalvett.
praegu kedagi ega midagi ei süüdista, aga tegelikult ma sõin eile ühe kiluvõileiva, mis mingit maitset ei omanud... kust ma nüüd tean, et asi on viiruses või võileivas?
nüüd jääb siis üle oodata, mis 3-päevane intervall toob Karita ja herr Abikaasa suhtes ma mõtlen.

pühapäev, 30. detsember 2012

maailmalõpu-aasta kokkuvõte

selle aasta esimestel päevadel kirjutasin, et eelmine, s.t. 2011.a. jättis hinge kuidagi tühja tunde, kuigi midagi halvasti nagu polnud. seekord nii ei tunne, õnneks. midagi põrutavat justkui ka polnud, kõik on jooksnud loogilist rada. sisetunne ütleb, et kõik on hea :)
aasta teises pooles on olnud 3 toredat beebiuudist heade sõprade ning töökaaslase peredes. tean, et need on kaua oodatud lapsed, seetõttu on eriti hea meel. nüüd pole ohtu, et sõber külla tulles minu lapsi vaadates nukker on. rõõm, puhas rõõm!

aasta oli kiire ja pingeline:
  • veebruaris õnnestus Riias live's Rammsteini näha ja suvel Rabarockil käia - mõlemad vist viimast korda (ei usu, et esimene neist veel siinkandis tuuritab ja et teine üldse veel toimub)
  • hakkasin rohkem käsitööehteid nikerdama, mille tõttu muu käsitöö hooletusse jäänud on, aga küll ma jälle otsa peale saan ;)
  • lapsed olid liiga palju haiged, ka herr Abikaasa jäi kõigepealt põskkoopapõletikku ja siis sai veel K-delt tuulerõugedki. mina ise olen vist terve aasta vahelduva eduga köhinud, mis umbes kuu tagasi soojemas kliimas iseenesest kadus
  • lapsed said 3-aastasteks - kõike oskavad ise, jutt on selge ja puhas, r-häälik olemas. omavaheline läbisaamine on nagu ameerika mäed, aga tundub, et ikka läheb paremuse poole. iseseisev mänguoskus on koos rollimängudega hoogu juurde saanud  (igasugu kodu- ja arstimängud on väga popid)
  • K-d on kenasti lasteaias käinud, tundub, et on hinnatud mängukaaslased :)
  • aprillist naasesin täiskohaga tööle haigla sotsiaaltöötajana, mis erilist rahuldust ei pakkunud
  • maikuus lõigati lastel adenoidid, mis oli suht jube kogemus lapsevanemana, kuid see-eest tõhus, sest aasta teisel poolel on kummitanud neid 1 tõsisem haigestumine ja retseptiravimid meie majas ei ole enam teretulnud!
  • suvi oli küll nutuselt jahe, ent olime pikalt perega koos, sõitsime ringi ja nägime sõpru
  • tüdrukud hakkasid prille kandma, millest tulenevalt tekkis suur arenguhüpe käelistes tegevustes. paari nädala pärast tuleb põhjalikum kontroll, kuivõrd tulemuslik see prillikandmise algus olnud on.
  • toimus mitmike kokkutulek, millest osa võtsime ja kus K-d hullumiseni lustisid ning AK uudistessegi pääsesid :D
  • herr Abikaasa auto elektroonika andis mingist otsast saba. on teine seisnud mitu kuud, alles aasta lõpus tekkis mingi lootus vajalikku varuosa leida (osta veel unikaalne masin, mida Eesti teedel ülivähe liikvel), kuid päris korras pole veel praegugi
  • septembris võtsin vastu suure otsuse ja vahetasin töökohta. hetkel olen rahul - aega on rohkem, tööd on rohkem, aga protsess ise on tulemuslikum
  • panime tüdrukud sügisest tantsutrenni, kus neil alguses väga meeldis, kuid tänaseks enam kumbki minna ei soovi (ju nii väikese lapse jaoks liiga palju rahvast ja igavad trennid, mis suunatud ikka vanematele lastele. treenerid ise ka tunnistasid, et kogemus nii väikestega puudub... samas kuulutus ju ütles, et alates 3.-st eluaastast). nüüd siis dilemma, kuhu edasi
  • ise käisime herr Abikaasaga üle pika aja väljamaal puhkamas - novembris nädalakese Türgis kümnenda tutvumisaastapäeva puhuks või nii. oli tõeliselt mõnus, ilmad parajalt soojad ja kõik muu ka super. lapsed said meie eemalolekust muidugi trauma, mis novembris-detsembris ikka hullult tunda andis meie igapäevases eluolus ja alles nüüd taanduma hakkab.
  • aasta on lõppenud rahulikult pere rüpes, ise olen saanud puhata, niisama nokitseda ja vaimul kosuda lasta
  • lähedastega on kõik enam-vähem, keegi päris siruli jäänud pole, hullult vananenud ka mitte
  • maja meil endiselt pole, otsingud jätkuvad
  • herr Abikaasa töötab endiselt kodust eemal, erialast tööd kodukohas ei ole ega tule, muud tööd ta eriti otsida ei taha... see muidugi tähendab üksikemadust 24/5 ja 0 h nädala sees iseendale - story of my life, aga mis teha. kui ma juba 10 aastat oodanud olen, ju ootan edasi.
ja maailm ei lõppenudki ära :) kohtumiseni aastal 2013, head lugejad!

laupäev, 27. oktoober 2012

meeter täis!

kolmepoolesed on sügiseks tõesti meetri täis veninud ja kõvasti kosunud. näha seda kaalutõusu kuskilt pole, kui siis ainult lihased on luudele tekkinud (täitsa ilusad teised).
mõõdud siis ka:
Karina: 102cm, seega +3,5cm
            17,1 kg, mis teeb +1,7kg

Karita: 101cm, seega +3,5cm
           16,7kg ehk +2,4kg
kasvuvahe tüdrukutel endiselt täpselt 1 cm, kuid kaalud on tasakaalustumas - hetkel vahe veel 0,4kg (kevadel oli 1,1kg).

veel mõned riided nr. 98, kuid enamus ikka 104, müts ikka 52-54. jalanõud nr. 26-27.
kõne on nagu suurtel inimestel kohe (nagu üks sõbrants üle pika aja külla tulles nentis). 
vahel võivad tund-paar toredasti koos mängida, teinepäev ei saa minutitki koos oldud ilma, et karvu ei lendaks. 
laul ja tants lähevad väga ilusti, ootamas on esinemised lava ja mikrofoniga. mina küll kõike seda ette ei kujuta, aga kui õpetajad nii arvavad, siis las olla. eks ma saalist uhkusest kummis rinnaga vaatan :)
haigused on endiselt aktuaalne teema, aga vähemalt Karita on korra nohu-köha palaviku ja rohuta seljatanud. ma väga-väga loodan, et ses osas liigub kõik parema poole! eks ma nüüd saan nad kohe koju ka jätta, kui vajadus tekib.
enda suhtes ei sa kahjuks nentida, et kaal kuhugipoole liiguks. ja ega enne vist saa ka, kui tekib võimalus õhtuti trennis käia. 

kolmapäev, 17. oktoober 2012

paranoia

kuna lapsed on eelmisel hooajal NII PALJU haiged ja ka juba sel aastal on Karital 1 ja Karinal lausa 2 tiiru haige olnud, siis mul on tekkinud hirmud, igasugused imelikud hirmud või lausa paranoiad. no näiteks kui heliseb telefon, siis enne, kui ma jõuan ekraanile vaadata, lasen peast läbi mõtte, et  helistatakse lasteaiast ja kes nüüd haigeks on jäänud. selle murdosa sekundi jooksul jõuan veel üle mõelda, kas hommikul ikka vaatasin lapsele kurku, ega pea palav polnud, kas köhatas või mitte, jne. :( hulluks on see haiguste jada ajanud ühesõnaga. 
veel on mul tekkinud tõrge rõõmustada selle üle, et lapsed terved on (mida nad hetkel õnneks on!). teate ju küll, kui miskit räägid ja ära sõnuda ei taha, siis sülitad üle õla või koputad laua pihta. seda ma nüüd kogu aeg teengi... kui keegi küsib, kas lapsed terved, siis vastan umbmääraselt ebalevalt ja kohe kirun end, et liiga positiivselt reageerisin, sest nüüd kindlasti kohe keegi haigeks jääb.
ma siinkohal nendin ära fakti, et Kartia on kuu aega terve olnud (mis on LA perioodi rekord) ja Karina on 1 nädala rühmas käinud pärast viimast haigust, mil ta 2 nädalat kodus oli ja rohtu ka sõi. sellega seoses ongi juba tekkinud tunne, et nad on nii kaua terved olnud ja kohe-kohe hakkab midagi juhtuma.

eks siis nüüd näib, kas sõnusin ära või ehk ikka mitte. fingers grossed!

kolmapäev, 26. september 2012

1 hammustus=34€


hoiatus siinkohal endale ja kõigile teile ka - telefoniga lobisemine ja samaaegselt söömine on vägagi ohtlik. nimelt arutasime mina herr Abikaasaga telefonitsi päevasündmusi ja keerasin samal ajal kahvliga pannkooki rulli. lõikasin tükkideks ja pistsin suhu, aga liiga aplalt... kahvel oli liiga sügaval koogitükis ja nii see kahvliots mu hammaste vahele jäi. midagi katastroofilist just ei juhtunud, aga millimeetrine tükk oli ülemisest esihambast läinud :( täna tehti asi korda ja see läks maksma 34€. vot nii. 

muus osas väga hullu hambatohter ei rääkinudki õnneks :) ma polnud 2 a sinna saanud, sest viimane kohtumine selle eriala ühe teise esindajaga oli piisavalt jube. tarkusehambad on minu nõrk koht - ülemised on läinud, alumised lagunevad. teised hambad vinks-vonks, olenemata sellest, et ma mingi kirglik hambapede just pole. ärge saage must valesti aru, hambahari on minu sõber, aga hambaniit või suuvesi pole veel igapäevasteks kaaslasteks saanud. 
hambaravi on muidu suht vastik teema, aga täna mulle tundus, et võin jälle regulaarselt seal käima hakata, sest leidsin inimese, kelle isiku, töö ja hinnakirja vastu mul midagi väga pole.

laupäev, 14. juuli 2012

prillid peas hea unelda


 

nädal tagasi saabus hetk, kus meie tütred said endale prillid. hetk ise oli muljetavaldav, kui noored daamid tänavale astusid ja ülima tähelepanelikkusega maju, puid ja isegi jalgealust teed uurima asusid. 
kui nüüd algusest alustada, siis nii umbes mai keskpaigas käis lasteaiarühmas ühe teise lasteaia silma erirühma töötaja laste silmi kontrollimas. mina seda ei teadnud, lihtsalt ühel õhtupoolikul teatati herr Abikaasale, et lastel on kõõrdsilmsus. mismõttes nagu??? ei saanud mina sellest avaldusest aru, sest ükskõik mis kandi pealt uurida, midagi viltu küll nende silmades polnud. Karina lausa küsis mu käest ühel õhtul: "emme, miks sa mind kogu aeg vaatad?"
aga ega emasüda ei andnud rahu ja nii algas silmaarstide kadalipp. polikasse aega loomulikult polnud, nii kasutasin oma perearstikeskuse silmaarsti. kogemus oli õõvastav, kuna lapsed said pragada, kui mingist aparaadist kohe õigest august sisse vaadata ei osanud, selle eest ka, et julges niheleda ja öelda, et tahavad koju. mina ei julgenud üldse enam midagi küsida, kuna arst vaatas muudkui kella... kui ma ikka sõna suust sain  (pisaraid neelates), teatati mulle, et siit tulevad nüüd küll tugevad prillid. šokk oli võimas, ei saanudki kohe aru, mis suuremat rolli selle juures mängisid - suhtumine või fakt iseenesest. igatahes jube see oli. lahkusime nuttes - lapsed seepärast, et kohe neid mainitud prille ei saanud ja mina just ristivastupidisel põhjusel :( olgu siinkohal mainitud, et K-del on hull prillivaimustus juba pikemat aega olnud, olgu need siis päikeseprillid, vanaema omad või kellegi teise peas.
ega ma hästi toda arsti uskuda tahtnud. minu jaoks on prillide kandmine lapseeas veel hullem, kui olla paks laps. vähemalt ise ma nii lapseeas tundsin ja mõnitamine, mida minu klassikaaslased prillide pärast kogema pidid, oli ikka jube. sugulased ka siin arvasid, et küllap kasvavad välja ja pole vaja neid prille. herr Abikaasa oli mõistlik ja arukas. samas on +2, +3 ikka väga suur number, et lastele mitte prille osta. ega me keegi aru ei saanud, et nad midagi ei näe. tagantjärele mõeldes võibolla nägemisprobleemi tõttu ei taha kokku minna ükski puzzle ega ole muu käeline tegevus väga pop.
aga ega's midagi, selgust tuli sellesse asja saada, aga selle arsti juurde ma küll tagasi minna ei soovinud. uurisin elu oma kolleegidelt, külastasime sedasama lasteaeda, kus silmarühm on ja sealne arst vaatas silmi. kõõrdsilmsus välistati kohe, aga aparaadiga ei saa nii väikeseid suslikuid kontrollida - ei suuda nad veel nii pikalt ühte objekti jälgida. info oli üldjoontes sama, mis esimeselt arstiltki. juurde saime soovituse pöörduda ikkagi haigla polikasse silmaarstile, kes mingite tilkade abil pupillid fikseerib ja uuringu ära teeb. väikese kaasabiga saingi arstiajad, uuringu tehtud ja põhimõtteliselt sama vastuse, ainult et veel täpsema ja koos prilliretseptiga. mõlemad arstid promosid hoolega toda silma erirühma, kuid nad ei suutnud ära põhjendada, miks meie muidu tublid lapsed peaks sinna ümber kolima, jäime ikka oma lasteaiale truuks.
prillide hindadest ma siinkohal rääkima ei hakka, tuleks ainult hulk ebatsensuurseid väljendeid... aga nüüd on need vähemalt olemas, väljanägemiselt kenad, lapsed vist kah rahul ja jääme lootma, et mõne aasta pärast on nägemine oluliselt paremaks läinud ja prillide vajadus kaob tulevikus sootuks!
infoks veel teistele lastevanematele niipalju, et lapse silm areneb koolieani välja. kuna beebina on nägemine väga kehvake ja see järjest areneb, siis  laps ise ei saagi aru, et midagi valesti on. tema jaoks on kehvake nägemine norm. kui aga õigeaegselt prille ei kanna, pole tulevikus võimalik enam laseroperatsiooniga asja parandada...
tähelepanekuid värskete prillikandjate elust:
  • kõnesse on ilmunud hulganisti hüüdeid "vaata!" "näe!" - ju siis ikka on suur vahe sees.
  • kõigile on suure uhkustundega hääles seletatud, et need on meie uued prillid ja ma võin neid nüüd kogu aeg kanda.
  • Karita tuletab ise meelde, et prillid on vaja ette panna, selgitab sinna juurde, et siis ta näeb paremini ja et ilma on kõik udune.
  • esimese eufooria möödudes hakkas Karina prille ära peitma ja keeldus ütlemast, kuhu ta need pani. nüüdseks on siiski valdavalt alla andnud ja kannab prille hoolega. õde kutsub vahel korrale ka ;)
  • kas prillikandate peres nalja ka saab? ikka - seisab laps keset õue ja ahastab, kui õde naabritädile uhkelt oma uusi prille näitab, et kus mu prillid on?????? prillid olid muidugi ees :D
  • sellest ma parem ei hakka rääkima, kuivõrd ruttu võivad laste prillid kattuda väikeste sõrmejälgede, rasvaplekkide ja muu mustusega.

kolmapäev, 16. mai 2012

ega ma ei arvanudki, et see nii lihtsalt läheb

kui opijärgsetel tundidel minu lapsed hullult nutused olid ja teised saatusekaaslased lõbusalt ja rahulikult mänguasju vaatasid, mõtlesin kohe, et ei lähe see nii lihtsalt. oligi õigus :(
palavik tõusis lakke - ikka kohe 40 peale ja nii 4 päeva järjest, alla ka enam ei läinud. ei julgenud sellise palaviku ja köha fooniga üle kolme päeva koju ootama jääda, sest üle 40-nene temperatuur on ikka ohtlik. EMO-s diagnoositi siis Karinal äge bronhiit, või õigupoolest suisa kole bronhiit nagu arst ütles ja Karital lihtsalt bronhiit. seda kõike siis AB foonilt :S kolme opijärgse päevaga kujunes välja. eks see kunsthingamisele viimine tegi ikka liiga nende hingamisteedele...
koju saime ikka tagasi, kuna meil on auruaparaat. mind hämmastas kõige rohkem see, et AB ei võtnud 4 päeva palavikku mingilgi määral alla ja tervis läks üha kehvemaks. siis hakkas nagu mõikama, köha taandus, teotahe taastus (muidu magasid praktiliselt kõik päevad maha) ja siis tuli eile uuesti hull köha. kust nad selle said, ei tea. kogu aeg kodus istutud ju. kas miskit haiglast? igal juhul AB jätkub, lasteaeda minekust ei hakka üldse unistamagi. teooria kohaselt oleks täna juba pidanud minema, vähemalt opiarst arvas nii. 
kogu selles jamas on niipalju head, et EMO-s kohtusin lastearstiga, kes on usaldusväärne, tema selgitused loogilised ja asjakohased ning ta tõesti ka kuulas-vaatas last ja mind, mitte ainult arvutit. kui kunagi vaja, panen kindlasti talle numbri.
ei meie peres midagi lihtsalt ja kenasti lähe, ikka üle kivide ja kändude. vähemalt on herr Abikaasa kodus!

reede, 11. mai 2012

Nina vaba, adenoidivaba!

10.05.2012 jääb ajalukku sellega, et K-delt eemaldati adenoidid. Tohtriproua sõnul olevat väga pirakad olnud, pole siis ime, et lapsed poolkurdid olid ja öösiti kostis  nende toast vanamehe hääli.
Nagu välja tuli, muretsesin enne eilset täiesti valede asjade pärast. Minu nimekirja tipus oli andestesioloogi mainitud fakt, et meie jääme palatisse, kui laps ÜKSI ära opiblokki viiakse. Kujutasin elavalt ette, kuidas hüsteerias voodil visklev laps ära viiakse ja mina hulludes maha jään. Kõik oli aga täpselt vastupidi: enne „etenduse“ algust anti tipsidele lusikatäis rahustit ja nad muutusid totaalselt tuududeks – silmad vilasid, näole ilmus totter naeratud, asjad ei püsinud enam käes, istumine (kõndimisest rääkimata) ei tulnud üleüldse välja ja silmad vajusid muudkui kinni. Kui järele tuldi, lamasid mõlemad kõrvuni teki all, roheline opibloki müts peas ja lehvitasid loiult.
Protseduuri lõppedes lubati ikka meil ka üles toibumistuppa minna ja siis läks hullumaja puhvet lahti – Karita vaeseke, nuttis haledalt, püüdist narkoosisegaselt end püsti ajada, vehkis kätega ja oli monitorianduri peale väga pahane, mis ta näpu küljes pidi olema. Kui kõiki kohalikke see nende nimetust mööda jorin ära hakkas tüütama (kuigi minu arust oli see üks haledamaid nutte, mida oma lapse suust kuulnud olen), mainiti, et võin ta sülle võtta ka. Eksole, laske ikka laps end segaseks karjuda ja siis tulge sellise infoga lagedale! Kust mina teatsin, et võib sülle võtta??? Ma arvasin, et ei tohi tõusta. Õnneks veidi rahunes. Vaat see oleks olnud koht rahustile, aga ei tehtud. Öeldi, et juba hilja - tagasi palatisse minek. Mees jäi Karina juurde, kes ka just toodi. Minul süda tilkus verd, aga sain aru, et teha pole midagi – variante oli täpselt kaks:
  1. minna veidi rahunenud, kuid ikka nutva lapsega palatisse või anda ta isale üle, kellega ta hetkel üldse leppida ei tahtnud
  2. ise siirduda veel pms magava lapse juurde, kellel minust veel sooja ega külma polnud.
Hiljem kuulsin mehelt,  et ta oli kohe Karinale toda rahustit küsinud, kui nutt algas (no et hilja ei oleks), kuid samuti ei tehtud. Terve mõistus minus ütleb, et küllap on parem, kui laps korralikult narkoosist välja tuleb, mitte lisarahustit ei saa, kuid ema minus oli ikka suht meeleheitel seda südantlõhestavalt nuuskumist kuulates.
Kerisin palatis end koos Karitaga voodisse, hoidsin nii kuid oskasin ja ta isegi suigatas veidi (ikka läbi une nuuksudes). Aeg venis meeletult! Teine laps oli ju ikka veel üleval, mul polnud aimugi, kuidas mu emmekas laps issiga lepib ja mis seisukorras ta naaseb. Mind nähes klammerdus ja lasi kõik tunded valla, loomulikult. Karita oli vahepeal kosunud, jõi mahla, mis haigla poolt pakuti. Ei saa lisamata jätta, et tal õnnestus see meie peale väja oksendada – rõõm-rõõm L Siit moraal – alati võta kaasa 3 paari vahetusriideid nii lastele kui endale ja ära luba kellelgi targem olla teadmaks, mida su laps suudab seedida või mitte. Karinat hoidsin vee peal, hiljem lisandus väike jogurt ja tema pääses iivelduseta. Loomulikult ei saanud nututa, sest kogu eelnev tegevus sõitis hooga uneaega sisse. Kui siia lisada veel ühe varem kojulubatud palatikaaslase lahkumine, siis võib ainult ette kujutada, millised tuurid too kehv olek ja uneaja ületamine kaasa tõi...
Koju jõudes oli kõik korras – lapsukesed kustusid kiirelt, magasid kaua, ärksasid suht rõõmsalt ja sõid palju. Õhtul tuli juba manitsema hakata, et joosta-hüpata ei või J
Ah-jaa, AB  pandi ka Karitale peale, mis tähendab vähemalt 7 päeva suht kodust režiimi, et õrn immuunsus miskit kuskilt üles ei korjaks. Pandi selleks, et mõlemad köhivad, Karital polevat kuulateski kena... Minu mõistuse järgi oli see vaid kerge köhake, aga eks operatsioonijärgne värk. Karinal on täna õhtuks tekkinud juba 38.6 palavik, nii et hakkasin talle ka AB-d andma, sest köha on jube.
Siiski, ei soovita sellist päeva kellegi, kuid kui midagi muud üle ei jää, siis paluda endale ka lusikatäis seda rahustavat vedelikku.