Lilypie Fourth Birthday tickers

Lilypie Kids Birthday tickers

teisipäev, 18. detsember 2007

algused on jube rasked

iga kord, kui meie kaksainsus jälle kokku on saanud, läheb see üha valulikumaks. ma endast ja abikaasast räägin praegu. tõenäoliselt tuleb see vanusest ja isiksuste väljakujunemistest - ei taha enam sissetallatud rada muuta. pooleaastane (või pikem) paus on piisavalt pikk auk kooseksisteerimise reaalsuses, et su meel suudaks ära harjuda ja hindama hakata üksitoimimise võlusid. keha ja hing sellega nii kergelt ei harju, ikka iga päev andsid nad endast märku, et sebigu ma see oma teinepool tagasi, koos on parem.
ja nüüd ongi nii, et jube raske on kohaneda. hea on küll koos olla ja õnnetunne on valdav, aga ikkagi, raske on. ma olen ju niiiii iseseisev olnud ja kõigega ISE hakkama saanud. mitte et mulle ei meeldiks, kui keegi puud tuppa toob, autot remondib ja köögis öösel kotlette nohistab, aga-aga, ma edasi ei kirjuta, kestev ving ühesõnaga.

nii enda jaoks tuleb praegu kirja panna, mida taaskohanemine nõuab:
- egoism alla suruda
- jalad diivanil koomale tõmmata
- laiskus endast välja ajada, et kodu korras oleks ja puhas pesu riiulitel
- naerata, naerata, naerata, elu on ilus!
- tuleta endale iga päev meelde, et sina valisid tema ja vastupidi
- romantika ei ole surnud, magab vist talveund ja mis romantikat on vaja mööbli kokkupanemise juures

hea küll, kõik on hästi, ausõna, lihtsalt pinge on peal, et olen lubanud jõuludeks suure söömaaja korraldada, aga koht pole veel valmis, kus see maha pidada. ja ma ei jõua ka, kui siin töö juures pean passima :( sellepärast ongi selline ärevus sees ja tunne, et mehest pole mingit kasu. ei saagi olla, kui ruum vajab "naise kätt"

nonii, oma peale olem turris hoopis, palju õnne!

lisatud veidi hiljem: järeldus - lahusolemise pausi ei tohi nii pikaks lasta. nädal on maksimus, hea küll! kaks.