Lilypie Fourth Birthday tickers

Lilypie Kids Birthday tickers

teisipäev, 29. oktoober 2013

Oktoobritorm

huvitav, kas Jaanuaritorm saab nüüd noorema venna Oktoobritorm? Vaated on igatahes muljetavaldavad. Liikusin hommikul veidi mere äärt mööda ringi ja seiklesin linnas. tormi-ilm on lihtsalt nii LAHE!!!!!!!! ainult rannaniidu-veistest on kahju, kes sõrad vees kuivemale maale toimetamist ootavad :(

kolmapäev, 23. oktoober 2013

Kertu

ma niiväga tahtsin seda filmi näha. eile viimaks õnnestus. Pärnus nimelt näitas kino seda 3 (!) päeva. mismõttesnagu??? õnneks teatris toimub ka vahetevahel kino, seal siis sai ära näha.
filmist: treiler jättis mulje, nagu oleks Villu tavaline külajoodik, kes kõigil jalus ja üldse üks käpard ning Kertu kohmetu pere mõju all olev külatüdruk. Aga vaatama hakates olid lood hoopis teised. kohati tekkis tahtmine karjuda, kohati lüüa, kohati püsti tõusta ja hüüda, et mis me siin kõik istume, lähme appi! 
eks vint on veits üle keeratud ja kõike võimendatud, aga täitsa võib nii olla ju. mulle isiklikult oleks rohkem meeldinud, kui teostus oleks parem olnud - natuke üle jala ning etteaimatavalt oli pildid ja story kokku pandud ja kaameratöö polnud ka minu maitse. oli nagu tunne, et arutati, ah teeme ära, küll nad aru saavad ja vaatavad. aga eks see nii ongi, et külajoodik viskabki akna sisse või läheb traktoriga sõitma ja ema seisab väraval ees. samas intiimstseen oli väga hästi mu meelest lahendatud.
hr. Raag oskab filmi teha, midagi pole öelda. tänud ja jällenägemiseni! see film oli piisavalt jube sisu mõttes, et vastukaja tekitada.
filmi tutvustus ja treiler siin

neljapäev, 17. oktoober 2013

näpud tööle

alustasin eile kardina heegeldamist. kogu selle kolimise-sisseelamise virr-varris pole üldse aega olnud käsitööga tegeleda. kirjutan seda postitust siia iseendale meelespidamiseks, et sina ei pea mitte loobuma tegevustest, mis sulle naudingut pakuvad ettekäändel, et aega või viitsimist pole. 
lausa imeline rahu laskus mu peale, kui ammujoonistatud mustri ette ning heegelnõela kätte võtsin ning lõpuks niiti näppude vahelt läbi laskma hakkasin. tulemas on väike romantiline ülakardin, nii et see võib isegi selle aastanumbri sees valmis saada ;) tegelikkuses kulub selleks umbed 10 õhtut, aga eks näis. lihtsalt nii mõnus on jälle midagi nokitseda!

esmaspäev, 14. oktoober 2013

marineeritud õunad

rikkaliku õunahooaja lõpetuseks korjasin ära meie suurepärased punapõsksed vürtsikad sügisõunad ning nende ämbritäitega tõtt vaadates tõdesin, et midagi tuleb nüüd vaaritada (hea küll, ühe ämbritäie viisin Naabrinaisele ka, sest talle hullult maitseb see sort). õunamoosi sööjaid meie majas pole, mahla teeb ämm, seega jäi kas kuivatamine, kompott või marineerimine. õunakompott on üks suhteliselt lääge kraam, kuivatamise kunsti ei valda, seega jäi marinaad.
pilt netiavarustest, aga täpselt niisama nämm tuligi :P
toimetasin nii:
  • 5-6 liitrine ämbritäis õunu koorida-puhastada
  • 2 l vett keema, millesse lisada
  • 7 vürtsitera
  • 10-12 nelki
  • 2-3 cm pikkune jupp kaneelikoort
  • 3 dl suhkurt
  • 3 spl äädikat (õunaäädikat peaks rohkem panema)
  • näpuotsaga soola panin ka maitsete esiletoomiseks
ega's midagi, kui õunad marinaadi, veidi keeta, et veel krõmps oleks ja purki. vägagi hää kraam tuli liharoodage kõrvale :) ja niisama näkitsemiseks samuti. nüüd kahjetsen hirmsasti, et ploome ei marineerinud, kuna Herr Abikaasa tädi pool sain neid just maitsta ja olid oivalised! järgmisel aastal teen kindlasti.
kuna mõned ämbritäied õunu kuuri all veel ootamas, siis mõtlen, et peaks ikka kuivatamist ka proovima, kel kogemusi, palun jagage.

kuri palavik

jõudsin mina rõõmustada, et K-d juba 2 kuud lasteaias käinud ja peale väikese nohu pole miskit olnud, kui Karina kolmapäeval otsa lahti tehi. tõin ta koju 38,8 palavikuga, hirmus peavalu, laps oli läbi nagu läti raha. muid sümptome polnud, lihtsalt palavik, mis kuidagi alla ei tahtnud tulla. õnneks kestis sellised suured numbrid õhtul ja pool ööd, hommikuks oli juba 37,1 ning põhimõtteliselt laps jummala rõõmus ja terve olemisega.
uurisin siis lasteaiast, et mis värk. selgus, et tõesti-tõesti on midagi ringlemas, sest mitu last on sarnaselt haigestunud ja suht kiirelt tervenenud. jäin siis ootele, sest ega üks ilma teiseta saa. kahjuks nii oligi, kuigi alles pühapäeva hommikul... iseenesest väga pikk vahe, eriti kui arvestada seda, et keskkond ja muud tegurid neil samad. ju siis Karita on suvel rohkem päikest sisse maukida jõudnud, et lasteaia pisikute tase teda ei murdnud, alles kodus lähikontakt haigega teda murdis.
igatahes pühapäeva hommik algas Karita poolt jutuga, et temal pea valutab. seniks, kuni minuni tuikus, oli juba selge, et vol 2 on saabunud. temal on ikka poole hullem: esiteks on palavik kestnud juba ööpäeva (Karinal siis ~12h), mis ainult korraks rohule allub, aga siis kohe 39 peale jälle tagasi kihutab :( tänagi on 37.5 ja olemine suht sant alles. loodan väga, et õhtuks ikka toibub, sest neljapooleste puhul on palavik ja haigus hoopis midagi muud, kui eelmise hooaja laste puhul. miks? aga selleks, et nad ise aduvad nüüd väga selgelt, et ollakse haiged - keritakse end teki sisse, oiatakse ja ohatakse pidevalt ning küsitakse väga murelikult kraadiklaasi näitu. aasta tagasi oli palavikualandaja mõjudes laps jälle tegus ja amokki-jooksev ja vajus ära alles siis, kui numbrid uuesti suureks läksid, aga nüüd jah, hoopis teine lugu. nii hirmus on kõrvalt vaadata. eriti täna hommikul, kui ta aru sai, et midagi pole paremaks muutunud :(
loodan südamest, et talvehooajal kuidagi valutumalt saab ja me ei pea liiga palju haigustega võitlema.

P.S. arvake, kas ma pidin neljapäeva varahommikul tegelikult Tallinna poole sõitma ja see ära jäi - off course.
P.P.S. ja kas ma peaks homme sedasama tegema või ikkagi saan minna, kui palavik taandub? loodame-loodame, muidu läheb 2 koolitust järjest vett vedama...

teisipäev, 8. oktoober 2013

uus

otsustasin, et kodujutud peavad ilusti üheskoos olema, seega on nüüd mul teine blogi veel :) otsige kõrvaltulbast ;)
tegelikult tahtsin sisse seada koduraamatut, aga teades minu KOHUTAVAT käekirja, siis valisin ikka kaasaegsema variandi. lohutan end teadmisega, et ma võin need jutud välja printida ja raamatusse kleepida. mulle niiväga meeldivad sellised koduraamatud, kust saab lugeda, millal Austraalia-vanatädi külas käis ja mis nänni tõi (`80-ndate lõpus ju ikka toodi), millal alustati veranda ehitust või jaanuaritorm jää tuppa tõi.

reede, 4. oktoober 2013

hüppes


jääaeg sai eile jälle mõneks ajaks otsa, seega otsustasin pärastlõunal lapsi LA-st tuues, et lähme veidikeseks luusima. kuna seeni eriti metsas pole, siis seadsime sammu mere poole. ei-ei, suplusilma päris polnud ;) aga liikusime neid kuulsaid linnalehmi vaatama Raeküla rannaniidule. K-d on seal korra juba käinud vanavanematega, mina aga mitte. 
üllatusin väga, kui nägin, kuivõrd suur on see ala, mis karvaste muruniidukite kasutusse on antud. nüüd lugesin veel juurde, et nad toimetavad ka Vana-Pärnu all. 
tean omast käest, et rannaniitudel on alati lehmi karjatatud, isegi minu vanaemal oli omal ajal Raekülla kolides lehm ja selle pidi enne tööleminekut rannakarjamaale viima (no andis ikka vantsida, sest praegu on see karjamaa ~km kaugusel, toona oli vast lähemale minna, sest päris mere ääres maju polnud). lehma jalutas kas vanaema ise, minu isa või onu. vanaisa oli kahjuks Siberis, nii pidid vanaema ja poisikesed ise hakkama saama, vahetustega töö vanaemale, et majaehitus kuidagigi edasi läheks ja lehmapidamine, et miskit hamba alla panna oleks. jaa, see polnudki ju nii kaua aega tagasi, nii umbes 55 a ehk... vanaisa tuli õnneks koju tagasi! rannaniidud olid puhtad, lehmad söönud ja õhk puhas. nõukaajal lasti niidud käest ja seal on paras padrik olnud niikaua kui mina mäletan. nüüd on aga plats ühe suvega täitsa tühjaks söödud.
jalutada jõudsime nii umbes paarsada meetrit, kui nood Šoti mägiveised meile reageerima hakkasid ja ammuutades kohale kappasid. imelik oli see, et ammuutamist kuulsin nii lehmade poolt kui oma seljatagant, kuigi kogu ala on piiratud elektrikarjusega... lähematele saime paar kaasavõetud maiuspala anda, kaugemalt tulijad leppisid heameelega metsõunapuu võrsetega :) edasi minnes kohtasime teerajal lehmakooke, mis tundus samuti kahtlane, sest kõndisime ju siinpool karjust. ja tõesti-tõesti, mingi hetk hakkas metsatukast kostma raginat ning uudishimulikul sammul lähenes beežikarvaline sarvekandja, et saada ka osa sellest, mida me tema suguõdedele pakkunud olime. eeldasin, et ta on inimestega harjunud, aga paitama kohe ei asunud. loom ise oli näoga nagu sooviks teiste juurde tagasi. jätsime ta sinnapaika ning jalutasime edasi, mispeale kohtusime veel teiseltki poolt vastujalutava mägiveisega. sellel oli nägu juba suht nutune, et tarast väljas peab konutama. otsisin siis lehmapidaja kontaktid ja helistasin. tema juba teadis, et loomad lahti ja oligi hetke pärast kohal :) saime teada, et karjuses on elektripinge madalavõitu ja nii need aktivistid ülehüppele tulevad. katsuvad sarvega ära kui suure suraka saab ja siis hüppavad :P omanik rääkis veel, et toit on loomadel nüüd otsa saamas ja kohe varsti kogutakse nad kokku ning viiakse Viljandimaale talvituma, et kevadel uuesti tulla :) meist jäi peremees lehmi püüdma (olenemata leivaviilust pani jooksik kohe raginal padrikusse, kui peremees teda meelitama läks), meile jäid toredad emotsioonid ja lubadus, et tuleme neid veel enne lund vaatama.