neljapäev, 22. detsember 2016

puhas rõõm

rõõm lastest, omaenda lastest! 
esimene koolipoolaasta on selja taga, esimesed tunnistused käes, tulemused suurepärased. 
kuigi 1. klassis hindeid ei panda, on siiski olemas ametlik koolitunnistus hinnangutega. meil on variandid suurepärane, väga hea, hea. mingit rahuldavat vms. ei panda, ega siis kohe saa motti alla tõmmata värsketelt koolijütsidelt, eksole. mina nägin meie tüdrukute tunnistustel tulemusi suurepärane kõigis ridades välja arvatud kirjatehnika. see oli väga hea. arvasin, et ühel on ainult seal lahtris märge, aga ikka mõlemal. kusjuures, mina pole näinud, et õpetaja käekirja kohta koolis mingit hinnangut oleks andnud (neil seal käibel templid: lilleke,süda, linnuke - hästi, sitikas - vajab parandamist, mitte nii hästi). sitikaid meie majas nähtud pole, ikka kuhjadega lillekesi :) nüüd tuleb see asi siis käsile võtta ja kirjatähti maalima hakata koos lastega. aga muus osas on meie lapsed tõesti tublid ja põhjust rõõmustamiseks on kuhjaga. nad on taibukad, mul on selle üle hea meel. õpetajalt kuulen mitu korda nädalas kiidusõnu, kuivõrd hästi nad kaasa mõtlevad/teevad koolis ja et oskavad kenasti end väljendada. suhted on ka koolis korras. 
Mai kool osaleb pranglimises, Karina on väga tubli, Karita eriti ei viitsi pingutada, aga kui end kokku võtab, siis jõuab ka üle-Eestilisse tabelisse :) lugemine ja arvutamine tuleb lõdva randmega, koduseid töid kontrollime Herr Abikaasaga möödaminnes. kui abi vajatakse, küsitakse ja kõik saab tehtud. see abi küsimise vajadus sõltub paljuski ka puhtast laiskusest :D lihtsalt ei viitsita ülesannet korralikult läbi lugeda. 
rõõmustamiseks on veel palju põhjusi. oleme viimasel nädalal saanud osa selle poolaasta I võimlemisvõistlusest (Slonny Cup), kus rühm esitas uue vabakava. super oli vaadata, kuidas KÕIK ennast kokku võtsid ja tegid oma parima. vanus on sealmaal, kus natuke juba põetakse ka kohtunike ette minemise pärast. kuna tegemist uue kavaga, mida vaid 6 nädalat harjutatud ja konkurendid on 1-2 a vanemad, siis medalit veel ei tulnud, aga ma usun, et kevadepoole tuleb see medal ka ära. saavad oma rivid täitsa sirgeks ja asja rohkem sünkrooni. suur rõõm on vaadata, et kõigil 12-l tüdrukul on rõõm trennis käia ja kavasid õppida. see on nii oluline, siis tulevad ka tulemused, mida nad ise niiväga ootavad. ah-jaa, seniste võistluste parim punktisumma tuli küll - 14,00


samal teemal jätkates: teisipäeva õhtupoolikul vaatasime võimlemisklubi jõulupidu, meie Lepatriinud esinesid koguni kolme kavaga. nii tore on näha, kuidas ka omade seas võistlusrühm välja paistab. neid hinnatakse ja tuuakse ka eraldi välja, et nad teevad väga palju tööd, et tulemused tuleksid. ütleme nii, et uued ilusad trikood sadade läikivate kivikestega annavad ka oma osa, et teiste seast välja paista ;) ja suur rõõm on näha treeneri silmis uhkust ja heameelt. see on parim tunnustus tüdrukutele ja meile, vanematele ka, kes neid pidevalt siia-sinna veavad, kostüüme teevad, dresse tellivad ja lõpututes kogustes soenguid sätivad!
kuna tulemas on jõulud, siis jõulueelne nädal on alati teguderohke: lastel oli teisipäeval klassiga väljasõit Lotte Jõulumaale. heameel on tõdeda, et nad said seal isekeskis ilusti hakkama. kolmapäeval saime osa aga kooli jõulukontserdist, mis oligi üles ehitatud selliselt, et näha läbilõiget kõigi vanusegruppide oskustest laulu-tantsu-pillimängu valdkonnas. mulle meeldis! meie lapsed rõõmustasid meid kolme lauluga kahehäälses mudilaskooris ja ansamblis ning lõpus tegid veel kaasa ühendkoori etteastes. väga ilus õhtu oli!! ja ma olen südamest tänulik, et K-d leidsid tee muusikaõpetaja Margriti koori ja ansamblisse. 
nüüd ongi jõulutunne südamesse pugemas. kõik ettevalmistused hakkavad valmis saama. mul polegi nüüd muud, kui piparkoogid glasuuriga, hani patta panna ja rõõmustada selle üle, et tervel perel on tulemas pühadevaheline vaba nädal, kus me saame teha, mida hing ihaldab või siis üldse mittemidagi :)
ilusaid ja rahulikke, kallid lugejad!! 

reede, 16. detsember 2016

pardipraad

tegin ükspäev parti, ahjuparti.
suur ja lai FB viskas mõned nädalad tagasi ette müügikuulutuse, et müüa noored pardid Pärnumaal, 5€/part. ma ei lasknud seda endale mitu korda öelda, võtsin kohe mitu tükki, et emad-ämmad-sugulased ka saaks. hind ju päris hea. kui veel kuulsin, et 2,5.3,5 kilosed, siis tundus hind eriti hea. suhtlesin müüjaga ära, klõpsasin akna kinni ja siis kohe varsti jälle lahti, sest mulle turgatas pähe, et seal ei olnud kusagil kirjas, et need pardid söögiks on mõeldud. äkki 4- kuune part on kasvatamiseks ja mulle saabub ükspäev ukse taha kast nelja elusa pardiga?? see ei olnud just maailma kõige meeldivam mõte, et ma ise peaks seda kaela kahekorra keeramise ja sulgede eemaldamise ette võtma. seega küsisin ühe, kas tuleb part või lihakeha. öeldi, et mõlemat pidi saab :P nii hea, et ikka üle küsisin.
usutlesin veel Herr Abikaasat, kui maapoissi, ka. sest kust mina pean teadma, kas 4-kuune on hea lihalind või alles tibupoeg. tema kinnitas, et ilus noor lind.
ükspäev oligi neli lindu mul käes. võõrad jagasin laiali, enda oma tükeldasin ja pistsin ahju koos pommu, suvikõrvitsa ja šampinjonidega. sibulat-küüslauku lisasin ikka ka soola-pipraga. seal see part siis praadis oma paar tundi. ütleme nii, et pardirasv on vist parim pommu valmistamiseks, nii head baklažaani pole ammu saanud. part ise tuli ka väga-väga hea. mina olen varemalt seda lindu teinud tervelt, täidetuna, aga ema mul teeb tükeldatult. nii on tõesti parem, midagi pole öelda. pardil oli lausa kerge hane mekk man. hani, teatavasti, on meie pere suur lemmik. siis lutsutatakse puhtaks iga viimanegi luutükike, tiivaotstest rääkimata.
ühesõnaga, hüva part oli ja keep them coming!

dilemma (või kas ikka on)

sellest ajas, kui meile Bella õue peale veeres (natuke üle kuu vist) olen ma mõlgutanud mõtet, et ehk peaks endale ka ühe väikese UUE auto ostma. Bella aka Yeti on meie auto, kuigi sellega sõidab rohkem Herr Abikaasa (viimasel ajal küll mina, aga sellest pärastpoole). kuna temaga on niivõrd mõnus kulgeda ja oma autosse on ikka veider tagasi istuda, siis isutab uue masina järele, eksole. jube veider ikka, kuidas heade asjadega nii kiiresti ära harjub!
ah et millest ma räägin, aga palun:
  • tulen automaadi roolis manuaali rooli ja mõtlen omaette, miks valgusfoori all auto liikuma ei hakka, kuigi ma võtsin jala pidurilt ära. ei saagi hakata, käik pole sees! käigu sissepanemiseks peab sidurit ka vajutama... rivi selja taga tuututab juba. vastupidi mul polegi olnud, et siduri asemel pidurit vajutaks. see osa toimib ajus paremini.
  • hommikul on iste kuidagi jube jäine. ei jää muud üle, kui mantel allapoole sikutada. istmesoojendus on teises autos
  • pika tee peal kisub jalg krampi. tahaks jalga kõverdada, aga siis ju hoog raugeb. püsikiirushoidik on ka teises autos.
  • jne.
mitte et Mummuke halb auto oleks. väga hea on ja superilusat värvi! lihtsalt ta on 11 a vana ja tal on mingid vead, mille pärast ta just remondis käis, kus selgus, et mingi 500€ vidin vajab vahetust. nõme!! ma tegelikult tean, et läbi on temperatuuri andur ja termostaat ja nüüd ka auto aju, aga enamusele vist ei ütle need asjad nagunii midagi. pole vist mõtet rohkem lahata. kuna need asjad on läbi, siis viskab mootor errorit ja kiirendus ei tööta. kui termostaat töötaks ja mootor saavutaks töötemperatuuri, siis ei liiguks auto üldse. päriselt ka, nii et tänu sellele katkisele termostaadile ma siiski saan praegu sõita, mitte ei vantsi jala või Maaliga. siis tulevadki mõtted, et tahaks uut autot, mis on ilus ja hea kiirendusega. aga ok, eks ma kiirendan siis nädalavahetustel Bellaga ;)
uut autot ma praegu ostma ei hakka. või kui, siis kuni 10000€ ja automaatkastiga. aga selliseid pole, nii et dilemmat ka pole.

neljapäev, 15. detsember 2016

komöödiahommik (või tragöödia)

lähen mina hommikul Statoili autot pesema, sest tööpäeva alguseni on K-de kooli algusest kõva 45 mintsa. hommikuti pole seal saba, sellepärast selline valik. no ja auto ei kannata ammu juba mingit kriitikat.
pargin masina kenasti pesula ukse ette, sammun poodi, valan endale ühe latte ja sammun kassiiri juurde. hakkan just suud lahti tegema, kui sisse tuiskab hullult ärritunud mees, selline nina teibiga rulli keeratud, ja pistab räuskama, et tema tahab oma limusiini pesta, aga keegi on oma opelipunni ukse ette parkinud, kedagi sees ka pole. ma siis köhatasin hääle ta selja taga puhtaks, et see on juhtumisi minu punn ja ma just valin siin pesupaketti. müüja naeratab mulle, dressides vend ei ütle rohkem midagi, kuulen kuidas tal peas tuul ulub ;) läheb oma limusiini juurde tagasi. müüja kommenteerib mulle veel, et see oli nüüd küll väga hea, kuidas ma ta paika panin.
võtan siin oma latte ja pesulapileti ja sammun auto juurde. ei seisa seal mingi limusiin, mingi bemmi-pann hoopiski ja rullnoka kõrval istub midagi Vändra-Aveli sarnast :p võtan rahulikult antenni küljest, panen koti kojamehe otsa, sätin mantli sirgu ja sõidan autoga pesulasse sisse. kuna omandasin kõige pikema paketi, mis seal saada oli (nii 3 kuud pesemata auto tarvis), siis väljudes on bemmivend kadunud. küllap ei jõudnud ära kiruda, kuipalju raha ühel opeli-punni omanikul on, et niiiii pikk pesuprogramm võtta :D
tragöödia osa oli aga selles, et tööle jõudes ei saanud kontorisse sisse, sest ukselukk oli oma maise elu lõpetanud. tuli kohale kutsuda lukuabi, leida linna pealt uus lukk ja see ise ette kruvida. yin-yang... tööle sain asuda kella lõuna paiku :/

kolmapäev, 14. detsember 2016

kuidas me kuusepuud otsisime

jõulud on kohe-kohe käes. me oleme igal aastal kuuse tuppa toonud. oleme seda otsinud maalt enda metsast, koduümbruse RMK metsast, üksaasta isegi vist Selveri eest ühelt müüjalt (tervislikel põhjustel). eelmisel nädalavahetusel arutasime, mida oma päevaga ette võtta (sest imelikul kombel oli täiesti plaanivaba laupäev!) ja jõudsime järeldusele, et ühtegi vaba nädalavahetuse päeva enne jõululaupäeva enam ei tule, kus kuusepuud otsida saaks. 
mõeldud-mõeldud. kuna ilm oli oivaline, siis poolt päeva autos istuda mitte ei tahtnud, et maale kuuse järele sõita. uurisime RMK kuuseäpist, kust sel aasta puud võtta võib ja leidsime, et mingi kilomeeter kodust on täitsa olemas :) ega's midagi, tõmbasime vammused selga ja talvine jalutuskäik kahutanud metsa võis alata - nii tore! mul oligi hommikul selline matka-tunne. 
matk sai aus, sest kuigi esimene raiesmik algas tõesti 1 km kodust, siis esimesed normaalse tihedusega kuused jäid silma mingi 2-3 km kõmpimise järgselt. õnneks kõik olid värskest õhust vaimustuses ja mööda lanke siia-sinna tuuseldamine sobis kõigile. eriti rõõmsaks tegi asjaolu, et leidsime läbi aegade kõike tihedama kuuse, mis meil olnud on :) nüüd jäi see vaid üle koju lohistada. peitsime oma varanduse puude varju, jalutasime need 2-3 km tagasi koju ja ajasime autole hääled sisse - kuusk sai toreda kojusõidu. nüüd istub teine kuuris veeämbris ja ootab tuppasaamist. reedel vast saab ka. 
ehted tegime sama päeva õhtul valmis, eelnevatel aastatel lastega valmistatud kaunistustega sobivad päris kenasti, ma loodan. 

teisipäev, 13. detsember 2016

uus rest

oi teate! mul on nüüd kodus üks vahva pesurest. ja-jaa, lugesite õigesti, ma praegu vaimustun siin pesurestist :p
mis selles riistapuus siin nii ägedat olla saab, et eraldi postitust kohe väärib? aga nimelt seoses selle varutoa kadumisega polnud mul enam mingit (varjulisemat) kohta, kus talviti pesu kuivatada. ja mulle sugugi ei meeldi, kui elutoa nurgas see traadist kaadervärk seisab...  seisab, on veel hästi öeldud, sest meie oma on oma 100 aastat vana ja ei seisa ka enam hästi. kohe täitsa köönakas on.
no ja siis mõned kuud tagasi nägin ma K-Rautas üht teistsugust pesukuivatusresti. see mitte ei aja oma jalgu harki, vaid kõrgub taeva poole, kus siis nö riiulid pesuga kuivavad. keeruline seletada, vaadake parem pilti :)
ei, ma ei pese heledat ja tumedat
pesu koos, need tumedad on
eelmisest masinatäiesti, mis veel
kuivanud polnud
mulle hakkas see kohe meeldima ja isegi mõõdud sobisid meie endise dušširuumi duššinurka seina ja pesukasti vahele. kuna seal ruumis on ka WC, siis isegi sinna mahub ladusalt ligi, ei pea end läbi pressima. ainuke suur miinus oli hind. aga üleeile ma tõmbasid hõlmad koomale ja tõin ta ära! oi, see oli hea otsus!! mahtuski täpselt oma "pessa" ja riided kuivasid kenasti ühe ööpäevaga ära (kui dušširuumi üks ööseks lahti jätta), kuigi ma ladusin restid ikka tuugalt täis. "riiulite" asetust saab muuta ka - no et kui on mingid pikemad asjad, siis saab tõsta. super!

mis dušširuumist saab? ega me seda enam pärast vannitoa valmimist sihtotstarbeliselt ei kasuta. see on nüüd pigem selline majapidamisruum, kus on pesumasin, kodukeemia ja tulevikus ka ehk pesukuivati. aga seniks teenib see rest oma hinda tagasi. eelmine pidas kõva 10 a vastu, sellele ma lühemat iga eriti ennustada ei tahaks.

esmaspäev, 12. detsember 2016

see jube Klassikokkutulek

vaatasin eile õhtu Klassikokkutuleku ära. miks? no telekast tasuta tuli. kinno ma seda vaatama ei julgenud minna, kartsin, et liiga labane. no ja tõesti, kui see taies oli poole peal, mõtlesin küll, et miks ma seda ikka veel vahin.
juhtusin nägema ka selle filmi eel intervjuusid näitlejatega. neil nagu polnud häbi, et nad selles kaasa tegid. kuigi peaks! eriti veider oli lõik, kus Ago Anderson rääkis, kuidas esilinastusel oli ka ta  8-aastane tütar, kes täitsa naeris, kuigi kõigest aru ei saanud veel. 
andke andeks, aga mis maailmas me elame? filmi alguses on selgelt kirjas, et see ei sobi alaealistele. terve linateos on ainult üks k*pp ja tagumiku välgutamine ja see on 8-aastasele tüdrukule tore meelelahutus. whaaat??? ma ei tahtnud, et minu lapsed sellest silmatäitki näeksid, sest igas stseenis oli mingi rõvedus ja mõtet polnud nagu üldse sees. tavalises eesti filmis on ikka nii, et mõtled veel mitu päeva, mis alltekst(e) film sisaldas ja siis tuled mitu aega hiljem mõtte peale, et oi, seda vist mõeldi ka veel. käesolev ogarus oli aga täiesti mõttevaba :/
oligi täpselt nii halb, kui ma arvasin. jah, eks ikka on naljakas, kui prillideta hästi ei näe või midagi lavalaudade vahele kinni jääb, aga kõik see muu - uhh! 
mis mind veel hämmastab - et nii mitmed head näitlejad on olnud nõus seal kaasa tegema. miks? eks ma tean vastust: nii väike riik, ikka mängid, kui kutsutakse, vahet pole, et ajuvaba. ma saan aru, et sellist filmi on homeeriliselt naljakas teha, aga lõpptulemus võiks natukenegi parem olla.
no ja minu peamine point, nagu alati - kui pidevalt räägitakse, et suhted purunevad ja monogaamsus on iganenud nähtus, siis hakkavadki kõik seda normaalseks pidama ja oma suhte hoidmisega ei tegele enam keegi. sest, noh, nagunii suhted ju purunevad. haigemaja!! äkki tuleks siis paremini valida ja enne natuke tausta uurida, kui kellegagi oma elu jagama hakkad? ah? eks? klassikokkutulek ja firma suvepäevad ongi koht, kus korra elus/aastas oma kaasat petta - jälle mingi uus norm vist. not! 
et siin mulle ei meeldinud see film, vaataks 10 x enne Seenelkäiku või Ristumist peateega :)
EDIT ~1 h hiljem: ikkagi paneb see film mõtlema :) jõudsin järeldusele, et kui enamusele see film meeldib, aga mulle mitte, siis ma lihtsalt olen liiga noor :D

neljapäev, 8. detsember 2016

on vahet või ei ole?

kuidagi liiga tihti olen viimasel ajal kuulnud inimesi kurtmas, et üks või teine asi on olnud pahasti, teenus erines kokkulepitust, massaaž oli liiga valus või kohvikus toit täiesti maitsetu. sellest hoolimata on kõik tublide eestlastena asja ära talunud ja tagantjärele tarkusena nentinud, et see polnud teps mitte see, millest unistatud või eelnevalt kokku lepitud.
ma tahan küsida: inimesed, miks te "sündmuskohal" sellest teise poolega otse ei räägi?? või ei saa sellest kohe nagu aru, et massaaž on liiga kõva/õrn või tellitud gerberabukett koosneb peamiselt roosidest? 
eks ma pean nentima, et vist tõesti on eestlasele loomuomane (või võõra võimu all sisse juurdunud), et kannatad ära ja liiga palju suud lahti ei tee. 
mina olen kuidagi teistmoodi välja tulnud :) see ikka vist sõltub lastetoast ka. vanemad mul suht selge seisukohavõtuga kõigis asjades, ema rohkem otsekohesemalt, isa pigem peenelt ja ümber nurga, aga kindlalt saab teisele poolele selgeks, et asi pole õige. 
ja miks peakski kartma oma arvamust avaldada, eriti just siis, kui sul on õigus. ei pea! oma õiguste eest peab seisma. jah, mina olen kohati liiga otsene ja järsk, saaks muidugi ilusamini/viisakamalt, aga teate, ma lihtsalt ei viitsi alati kuulata kellegi mula (eriti kui mul on veel selle päeva loetud tundide jooksul vaja ajada 10+asja, jõuda lapsi vedada siia-sinna, valmistada õhtusöök ja kontrollida koolitööd). seega ma katkestan selle või kuulan ära, teen lühikokkuvõtte ja laon oma point'i lagedale. enamasti laheneb asi nii, nagu mina ette kujutasin :) vahel satub teine pool täiesti hämmingusse. 
toon näite: meie unises väikelinnas on üks türklaste juhitud söögikoht. kiidetakse. me külastasime, tellisime, maitsesime - no ei olnud toidul ÜLDSE mingit maitset! tellisime 3 erinevat rooga + erinevad magustoidud. teenindaja siis küsis, et kuidas maitses. me siis ausalt Herr Abikaasaga ütlesime, et liha oli maitsetu ja magustoit, noooh, Türgis on see maius ikka hoopis teise maitsega. oh sa püha jumal, nagu see teenindaja tagaruumi kadus, tuhises sealt välja türklasest kokk, kes meid oma pilguga pooleks oleks tahtnud puurida. tuli ühesõnaga vaatama, kes me sellised oleme, et tema kokakunsti laimama tulime. minu seisukoht on aga, et ise te küsisite ja toit oli tõesti maitsetu. igaüks oskaks liha paremini maitsestada, kui see tüüp seal... 
seega ausat vastust ei taheta kuulda. kui ikka tellitud asi on täiesti mööda, siis tuleb ju sellest rääkida, mitte halva asja juures head nägu teha. 
lapsed, ma vaatan, on hakanud ka järjest enam omandama oskust argumenteerida, mõelda, arutleda. 

teisipäev, 29. november 2016

talvevõlumaa

sel aastal oleme täiesti graafikus - õue sai tekitatud talvevõlumaa (jah, isegi küülikla sai omale jõulutuled!), küpsetasime esimese laari piparkooke (ja ma veendusin, et mind ei ole selle protsessi juurde tehniliselt enam üldse vaja) ja lõikusime hunniku lumehelbeid.
meie selle-aastase jõuludekoratsiooniprojekti kavand
(pilt ikka netist)
selle üle, kuidas kaunistada kuusk ja mida sättida tubade kaunistamiseks, arutelud alles käivad. Karita arvates võiks kõik olla särav ja läikiv, Karina arvates aga ilus ja nunnu, minu arvates hubane ja armas, Herr Abikaasa arvates sobib kõik seni, kuni tema ei pea seda tilu-lilu üles riputada. õigupoolest meil on kujunenud kuidagi nii, et tema veab metsast kuuse koju (meie kõigi abiga loomulikult) ja valmistab vana-aasta õhtul ette tinasulatamise, muud jõulused toimetused on rohkem naispere teha. 
ma tahaks sel aastal teha mingit huvitavat jõulutoitu. vanus on vist juba sealmaal, et peaks ka verivorsti toppimise ära õppima ;) aga kuna meil peale minu ema keegi seda kraami väga ei armasta, siis ei veel. mis põnevaid jõuluroogasid te teate ja teete? paluks häid nippe!
mõnusat pühadeootust, head lugejad!

teisipäev, 22. november 2016

puhta puru

ükspäev rääkis laps, et näe, tema polegi veel koolist haiguse tõttu puudunud. mina omas peas mõtlesin, et ära, tead, sõnu ära, tüdruk! no ja nüüd ongi käes. seda ei saa just haiguse alla kategoriseerida, aga puudumine on puudumine.
nimelt õnnestus Karital eile trennis nii õnnetult lindikava lõpus selle pulk, mille otsas lint on, suulakke lükata, et hullumaja :( ma ei saa siiamaani aru, kas see oli šokk või hirm, aga kellelegi ta sellest ei rääkinud. pages riietusruumi, pani üleriided selga ja siis tuli minu juurde selle jutuga, et suust on katki. sel hetkel siis alles pisarad purskusid. ma esiti ei saanud midagi aru, aga kui ma seda ilmatumapikka LÕHE mööda suulage jooksmas nägin, oleksin peaaegu et minestanud. ikka oma 4-5 cm triip. õnneks sügavust polnud, verd ei jooksnud, oli näha, et too pulk oli vedanud sellise vao ja tagapool, pehme suulae osas, oli siis selline sügavam lõige, kuhu too pulk siis tõenäoliselt pidama jäi. see ka õnneks väga ei veritsenud, aga kole oli küll :´( 
kuna ta ise oli suht rahulik (peale esialgset nuttu), siis lasin tal külma vett suus hoida ja kimasime koju. seal sain talle šoki ja valu vastu HP terad sisse anda. Herr Abikaasa arvas aga kohe, et EMO-sse tuleb minna. ma olin suht kindel, et sellist asja ei õmmelda, sest:
1. see on lapse puhul jummala keeruline ja 
2. see pole nii sügav
käisime siiski ära. arst vaatas nii meetri kauguselt korra suhu ja ütles, et sjiin polje mjidagi jõmmelda, võijp kojju mjinna. vähemalt ei õiendanud keegi, et miks me tulime. õed olid väga sõbralikud ja viskasid lapsega nalja, et hea, et nina peal see pole, vaid all.
kuna ma olin lapsele enne juba rääkinud, et õmblemiseks nagunii ei lähe, siis rahunes ta pärast arstilkäiku kiiresti, tegi veel mõned koolitükid ja uinus silmapilkselt.
mis te arvate, kas ma magasin öösel? noup! käisin kontrollimas, et ega suu ära pole paistetanud ja et kas ikka hingab. siis pabistasin, et äkki mingi hetk ärkab hullu valuga, lugesin oma konspekte ja mõtlesin valuvaigisti kombosid teradest välja. õnneks oli lapse öö rahulik ja hommikul oli ta suht reibas. 
söömine on keerukas, järk-järgult juba iga toidukorraga õnneks parem. vanaema sõnul olla isegi pannkooki söönud :) 
hommikul tahtis kooli minna, ma ei hakanud keelama ka, igaks juhuks mainisin, et kui on paha, helista, viin su koju. enne söögivahetundi siis tuligi nutune kõne, et paha ja koju vaja. ega`s midagi, koju ta sai, külm riisipudru kõhtu ja elu kena. ju ta seda sooja koolisööki pelgama hakkas. nii et poolik puudutud koolipäev on nüüd preili Karital kirjas ja arvatavasti ka tempel mällu igaveseks, et asju EI TOPITA SUHU!!!
te ei kujuta ette, kui mitutuhat või -miljonit korda (reaalselt, noh!) olen ma õiendanud, et asju ei topita suhu. ühe lapse puhul nagu hakkab natuke mõikama, teise puhul, nagu näha, ei ole siiani sõnum kohale jõudnud. ikka hirmus lugu, et see nii hullu omakogemusega selgeks pidi saama :(

reede, 18. november 2016

Augud sees!

meie majas on juba pikemat aega kuulda olnud õndsat ohkamist kõrvarõngaste teemal. alguses oli see jutt hüpoteetiline a la kui me suuremaks saame, siis teeme endale kõrvaaugud või et kui ma enam ei karda, siis teen endale augud. viimastel kuudel oli aga kuulda üha sagedamini ühe neiu suust küsimusi stiilis, et emme, kui ma augud teen, siis kas ma võin sinu kõrvarõngaid kandma hakata. no miks ei või, vastasin ma alati. ja aukude tegemisest rääkisin ausalt, et ehmatab ja valus on natuke ja need paranevad ikka hea mitu aega. see jahutas nende entusiasmi ikka maha. ei, ma ei hirmutanud. meie peres on lihtsalt kombeks kõik asjad ausalt ära rääkida, mitte mingit käojaani ajada.
enda viie kõrvaaugu kohta võin ma öelda niipalju, et 4 neist on mu enda tehtud. see viies oli kõige valusam, mis tehti nn. salongis. siiamaani mäletan seda valu - uhh!! miks ma seda ise ei teinud? noooh, millegipärast oli punkmuusika sõbrast mulle tol hetkel olulisem omada mitut auku ühes kõrvas :D mu ema oli aga väga teist meelt ja nii ta mu kuhugi salongi vedaski. need mis ise tegin, polnud sugugi hullud ja kõige normaalsem oli auku teha ülesse, krõmpsu ossa :P
aga tagasi tänasesse päeva: ükspäev muutus see kõrvaaukude saamine Karita jaoks nagu eluküsimuseks. leppisime siis kokku, et sügisesel koolivaheajal teeme. kõik olid rahul. siis tuli aga suht äkitselt see reis ja asi lükkus edasi, sest värskete aukudega sooja kliimasse ja basseinivette - pigem ei. no ja tagasi tulles oli teema kohe jälle üleval. hakkasin siis kohta otsima. ei ole see Pärnu suuruses linnakeses sugugi nii lihtne, sest ega ma mingit tavalist augumasinat ei otsinud :D kui teemat uurisin, siis jõudsin järeldusele, et lapsele on ikkagi kõige parem, kui tegemist on meditsiinilisest plastikust kõrvarõngastega, mida tehakse spetsiaalse steriilse püstoliga, mitte metalliga. õnneks 1 tegija Pärnus siiski on (mina vähemalt rohkem ei leidnud) - Wax&Beauty kosmeetikakabinet ja nii me aja Ruthi juurde broneerisime. 
vahepeal juhtus veel selline lugu, et helistati ja teatati, et lastel algavad ujumiskursused. see ajas asjad jälle natuke segamini, sest noh basseinivesi + värsked augud, mitte ei passi kokku. nii saigi kosmeetikult palutud, et kui vähegi mingi aeg tal vabaneb, siis paluks varem asi ära teha, et jääks nädal-paar paranemiseks. 
ühel reedesel lõunal heliseski telefon, kus teatati, et kohe võiks tulla augustamisele. lapsed olid just koolipäeva lõpetamas ja nii me sinnapoole tormasime. 
tee peal tuli välja, et Karina ikka ei julge ja ta andis sellest väga häälekalt pisaraid laiali nühkides teada. oh mu vaene väike ;( keegi ei olnud kunagi talle rääkinud, et ta peab. aga tema polnud mulle kordagi rääkinud, et ta hästi ei julge. kuna õde ees muudkui keksis ja rõõmustas, siis ta ei tihanud rääkida, et kardab. kiitsin teda, et oma arvamust avaldas ja nö vooluga kaasa ei läinud. rahustasin ta maha ja ta vaatas pealt, kuidas õele need augud 1-2-3 ära tehti ilma igasuguse hirmu või valugrimassita. Karina sai see-eest tuleviku tarbeks valida välja endale meelepärased kõrvarõngad.
Karita oli seitsmendas taevas! valis endale kenad swarovski kristallidega helelillad lilleksed ja ootas väga elevil olekuga, kui kõrvu ette valimistati. aukude tegemine talle vist tõepoolest suurt valu ei teinud, sest salongist väljudes keksis ta üles-alla ja kilkas üle Rüütli tänava, et YESSSS, MUL ON LÕPUKS OMETI KÕRVAAUGUD!!!!!
paranemine on olnud kiire ja valutu. mõned päevad rääkis, et kõrv annab tunda, aga ei mingit virinat või probleeme magamisega. need rõngad on disainitud selliselt, et kõrva taga on lame kinnitus, mis külili magades ei häiri. väga nutikalt välja mõeldud. alguses olid kõrvad paar päevad tiba nagu paistes, aga see kadus kiiresti. olen ta kõrvu 2 x päevas spets vedelikuga puhastanud ja kõik on kena. 
nüüd võime tõesti rääkima hakata, et ta võib minu kõrvarõngaid laenata. vat kui nupukas minust oma noorepõlve väikeseid hõberõngaid alles hoida ;)
Karinast rääkides - mina arvan, et ega ta enam kaua ei suuda seda ilu, mis õe kõrvadelt vastu vaatab, rahuliku südamega seedida ja tuleb hirm alla neelata, suukene lahti teha ja mul lasta ka ikkagi see augustamise aeg kokku leppida ;) mina seda teemat senikaua ei puutu, aga arvata võib, et õigepea kuuleme sellest niisamagi!




esmaspäev, 14. november 2016

uus tõld

jehhhuuuuu ja 8 klaasi vahuveini - meil on nüüd uus auto!!! on Bella nimeks tal ;) (lugeda armsalt, naiselikult. tuletatud tähekombinatsioonist BLL)
ütleme nii, et otsingud, mis algasid põhimõtteliselt 10 a tagasi, jõudsin eelmisel nädalal lõpule. ja-jah, lugesite õigesti! või noh, umbes niikaua aega tagasi vaatasime esimest korda uusi autosid. siis ikka lõime araks mingil põhjusel (oh meid lolle, sest siis ju polnud lapsi, kohustusi, raha niisama käes!). ju siis polnud õige aeg. 
tihedamad otsingud algasid uuesti umbes aasta tagasi. mõtlesime välja hulga kriteeriumeid, mida autolt soovime. peamine siis automaatkast. salongist-salongi käies selgus aga, et kõigi nende kriteeriumite täitmine tähendaks meie jaoks täiendavat 3000-eurost kulutust, mida me sugugi välja käia ei soovinud. seega, asi jäi soiku ja praadisime oma soove edasi...
mark oli tegelikult algusest peale kindel, aga pidin ikka paati veel kõigutama ja teisi salonge külastama. valisime lõpuks ikka sellesama esialgse lemmiku välja, olime juba käsi löömas, aga millegipärast kammisin veel auto24-s ringi, et vaadata, milliseid samalaadseid autosid sama raha eest pakutakse. no ja leidsin!

nüüd on meil üks imetore Škoda YETI!! Bellakene, oleme sõbrad ja sõidame ilusti koos palju-palju aastaid!! Bella on selline natuke linnamaastur. temaga on imemõnus sõita, eriti hea on pikematel teedel kruiisida. põhimõtteliselt sõidab ise, sest noh, automaat+püsikas :) minu jaoks on parkimisandurid ja puha ;)

lõpmata rõõmus Evelin :)

P.S. meil on nüüd majapidamises 3 neljarattalist - Mummuke, Maali ja Bella. Herr Abikaasal ikka veab - ainult naistekari ;) 
see Maali on mingi hiidvana ront, mille ta suvel ostis, et vahepeal, kui me oma uut tõlda otsime, millegagi tolmusele tööplatsile liikuda. Maali on üks igavesti tore mutt tegelt - töötab, ei hädalda ja sebib suhteliselt sujuvalt. ainult et vastavalt vanusele esinevad mõningad murekohad, mis järk-järgult välja löövad - ta ei kergita saba (pagassiluuk loobus koostööst ja seal sees on stuff, mis vist sinna jääbki...), ei näita enam kiirust (spidoka tross lõpetas oma maise tee) ega ava väljast juhiust :D kui see isend meile saabus, siis ma kohe uurisin, et kui ta lagunema hakkab, siis kas tuleb ropp sõim a la Maali, vana lehm! :S aga pigem vist ei tulnud.
nii naerma ajab, kui ma seda siin kirjutan :D ega siis muud polnudki, kui Herr Abikaasa oma lakutud soenguga galantselt jalutas läpakakott (loe: ridikül) näpus autoni, avas kõrvalukse, asetas koti istmele, seejärel ronis läbi auto juhiukse lingini, avas selle ja ilma ülearuste emotsioonideta liikus sujuvalt väljastpoolt juhiukseni, mis juba imeväel avatud oli. pani telefonis google mapsi tööle, mis näitab ka sõidukiirust ja asus teele :D :p nüüd on see õnneks möödanik! mitte et Herr Abikaasa Maalist loobuda tahaks :/
saate aru jah, ma kirjutasin Maalist praegu pikema jutu, kui Bellast...

neljapäev, 10. november 2016

09/11/2016

09.11. on tõesti üks hull kuupäevade kombinatsioon. 11.09. juhtus USA-s katastroof, eile 09.11. jääb minu meelest üsna samale pulgale, sest see näitab, kui vähe inimesed mõtlevad oma isiklikust elust kaugemale. jah, seal ei olnud häid valikuid, aga siiski, valida USA presidendiks rassistlik seksistist kloun, no ma ei tea... USA ju nii multi-kulti riik, see ei peaks võimalik olema. teisalt räägib mu seal elav sugulane, et on hea vahelduseks puhata Obama ja Clintoni-sugustest. võibolla tõesti, aga kui mõelda, millal USA on pidanud sõdu, mis kogu maailma rängalt mõjutanud on, siis need kõik on alguse saanud vabariiklaste valitsusajal - jube! nemad katsetavad oma relvastust ja armeed kuskil mujal mandril välksõja käigus, meie Euroopas peame aga hiljem selle tagajärgi likvideerima. õudne!
Eestis on samasugune pudru ja kapsad. totaalne teadmatus, mis saama hakkab. ütleme nii, et järgmistel valimistel ei ole mul tõesõna enam kedagi valida, sest kui IRL läheb valitsusse keskiga, siis on midagi väga-väga valesti. oma põhiväärtused hüljatakse raha ja võimu nimel. jube! kui laiemalt vaadata, siis mis on muutunud? keski eest on kadunud üks hulluks läinud vanamees ja kohe on teiste jaoks kõik ilus-kena. hakkame sõpradeks! no mismõttes, küsin ma!?! andke andeks, aga kõik need Jürid ja Kadrid on olnud selle supi sees aegade algusest koos savipätsiga, nad teavad suurepäraselt, kuidas seal kõik on olnud ja mida tehtud/lubatud venelastele/rahameestele. nad lubavad seda praegu samamoodi edasi ja hakkavad selle nimel tööd tegema, et omi lubadusi täita. ja siis on seal kõrval need väikesed koalitsioonipartnerid, keda lollitatakse. täpselt samamoodi, nagu reform praegu seda tegi. vähemalt oli maailmavaateline suund paremale. 
muide, ma millegipärast arvan, et keks ja reform teevad selle liidu hoopis omavahel ära :P nad on ju tegelikult suured sõbrad, nii et see pole üldse võimatu, kui Sisserändaja Poeg Roosast Erakonnast väga ülbeks kätte ära läheb.
ühesõnaga, sõbrad, meid on ootamas hullud ajad. suur naaber Venemaa saab varsti oma sõjaväereformiga valmis (2020.a.), Trump on nende suur sõber. paneme 1+1 kokku ja vastus on see, mida meite mail juba varem kahjuks mitmeid kordi nähtud on :( targem on soolad-makaronid-veed valmis varuda ja omale ahjukütte ja oma kaevuga majake metsa sisse soetada.


kolmapäev, 2. november 2016

mu kassil oli õigus

ta sõi end sel sügisel konkreetselt paksuks. jah, meie kass, kes on 3-aastane ja selle aja jooksul olnud pidevalt selline niru kärbeskaallane... aga kuskil oktoobri alguses hakkas ta vitsutama - näugus iga hommik külmkapi ukse juures, et tal on kohe süüa vaja, muidu on jokk. sai oma portsu kätte, rahu oli maa peal heal juhul pooleks tunniks, siis küsis jälle. kui me päevasel ajal kodus juhtusime olema, siis nõudis ka non-stop midagi hamba alla, kui keegi köögis liikus. krõbinakauss tühjenes, nagu oleks tolmuimejaga seal käidud, pehmet toitu kulus sellistes kogustes, et mu rahakotis ulub tuul; kui ta tunneb hakkliha vms. värske lõhna, on ta koheselt köögipukil kräunumas ja enne ei jäta, kui pool saagist on tema. 
esiti tundus selline käitumine maru veider. miks ta järsku niiviisi teeb? ta pole ju kunagi suurem asi sööja olnud. mul on enne ka kasse olnud, vat mõnel alles oli isukest, Mirril aga mitte. nüüd on justkui ära vahetatud. siis sain tasapisi aru, et mida külmemaks ilm muutus, seda tihedamini ta süüa nurus. ja näete, ongi käes - täna on 2. november ja talv on käes. kui ilmateateid uurida, siis niipea see enam ei taandu :( loomad ikka tunnetavad ette.
muuseas, nii äge on paitada kassi, kes on mõnus pehme, mitte kondine :) ja ülilahe on näha, kuidas tüüp üritab ennast pesta, ütleme küljelt, aga ei ulatu :D ise vahib mind totra näoga, et kuidas see nüüd nii on läinud. mis mul öelda on - liiga head hambad :P

esmaspäev, 24. oktoober 2016

Miks mulle meeldivad paketireisid

Jah, mulle meeldivad paketireisid. Võibolla pole see trendikas ega üleliia keskkonnasõbralik, aga vot mulle meeldivad! Mul on nii palju põhjusi siia ritta seada miks ;)
Limak Atlantis siseõue imeline vaikelu

  • Mugav
  • Kiire 
  • Soe
  • Maitsev
  • Päike
  • Soe läbipaistev meri
  • Rahulik
  • Turvalisem
  • Ma ei pea nädala aega mõtlema, mida jälle süüa teha 
  • Lastele on 100 liutoru ja lõbustusi - igasugu isetegemised, näomaalingu, tantsutunnid, vibud-nooled, lastediskod
  • Kas ma juba mainisin 36 jäätist päevas? ;)
  • Ja lõputul kogusel kooke :)
  • Vahemeremaade toidud - oliivid mu arm!
  • Oliivid on siin õiged - õlised, mitte vees... Juustu ja rohelise salatiga super! 
  • Vein igal kujul (imelikul kombel maitseb siin valge vein hea, kuigi ma ju suur punase sõber) 
  • Meelelahutusprogramm kohaliku kultuuri näidetega
  • Ümberkaudsed Kreeka-Rooma endisaegse kultuuri jäänused
  • Toredad kohalikud
  • Põnevad turud
Ma võin lõputult jätkata :)

Miinuseid?
Imelikud olete või? 
No ok, ainuke mure on see, et kas Accuweather ennustab õigesti kella 14-15 vähest pilvisust või mitte, enamasti mitte :)
No ja et kas on sobiv koht päevitamiseks või äkki on lained tiba kõrged.

teisipäev, 11. oktoober 2016

3in1 sünnipäev

ei juhtu just iga aasta, et kolmekuuste vahedega sündinud inimesed koos sünnipäeva pidada saavad. seekord aga just nii oli, sest noh - elu! eks me proovisime varem ka, aga ikka jäi kellegi laps palavikku vms. ütleme nii, et lõpp hea, kõik hea, sest eelmisel pühapäeval kokku pandud sünnipäev oli tegelikult väga mõnus! sai rahulikult juttu ajada, vajadusel beebindada ja end mugavalt tunda.
kuidagi on kohe nii juhtunud, et minu juures on hea kokku saada. ma millegipärast arvan, et varsti see dünaamika muutub, kui L&K maja valmis saab ;) aga seniks meie pool.
kuna me kõik armastame hästi (ja liiga palju) süüa, siis mõtlesime menüüle ikka kohe mitu päeva ette ;) otsustasime siis Aasia köögi kasuks. ei, me ei teinud seekord sushit :D mina panin hoopis jasmiiniriisi keema ja tegin juurde Tom Yum suppi. seda polnud ma varem teinud, ikka Toh Kha´d. jesver, kui hea see on! kasutasin valmispastat, sest noh, hea mugav ja meie kui võhikute jaoks originaalile piisavalt lähedane! ega meie ju tea, kuidas see roog Tais või Singapuris maitseb, eksole :P igatahes supp+kirsikana+mingi hea sigaliha+kook oli selline kombo, et mul oli pärast päriselt vist toidu-kooma... 
ikkagi, väga tore oli!!

kui sellele veel lisada, et reedel käisin ma ühe teise sõbrantsi sünnipäeval Eesti Parimas Restoranis Piparmünt ning laupäeval teatris, siis võib nädalavahetuse vägagi kordaläinuks lugeda.

esmaspäev, 10. oktoober 2016

päris oma pidu

ükskord suvel, nii umbes augusti alguses tulid lapsed jutuga, et nendel vaja pidu teha, pidžaamapidu või nii. ma vaatasin neid suurte-suurte silmadega ja küsisin, et inimesed, mismoodi te seda täpsemalt praegu ette kujutate? küsimus oli siiras ja kantud kontekstist, sest meil oli siis remont täies hoos ja igas võimaliks (ja võimatus) nurgas oli mingi kott mingite asjadega + elutoas 4 diivanit, mille vahel me isegi hästi laveeritud ei saanud, külalistest rääkimata...
veeretasime siis seda mõtet nii- ja naapidi, kuniks jõudsime kompromissini, et pidu tuleb, aga tiba hiljem. peamine argument, miks pidu vaja oli, oli igatsus mõndade lasteaiakaaslaste järele. loomulik ka, sest kui sa oled harjunud kellegagi iga päev aastast-aastasse koos olema, siis on veider, kui ühtäkki enam ei trehvagi. leppisime siis kokku, et teeme peo septembris, kui saab kutsuda ka mõned uued koolisõbrad. mõeldud-tehtud!
niisiis, said kokku 12 sõpra, trall ja möll kestis ikka mitu head tundi. mina jõudsin järeldusele, et nii palju tüdrukuid korraga on ikka raske ära hallata - inimesed on ju ikka nii erinevad ja temperament on mõnel oi-oi kui vägev. kõik läks tegelikult hästi: tegime liikumismänge ja võistlusi, vahepeal oli õuetiir batuudi, jänesepaitamise ja vahukommidega ning siis jällegi disko ikka päris pimedas toas vilkuvate tulede ja Getter Jaani-Koit Toome lauludega :D kella kümne paiku oli rahu majas ja sai ööbijad madratsitele paigutada. ega me kõiki ööbima ei jätnud, ikka paar kallimat lasteaiakaaslast. emad veel muretsesid, et kuidas ja äkki tuleb nukrameelsus vms., aga ei, kella 23-ks olid kõik kustunud ja võisime peoõhtu kordaläinuks lugeda :)
ma ei tea, kas kirjutada, et kordame, aga küllap vist ;) ehk tiba väiksema ja tuttavama seltskonnaga :P

reede, 30. september 2016

moepolitsei

ma olen ammu tahtnud kirjutada ühe loo moepolitseinikuna. ise olen muidugi hull moeguru ;) jälgida ikka võib, eks! mul on mõned asjad, millest ma aru ei saa, palun selgitage rumalale:
Pildiotsingu burberry sall tulemus
pilt netiavarustest
www.burberry.com
*Burberry ruudulised sallid ja nende edasitöötlused. mis värk nendega on, et kõik, kes vähegi kuskil reisil käivad, toovad endale selle hirmsa beežiruudulise mustriga salli/koti/kleidi koju? ma saan aru, et mainekas firma ja tõenäoliselt on kuulsused sellele hullusele aluse pannud, aga mis selles ilusat on? või näitab see staatust? mis staatuse sümbol on Türgi/Egiptuse turult ostetud võlts-Burberry?? või kui see ka on originaal, siis palun, kui sul on nii palju raha, et endale sadade €-de eest osta sall, siis minu mõistus ütleb seda, et see võiks olla võimalikult unikaalne, milles iga teine sulle vastu ei jaluta. hea mainega moeloojatel on uusi ja väga ilusaid tooteid, näiteks Burberryst valiks ma midagi sellist:
sama jutt Korsi kottide, Ti Sento kõrvarõngaste jms. moevidinate kohta. kui ühel on, siis peab kõigil olema. super-turundus või ma ei tea mis. 
*kunstripsmed. ok, ma saan aru, et naised ikka tahavad end tuunida. kunstküüned ja -juuksed ja -ripsmed. ok, võib, aga nagu mulle ei sobi meetrised võltsküüned või juuksepikendused, mis on robustselt kinni lastud oma 5-6 cm juuste külge ilma mingi kriitikameeleta (ja loomulikult on need karjuv-blondid), nii ei saa ma ka aru nendest ripsmepikendustest, mis on ülipikad ja ülikohevad. vahel on tunne, et daamike ei jõua silmi hästi lahtigi hoida nende all :D 
Pildiotsingu naaritsaripsmed tulemus
esteetika.eu
ma väga ei ole kursis ka, aga kas on mingi trend või soovitus, et kui endale need ripsmepikendused panna lased, siis silmi enam ripsmetuššiga värviga ei tohi? kaugelt vaadates on nad kõik nagu lehvikud või käsiharjad ülalaugudele kleepinud ja silma altpoolt alasti jätnud. kes natuke lainerijoont või lauvärvi juurde kasutavad, neil on see tulemus hoopis ühtlasen ja ilusam. ja kui juba need endale külge kleepida lasta, siis peaks neid ikka hooldama ka. mitte harva ei näe kuskil kassasabas tibi, kes on värvimata ja ripsmed jummala sassis. kas ta enne kodust välja tulekut peegli ees vaatas, et nii seksikalt segamini on ripsmed? aru ma ei või... ja kui siin juba ilkumiseks läks, siis mu meelest eakatele daamidele see asi lihtsalt ei passi või kui, siis hästi tagasihoidlikud, mitte XL variant. mul üks selline tuttav on, vahel bling-bling kivikesed ka veel küljes, no ei ole ilus :/
siis hakkavad need võltskarvad veel ükshaaval välja kukkuma - algul lähevad sassi, siis vajuvad alla ja lõpuks on auklikud ripsmed - jube! muuseas, ma ei ilgu seepärast, et kade meel vms. mul endal on superilusad ripsmed, ausaltöeldes on need mu näo parim osa ;)
*ülepõlvesaapad. miks need jälle in on? kust see tuli? miks normaalne naine tahab hooker välja näha? 
*oranž solaariumi päevitus - kust see tuli, et päevitus peab oranž olema? mulle ka meeldib suve poole päikest saada (noorena käisid sollis ka, aga siis pruunistumas, mitte oranžistumas), aga ma pole näinud kedagi, kes loomuliku päevitamise teel oranžikaks läheb, ikka pruunikaks. miks siis solaariumist on ok teist tooni päevitust saada? ma praegu mõtlen, et kui on mingi seltskond tibisid, siis on vist mingid asjad norm. ja kui kõik on su ümber oranžid, naaritsasilme või litsisaabastes, siis on vist tõesti veider normaalne olla...
*lõpetuseks üks meeste asi või üldiselt - ruudulised flanellsärgid. andke andeks, aga need on lihtsalt kohutavad!! jah, tundub, et need on seljas mugavad ja head ja stiilsed (not), aga ma ei või neid lihtsalt kannatada. kaoboidel, palun, laiaäärne kaabu ja teksad ja kauboisaapad juurde, siis on ok, aga miks kõik kannavad neid ruudulisi särke, uhh! naistel kaotab see ära igasuguse naiselikkuse ja meeste puhul tundub, nagu oleks just laudast sõnnikut viskamast tulnud...
et tiba positiivsemates toonides lõpetada, siis mulle meeldivad ikka ka mõned moevidinad - Desiguali stuff, Ti Sento kõrvarõngad (mulle meeldivad põhimõtteliselt kõik kõrvarõngad, see mu nõrkus), hall värv riietuses ja sisekujunduses (ei tea, kas on juba so yesterday!?), paketireisid (no nii hea on end lõdvaks lasta, head ilma ja toitu nautida ilma ühegi kohustuse või plaanita)  ;)


kolmapäev, 28. september 2016

segased lood

hmm, ma pole varem lapsi kooli saatnud ja enda kooliaeg pole enam detailselt meeles, aga mul on mõned veidrad tähelepanekud. kes teavad asjast rohkem/on teemas sees, võiksid kommenteerida ka!
nimelt arvasin ma kooli alguses, et probleeme võib tulla sellega, et midagi ununeb kuhugi maha või lapsed eksivad aja/kohaga vms. midagi sellist pole (veel) juhtunud. küll aga on eksinud oma tegemistega kooli personal ja seda rohkem kui ühel korral :( mõned näited:
*helistan ja küsin huvialajuhilt, mis ringe 1. klassi õpilastele pakutakse (sest klassijuhataja ei teadnud üldse midagi rääkida). teiselpool on hetkeks nagu mõttepaus ja siis tuleb vastus, mis mind ikka sügavalt hämmastas - nimelt ei ole 1. klassi õpilastele peale 1 x nädalas toimuva mudilaskoori midagi ette nähtud, sest nad alles harjuvad kooliga ja ei saa ringides käimisega hakkama... no ja rahvatants on ka, aga seda ainult kahele 1. klassile neljast, sest teised klassijuhatajad ei tegele sellega. veider... minu lastel ei ole tantsuklass, on õpikallakuga (vist). olgem ausad, see rahvatants mind üldse ei morjenda ka, lastel teised huvid. uurisin siis veel ansambli/solisti, kunstiringi ja male kohta. ikka kõige jaoks liiga väikesed...
kirjutan natuke tausta lahti: minu võsukesed käivad linna suurimas põhikoolis, kus õpib mingi 900 last. Arno-arvutiprogramm määras nad sinna, mina pole valinud, eksole. selle mammuti eesmärk, nagu mina olen aru saanud, on see, et palju õpilasi ühes kohas võimaldab luua rohkem lisaväärtust just ringide, tegevuste ja võimaluste osas. ja kui juba lapsed koos on, siis poleks vaja igaühel üle linna otsida huvitegevusi/trenne, sest koolis on kõik kenasti kättesaadav. aga kahjuks ei ole see üldse nii.
mõni rahumeelne lapsevanem oleks selle asja nii jätnudki, aga mina ei saanud. sees nagu kihvatas, et pean ikka edasi uurima, kas tõesti nii niru see värk ongi.
võtsin otsekontakti kunsti- ja muusikaõpetajatega, selgus, et on kustiring ja koorilaulud. panin lapsed kirja :) ja siis läks lahti:
*koorilaulu tegev muusikaõpetaja (imehea spetsialist ja soe inimene) andis teada, et laulupeole nad minna siiski ei saa, sest kooli poolt tuli selline korraldus... olevat teine koor, kes läheb, sinna aga 1.klassi lapsi ei võeta. küll ma olin kurb, lastest rääkimata, sest laulupidu on midagi sellist, millest alati osa tahaks saada just lauljana. ma saan aru, et kooli sees on õpetajatevaheline konkurents, aga kas seda ei saaks enne ära lahendada ja paika panna, kui proovide ajad välja kuulutatakse? nüüd ma ei teagi, kas see koor jääb püsima, kas lapsed saavad edasi laulmas käia või peavad nad teise õpetaja koori minema, kes ütles mulle otse, et tema peab oma tervise ja vanuse peale mõtlema, mille tõttu väikesi laulupeole kaasa ei võta... no nii kurb on sellist juttu kuulda, kas pole!? ma oleks olnud igati valmis Tallinna kaasa minema, seal madratsite peal magama ja lapsi karjatama, aga ei, lihtsam on lihtsalt ei öelda. :´(
*kunstiring - kontakt õpetajaga oli meeldiv, lubas väikese kunstihuvilise ringi võtta. oi me olime Karinaga rõõmsad :) läksime siis kohale, sest mu 1. klassi õpilane ei orienteeru veel selles suures koolimajas ja ma otsustasin esimesel korral teda turvama minna (koorilaulu 1. korral käisin ka kaasas). nagu tuli välja, oli see õige otsus, sest ruum asus teises tiivas 3. korrusel taga lõpus, kus laps polnud kunagi enne käinud. uks oli lukus, õpetajat polnud. uurisime maad, keegi ei teadnud midagi. siis suundusime alla kantseleisse, seal ei teatud ka midagi. huviringide kohta vist seal majas mingit tabelit polegi (kellel mis ajal mingi ring on). ma mitu korda veel küsisin, et kuidas kirjas on, millal see ring siis toimuma peaks. ei tea. õpetaja telefoni keegi ei teadnud. lonkisime siis koju. pärast õpetaja kirjutas, et järgmine nädal. miks seekord ei toimunud, infot ei tulnudki. aga hea, et ikka algab, ma juba kartsin, et jälle nii väikest ei tohi võtta...
*male - ikka vist liiga väikesed (Karita oli huviline). pole hetkel rohkem uurinud ka. kooli kodulehel selle kohta info puudub.
üldiselt hakkavad ringid/trennid alates 2.-3. klassist. mu meelest ei ole see parim plaan, sest kui 1. klassis on laps endale huvialad leidnud, siis tõenäoliselt jätkab ta nendega ka järgmistel aastatel ja väga raske on siis kooli poolt pakutavaid asju juurde võtta. siit tulebki siis see jutt, et lapsed pole ju ringidest huvitatud ja neid polegi vaja. 
küll aga tuleb pakkumisi kooliväliseks (tasuliseks) huvitegevuseks. no et kehalise tundi tuleb keegi treener kuskilt spordihoonest ja pistab pihku sedeli, mis kutsub korvpalli, jalkasse või tennisesse vms. lastele soovitatakse ikka väga tulla ja proovida. või siis kutsuti samamoodi loodusmajja, sinna meie omad ka läksid. samas on väga veider, et niimoodi promo tehakse. tänapäeva maailmas, kus kõik meediakanalid on kättesaadavad, tuleks ikka enne lapsevanematega rääkida, siis igaüks ise vaatab, kas saab endale seda lubada, kas lapse graafikus on veel vaba aega või on tal üldse eeldusi-huvi. muidu ärgitatakse lapsed üles ja pärast on pettumus suur, kui ema-isa "ei luba".
eks kool ongi suur ja keeruline organisatsioon. mida suurem, seda keerulisem juhtuda. pedagoogid on kõik suht tugevad isiksused ka ja kui nad põrkuvad, siis sest reeglina head asja ei tule... (oma kooliajast mäletan ja tundub et praegu samamoodi). seetõttu oleks ikka väike kool oluliselt parem variant, sest ega saa kaua kollektiivis töötada inimene, kes sinna üldse ei sobi. on ikka rohkem ühtne meeskond, kes koos seda vankrit veavad. 
mina praegu oskan öelda lapsevanema seisukohalt ainult seda, et sooviks rohkem selgust ja infot. nii oleks vast kõigil parem. lastele on ikka jube paha selgitada, et see või too asi, mis on kokku lepitud ja lubatud, ära jääb. loodan, et kõik loksub paika, aga tahaks, et see juhtub enne, kui sinna lapsed kaasatakse. väikesel inimesel on niigi kõik uus ja keeruline. kui kohe alguses tuleb tunne, et täiskasvanuid ei saa koolis usaldada, siis see jääbki ja see pole hea.  

esmaspäev, 26. september 2016

kadunud

mida teha, kui hirmus heegeldamise tuhin on peal, aga oled remondi käigus ära pannud kõik heegelnõelad?? kusjuures väga ilusti ära pannud, suuruse järjekorras ja puha, ainult ei mäleta, kuhu... nuuks! kuidagi piinlik on minna käsitööpoodi ma-ei-tea-mitmendat uut nõela ostma...

reede, 16. september 2016

nutifon

nagu ma ütlesin, tuleb K-de nutitelefonidest eraldi postitus. siin see on!
kuskil eelmise aasta talvel hakkasin järjest tihedamalt kuulma juttu, et nemad tahaks ka endale telefoni, nutitelefoni. ma seda juttu eriti ei kuulanud. küll aga sai seoses trenni minemisega antud neile käiku nupufonid. no et saaks helistada, kui bussile ei jõudnud või mingi muu jama. eriti bussiga muidugi ei käidud, aga uhke oldi küll, et vanaema helistab või saab naabriplikale kõllata.
kevadel tuli nuti-jutt uuesti. me siis pareerisime seda küsimustega a la mida sa sellega teed, kas oskad, kuidas kasutad jne. ega vastata suurt ei osatud. peamine küsimise põhjus oli see, et ümberkaudsetel külalastel enamuses tekkisid need vidinad. rääkisime lastele, et enne on vajalik lugema ja arvutama õppida, siis teate ka, mida seal nutitelefonis teha, kuhu vajutada. jäi kokkulepe, et kui lugemine ilusti käpas, siis nutitelefoni nad enne kooliminekut saavad. said ka!
nutika valimine on ka selline mitme teraga mõõk - tahaks nagu võimalikult ägedat, kui juba raha kulutama hakata, samas mõistus ütleb, et lapsele ei ole mõtet õunakest osta, eksole. eks ma siis uurisin neid odavama otsa telefone ja nende omadusi. lõpuks jõudsin järeldusele, et need Lotefonid on nii eelmine põlvkond, et pole ikka mõtet. lisaks on nende sees mängud, milledega on paljudel mingid lisatasude-jamad tekkinud. mina tehnikakauge inimesena kardan selliseid asju ja ei taha probleemidega jaurata. õnneks sõbrantsi mees on vägagi tehnikainimene ja tema soovitas mõnda uut hiinakat, millel on rohkem mälu (loe:kiirust) ja paremate näitajatega kaamerad ees ja taga (mõlemal välgud ka!) ning lippab üldse suht ilusti. ma siis viisin lapsed poodi ja valik sai neil ikka kiirelt tehtud :P
ah et mida nad seal telefonis teevad? alguses oli üks pidev mängude jutt, no mängiti nädalakese iga õhtu tunni jagu mingeid mänge, mille vanemliku järelevalve alla wifi´ga play-poest alla tõmbasime. siis sukelduti youtube´i maailma. no ja nüüd nad enam põhimõtteliselt ei mängi, vaid kuulavad mussi. õnneks on telefonidel kõrvaklapid ja mina seda tänapäeva ininat kuulama ei pea :) aga ok, tegelt suunan ma neid ikka erineva Eesti muusika juurde, et seda peavoolu kraami vähem oleks (mitte et mul see oluliselt õnnestuks...) mujal nad veel ei kola. vahel oleme näiteks vaadanud mingeid laulusõnu või uurinud mingit huvitavat kooliküsimust. ilmateadet vaatavad ka mõlemad usinasti. no ja äratus ja meeldetuletused (millal kuhugi liikuda) on ka väga aktiivselt kasutusel :)
enne telefonide soetamist andsid erinevad lapsevanemad meile nõu, et netti ei tasu nutitelefonidega lapsi üldse lasta ja parem on kõik internetiga seotud asjad kinni keerata. ei ole vaja ja ohtlik jne. eks neil on õigus. samas mina mõtlen (ja Herr Abikaasa arvab samamoodi), et kui juba sellised vidinad soetatud on, siis tuleb vaikselt harjutama hakata. jah, loomulikult, lapsed ei oska inglise keelt ja igasugu küsimuste peale on lihtne "yes" vajutada, aga selleks ju vanemlik selgitustöö ongi, et õpetada last eristama õiget valest. rääkisime ära erinevad ohud ja selgitasime, et kõiki ikoone pole mõtet läbi klõpsutada, sest need nagunii internetita ei avane ja on võõrkeelsed. meie siis otsustasime nii, et kodus wifi kaudu on juurdepääs internetile olemas, väljaspool kodu on telefon rääkimiseks ja sms-ide saatmiseks. nutipaketti pole, on kõnekaart, millel pole suuri summasid, mida teenussõnumiteks kulutada. kõik interneti pääsupunktid keelasime telefonides ära, siis vist ei saa telefon tasulisse netti minna (kuigi uuemad isendid pidi selle mingi aja tagant ise ära parandama...). 
kui lastel on ainult teatud kindel aeg telefoni kasutamiseks, siis vast neid probleeme nii massiliselt ei tule ka, kui järelevalve puudub, siis võib tõesti jamaks minna. meie majas on meelelahutuskanalid suht kinni enamus ajast, seega jääb vaid loota, et vaikselt uuritakse ja õpitakse ning tulevikus on nad juba mõistlikud ja oskuslikud telefonikasutajad.
lemmiktegevustest ka:
Karina - nukkude pildistamine ja ilusate rahulike laulude kuulamine
Karita - youtube´i videod ja selfitamine
meie majas on nüüd sellised isendid, ikka ilusate sädelevate roosade ümbristega, of course!! ;)
Gigabyte GSmart Classic LTE, Dual-SIM
GSmart Classic LTE
muuseas, kaitseklaas ja läbipaistev silikoonümbris oli telefonil juba kaasas. 2 a tagasi mu sony´l küll ei olnud. 

neljapäev, 15. september 2016

logistikalabürint

kas teil oli/on ka 1. klassi lastega tunne, et unustate nad kuhugi maha / õigeks ajaks kuhugi viimata / koolist peale võtmata?
mul on viimaste päevadega tekkinud selline paaniline hirm, et ma unustan ja siis seisavad mu kaks väikest koolijütsi kuskil nõutult. või noh, tegelikult ma tean, et ega nad nii nõutud pole ühti - krabavad oma uhked nutitelefonid välja (jah, me ostsime neile nutitelefonid, aga sellest eraldi postitus) ja helistavad mulle nõudlikult/segaduses. 
õnneks elame piisavalt väikeses linnas / selle ümbruses, et autoga on kõik teekonnad 5-10 min. 
miks see tunne mind valdab? aga sellepärast, et logistikat on omajagu. lasteaias oli kindel värk, et õhtul läheb teatud kellaks neile järgi, kulgeme kas koju ja sealt trenni või otse trenni, aga nüüd on võrrandisse ikka mitu uut tundmatut lisandunud ja ma pole veel kõigega harjunud. hea kui ma peast tean, mis kellani kool kestab mõned näited:
E
tunnid kella 12-ni
pikapäevarühm
laulukoor, mis lõpeb kell ...eeeee, vist kell 14
siis nad tulevad ise bussiga mulle töö juurde (jee, ei ole taksojuht, aga võibolla vara rõõmustan ja edaspidi nad nuruvad, et järgi tuleks)
kell 16 trenn, kuhu ma nad viin
kell 17:30 järgi, aga iga päev lepime eraldi Herr Abikaasaga kokku, kes trenni järgi läheb. raudselt ükskord unustame ja keegi ei lähegi...

T
tunnid 12-ni, ise liiguvad bussiga koju
ühel lapsel hakkab ÜLE teisipäeva olema kunstiring (jee ma tean iga kord, kas on või ei...), seega jääb ka pikapäevarühma.
teine laps tuleb siis bussiga koju kohe pärast tunde, ei jää pikka päeva, ja peab kell 15:10 kodust bussile minema, et trenni jõuda kella 15:30-ks. 
see kusntilemb vist tuleb mulle töö juurde ja liigub sealt trenni mingi bussiga (tegelt mul pole õrna ainugi, kuidas see olema hakkab ja kas üldse sel kellaajal siit mingit bussi trenni juurde liigub)
kell 17:30 trenni järgi keegi

K
tunnid 12-ni
pikapäevarühm 
loodusring (ma küll ei usu, et nad seal käima hakkavad, aga ühe kuu katsetavad, sest nad tahtsid). sealt tuleb ise 14:45 lahkuda, bussile kõmpida ja koju sõita. ainult et bussi ei lähe sellisel ajal koju. ma pole veel välja mõelnud, kuidas nad koju saavad :/

jne. 

trennid o n 3 x nädalas, kõigil erinev algus- või lõpuaeg...

ise tahaks ka trenni minna, aga ma tõesti ei tea praegu, kuhu ma selle võrrandisse veel asetan...



teisipäev, 13. september 2016

armsus pole enam in

minu lastele riiete ostmise ajad on vist möödas...
niisiis, tõin mina koju maailma ilusaimad kreemikal põhjal liblikatega kellukeselõikelised talvemantlid. imepehmed ja seest karvased, muidu sulgkerged ja imeilusad. tüdrukutele näitasin ükshaaval, enne pressisin neilt välja lubaduse olla nüüd mitu kuud kuku-nunnu-pai, sest ma tõin midagi niiiii ilusat, et ise ka ei usu :P
Karina vaatas, tõmbas selga, vaatas peeglist ja automaatselt käisid käes keskkohale, kust tõmmati mantel keha vastu kokku ja nenditi, et nii võiks hoopis olla. kui näitasin, et on ka taskud ja peabki alt laienev olema, sest kohev pidukleit ei mahu muidu ära, siis nagu hakkas matsu jagama, aga liibukas oleks tema meelest ilmselgelt parem valik olnud.
Karita vaatas, ei olnud isegi liiga elevil, takseeris kriitilise pilguga ja tahtis tagasi õppima minna. ma ikka soovitasin, et pangu selga. nagu mantli ümber sai, tegi kohe samasuguse vöökohalt kokkutõmbamise liigutuse, nagu õde enne (kuigi ta seda ei näinud...). õnneks pehme sisemus ja mõnus kapuuts võlusid ta siiski ära ja arvas, et võistlustele või teatrisse on sellega täitsa mõnus sõita.
seega ei usu, et ma kuku-nunnu-paikesi mitu kuud näha saan, sest mantlid olid ainult minu jaoks imelised. seega kavatsen ma sel talvel neid igal võimalusel ekspluateerida ja hunniku pilte teha, sest armas olemise periood hakkab K-del paraku läbi saama... 
edaspidi tuleb mul vist lihtsalt papp lastele kätte anda ja nad H&M-i sisse lükata teatega, et valige endale seda või toda ;) see pood on 8-10-aastaste seas mingi totaalne moemeka, mu arvates, ja kõik, mis sealt pärineb on nende meelest äge ja lahe. 

reede, 9. september 2016

Emotsioonid

Esimese nädala emotsioonid lastel küsimuse peale, et kuidas esimene koolinädal siis tundus:
Karita: Äge!
Karina: ei tea...
Mina: kuidas nii?
Karina: mu sees on nii palju tundeid, et ma ei oska midagi öelda.
Mina: mis tunded need siis on?
Karina: kool on lahe ja äge ja põnev ja tore! (suur naeratus)
Karita: mhm!! (ägeda noogutas saatel)
Mina: kas midagi rasket ka on?
Mõlemad: ei!!!!!

esimesed emotsioonid

esimene koolinädal saab K-del kohe-kohe läbi, panen kirja mõned muljed, et tulevikus hea lugeda oleks. päris trall hakkab muidugi järgmisel nädalal pihta, sest siiani olen ma lõunast töölt ära läinud neile taksojuhti mängima või siis koos bussiga käinud. 
Karita (õhates) pärast esimest koolitundidega päeva: "Mulle nii meeldib siin klassis, ma ei taha siit kunagi enam ära minna!"
Karina: "Koolis on ikka nii tore ja ma leidsin endale maailma parima sõbra!"
kooli on oodatud juba paar aastat, mu meelest. nüüd on see siis lõpuks käes. emotsioonid on taevas ja õnneks ükski märk ei näita, et koolirõõm peaks asenduma mingi muu tundega. mõlemad on leidnud endale sõbra, kellega koos siis liigutakse ja tegutsetakse. samas istuvad nad siiski ühes pingis ja see on minu meelest hetkel täitsa ok, sest esiteks - kui jääb midagi koju, siis saab vabalt jagada (sest nad on harjunud jagama) ja teiseks - üks uimerdis torgib teist tagant, kui mõni neist jälle unistama jääb :) näite toon ka -  ükspäev koduseid töid tehes vaatasin, et ühel lapsel terve pilt värvitud, teisel pole kriipsugi. uurisin siis elu ja too tuulepea vastas, et ta ei suutnud värvipliiatsite karbist sobivat tooni valida. saate aru jah? ta mingi 15 min., kui teised värvisid, valis pliiatsit ja jäigi valimata... kuna õele hullult meeldib joonistada, siis jäi tal müksamata, et mis sa unistad, aga muidu ikka pidid üksteist tagant utsitama :p
lapsed õpivad mammutkooli väikeses majas, s.t. et nad käivad suures majas ainult söömas ja muusikas. muidu on neil väike 2-klassiga hoone, kus lärmi ja sagimist oluliselt vähem. see mulle meeldib. samas see majade vahet jooksmine mere ääres tuulise/külma ilmaga ei meeldi. aga ega kõike head ka korraga saa. klassis on 24 last (vist).
tunde on 3-4-5 + pikapäevarühm. minu lapsed ppr-a ei jää eriti tihti, sest logistika kool-kodu-trenn ei tule muidu bussidega välja. me elame ju maal ja bussid ei sõida iga 5 min. järel. seega tuleb kohe pärast tunde koju tulla, et natuke end maha laadida. kui trenni pole, siis saavad ppr-a jääda. õnneks õpetaja on mõistev.
õpetajast: alguses jättis mulle hästi kurja tädi mulje, nüüd vaatan, et tegelikult suht mõistlik inimene. jälgib, kas ja kuidas lapsed jõuavad, sellele vastavalt valib tegevusi ja tunde. elukooli teeb ka. ma ei teagi, kas see on hea või halb, et ta need uimerdised maha jätab ja tragidega ees minema hakkab... minu ema süda muidugi ütleb, et peaks rohkem tagant utsitama, et ikka kõik koos minema saaks ja ei tekiks seda jopehõlmad lahti jooksmist.
huviringe kool eriti ei paku. selles suhtes on hea, et K-del on oma kindel võimlemistrenn. laulukoori saavad sellisesse, kes koolinoorte laulupeole ka läheb :)
kodused töö, muide, tehakse ära suure õhinaga (põhiainetes on ikka midagi lõpetada või üle lugeda, tähti-numbreid maalida), pean lausa neid tagasi hoidma, et ikka puhkaksid ka.
koolipäevad võtavad tüdrukud tegelikult päris võhmale... eks see hommikune hirmvarajane tõusmine paneb oma põntsu. miks küll kool ei võiks kell 9 alata, sellest ma aru ei saa. on nagu on, leevendame unepuudust järjest varasema ööunne minekuga. täna oli juba täitsa inimese tunne :)
eks edaspidi tulevad põnevamad sissekanded teemal unustamised-kaotamised-hilinemised, aga loodan, et praegu suudame kätt pulsil hoida ja kõik sujub.

neljapäev, 1. september 2016

Koolilapsed!!

Mai Kooli kelluke helises 1A klassile :):)
Toredat, huvitavat ja head kooliteed, mu kallid tütred!!



teisipäev, 30. august 2016

mõtteid lapsepõlvest

seoses oma laste lapsepõlve ühe staadiumi peatse lõppemisega tulvab minust iga päev üle mälestusi oma lapsepõlvest. jagan neid ka oma lastega, nad kuulavad meelsasti suure huviga (kuigi kuidagi ei suuda samastuda ja imestamist on omajagu). tegelikult ei olnud minu lapsepõlv minu laste omadest niivõrd erinev. jah, toona oleks hullarisse viidud igaüks, kes öelnuks, et unustasin telefoni koju, aga üldjoontes oleme Herr Abikaasaga võimaldanud lastele päris lapsepõlve, mitte ekraani nühkimise.
päris lapsepõlve juurde kuuluvad pikad õuepäevad värske õhuga, mõnusad sõbrad, kellega tegevused kunagi otsa ei lõpe, väljasõidud perega ja koostegemised kodu heaks. minu lapsepõlv oli ilus, isegi liiga hoitud - ainukese lapse rõõmud. samas ei olnud mul kunagi igav. olin harjunud oma aega ise sisustama, sest kooliperioodil ei elanud meie läheduses eriti minuvanuseid lapsi, olid ainult suvitajad. mina seevastu suvitamas ei käinud, ainult mõned korrad sugulaste juurde on meeles. sõitsime rohkem perega Eesti ja Läti peal ringi :)
mis mulle siis lapsepõlvest meenud, mõned märksõnad:
  • naabripoiss M. Tallinnast, kes kõik koolivaheajad vanaema juures veetis. nagu nende auto kuuseheki taga peatus, olin mina juba üle aialippide hüpanud (ja korduvalt-korduvalt seeliku lippide otsa katki tõmmanud) ja juba me koos mängisimegi. kuskil algklassides vajus see sõprus ära, sest tema sukeldus rohkem arvutimaailma (koolipapade võsuke, kel tekkisid Eesti iseseisvudes kiired sidemed välismaailmaga) ja ei käinud enam niipalju maal. kahju! 
  • lammaste karjatamine naabrimemmega ja kaskede otsas kõõlumine. tagasi vaadates mulle tundub, et pooled suved veetsime me kase otsas mingit mängu mängides. igaühel (kõik need vanaemade juurde saadetud lapsed olid kohal, eksole) oli oma puu või vähemasti oks ja seal me siis elasime. kättesaadavatest looduslikest vahenditest sai sellele oksale teha endale isegi kohvik vms. :)
  • esimesed sinililled kraavipervel, metsmaasikad sealsamas või puravike otsimine metsaveerelt
  • veidi vanemast peast tüütu peenarde rohimine või marjade korjamine ja veel veidi vanemana lõputuna näiv küttepuude ladumine (uhh!!)
  • kooli ootus, sest mulle väga meeldis kool ja õppimine. suvi oli minu jaoks alati liiga pikk ja terve augustikuu ma ootasin kooli. küll oli tore, kui sai jälle minna! missest, et käisin algklassides nõuka ajal, oli tekkinud siiski vabanemine, kooliraadios tegid saateid praeguse Tuberkuloitedi poisid ja range dire oli tiba seniilseks muutunud. ja oi kui tore oli 6. klassi minna uhiuude kooli - esimesse taasiseseisvunud Eestis valminud kooli - Pärnu Raeküla Keskkooli. seal oli kõik hea, sest igaühel oli koduklass, ei pidanud jooksma oma asjadega mööda maja nagu kodutu kass. klassijuhataja oli nagu emalõvi, klassikaaslased super! ja õppida mulle meeldis ka :)
  • laulmine ja muusikakool. muusika oli mu lapsepõlves väga oluline (praegu ikka ka), paljud tegevused keerlesid selle ümber. koolis oli lastekoor, millega sai esinetud ja laulupeol käidud. see esimene päris laulupeo kogemus on midagi sellist, millele mõeldes alati külmavärinad üle selja jooksevad. muusikakooli katsetel käisin 2. klassi alguses ise ära. kui olin sisse saanud, teatasin kodus, et ma lähen. ema-isa vaatasid imestunud nägudega ja hakkasid pingsalt klaverit otsima :P
  • ja siis on meeles lõputud lühireisid Lätti või Eesti peal tiirutamised. oi kuidas mu ema-isa armastavad ringi sõita! mina seevastu ei armastanud seda toona ega ka praegu... aga noh, mis mul muud üle jäi ja vähemalt ilma nägin ja Läti maiustused maitsesid alati paremini kui kodu omad :)
  • pean veel mainima, et mina ei teadnud midagi sel tegelikult raskel ajal vaesusest. jah, ma tean, et paljudel peredel oli sel ajal majanduslikult väga-väga raske, aga mulle sellest ei räägitud. ma ei teagi, kas meil oli ok või lihtsalt sooviti mind sellest säästa. eks mu vanemad teenisid ´70-´80-ndatel lisaraha kurgikasvatamisega, et maja ehitada. käidi Leningradi turul neid müümas. ema oli kaupluse juhataja, isa on eluaeg samas kohas töötanud. mul olid alati ilusad uued hilbud (ei, ei olnud soome toss või dress), enamasti õmmelda lastud. oma raha eest sain valida endale mänguasju (mida ma eriti ei ostnud, sest ma olin ja olen suur koi) ja isegi pärast aastast lunimist sain endale valuutapoest Barbie!! see maksis 10 marka. oi ma ei tea, mis ohverdusi mu ema selle nimel tegi, et ma selle saaks (ta ise ütleb, et ei mäleta üldse seda lõputut lunimist ja selle nuku ostuprotsessi), aga too nukk on mul praegugi alles, on kõige kaunim kõikidest mu laste nukkudest ja on Karina vaieldamatu lemmiknukk maailmas!
oma lapsi vaadates näen mitmeid sarnasusi. eks ikka soovid, et oma lastel oleks sama vahva lapsepõlv kui endal ja isegi parem. kuna Herr Abikaasa oli läbi ja lõhki maalaps, siis me kanname samu väärtusi - värske õhk ja rohkelt liikumist ning sekka emotsioone :)
K-de puhul näen, et nad ootavad väga-väga oma uut eluperioodi koolis, tunnevad mõnu õppimisest (oh ma nii loodan, et see nii ka jääb, sest kool on tore! ei ole orjus, mulle üldse ei istu, et nii öeldakse). Karina on suur kunstihuviline, ma üldse ei imestaks, kui järgmisel aastal ta tuleks ja ütleks, et käis kunstikooli katsetel ;) Karital on muusikapisik või tegelikult mõlemal, loodan, et nad saavad eeloleval suvel oma päris esimese suure laulukaare kogemuse!
vahel mulle tundub, et ma kallan lapsi liialt asjadega üle. tegelikkuses ringi vaadates on asjad hoopis vastupidi, sest me ei osta neile reklaamitavaid vidinaid, elukalleid Desiguali hilpe, parima firma jalgratast või I-Padi. eks ma vahel piitsutan end selle eest, sest ma ju võiks, saaksime rahaliselt hakkama, kui neil oleks need vidinad olemas. samas on mulle oluline, et ka väike inimene teaks raha väärtust ning oskaks seda hoida. teaks, et raha ei tule seina seest, vaid et selle omamiseks tuleb vaeva näha. loomulikult on meie lastel taskuraha ja ma ei loe, kas nad saavad müntides kuu peale 5 või 10€ jäätise ostmiseks, aga mulle on oluline, et nad oskaks mõelda, kas tasub kogu maailma stuff endale kokku osta või osata teha tarku valikuid. emotsioonid ja käigud peavad olema palju-palju olulisemad kui asjad.
loodan, et mu laste algav koolitee saab olema sama ilus ja tore kui minul ja ka nemad saavad kord oma lapsepõlvele tagasi vaadates tõdeda, et ilus oli :)

esmaspäev, 29. august 2016

tapeeditud!

kui tapeetida nädalaga 3 tuba või täpsemalt 3 päeva ühte tuba ja kahe päevaga veel 2 tuba, siis on tunne pärast iga ruumi valmimist umbes selline:
pärast 1. tuba
pärast teist tuba (kuigi mulle meeldib tapeetida)
viimse karvatuustini väsinud, ühtki koiba ei jaksa enam liigutada. viige mind voodisse!!
täna hommikul ise ka ei uskunud, et see on nüüd seljataga :) vaatasin üle, kas ikka on tapeet seinas ja kortsud sirgu tõmbunud. kui nüüd ausalt rääkida, siis sattus laste tubadesse selline tapeet, mis venis igat pidi ja samas tõmbas sisse miljon kortsu. venimine tähendas aga seda, et igat järgnevat serva oli raskem mustrisse ajada ning see omakorda suurendas kortsude teket. oh püha jumal!
ma nüüd natuke veel taastun (sest käed on ikka sellest võimlemisest suht väsinud) ja siis hakkame lastetube kooliks valmis sättima :) kunagi ehk jõuan päris pildipostituseni ka.
tegelikult olen väga rahul, et ikka lõpuks tehtud saime! 

reede, 19. august 2016

targutan

kuidas aru saada, et oled end ületapeetinud? vastus on väga lihtne - kui järgmisel hommikul tööle sõites ehmatusega avastad, et abielusõrmus on tapeeditava toa aknalauale ununenud*.
*teadupärast ei saa rõngastatud sõrmedega tapeeti siluda, on oht tapeet puruks tõmmata või mingi vagu sisse vedada...
ega ma ei ole ju täna 100 korda paanikasse sattunud, sest sõrmust pole sõrmes? :(

neljapäev, 18. august 2016

(asjade) valimisest

ma ikka remondilainel ;) mõtlesin, et kirjutan seekord sisekujundusest. see küll meie toa kohta tiba liiga peen sõna, aga ikkagi. tahaks ju, et kui teed uue asja, siis oleks ikka mitu head aega mõnus sinna ruumi astuda. no et kõik mätšiks kokku ja aasta pärast ei oleks karjuvat vajadust (oma peas vähemalt) tapeeti seintelt maha katkuda ja midagi normaalsemat leida.
esiteks tuleb valida stiil ja kui oled trenditeadlik inimene, siis uurida ka üldisi sisustussuundi. kui sul on mingi kindel mõte juba peas jooksmas (nagu mul, eksole), siis saad kohe asuda pinnakattematerjalide valiku juurde. sinna juurde tuleb muidugi mõelda ka valgustusele ja pisividinatele. 
üks otsus mõjutab teist, eksole. kui muutub nt. tapeet, siis ei sobi enam see parkett või kardinad ja põrandalambist saab kummutil asuv meeleoluvalgus. 
minul algab sisekujundus ikkagi värvist ehk siis praegusel juhul tapeedist. mul keerles juba aasta jagu peas, et ma tahaks ühte seina sellist pehmet sinakasrohekat, millele siis lisan valge kaminaraami ja oleks superkena. ülejäänud seinad siis sellised rahulikud, võibolla väikese sinaka varjundiga (mingi mõisaprouamustriga tapeet). seda mõtet aga segas kogu aeg see punastest tellistest soemüür. mõtlesin mitut pidi ja jäin praegu mõtte juurde, et sinist seina siiski ei tule, sest ma ei julge seda soemüüri valgeks värvida - äkki ei püsi värv ilusti peal ja siis on kõik mokas (sest soemüüri ju ära ei lammuta ja värvi nagunii ei saa täielikult eemaldada). seega tuli kõik ümber mängida. mõte kadus ära ja asusin poode kammima, sest tapeetimise aeg üha lähenes. 
ja ma kõndisin ja vaatasin ja masendusin, sest ma ei leidnud ühtegi tapeeti, mis mulle päriselt meeldinud oleks. tõenäoliselt sellepärast, et mu esialgne visioon oli vett vedama läinud... sinise tooni matsin üldse maha ja lihtsalt ootasin, et mõni hele tapeet mind kõnetaks. õnneks kolmandas poes see juhtus! ma olin selleks ajaks juba üsna ärev. saatsin kiirelt pildi Herr Abikaasale, sest noh, tema hakkab seal toas ju ka elama, ma ei saa ainult endast lähtuda ja kõike üliromantilises võtmes lahendada ;) (on ju teada fakt, et näiteks roosas WC-s ei saa meesterahvas end vabalt tunda ja võib tekkida krooniline kõhukinnisus, sest mees alateadlikult väldib sinna ruumi sisenemist). temalt tuli kiirelt positiivne vastus, sest sisekujunduse silm on minul ja tal tavaliselt sobib kõik, mis ma välja valin (või vähemalt siis, kui kogu ruum valmis on, hakkab talle meeldima. enne on ju nägemus ainult minu peas ja teine ei peagi aru saama, kuidas see või teine asi lõpuks kokku mängima hakkavad). 
kui selline suur asi, nagu seinakate valitud sai, oli järg põranda käes. tahtsin tegelikult täpselt sama parketti, mis mujal majas on. täpselt sellist ma ei leidnud, seega sain disainijumalatel lennata lasta ja leidsin ühe väga armsa isendi :) siis veel laeplaadid ja korras! nüüd jäi see kombo veel projektimüüki tarida ja allahindlust lunida.  ütleme nii, et letihinnast sain tapeedi puhul 1/3 alla ja lae ning põranda puhul 1/4 :)
praegu on eesmärk see kõik seina-põrandale-lakke pressida ja siis edasi vaadata, kas mu visioon töötab. kui töötab, siis tuleb edasi mõelda aknakatete ja valgustuse teemal. neid mõtteid aga peas veel eriti pole, seega ootan muusat. seniks tapeedime!

teisipäev, 16. august 2016

lugemisrõõm

ema süda pakatab uhkusest ja rõõmust, kui lapsed soovivad minna raamatukokku, veeta seal tunde, tulla ise bussiga ilusti tagasi ning koju jõudes leiad lastetoas alloleva vaatepildi :)


puhas rõõm!!

mõtteid Ehitusmehest

ma arvan, et kõik inimesed, kellel on  kunagi au pidada olnud mõnd Ehitusmeest, saavad mu edasisest kirjatükist kohemaid aru.
ma siinkohal kadestan inimesi, kellel on kodust omast käest selline ehitusmees võtta. meil, näed, pole... ega kõik saagi kõige peale andekad olla, las igaüks jääb siiski omade liistude juurde (või meie siis oma tapeeditöö juurde).
alguses on kõik ilus kena - lepitakse kokku töö, aeg, maksumus. lüüakse käed ja jäädakse ootama seda kokkulepitud aega. nädal või nii enne helistad üle, et täpsustada kellaaega (lootuses, et Ehitusmees ütleb kell 8:00 varem kokkulepitud kuupäeval objektil). vastuseks kuuled aga, et kõik ei ole plaanipäraselt sujunud ja töö algus venib päev-nädal-kaks-kolm. meil venis näiteks poolteist kuud...
siis võid kuulda, et töid on nii ja naapalju veel, tahaks rohkem raha saada. õnneks meil nii ei ole.
heakene küll, töö hakkab pihta, suur laadung materjali saab toodud. alguses on see vana väljalõhkumise lõbu, sest kunagi ei või teada, mis sealt tulla võib, eksole. kui juba uut ehitama asutakse, siis hakkab nalja saama: esiteks on miljon küsimust teemal, kas sa tahad seda nii või naa? ja kas siia või sinna? mina tavaliselt küsin vastu, kuidas parem on. targem Ehitusmees selgitab ja soovitab, tavalised kehitavad õlgu ja ütlevad, et küsi ehituspoest või loe foorumist. seekord on see esimene variant õnneks ;) teiseks sõltuvalt eelmisest valikust selgub, et pool materjali ei sobi. need tuleb siis tagasi viia ja välja vahetada. jälle sebid ja tassid pool päeva või rohkem (ise käid samal ajal loomulikult tööl). kolmandaks selgub pidevalt, et midagi on puudu ja juurde on vaja mulle tundmatus keeles ja hääldusega materjale/vidinaid... neid kõike vidinaid otse loomulikult ühes poes pole ja tas algab tango Bauhof-Krauta-EhituseABC.
siis on sellised toredad hetked, kus hommikul räägitakse sulle, et õhtuks on tehtud see, teine ja kolmas asi, õhtu saabudes aga näed ainult üht või teist. sinna juurde jutt, et ei saagi aru, kuhu see aeg kadus. ma tegelikult saan aru küll, et selline pisidetailide nikerdamine võtab kõige kauem aega. kuna tegemist on aga minu rahaga, siis mnjah.
omaette teema on siis, kui tulemus ei jää tasemel. siis on kohe väga kurb. raisatud on palju raha ja aega ja materjali, aga tulemust pole. selle projekti puhul olen praegu rahul, loodan, et nii jääb ka. eelmisel korral olin aga tööd üle vaadates nukker, mitte rõõmus. eks oma vigadest õpitakse, nii ka meie - seekord võtsime Ehitusmeheks inimese, kes meie maja mõned aastad tagasi ehitas. kuna midagi seni lagunema pole hakanud, siis julgesime uuesti kutsuda.
töö igatahes kiidab tegijat ja ma siiralt loodan, et meie hea Ehitusmees teeb meile ilusa magamistoa!