Lilypie Fourth Birthday tickers

Lilypie Kids Birthday tickers

kolmapäev, 30. september 2015

korralikum

FB-s oli kunagi augusti lõpus tekitatud üritus "Kaine september" vms. No kuna ma tean päris täpselt, et ma ei joo nagunii, siis liitusin. ikka uhkem, kui rohkem inimesi hea asja taga seisab :) täna andis FB märku, et kuu on täis ja uuriti, mis edasi saab. 
minu jaoks ei ole probleemi - ma nagunii ei joo (või kui, siis klaasi punaveini). aga tabasin end mõttelt, et tõenäoliselt osadele, kes ka liitusid on see olnud suur eneseületus ja nüüd on uhke tunne või avastus, et näed, polegi vaja olnud tilkagi võtta ja ikka on elu põnev/ilus/lõbus. tõenäoliselt on ka teistsuguseid emotsioone, sest ikka aasitakse seda, kes teisiti käitub, olgu teemaks toit või jook või mis iganes. ja kindlasti on katkestajaid, sest mingi koosviibimine tuli vahele või unustati või löödi käega a la stiilis, küll järgmine kuu teen. 
mu jutu iva on selles, et iga teavituskampaania on vajalik. inimene hakkab mõtlema. võibolla 1., 2. 10. korral tegudeni ei jõua, aga ükspäev ehk ikka. vastasin just EMORi küsitlusele roolis nutiseadme kasutamise suhtes. kui küsitlusele vastasin, mõtlesin, et oh, mis, vahet pole. siis läksin liiklusesse ja mõtlesin nende küsimuste peale ja sain aru, et JUBE, see ongi niiiiiiii ohtlik! mitte et ma roolis FB-d sirviks vms, aga ikkagi.

esmaspäev, 28. september 2015

tahan minna, ei, on vaja osta!

teate ju küll, kuidas need asjad käivad: kogume raha, lähem reisile! jaa, tore, teeme nii! ei-ei, ei saa, sest meil on vaja uut autot, diivanit, voodit jne. 
see ongi selline elukestev võitlus iseendaja, ja kunagi tegelikult ei tea, kumb mina peale jääb, sest tahaks ju mõlemat :P
meil siin näiteks on plaan minna talvel sooja mere äärde. hullult tahaks, sest K-d lähevad järgmisel aastal kooli ja siis ma küll ei viitsi traavida koolivaheajal teiste omasugustega võidu kuhugi basseini äärde.
samas on ka plaan järgmise aasta jooksul tehe söögitoast meie magamistuba ja lastele eraldi toad ehk siis praegustes magamistubades vahetada tapeet, osta mööblit (kirjutuslaud, tool, tugitool, riiul, lamp, vaip, kardinad). kui laste tubadega võiks saada lihtsamalt - paar rulli tapeeti ju ei tapa kedagi, ja mööbli osas oskan ehk aasta jooksul häid pakkumisi leida, siis oma magamistuba tahab põhjalikumat seinte ja põranda lahti võtmist-soojustamist (vist, keegi ju ei tea, mis seal on või pole). kui juba remonditud toa saab, siis tahaks uut voodit ja madratsit ka, sest 10 a vana madrats ja voodi on ikka väsinud küll (kuigi me kohusetundlikult oma madratsit keerame iga voodipesu vahetuse aegu). lisaks on vaja riidekappi, sest praegu on meil garderoob, aga see jääb lapsele. ja siis veel vaipa ja kardinaid ja pimendavaid ruloosid suuuuurele aknale ja veel terrassiuksele (ehk standardist pikemat). 
ja kui juba söögilaud köögi ja elutoa vahelisse tsooni sisse seada, siis selle kohale on mõnusaid lampe vaja ja kindlasti ka uut diivanit ja diivanilauda elutuppa. suuremat telekat ja teleka alust kappi ka :)
kui kiirelt see kõik kokku lüüa, siis ma pean jumal teab mitu kuud tööl käima, et kõik see juhtuma saaks...
aa, ja uut autot on ka vaja, aga kui nüüd liising ka sellele kompotile lisada, siis ei söö seda küll enam keegi :(
lihtsam on vist tõesti reis broneerida ja varbad sooja vette lükata.

kuidas teie oma vajaduste-soovide vahel balansseerite?

kolmapäev, 23. september 2015

iseseisvus

mis mõttes, küsisin ma endalt, kui adusin, et mu lapsed olid ise trennist bussiga koju tulnud. tunded olid väga vastakad - uhkus ja rõõm, teisalt hämming ja maailmavalu. kuidas nad nii suureks juba said? 
nende endi jaoks oli see nagu maailma kõige loomulikum asi, ei mingit paanikat ega ülevoolavaid emotsioone. astusid bussist maha, vantsisid üle tee ja hakkasid rahulikult kodu poole tulema. kust ma seda tean? meil oli kokku lepitud, et ma sõidan esimesed mõned korrad autoga bussile järele, et ikka kindlam oleks. nii tegingi ja ootasin neid meie peatuses. autosse ei tahtnud keegi tulla, sõitsin üksi hoovi. 
aga väga jube tunne oli, kui buss lastega paigalt võttis ja mina autoga teisele poole foori kohmitsema jäin. nähtamatu nabanöör tõmbus mul ikka väga pingule. kodupeatuseks olin pisarad laiali nühkinud ja ootasin neid rõõmsalt. sest rõõmus ma tegelikult ju olingi. seda päeva on nii-nii kaua oodatud, kus minu aeg jälle paistma hakkab ;)
nüüd on juurutatud ka noortele daamidele telefonid. esialgu tavalised kõnefonid mõne pereliikme numbriga. harjutamiseks kõlbab küll. ju kooliks saab kobedamad osta. lõputut tormilist helistamist veel pole olnud. eks vanaemale-vanaisale-issile ikka kõllatakse, aga mitte massiliselt. kuna on tegemist seadme sisse-väljalülitamisegagi, siis üht-teist põnevat ikka juhtub. no näiteks on korra 112-te helistatud... aga muidu on äge!
kui nüüd K-d soostuksid üksi koju ka jääma, siis oleks elu juba lill. eks näis, varsti, ma loodan.

esmaspäev, 14. september 2015

loomapidaja rõõmud

täpsemalt küll küülikupidaja rõõmud:

  • hommikul ette anda peotäis söödagraanulite-vilja segu, mingi juurikas (porgand, kaal vms.), kuivik maiuspalaks ja kui on, siis midagi rohelist (võilillelehte, porgandipealseid vms., aga need peavad kuivad olema, see tähendab, et eelmine õhtu tuleb valmis varuda)
  • õhtul tulles sügada ja jalutama võtta umbes pooleks tunniks (ta rohkem ei viitsi)
  • kella kuue-paiku anda õhtusööki: suurem peotäis graanuleid, juurikas, roheline ja hein
  • vee olemasolu jooksvalt kontrollida
  • korra nädalas pesa puhastus - hein-pabulad välja, uus sisse
  • korra kolme kuu tahant sööda varumine
  • paar korda aastas heina varumine
viimastest punktidest nüüd kirjutangi :) me pole mingid talupidajad, eksole. tuli mõte võtta küülik ja võtsime. enne ikka lugesin ja uurisin. suvi nüüd läbi, rohelist kraami eriti loodusest varsti ei saa enam. vaja hakata talvevarusid soetama. seda me pühapäeval tegimegi. võtsin isalt autokäru laenuks ja sõit läks lahti Empsiku päritolufarmi, kust saime 300 kg-sest heinarullist poole, mille mehed vapralt kärru tõstsid. mina imetlesin farmi küülikuid ja unistasin ;) hõbeküülik on super nuntšik ja uus-meremaa punane ka! lisaks uurisin profi käest vaktsineerimise ja talvise jootmise ja küünelõikuse kohta. paaritamise kohta veel mitte, aga küllap kevadel tuleb sellele teemale ka rõhku pöörama hakata. 
miks ma heina 85 km kauguselt toon? aga sellepärast, et küülik ei taha mitte veisele sobilikku suurt ja pikka kõrt, vaid väikest, peent ja maitsvat kuiva rohtu, kus on võilillelehte ja ristikut jms. :) Pärnu-kandist ma sellist ei leidnud, lihtsalt ei tunne vastava ala inimesi. teiseks saab sealt kvaliteetset sööta, mis on GMO vaba (nii jõusööt kui vili). kolmandaks on seal lapsed, kellega meie omadel meeldib väga mängida, sest nad näitavad oma kasse, kanu, parte, kalkuneid, vutte ja muid tegelasi. ja peremees teeb käsitööõllesid, mille mekk on ikka midagi muud kui poe- või tavalisel koduõllel. 
siiani läks sõit kenasti, heinapall sai koju veetud, aga siis selgus tõsiasi, et see teps mitte ei mahu meile küüni... Herr Abikaasa kevadel ehitas sellise õhku läbilaskva varjualuse heinte tarvis, aga see polnud pooltki nii suur, kui 150kg heina mahutamiseks vaja oleks olnud.  tegime kiirelt euroalustest teise hoidla juurde ja ühtlasi sai ka kuur korda, win-win!
ja te oleks pidanud nägema, kus Emma uut heina krõmpsutama asus - imearmas!
jaa, ma hellitan ta üle ja söödan paksuks (not), aga ta lihtasalt on minu unistus :)

kolmapäev, 9. september 2015

külm

temperatuur langeb alla +10 ja mida mina teen? õige, KÜLMETAN :S
nimekiri, mis külma vastu kasutada (ja on kasutusel ˇ):

  • kampsun - ˇ
  • soe tee - ˇ
  • soojad jalatsid - ˇ
  • kindad - ˇ
  • muhv - 
  • fliis - ˇ
  • köetud ahi - ˇ
  • enese liigutamine - ˇ
no ma ei tea, suht pikk nimekiri ju. pean vist muhvi ostma minema... :/

K-de trenn ja elukool

trennihooaeg algas, K-del siis :) ikka võimlemine ja sel aastal juba 3 x nädalas. nii et mul vaba päev on kolmapäeval, no ja siis reede-laupäev-pühapäev :)
trennid on sel aastal pooleteise-tunnised, akrobaatika tunnine. mulle tundub, et palju, aga õpetajad on välja valinud 5-7-aastaste võistlusrühma 12 parimat tüdrukut ja nad arvavad, et saavad kenasti hakkama. 
niipalju, kui mina tean, siis 2015/2016 hooajal on vähemalt 4 esinemist/võistlust (esimene juba oktoobris) + võimlemiskooli peod. eks näis, kuidas tüdrukud jõuavad. kui ikka üle jõu käib ja toss väljas näib olevat, lasen vahel poppi ka teha. kas lasteaiast või trennist, eks paistab ;)
emotsioonidest: Karita oli nii elevil, et esimese trenni eel ei tahtnud kodus autost väljagi tulla, kuigi ma rääkisin, et üle tunni on trennini veel aega. arvas, et tema ootab autos :D Karina sättis ja keerutas peegli ees, siis kui oma arust valmis sai, kukkus lihtsalt jooksma edasi-tagasi. ja kui saali uksed lõpuks avanesid, siis mõlemas lihtsalt keksisid suurest õnnest, et trikoo on seljas, juuksed krunnis ja trenn algab! nii vahva oli nende õnne vaadata - küllap on nad õiges kohas.
seoses trenni ja koolieelse aastaga on mitmeid mõtteid tekkinud, kuidas K-des iseseisvust tekitada. nad on ikka suht paanika osakonnad, kui ise midagi otsustama peab või kõik ei lähe nii, nagu eelnevalt läbi on räägitud. meie viga, loomulikult! liiga nööri mööda oleme neid kasvatanud. ma ju näen, et nad ise tegelikult tahavad rohkem ise asju otsustada. ninakesed lähevad nii mõnusasti püsti, kui millegagi hästi hakkama on saadud. Herr Abikaasa on meil selline kanaisa, et anna olla... seega, mul on mul plaan. ja-jah, on küll! :D esiteks tekitan miski (nupu)telefoni, millega meile helistada saab ja siis õpetan neid vahete-vahel pärast trenni bussiga koju tulema. vaatasin, et aega jagub parajasti, üle sõidutee minema ei pea ja lõpp-peatus on meie peatus, nii et suurt ohtu pole ;) ma arvan, et nad saavad vabalt hakkama, eriti kui alguses luban neile ise autoga bussi sabas sõita. hiljem siis viin nad trenni ja saan ise kohe kimada koju ahju kütma vms. kui nad nüüd natukeseks üksi koju ka jääksid, siis võib nad täitsa kooliküpseteks lugeda. lugemised-kellatundmised on ju selged. aga aega on :)
enda trennist niipalju, et kuna laste trenn toimub uues Koidula kooli võimlas, siis loogiline mõte tundus olevat ise samal ajal ujuma minna Koidula ujulasse, aga ei lasta :( seal on laste trennid kella 19-ni. väga pettunud olin. nüüd siis kõndimine 1,5 h. pole ka paha.
huvitav aasta ootab ees. 
sellest ma rääkida ei taha, et lasteaias põhiõpetaja otsustas just nüüd ja kohe töölt lahkuda, nii et kooliks ettevalmistus ripub õhus praegu. lootust septembris kedagi uut ja NORMAALSET leida, ei ole... no on inimesed :/

esmaspäev, 7. september 2015

a-uu-aa-uuu-aaa-uuuuu!!!

teateid seenemetsast: seeni ei ole :( nuuks! 
kolasime Uulu, Reiu ja Tammiste kandis, korvi saime kaste jagu kukeseeni ja 8 pilvikupoega. 3 leitud puravikku olid mädad/vanad, kaseseeni ei kohanud veel ühtegi, kuuseriisikaid samuti veidral kombel mitte, isegi tatikaid oli ainult mõned ja kärbseseeni ei ühtegi... selline seeneaasta siis. ema-isa kolasid Kilingi-Nõmme metsades, ka seal polnud midagi, isegi männiriisikaid mitte. ma mõtli, et katsetan korra ikka veel nädala pärast või nii. 
skooritud kukekatest said seenekotletid, mis olid kõigi degusteerijate arvates imehead ja külmalt olevat veelgi maitset juurde tulnud. ehk siis saab kunagi veel miskit. 

kolmapäev, 2. september 2015

pagulastest

pean ikka ka sõna võtma pagulasteemal.
eellooks niipalju, et ma olen rahvuslane, marurahvuslane vast mitte, aga ikka väga eestluses ja Eestis kinni. mulle meeldivad laulupeod, rahvuskombed ja -tähtpäevad, ma ei salli muulasi siin meie maal, ükskõik kui toredad nad ka poleks - võõras pole oma.
mulle meeldib, millised me eestlased oleme ja kuidas oleme. jah, ma saan aru, et meid on vormitud aastasadade jooksul vere segamise teel, aga siiski oleme valdavalt heledad ja heledanahalised. ma ei ütleks, et ristiusku, pigem jõulu-usku, sest kirikus käiakse heal juhul korra aastas. millesse või kellesse eestlane usub? iseendasse või rahasse :/
meil on siin väga võrdõiguslik suhtumine mees-naine tasandil. mina ei ole kunagi tundnud, et mees on rohkem inimesena väärt kui naine (palganumbrites vast küll, aga inimese kui sellise tasandil mitte). ma ei ole kunagi adunud, et poisslaps on väärtuslikum perelisa kui tütar, sellist asja lihtsalt eestlaste hulgas mu meelest pole. või noh, kui sul on 5 poissi, siis jah, oldaks vast tütre sünni puhul rohkem rõõmus ;) 
ja nüüd terendab oht, kus meie sekka hakatakse pikkima tumedaid, moodustuksid täiesti teistmoodi kultuuriruumi ja mõttemaailmaga kodukonnad, mille üle riik kiiresti kontrolli kaotaks. riik on väga liberaalne, iga väike otsus kaalutakse Euroopa seadustega 100 korda läbi, seega konkreetsust ja keelamist ei julgeta rakendada. võibolla isegi tahetakse, aga ei julgeta. või siis mõeldakse, kuidas seda kavalalt teha, et mitte meepotist kõrvale jääda. 
tekiksid tegelased, kes on kasvanud teadmisega, et naine on midagi madalamat, temaga võib teha, mida tahad või et siis naine on omand. üksi see mõte on jube! vastik lausa! praegu räägitakse, et pagulased pikitakse mööda maad laiali, kus nad sulanduksid. Euroopa räägib, et need tegelased nii ei taha ja koonduvad ikka kokku ühte punti - loogiline, mina ka ei tahaks üksi olla võõral maal. samuti ei taha see seltskond tööd teha, lihtsalt pole kombeks. lõunamaal, jah, võibolla nii saab, aga külmal maal peab enese elus hoidmiseks teatavad ressursid siiski olema. kui raha töö eest ei tule, siis võetakse see vägisi, varastades, röövides. ja siis juba läheb põrgu lahti! sest eestlane ei salli, kui temaga ülekohut tehakse - tuleb omakohus ja kõik muud jubedused. seda ma üldse mõelda ei taha, mis sünnib, kui need kuradima neegrid valgete naiste kallale kipuvad. millegipärast on noorte naiste seas mingi oreool musta mehe ümber. mina seda ei jaga - vastik! loodan, et valdav enamus eestlasi mõtleb ikkagi samamoodi ja meil ei ole 20 a pärast pooled tited pruunid laiade lamedate ninadega. neid on praegugi mu meelest juba liiga palju. 
inimlikult on mul väga kahju Süüria sõjapõgenikest. see on hirmus, kui sul pole enam kodu ja maad, kus turvaliselt elada. millegipärast nende vastu mul sellist vastumeelsust pole, kui neegrite vastu, keda lihtsalt Aafrikast raha eest kohale tuuakse. olen vaadanud neid videosid peredest eikellegimaal piiride vahel hirmunult jooksmas ja magavatest lastest rongides kuskil tundmatu riigi vaksalis jne. õudne! kui ma mõtlen, et ise peaks sellises olukorras olema, siis ma vist sureks hirmu ja teadmatuse kätte. neile mul jätkub kaastunnet. tahaks isegi aidata. 
mulle sobib, kui Eesti võtab omale aidata peresid, kes on reaalselt sõja eest põgenenud või lapsi, kes on oma pere kaotanud. ma arvan, et minu südames oleks vajadusel kindlasti see ruum, et oma peres üles kasvatada üks mandlisilmne laps. sellest ma saaks aru, et kui on häda käes, siis peab aitama! aga mustal mandril on hädad kõik iseenda tekitatud. jah, suures osas on valge inimene selles süüdi, aga olgem ausad, aastakümneid on mööda läinud, oleks aeg ka ise vastutust võtta ja oma riigid ree peale seada. 
nii et jah, loodan südamest, et kogu see teema ei muutu meil nii aktuaalseks, kui see juba väga lähedal on ja meie riigiisadel on eestimeelsust, et see jama karmilt ära lahendada.
edit: panen siia lõppu ühe minu mõtetega hästi haakuva kirjatüki Marileenult, mis ütleb ka ilusti, miks ma võõraid meile juurde ei taha. miljon on nii väike rahvaarv, rohkem võõraid me lihtsalt välja ei kannata, kui tahame rahvuse kui sellisena püsima jääda!

teisipäev, 1. september 2015

Empsik jooksus

laupäeva hommik algas ehmatusega - Empsiku puuri uks oli lahti ja küülik läinud :( Herr Abikaasa ja lapsed olid ikka väga löödud olekuga, mul oli väike võbin küll sees, aga teadsin, et ta väga kaugel olla ei saa. 
Sest:
1) öösel, kui virmalisi otsisin, kuulsin krabistamist, s.t. ta oli alles puuris ja tegi vehkat hommikul ja hommikuti on ta väga laisk, küll aga uudishimulik. laisk tähendab seda, et hüppab 50-100 m ja siis viskab külili. uudishimu sai hirmust võitu ja nii ta selle peal meetrise hüppe ette võttiski.
2) märg rohi pole teps mitte Emma cup of tea ja tol hommikul olid minu jalad küll täitsa märjad, kui otsima asusime, seega pikka matka ta vaevalt ette võtaks
3) minna saab kahes suunas (kolmas variant on võrkaiaga piiritletud ja neljandal vesi ees), millest ühel on 300 m pärast ka vesi vastas ja seda ma eluilmas ei usu, et ta asfaldi peal kepsutab, kui teiselpool põõsad haljendavad
see kurjategija olin mina, kes tal tee vabaks jättis, sest lapsed nii hilja õhtul väljas ei käinud. küllap siis ma ei lükanud riivi korralikult kinni :/ Herr Abikaasa arvas, et ära varastatud. minu loogika seda ei toetanud, sest mida sa ühe halli jänesega ikka peale hakkad, isegi jõulud pole veel? lapsed arvasid, et peame uue jänese võtma, mees, et kunagi enam ühtki looma ei võta, kui sellegi eest ei osanud hoolitseda. mina olin kuss...
otsingud algasid: oma aia tuulasime põhjalikult läbi pideva kutsumise saatel, uuritud said ka kõik lauavirna-alused ja lemmikpõõsad, kuhu talle hirmsasti pugeda meeldib, samuti otsisime rohust jälgi, aga muru oli paraku liiga madal. siia otsisime läbi kogu ümbruskonna ja naaberõued-tänavad, ikka kutsumise saatel - ikka ei midagi. siis viimasel ringil tuli Herr Abikaasal mõte üks naabrite tihedate madalate lehtedega põõsas veel kord läbi vaadata (mida mina juba 2 x vaatasin) ja seal meie preili mõnusasti magas - koivad välja sirutatud, ise suht uimane. kahmas kätte, tassis koju. tegelinski jummalast kuiv ja puhas, tiba ehmund olemisega, aga muidu täiesti terve jänes. kahtlused, et küla kassid on ta ammu tükkideks tõmmanud ja ära seedinud (Herr Abikaasa vaimusünnituse vili taaskord) ei osutunud tõeks :) :) kui ta endale sülle sain, siis istus seal vaguralt, süüdlaslikul ilmel, üldse ei põtkinud, väga armas oli ainult :)
lõpp hea, kõik hea! järgmisel päeval käitus juba nagu ülbe küülik kunagi ja eile käis suisa traksidega väikesel jalutuskäigul. nüüdsest kontrollivad kõik 10 x, kas puur sai ikka kinni :P