laupäev, 28. aprill 2012

sinine kollektsoon

väike ülevaade mingitest asjadest, mis tehtud on. ma olen täielik udupea ju - pildistamine on viimane asi, mis meelde tuleb, kui kellelegi midagi lubatud-tehtud on. ikka läheb kohe kinkimiseks-käiku. luban edaspidi tublim olla. kellel miskit soovi, andke aga teada, teen meelsasti ;)
"helesinine unistus" (sinisesäbrulise klaaspärli ja sõõrukukujuliste läbipaistavate švarovskitega)
"vulisev vesi" heale sõbrannale (sügavsinine plaaspärl hõbedaste lisandite ja švarosvki ripatsiga)
"švarovski sära"

lillemütsid


kevad tuli, miks siis lilled ainult peenral kasvavad, eks ;)
mütsi üldosa muster siit: https://picasaweb.google.com/mustrid/Peakatted#5226194516191244802
lille tegemise õpetus pärlikäevõruga mehikeselt :D
http://www.youtube.com/watch?feature=endscreen&NR=1&v=IhWIKAh84xg

toda sügavroosat täispuuvillast lõnga ahnitsesin kokku poole rohkem, kui vaja oli. pean vist miskit veel välja mõtlema.

neljapäev, 19. aprill 2012

liiga kaua

kuidas aru saada, et mees on kaugelt liiga kaua kodust ära olnud? aga palun, väike valik on siin, mida lapsed räägivad:
"kui issi koju tuleb, siis ma teen kalli ja musi ja hoian kõvasti-kõvasti kaela ümbert kinni" 
Karina mõtlikult mööduvaid autosid vaadates: "ma soovin, et issi ei peaksi enam tööle tagasi minema"
"kui me ühe öö ära magame, siis tuleb issi külla
see viimane sõi mul küll hinge seest  ja võttis pisara silma. mis vaene põlvkond see selline on, kus lapsed näevad oma isasid paar korda kuus? meie peres kestab selline hullumeelsus tavaliselt kevadel ja hilissügisel, kui sõjaväelised suured metsaõppused on, aga enamikes peredes on see argipäev. võib-olla on nii isegi lihtsam taluda, kui kogu aeg ongi ühetaoline rutiin. samas on ikka jube alandav küll, kui laevas peavad mehed põrandal maas magama ja neil pole enam mingit eneseväärikust. seda ma õnneks ette ei kujuta, mis tingimustes see meeste jõuk väljamaal elab. siinsed pereemad on tegelikult sama rakses seisus, sest kurta pole kellelegi ja kogu vastutus kõigi ja kõige eest on sul enda kanda. samas ma tean, et on ka naisi, kes väidavad, et nii ongi parem, sest siis on suhted korras. no see pole ju siis enam mingi suhe, kui üksteise eest peab välismaale põgenema, või kuidas?
endast rääkides saab mehe puudumisest aru pingete kuhjumise (loe: kannatlikkuse puudumine laste lolluste puhul), to-do listi koletu pikenemise ja unevõla suurenemisega. tegelikkuses tahaks lihtsalt kaisus lebotada ja mitte midagi teha.
hetkel on see õnnis hetk lõpuks käes, nii et net läheb kohe pimedaks ;)

pühapäev, 15. aprill 2012

KEVAD!!!

lõpuks ometi!!! on igati loogiline, et kui talv saabub alles jaanuari lõpus, siis ei taha ta väga varakult ära minna. täna siis sai kevadisest päevast täiel rinnal rõõmu tunda. millegipärast on kohe nii, et terve töönädala särab päike taevas, puhkepäevadel kallab mistahes olekus sademeid taevast alla. eilne päev oli kõnekas näide :S sellist tähelepanekut teen ma juba aastaid igal aastaajal. mulle üldjuhul sobikski nii, et õhutemperatuur on +16 kuni +20, vesi +23, 24. nii et kevad ja sügis on mu suured lemmikud. vesi selliseid temperatuure küll ei omanda, aga unistada ju võib ;)
aga täna õnnestus mul lastega 2+3h õues olla! herr Abikaasa on loomulikult metsas. tavapärane värk, et kevadeti me teda ei näe. jõudsime sõita ratastega koduümbruse tänavatel, tühjaks tõsta liivakast (selle üle mul väga hea meel pole, aga kogu aeg ei jõua õiendada ka, eksole), ohjeldamatult kiikuda, taasavastada rannapromenaadi mänguväljak (ja nõmedad emad, kes siirdit juues oma lapsed lihtsalt unustavad, nii et need väiksematest üle astuvad. ikka väga kurja minupoolse õiendamise peale, kui ma olin tolle poisi oma lapse seljast ära tõmmanud ronimispuul, hüüdis ema kaugemalt, et poja tule siia. mispeale poiss tutistada sai. oleks emale tahtnud sedasama teha! see nagu rohkem lapsevanema tegemata töö, kui laps absoluutselt käituda ei mõista ja isegi korduvale korralekutsumisele kuidagigi ei reageeri. aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida), plädistada silmipimestavalt kiisklevas merevees, kilgata ja joosta, päikese käes nurru lüüa ning 2 masinatäit pesu õues ära kuivatada! 
väga produktiivne päev mu meelest.

laupäev, 14. aprill 2012

allameetrimehed

ajaloolistesse ürikutesse läheb kirja, et 3-aastaselt on:

Karita: 97,5 cm pikk
           14,3 kg raske

Karina 98,5 cm pikk
           15,4 kg raske

vahe seega 1cm ja 1,1kg.

enamus riideid 98, üleriided lähevad veel mõned 92, selle numbri püksid aga kõik lootusetult lühikesed :D
sukakad 100-104, müts 52-54.
jalanõud nr. 25. sügisel ostetud sandaalid lasteaeda on väga napikad juba (need siis nr. 24), aga vast veab paar kuud veel välja.

pean piinlikusega tõdema, et viimasel ajal lähevad nad mul lootusetult sassi... Karina ütleb mulle seepeale alati väga etteheitva tooniga: "mina olen Karina, sul läks JÄLLE segamini!" kui ma ilusti lapsele otsa vaatan, siis pole probleemi, aga kui mõlemad ringi sahmerdavad, mul endal tegevus või kiire on, siis nii möödaminnes küll kohe pihta ei saa, kes on. iseenesest vahe täitsa olemas, ei ole liiga ühte nägu, aga suht sarnased küll.

eks ma raporteerin uuesti, kui meeter täis venib. sügiseks kindlasti ;)

kolmapäev, 11. aprill 2012

läheb lõikamiseks

täna sai kinnituse tõsiasi, et K-del tuleb 10. mail minna adenoidide operatsioonile. eks see otsus oli tulemas juba märtsi algusest, aga täna arvas kõrva-nina-kurguarst ikka väga kindlalt, et see asi tuleb kiiremas korras ära teha. doktor lausa imestas, et lapsed veel nii aktiivsed on olukorda arvestades. 
põhimõtteliselt on nii, et nina ja kõrva vaheline käik on ummistunud adenoidi tõttu. see tähendab, et läbi nina hingamine on raskendatud, kõrvakile ei saa korralikku õhutust, mille tõttu ei ole see korralikult pinge all ega ka kuiv. loomulikult on selline pidev niiske ja soe sisekliima patsillustele liigagi hea arenemiskeskkond ja kõrvakuulmisele ei mõju selline olukord ka teps mitte hästi. kõrvauuringu tulemus oli pehmelt öeldes masendav.
õnneks ei ole vaja veel kurgumandlite kallale minna!
kui kõik planeeritult läheb, siis hommikul päevaravisse sisse, lõuna ajal koju. kõige hullem pidavat olema hoopiski rahuliku režiimi pidamine järgneva nädala jooksul. seda ma usun muidugi väga ja see nädal keset suurt kevadet saab tõeline katsumus olema.
ja nüüd kõikse hullem faktor: VANAEMAD! ja nende hell süda. et ikka jube ja kole, lapsed nii väikesed alles. valus ja puha. mina isiklikult olen näiteks oma ema liiga hella südame tõttu pidanud kogu lapsepõlve ja noorukiea kannatama lõputu kurguvalu ja angiinide käes, sest ta lihtsalt ei julgenud minuga sellele operatsioonile minna :S mu põhiline mälestus ongi see, et KOGU AEG kurk valutab :( isegi minu jutt teemal, et lapsed võivad kurdiks jääda, kui seda asja ära ei tee, ei lõpetanud oigamist... aga õnneks pole mina nemad ning loodan väga, et operatsiooni järgselt saavad mu neiud järgmisel talveperioodil oluliselt tervemad olla. suur suvi ka vahel, taastumiseks aega seega maailm.
nii et jah, läheb lõikumiseks.

reede, 6. aprill 2012

mu kallid tibud on kolmesed!!!

jah tõesti-tõesti, mul on juba 3 aastat õnn olla ema kahele vahvale tütrele! täna toimus mõnus kodune pidu lepatriinu stiilis (üldse mitte ülestõusmispühade võtmes, aga tibud ja jänesed oleks kuidagi lame olnud mu meelest). suured tänud kõigile külalistele! tore oli teid kõiki näha ja suured-suured tänud toredate kinkide eest!
kolmesed kaksikud on muide imetoredad - mängivad rollimänge, seletavad suud vahtu igasugustel olulistel teemadel, teevad vahvaid märkusi, kui omaseatud reeglitest lapsevanemad kinni ei pea, lõõritavad nagu lastelaulude CD, värvivad ja voolivad mõnuga. loomulikult on nad iseteadlikud, kanged ja jonnakad, aga kui nüüd vanematega tõttu vaadata, siis on see kõik täiesti arusaadav. lisame siia veel vanuselised eripärad ja kõik ongi loogiline. aga nad on siiski väga armsad! soovitan ;)

pühapäev, 1. aprill 2012

tsirkus!




lasteaed korraldas laupäeva hommikupoolikul toreda perepäeva. teemaks oli tsirkus ja kõik rühmad ka vahvalt kostümeeritud. sõimekad siis läksid kiisudena :) minu silmis teenis plusspunkte asjaolu, et pidu toimus LA keskkonnast eemal - kohaliku seltsimaja saalis ja kohale oli kutsutud klounid.
esialgu olid meie kiisud väga ehmunud rahvamassidest (tavapärane käitumismuster), klammerdusid ja tahtsid lausa koju, hiljem ikka olid nõus oma rühma juurde minema ja etteaste tegid väga püüdlikult kaasa :) lausa pisar tui meil herr Abikaasaga silma - päikesekiired kasvavad ikka nii kiiresti! suur kummardus õpetajatele, kes nii väikesed lapsed suurepäraselt liikuma on saanud!
kostüüm minu kätetöö. Karital on saba ka käes näha, Karina keeldus pilditegemise hetkel kõigest... hiljem polnud enam mahti poseerida. kõrvad on ilmselge hitt meie majas praegu :)