Lilypie Fourth Birthday tickers

Lilypie Kids Birthday tickers
Kuvatud on postitused sildiga new stuff. Kuva kõik postitused
Kuvatud on postitused sildiga new stuff. Kuva kõik postitused

kolmapäev, 9. mai 2018

Uued tuuled

Vahepeal juhtus nii :)
Tegin juba karjääri ka ;)
Ise olen rahul

reede, 25. august 2017

grillijutud

kuna meil on nüüd uus (gaasi)grill ja grillimine on muutunud ülilihtsaks, siis on seda toimingut nats vast liigagi sageli sel hooajal ette tulnud. ah et miks uus? no aga kui 10+ aastat vana söegrill ühel päeval nii läbi roostetab, et põhjast kukub ära rusikasuurune tükk, siis pole midagi muud teha, kui uut ostma minna. 
gaasigrilli valimine on ausaltöeldes paras teadus. arvesse tuleb võtta korpuse ja grillpinna materjale, põletite arvu, võimsust, suurust jms. netis tehtud eeltöö oli natuke abiks, aga lõpuks vahtisime ikka müüjale suhu ja kuulasime, mida tarka tal öelda on. mul oli veel selline nõue, et grill ei tohi olla inetult metalne :D 
ütleme nii, et me käisime läbi kõik Pärnu müügipunktid, kus selliseid isendeid pakutakse. näitkes K-Rautas oli teenindaja nii ebameeldiv, et sealne suht viisakas grill jäi meist sinna poodi. kui klienditeenindaja ikka uriseb, et tema ei tea (oli õige osakonna töötaja), tootekirjeldus puudub (sildil ainult hind), pakendit avada ei tohi ja näidise väljapanekuks poleva neil poes tööjõudu, siis ei teki tunnet, et tahaks osta, onju... meie küsimuste peale nähvati, et mida te 300 € eest ikka saada tahate. uskumatu! 
sellegipoolest saime ühe ilusa isendi, mis muru peal silmi välja ei torka oma kiiskava kaanega :)
täies hiilguses
külgpõletit ma ei soovinud, sest me pole pea kunagi grilli kõrvale mingit kartulit keetnud, või midagi. ikka pigem juurikad ka grillilt läbi. ja ega see köök ka teab-mis-kaugel pole, saab vajadusel pliidil midagi kiirelt küpsetada vajadusel (seni pole sellist olukorda veel ette juhtunud).
söegrill vs gaasigrill: ülilihtne, ei mingit ooteaega ega sütega mässamist! isegi suitsumaitse saab lepalaastudega tekitada. grill olemas, katsetused alaku. no ei ole lihtne söegrilli pealt gaasile ümber harjuda, ei ole. Herr Abikaasa oli suisa mures. esialgu tulid välja ainult vorstid, liha jäi kas toores või kõrbenud... siis hakkas ta pihta saama, millisel juhul tuleks anda kuuma ja milliste roogade puhul tuleb gaas võimalikult nõrga peale keerata. kõik seened-paprikad--maisid-baklažaanid õnnestusid juba 2-3 korraga. kuu ajaga on ka liha küpsetamine selgeks saanud. 
mis aga kõige vahvam, nüüdsest oleme hakanud tegema koduseid gurmeeburgereid, sest selle grilli peal on mahlakat veisepihvi valmistada lausa rõõm. ei tule tavaline sai-pihv-sai. meie burks koosneb järgmistest komponentidest: sai-hapukurk-sibularõngad-veise/kalkunipihv(medium)-sibulamoos-kitsejuust-tomat-rukkola(valikuline)pihv. julgen soovitada. maitsed sulavad suus imeliselt!!

teisipäev, 13. detsember 2016

uus rest

oi teate! mul on nüüd kodus üks vahva pesurest. ja-jaa, lugesite õigesti, ma praegu vaimustun siin pesurestist :p
mis selles riistapuus siin nii ägedat olla saab, et eraldi postitust kohe väärib? aga nimelt seoses selle varutoa kadumisega polnud mul enam mingit (varjulisemat) kohta, kus talviti pesu kuivatada. ja mulle sugugi ei meeldi, kui elutoa nurgas see traadist kaadervärk seisab...  seisab, on veel hästi öeldud, sest meie oma on oma 100 aastat vana ja ei seisa ka enam hästi. kohe täitsa köönakas on.
no ja siis mõned kuud tagasi nägin ma K-Rautas üht teistsugust pesukuivatusresti. see mitte ei aja oma jalgu harki, vaid kõrgub taeva poole, kus siis nö riiulid pesuga kuivavad. keeruline seletada, vaadake parem pilti :)
ei, ma ei pese heledat ja tumedat
pesu koos, need tumedad on
eelmisest masinatäiesti, mis veel
kuivanud polnud
mulle hakkas see kohe meeldima ja isegi mõõdud sobisid meie endise dušširuumi duššinurka seina ja pesukasti vahele. kuna seal ruumis on ka WC, siis isegi sinna mahub ladusalt ligi, ei pea end läbi pressima. ainuke suur miinus oli hind. aga üleeile ma tõmbasid hõlmad koomale ja tõin ta ära! oi, see oli hea otsus!! mahtuski täpselt oma "pessa" ja riided kuivasid kenasti ühe ööpäevaga ära (kui dušširuumi üks ööseks lahti jätta), kuigi ma ladusin restid ikka tuugalt täis. "riiulite" asetust saab muuta ka - no et kui on mingid pikemad asjad, siis saab tõsta. super!

mis dušširuumist saab? ega me seda enam pärast vannitoa valmimist sihtotstarbeliselt ei kasuta. see on nüüd pigem selline majapidamisruum, kus on pesumasin, kodukeemia ja tulevikus ka ehk pesukuivati. aga seniks teenib see rest oma hinda tagasi. eelmine pidas kõva 10 a vastu, sellele ma lühemat iga eriti ennustada ei tahaks.

esmaspäev, 14. november 2016

uus tõld

jehhhuuuuu ja 8 klaasi vahuveini - meil on nüüd uus auto!!! on Bella nimeks tal ;) (lugeda armsalt, naiselikult. tuletatud tähekombinatsioonist BLL)
ütleme nii, et otsingud, mis algasid põhimõtteliselt 10 a tagasi, jõudsin eelmisel nädalal lõpule. ja-jah, lugesite õigesti! või noh, umbes niikaua aega tagasi vaatasime esimest korda uusi autosid. siis ikka lõime araks mingil põhjusel (oh meid lolle, sest siis ju polnud lapsi, kohustusi, raha niisama käes!). ju siis polnud õige aeg. 
tihedamad otsingud algasid uuesti umbes aasta tagasi. mõtlesime välja hulga kriteeriumeid, mida autolt soovime. peamine siis automaatkast. salongist-salongi käies selgus aga, et kõigi nende kriteeriumite täitmine tähendaks meie jaoks täiendavat 3000-eurost kulutust, mida me sugugi välja käia ei soovinud. seega, asi jäi soiku ja praadisime oma soove edasi...
mark oli tegelikult algusest peale kindel, aga pidin ikka paati veel kõigutama ja teisi salonge külastama. valisime lõpuks ikka sellesama esialgse lemmiku välja, olime juba käsi löömas, aga millegipärast kammisin veel auto24-s ringi, et vaadata, milliseid samalaadseid autosid sama raha eest pakutakse. no ja leidsin!

nüüd on meil üks imetore Škoda YETI!! Bellakene, oleme sõbrad ja sõidame ilusti koos palju-palju aastaid!! Bella on selline natuke linnamaastur. temaga on imemõnus sõita, eriti hea on pikematel teedel kruiisida. põhimõtteliselt sõidab ise, sest noh, automaat+püsikas :) minu jaoks on parkimisandurid ja puha ;)

lõpmata rõõmus Evelin :)

P.S. meil on nüüd majapidamises 3 neljarattalist - Mummuke, Maali ja Bella. Herr Abikaasal ikka veab - ainult naistekari ;) 
see Maali on mingi hiidvana ront, mille ta suvel ostis, et vahepeal, kui me oma uut tõlda otsime, millegagi tolmusele tööplatsile liikuda. Maali on üks igavesti tore mutt tegelt - töötab, ei hädalda ja sebib suhteliselt sujuvalt. ainult et vastavalt vanusele esinevad mõningad murekohad, mis järk-järgult välja löövad - ta ei kergita saba (pagassiluuk loobus koostööst ja seal sees on stuff, mis vist sinna jääbki...), ei näita enam kiirust (spidoka tross lõpetas oma maise tee) ega ava väljast juhiust :D kui see isend meile saabus, siis ma kohe uurisin, et kui ta lagunema hakkab, siis kas tuleb ropp sõim a la Maali, vana lehm! :S aga pigem vist ei tulnud.
nii naerma ajab, kui ma seda siin kirjutan :D ega siis muud polnudki, kui Herr Abikaasa oma lakutud soenguga galantselt jalutas läpakakott (loe: ridikül) näpus autoni, avas kõrvalukse, asetas koti istmele, seejärel ronis läbi auto juhiukse lingini, avas selle ja ilma ülearuste emotsioonideta liikus sujuvalt väljastpoolt juhiukseni, mis juba imeväel avatud oli. pani telefonis google mapsi tööle, mis näitab ka sõidukiirust ja asus teele :D :p nüüd on see õnneks möödanik! mitte et Herr Abikaasa Maalist loobuda tahaks :/
saate aru jah, ma kirjutasin Maalist praegu pikema jutu, kui Bellast...

reede, 16. september 2016

nutifon

nagu ma ütlesin, tuleb K-de nutitelefonidest eraldi postitus. siin see on!
kuskil eelmise aasta talvel hakkasin järjest tihedamalt kuulma juttu, et nemad tahaks ka endale telefoni, nutitelefoni. ma seda juttu eriti ei kuulanud. küll aga sai seoses trenni minemisega antud neile käiku nupufonid. no et saaks helistada, kui bussile ei jõudnud või mingi muu jama. eriti bussiga muidugi ei käidud, aga uhke oldi küll, et vanaema helistab või saab naabriplikale kõllata.
kevadel tuli nuti-jutt uuesti. me siis pareerisime seda küsimustega a la mida sa sellega teed, kas oskad, kuidas kasutad jne. ega vastata suurt ei osatud. peamine küsimise põhjus oli see, et ümberkaudsetel külalastel enamuses tekkisid need vidinad. rääkisime lastele, et enne on vajalik lugema ja arvutama õppida, siis teate ka, mida seal nutitelefonis teha, kuhu vajutada. jäi kokkulepe, et kui lugemine ilusti käpas, siis nutitelefoni nad enne kooliminekut saavad. said ka!
nutika valimine on ka selline mitme teraga mõõk - tahaks nagu võimalikult ägedat, kui juba raha kulutama hakata, samas mõistus ütleb, et lapsele ei ole mõtet õunakest osta, eksole. eks ma siis uurisin neid odavama otsa telefone ja nende omadusi. lõpuks jõudsin järeldusele, et need Lotefonid on nii eelmine põlvkond, et pole ikka mõtet. lisaks on nende sees mängud, milledega on paljudel mingid lisatasude-jamad tekkinud. mina tehnikakauge inimesena kardan selliseid asju ja ei taha probleemidega jaurata. õnneks sõbrantsi mees on vägagi tehnikainimene ja tema soovitas mõnda uut hiinakat, millel on rohkem mälu (loe:kiirust) ja paremate näitajatega kaamerad ees ja taga (mõlemal välgud ka!) ning lippab üldse suht ilusti. ma siis viisin lapsed poodi ja valik sai neil ikka kiirelt tehtud :P
ah et mida nad seal telefonis teevad? alguses oli üks pidev mängude jutt, no mängiti nädalakese iga õhtu tunni jagu mingeid mänge, mille vanemliku järelevalve alla wifi´ga play-poest alla tõmbasime. siis sukelduti youtube´i maailma. no ja nüüd nad enam põhimõtteliselt ei mängi, vaid kuulavad mussi. õnneks on telefonidel kõrvaklapid ja mina seda tänapäeva ininat kuulama ei pea :) aga ok, tegelt suunan ma neid ikka erineva Eesti muusika juurde, et seda peavoolu kraami vähem oleks (mitte et mul see oluliselt õnnestuks...) mujal nad veel ei kola. vahel oleme näiteks vaadanud mingeid laulusõnu või uurinud mingit huvitavat kooliküsimust. ilmateadet vaatavad ka mõlemad usinasti. no ja äratus ja meeldetuletused (millal kuhugi liikuda) on ka väga aktiivselt kasutusel :)
enne telefonide soetamist andsid erinevad lapsevanemad meile nõu, et netti ei tasu nutitelefonidega lapsi üldse lasta ja parem on kõik internetiga seotud asjad kinni keerata. ei ole vaja ja ohtlik jne. eks neil on õigus. samas mina mõtlen (ja Herr Abikaasa arvab samamoodi), et kui juba sellised vidinad soetatud on, siis tuleb vaikselt harjutama hakata. jah, loomulikult, lapsed ei oska inglise keelt ja igasugu küsimuste peale on lihtne "yes" vajutada, aga selleks ju vanemlik selgitustöö ongi, et õpetada last eristama õiget valest. rääkisime ära erinevad ohud ja selgitasime, et kõiki ikoone pole mõtet läbi klõpsutada, sest need nagunii internetita ei avane ja on võõrkeelsed. meie siis otsustasime nii, et kodus wifi kaudu on juurdepääs internetile olemas, väljaspool kodu on telefon rääkimiseks ja sms-ide saatmiseks. nutipaketti pole, on kõnekaart, millel pole suuri summasid, mida teenussõnumiteks kulutada. kõik interneti pääsupunktid keelasime telefonides ära, siis vist ei saa telefon tasulisse netti minna (kuigi uuemad isendid pidi selle mingi aja tagant ise ära parandama...). 
kui lastel on ainult teatud kindel aeg telefoni kasutamiseks, siis vast neid probleeme nii massiliselt ei tule ka, kui järelevalve puudub, siis võib tõesti jamaks minna. meie majas on meelelahutuskanalid suht kinni enamus ajast, seega jääb vaid loota, et vaikselt uuritakse ja õpitakse ning tulevikus on nad juba mõistlikud ja oskuslikud telefonikasutajad.
lemmiktegevustest ka:
Karina - nukkude pildistamine ja ilusate rahulike laulude kuulamine
Karita - youtube´i videod ja selfitamine
meie majas on nüüd sellised isendid, ikka ilusate sädelevate roosade ümbristega, of course!! ;)
Gigabyte GSmart Classic LTE, Dual-SIM
GSmart Classic LTE
muuseas, kaitseklaas ja läbipaistev silikoonümbris oli telefonil juba kaasas. 2 a tagasi mu sony´l küll ei olnud. 

neljapäev, 18. august 2016

(asjade) valimisest

ma ikka remondilainel ;) mõtlesin, et kirjutan seekord sisekujundusest. see küll meie toa kohta tiba liiga peen sõna, aga ikkagi. tahaks ju, et kui teed uue asja, siis oleks ikka mitu head aega mõnus sinna ruumi astuda. no et kõik mätšiks kokku ja aasta pärast ei oleks karjuvat vajadust (oma peas vähemalt) tapeeti seintelt maha katkuda ja midagi normaalsemat leida.
esiteks tuleb valida stiil ja kui oled trenditeadlik inimene, siis uurida ka üldisi sisustussuundi. kui sul on mingi kindel mõte juba peas jooksmas (nagu mul, eksole), siis saad kohe asuda pinnakattematerjalide valiku juurde. sinna juurde tuleb muidugi mõelda ka valgustusele ja pisividinatele. 
üks otsus mõjutab teist, eksole. kui muutub nt. tapeet, siis ei sobi enam see parkett või kardinad ja põrandalambist saab kummutil asuv meeleoluvalgus. 
minul algab sisekujundus ikkagi värvist ehk siis praegusel juhul tapeedist. mul keerles juba aasta jagu peas, et ma tahaks ühte seina sellist pehmet sinakasrohekat, millele siis lisan valge kaminaraami ja oleks superkena. ülejäänud seinad siis sellised rahulikud, võibolla väikese sinaka varjundiga (mingi mõisaprouamustriga tapeet). seda mõtet aga segas kogu aeg see punastest tellistest soemüür. mõtlesin mitut pidi ja jäin praegu mõtte juurde, et sinist seina siiski ei tule, sest ma ei julge seda soemüüri valgeks värvida - äkki ei püsi värv ilusti peal ja siis on kõik mokas (sest soemüüri ju ära ei lammuta ja värvi nagunii ei saa täielikult eemaldada). seega tuli kõik ümber mängida. mõte kadus ära ja asusin poode kammima, sest tapeetimise aeg üha lähenes. 
ja ma kõndisin ja vaatasin ja masendusin, sest ma ei leidnud ühtegi tapeeti, mis mulle päriselt meeldinud oleks. tõenäoliselt sellepärast, et mu esialgne visioon oli vett vedama läinud... sinise tooni matsin üldse maha ja lihtsalt ootasin, et mõni hele tapeet mind kõnetaks. õnneks kolmandas poes see juhtus! ma olin selleks ajaks juba üsna ärev. saatsin kiirelt pildi Herr Abikaasale, sest noh, tema hakkab seal toas ju ka elama, ma ei saa ainult endast lähtuda ja kõike üliromantilises võtmes lahendada ;) (on ju teada fakt, et näiteks roosas WC-s ei saa meesterahvas end vabalt tunda ja võib tekkida krooniline kõhukinnisus, sest mees alateadlikult väldib sinna ruumi sisenemist). temalt tuli kiirelt positiivne vastus, sest sisekujunduse silm on minul ja tal tavaliselt sobib kõik, mis ma välja valin (või vähemalt siis, kui kogu ruum valmis on, hakkab talle meeldima. enne on ju nägemus ainult minu peas ja teine ei peagi aru saama, kuidas see või teine asi lõpuks kokku mängima hakkavad). 
kui selline suur asi, nagu seinakate valitud sai, oli järg põranda käes. tahtsin tegelikult täpselt sama parketti, mis mujal majas on. täpselt sellist ma ei leidnud, seega sain disainijumalatel lennata lasta ja leidsin ühe väga armsa isendi :) siis veel laeplaadid ja korras! nüüd jäi see kombo veel projektimüüki tarida ja allahindlust lunida.  ütleme nii, et letihinnast sain tapeedi puhul 1/3 alla ja lae ning põranda puhul 1/4 :)
praegu on eesmärk see kõik seina-põrandale-lakke pressida ja siis edasi vaadata, kas mu visioon töötab. kui töötab, siis tuleb edasi mõelda aknakatete ja valgustuse teemal. neid mõtteid aga peas veel eriti pole, seega ootan muusat. seniks tapeedime!

kolmapäev, 10. august 2016

uue kuue loomine

suvi on ikka korraloomise ja remontide aeg. kuna meile kohaselt on terve suvi maha looderdatud, tuleb nüüd kiiruga liigutama hakata. koolilaste toad ju vaja valmis sättida. seekord võime küll enda kaitseks öelda, et ehitusmeestel polnud varem graafikus tühja auku (ega ole nüüdki) ja jõudsid meieni alles nüüd.
mida me siis teeme? ühes senisest varutoast ehk söögitoast tuleb meile magamistuba. senisest magamistoast saab ühe lapse tuba ja teine laps jääb senisesse lastetuppa üksi laiutama :) K-del on omavahel toad juba ammu ära jagatud, nii et sellega probleemi ei tule. isegi tapeet sai suurema kärata neil valitud. õnneks päris ühesugust ei pidanud võtma. 
peamise remondiartikli ehk uue magamistoa juurde tagasi tulles - see on meie uue maja vana osa. uus majaosa on ehitatud vana suvila külge. selle projekt on aastast 1972 (kui ma ei eksi). 
võtmete kättesaamise päeva 3 a tagasi vaade praegu remonditavale toale
seni oli see tiba üles vuntsitud eelmiste omanike poolt. teate küll, kuidas kiirremont kümmekond aastat tagasi käis - vill seina, iso-plaat peale ja kõige odavam laminaat maha. kuna ka eelmistel omanikel oli selle ruumiga teised plaanid, kui lihtsalt üks tuba (aga need ei saanud õnneks teoks), siis tuli esiotsa lammutama asuda.
hiiglaslikud betoonplaadid
eks ma arvasin juba eos, et põrand tuleb taladeni üles võtta ja talad tõenäoliselt ka. kogu põrand kõikus ja lainetas astudes natuke, sellest selline arvamus. laminaadi alt tuli esiti välja laudpõrand. kuna see oli mitu cm viltu, siis see võeti välja. selle alt avanes huvitav pilt - tuuletõkkeplaat ja, ülla-ülla, veel üks laudpõrand... see sai ka üles koigutid ja talad olidki näha. midagi ilusat polnud - enamus meetri ulatuses pehmed, seega ka need tulid välja :( teises sama toa osas oli ennevanasti veranda koos välikaminaga. kamin lahkus meie käte läbi juba eelmisel suvel kivi-kivi haaval, sellesuvine lõhkumine oli aga sellega võrreldes köömes. nüüd tulid tollest põranda alt välja suured betoonplaadid ja nende alt mitu järelkärukoormatäit maakive. pole ime, et see põrand nii külm on. kui see kivihunnik talvel ära külmub, siis õhkab see seal põranda all nagu külmkamber... kaks päeva lõhkumist ja põrand (+ selle alune) oligi läinud. 
nüüd saab siis ehitama hakata. täna asutakse uusi kandetalasid paigaldama. ma pidin pikali kukkuma, kui poes maksis 16 tala 120€! ma tean küll, et puit on kallis. rahaliselt on muidugi arvestatud, et hull papp sinna läheb, aga ikkagi. loodan vähemalt, et minu eluajal seda põrandat pole vaja uuesti avada. eks meil on arvamus ka, et kõik tuleb teha korralikult. ehitusmehed arvavad samamoodi. ehitusmeestega seoses selline vahva seik, et üks nendest on ehitanud tegelikult kogu meie maja koos eelmise omanikuga. ükspäev kevadel ajasime laste sõbra isaga üle kraavi juttu ja tema siis küsis, et kuidas majaga rahul olete. sealt koorus, et tema ehitas :) kuna oleme rahul, siis ajasime kohe teemat edasi, et ta ka selle ruumi korda teeks. 
kui nüüd materjali varumisest rääkida, siis tegelikult läks nii hästi, et kõik va parkett ja laeplaadid sai ühe õhtuga ühest poest koju veetud. seda ei saa küll öelda, et ühe autoga, sest noh, kui sul on ikka väike naksitralliauto ja käru, aga tuua on vaja kõik põranda- ja seinaplaadid, vill ja peno ja kruvid ja uks jne, siis ei mahu parima tahtmise juures ka mitte... õnneks olid laomehed väga leidlikud ja panid selle lego meile ikkagi jupphaaval käru peale. lõpuks topiti veel meie teine auto villarulle täis, tõmmati pagass nööriga koomale ja kästi kuuma anda. sellest ma siinkohal ei räägi, kui kõrge hunnik järelkärul kõrgus... tuul oli ka muljetavaldav, õnneks silla peal midagi kaotsi ei läinud ja varsti oli kõik see koorem juba õue peale maha laetud. 
nüüd siis tööle!! loodan, et halbu üllatusi rohkem pole ja ruum võtab nädala lõpuks jälle toa näo!

reede, 18. märts 2016

Emma pulmad

rahvasuus levib kõnekäänd - sigivad nagu küülikud. sellest saaks nagu järeldada, et küülikute paaritamine on lihtne ja kiire toiming, aga võta näpust, ei ole ikka küll! siinkohal väike ülevaade, mida ma kõike tegin, et asjast asja sai ;)
alustame siis algusest: küülikupreili Emma on juba peaaegu aastane. kui ta meile tuli, tekkis kohe ka mõte, et mõned küülikupojad oleks väga armsad (kujutage nüüd ette Herr Abikaasa rahulolevat nägu ja madalat häält nämm-nämm!). tegelikkuses on 5-kuune lihaküülik paarituseks valmis, kuid vastu talve ei tahtnud ma seda teemat üles võtta. mida kevade poole aeg liikus, hakkasin otsima, kust leida isast Viini Sinist tõugu isast küülikut, kes ei ela Peipsi ääres ega oleks meie oma lähisugulane. üsna keeruline teema. endale praegu isast küülikut me võtta ei plaani, seega tuli daam küla peale viia.sain mõned vihjed ja võtsin ühendust. algselt sain jutule ühe küülikukasvatajaga, kes pakkus, et toob oma isase meile (kasvuhoone oleks paras paik neile olnud) ja siis viime mingi hetk tagasi. asi aga venis, päevad ei sobinud ja lõpuks läksin oma küülikuga ikkagi neile külla. 
vahepeal rääkisin pehmeks ühe vet.arsti, kes müüs mulle kaasa vaktsiini ega pidanud küülikut sinna vedama. sain kodus ise Emma ära vaktsineerida (neid peab vähemalt 1 x aastas peamiselt sääskede abil levivate haiguste vastu vaktsineerima). polnud varem kunagi süstalt käes hoidnud, veel vähem seda kellessegi torganud... aga kõik käis väga kiirelt ja valutult, sest loom isegi ei võpatanud. rohi sattus õigesse kohta ja ma ei torganudki nõela kahekorra läbi kasuka. 
ühesõnaga, ma olin hästi ette valmistanud. lugenud läbi kõik kaasaegsemad küülikukasvatuse raamatud, erilise tähelepanuga uurinud paaritamise, poegimise ja noorloomade peatükke. sain ikka jupi maad targemaks. kui Emma võtsime, lugesin ka põgusalt, aga tol hetkel ei olnud pulmamäng prioriteet, eksole.
põhitõed siis: emane viiakse isase juurde, mitte vastupidi (sest emased kaitsevad oma territooriumit väga kiivalt) või siis leitakse neutraalne pind. esimesel juhul on töö kiire ja korralik, teise variandi puhul loomad harjuvad oludega, tatsavad niisama ringi ja siis võibolla, kui meeldivad üksteisele, läheb asjaks. kuu pärast sünnivad pojad, neid on tavaliselt üle viie. kui midagi ei sobi, emaküülik ehmub või on muidu pooletoobine, hävitab ise oma pojad :/ olen igasugu FB kogukondade liige, kus neid surnud/külmunud/söödud sardelle olen näinud. loodan südamest, et meil mõni ikka kasvama jääb!
aga eilne päev sõnas ja pildis: pakkisin Empsiku pappkasti koos maiustusega (kuivik) ja sõitsin ~15 km lõuna poole. porimülka läbimisel leidsin ennast karjalauda juurest, kus tiirutas ka mitmekümnepealine veisekari ja mitu koera. perenaine ka õnneks :) suures laudas oli puurides 30-40 eritõugu küülikut, paljudel juba pojad ja mitut sorti erinevaid kanu. asetasin meie daami kastiga peigmehe puuri juurde ja avasin kaane. neiu nuhutas õhku - tundus meeldivat. igasugu uued-veidrad lõhnad ja hääled, ikka on ju huvitav. siis pani käpad juba kasti äärele ja noorsandi juures ta oligi :) tutvuti-vaadati, tehti mõni kepsakam tiir tagaajamist. kui aga kogenud isaküülik tahtis mehetegusid tegema hakata, siis meie küülik, nagu üks viisakas preili kunagi, istutas end puuri tagumisse nurka, pani saba maha ja tegi mkmm!. hea et pead ei raputanud, ma ütlen... mida teha? 
viini sinised Emma ja Ruudi tutvumispeol, tublid rexi-tõugu
meeleolutekijad kõrvalpuuris :P
küülikutel on nö jooksuaeg teatud perioodidel, mitte üldsegi kogu aeg (on kuni 10-päevased sobivad ja siis mingi 4-5-päevased mittesobivad ajad, laias laastus). õnneks oli kogenud küülikukasvataja varnast võtta ja asus tegutsema. tema arvas, et meie preili lihtsalt ehmus igasugu häältest ja teiste loomade lõhnadest. vajab ergutamist. toimetati siis nii, et kõrvalpuuri tõsteti üks teine paar, kes kohe tegudele asus ;) see ergutas meie paari ka liikumisele - isaste lõhn ikka meelitas Empsikut - hakkas ringi kalpsama, isast nuuskima ja ringi vahtima. siis lasigi isase ligi :) long story short - vajas ettenäitamist :D
jätsime viisakalt ja tänulikena hüvasti ja sõitsime kodu poole. karjamaa veerel maas vedelevast surnud vastsündinud vasikast ma vist ei hakka siinkohal rääkima. maaelu...
koju jõudes on daam kuidagi väga rahulik. ei rabelenud ega midagi. läks aga rõõmsalt puuri ja kadus kõige sügavamasse nurka peitu. õhtul talle süüa pannes ei lasknud üldse ligi, ei saanud pai teha ega midagi. urises lausa. söök ei sobinud esialgu üldse. endal oli selline segaduses nägu ees, nagu seediks, mis minuga nüüd juhtus. hommikuks oli ninaesine kadunud, aga pai ikka ei soovitud. küllap peab mu peale viha, et ma ta neiupõlve niimoodi äkitse lõpetada lasin :)
nüüd polegi muud, kui vaadata ja oodata. kui paari päeva pärast puuri sisemus "läbi küntakse"(heinad aetakse segi, kõik anumad lükatakse ümber jms.), siis on lootust! kui kahe nädalal pärast pesa ehitama hakatakse, siis ei ole lootust (ebatiinus), aga kui 4 nädala pärast pesaehituseks läheb, siis on pojukesed tulemas. põnev-põnev! profid muidugi papleerivad küülikut (manuaalne läbi kõhunaha embrüote olemasolu katsumine poole tiinuse pealt), aga ütleme nii, et ma parema meelega ootan ja vaatan, kui lasen end puruks tõmmata või küülikule viga teen. 

reede, 20. november 2015

vannituba sõnas ja pildis

minu kätetöö
vannituba on nüüd põhimõtteliselt valmis. pudi-padi on veel puudu, sest neid ei ole Pärnus selliseid saada, nagu ma tahan. isegi aliexpressi või ebay lehelt ei leidnud sobivaid, mis miljon ei maksaks... otsingud jätkuvad paarile nagile, kapile ja peeglilambile.
lambist ma tahakski alustada, sest selle ümber vannitoakujundus tekkiski. nimelt nägin ühe taaskasutuspoe netilehel toda lampi ja noh, muu on ajalugu. Herr Abikaasa tõi selle veel töölt koju tulles ära ja ma lihtsalt istusin ja silitas seda, kui ta mul juba käes oli :) ühesõnaga selline veidi romantic, samas rustic, country stiil, aga heledas võtmes kujundus, eksole. no ja Singeri jalad olid mul juba olemas ja vannituppa mõeldud, nii et teema hakkas argnema.
seinaplaatidega oli selline lugu, et ma käisin mõned aastad tagasi poodides plaate uudistamas ja need jäid mulle kohe silma. nüüd, suvel, kui ehitus reaalseks ähvardas muutuda, tegin uue tiiru ja need meeldisid mulle endiselt väga. loomulikult oleks võinud katalooge tuulata ja midagi eksklusiivset valida, aga päris hulluks ei tahtnud me eelarvega ka minna, seetõttu jäi esimene lemmik. mees ütles ainult, et peaasi, et roosa ei ole ja välja silma ei karju. talle ka meeldis see plaat ja nii jäi. kirsiõied on meie mõlema lemmikud ka :) 
üldvaade ukselt
põrandaplaadiga oli teine lugu. algselt olin ma kindel, et seinaplaadil on sama seeria põrand ka olemas, aga ei. või noh, oli, aga kole väike ilmetu plaat. mina tahtsin aga midagi, mis ruumile natuke salapära, särtsu annaks. otsingud algasid. Pärnust ei leidnud ma üldse mitte midagi. Tallinnas tuuseldasime ikka päris pikalt ringi. ja kui igasugune lootus oli juba kadunud, siis leidsin Baumaxis kohe. plaadid olid üliodavad, samas superägedad ja need olid laos olemas. kätte me need saime ja koju tassisime! ma ikka kahtlesin ka natuke. isegi siis, kui plaat põrandal oli, kahtlesin. aga nüüd, kui kõik on valmis ja koos on, sobib imeliselt (täpselt nagu ma algul kujutlesin). mõjub natuke idamaiselt. 
vann on meil tavavahelik, aga mullikat me ei tahtnudki. oleks selle väikese 4,75 m2 ruumi ära söönud. vann pärineb ka Baumaxist. me toppisime selle koos vanni ümbrise ja põrandaplaatidega oma väikesesse Opel Merivassa sisse!! kujutate ette või? ei kujuta, aga palun: kõikvõimalikud istmed on maha lastud, vann on sees, aga vanniümbris on vahtpolüsteroolist, seega pehme ja õrn ja tagaluuk ei lähe kinni... vihma sajab, meie keksime ümber auto, mees kirub, et väiksema autoga Tallinna tulime. lõpuks on kõik paigas ja tagaluuk ka kuidagi lõdvalt kinni lastud, siis algab operatsioon autosse ronimine. see oli lõbus :P mingi ime läbi ma end juhi tagaistmele pressisin. kuidas, ei saa isegi aru. poolel teel tuli igatahes auto kinni pidada, et saaks koibi sirutada. lapsed, kes enne Pärnut pidid autosse tulema, et vanavanemate juures koju tulla, pidid veel üheks ööks jääma, sest noh, nad lihtsalt ei mahtunud peale... :D aga ära me ta tõime. teinekord, siiski, kui on vaja poolt tuba autosse paigutada, võtaks tiba suurema masina... vann on osutunud hästi mõnusaks, tänu sellele vahtpolüsteroolist ümbrisele hoiab vee kaua sooja ja paigaldamine oli ka lihtne. kuju tõttu ei lähe sinna palju vett, nii et win-win
lagi ja osa seintest on puit. see oli mul kohe silme ees, et kõike plaatida ei taha. see oleks jäänud nagu haigla vms. seega puit. tahtsin valget ja mõnusat. selline eestiaegne sokkel on hästi ilus ja hubane. nii ka sai. võibolla on värv tiba liiga valge, aga ma arvan, et ajapikku hakkab puit värvist rohkem läbi kumama ja toon pehmeneb. kui mitte, saab alati paari pintslitõmbega asja muuta. liistude leidmine oli omaette teema. no et saaks just nii, nagu mina tahan ja et istuks ikka ilusti. Pärnu väiksuse tõttu kõike head-paremat siin saada pole, nii et ehitusmees pidi omaloomingut kasutama. õnneks tuli kena välja. 
jätsin suurima peavalu viimaseks - seinapealne WC-pott. kuidagi ei tahtnud põrandale kinnituvat WC-potti. kuigi see oli nii ette nähtud ja äravoolu toru oli ka nii sätitud. sai natuke (tegelt natuke rohkem) mõeldud ja ehitati ikka nii, nagu mulle meeldis. sobiliku seinaraami ja poti valimine oli täielik ooper, sest akna ja seina vahelised cm-rid andsid väga täpselt ette, mida sinna paigutada saab. kes pole kursis, võtke teadmiseks, et enamus raame on 45-55 cm laiad, meil oli maksimum 40 cm. teine variant oleks olnud madal raam, aga ainult raami hind algas 300€-st. see ei sobinud mitte, sest pott ja muud vidinad oleks samapalju juurde veel läinud. tavakõrguses raame oli sooduspakkumises ainult laiasid ja inetute kipakate pottidega. mingi ime läbi puht-juhuslikult (kraanide otsingul) jäi silma üks raam, mille ridikülist väljailmunud rätseplint heaks kiitis :) oh seda õnne, kui raam osutus parajaks, pott oli tiba kandilise kujuga ning kaan vaikselt sulguv! lapsed on niigi suve veetnud ehituspoodides WC-poti kaani kolksutades, et olla kindel, et me ikka vaikselt sulguva variandi valiksime :D 
ja nüüd on kõik valmis. peeglilamp on muidugi puudu, aga ma keeldun ostmast lampi, mis ei sobi laelambiga kokku ega ole elegantne. meil siin selliseid ei müüda... otsingud jätkuvad. 

sombusel sügisõhtul on ülimalt mõnus küünlad läita, end sooja vanni libistada ja nina vahutorbikutesse pista.

reede, 23. oktoober 2015

edeneb

loodan, et lihtsuses peitub võlu. ma ikka vannitoa rindel siin :D saadaval oli küll igasugu põnevate profiilidega lauamaterjali, aga ma võtsin ikka kõige lihtsama, kus pole nö. tulesid ja vilesid :) vaatasin meie köögi ja dušširuumi lagesid ja need meeldisid, ei hakanud liiga kirjuks ajama. kuna vannituba on väike ja plaadid on põnevad, siis ülejäänu peab neutraalne jääma. 
vann ja WC-raam on paigas, veed ja elekter ühendatud, põrandakütte test osutus edukaks, kuna koju tulles tekkis tahtmine sokid ära võtta ja soojade põrandaplaatide peale kerra tõmmata :) kass seda võimalust kasutaski. tegelikkuses kõhutas ta lausa plaatidel nii pikk kui lai ja nautis olukorda. kui ma kütte välja võtsin ja õhtul hilja veel kord ruumi imetlema läksin, ei saanud Mirr mitte aru, miks käppade all enam soe pole. suht pettunud kassinägu vaatas mulle otsa.
mis veel jäänud on? kui täna saab kõigi plaatimistega ühele poole ja lagi paika ning sein pahteldatud, siis on veel valamulaud/-jalad vaja värvida-lakkida ja valamu sinna peale silikoonida. kraanid-dušš osta. boiler ja WC-pott paigaldada. seinapaneelide sisse üks hüperkaval luuk mõelda, millest veenäitu vaadata (ja vajadusel veemõõtjat vahetada). kaval peab ta olema seetõttu, et ruumi napib ja ta peab hakkama kuidagi mitmes osas liikuma, et WC-potist mööda pääseks, samas kätele ruumi seina sees toimetada jääks. vaat see on väljakutse. keegi pole veel head varianti välja mõelnud. või noh, ma olen, aga selle teostus ei ole lihtne :P isa lubas kaema tulla, ta ju vana tundud ratside mees ja nipitaja, küllap mõtleb kohe välja.
ma juba kuulen oma peas vanni voolava sooja vee lõhna!

teisipäev, 20. oktoober 2015

vannitoa rindel

nii mõnus on õhtul koju minna ja nina vannitoa ukse vahelt sisse pista uudistamaks, mis täna edasi liikunud on.
tehtud on juba mõnusalt palju (eriti kui arvestada, et iga päev saab teha ainult veidi, sest siis peab midagi jälle kuivama või ootama ja mõtlema). 
kõik eeltööd said eelmisel nädalal tehtud. kõigepealt võeti lahti seinad-põrandad, et näha, mis ja kuidas tehtud on, siis soojustati ja valati põrand ning selle sisse ka põrandaküte (nii igaks juhuks ega me seda sees hoidma plaani hakata, samas suure külmaga on hea). seejärel sai tehtud veevärk (torud seinte sisse, filtrid, äravoolud, trapp jms.) ning siis seinad jälle kinni ja põrand hüdroisolatisooniga kokku (ma sain ise teise kihi panna, väga mõnus töö!), seejärel sai plaatida. tänaseks on plaadid seinas ja põrandal :) väga ilus tuleb, mulle juba nii meeldib. ei tule tavaline ;)
täna küsis minult hää sugulasest ehitaja R., et millise profiiliga laelaudu ma tahan ja kas seinaprofiil ja liistud on välja valitud. ma ei mõistnud isegi tarka nägu teha... tehti mulle siis tiba selgitustööd ja nüüd lähen maad uurima. olen juba targemaks saanud küll, mis aga tekitab omajagu segadust, sest kes siis oskab valida. kas võtta sisevoodrilaud eestiaegse prfiiliga või tavaline, kas kitsas või lai, kas poolprofiil tuleb sama nagu lakke või erinev, millist liistu miljonist võimalikust valida, milline sõrestik tuleb boileri ümber jne. valikud-valikud. siit arvuti tagant tundub see keerukas, aga ma arvan, et Elduri juures saab kõik juba selgeks ;) 
edasi läheb veel keerulisemaks, sest mul tuleb valida valge värv. ja-jaa, see on keeruline! ma tahan, et oleks peaaegu valge, aga kumaks läbi, tahan, et oleks matt ja veekindel. kindlasti tuleb värvipoes veel 100 võimalust, mille vahel siis kaaluda saan :D 
Herr Abikaasa nendib pärast, et ilus sai, selles olen ma kindel. meie majas teen sisekujunduslikke valikuid mina. mingi hetk ta küll avaldas arvamust, et mis sobib kokku ja mis mitte, aga nüüd ta lihtsalt usaldab mind, sest kõik on alati ilus saanud. mina usaldan teha jällegi tehnilistes küsimustes :)

reede, 9. oktoober 2015

jogurtijutu jätkuks

katsetused käivad. lisaks maasika-banaani jogurtile on mu köögis valminud ka mustika-mee-banaani jogurt ja mustka-stevia jogurt mulle (sest ma hetkel midagi magusat ei manusta).
lastel läks selle mustka-mee-banaani jogurti peale saba rõõmust rulli, sest see oli niiiiiiiiiiii hea!! heaolu mõminad ainult kostsid kausi kohalt :D Herr Abikaasa kiitis kah heaks. 
seekord kasutasin juuretisena Nopri maitsestamata talujogurtit. kuna eelmine laar sai tehtud mingi suva poe maitsestamata jogurtiga, siis oli võrdlusmoment täiesti olemas. minu eelistus kaldub tugevalt Nopri kasuks. sellega tuli jogurt paksem, tugevama maitsega ja siidisem. ju on häid baktereid rohkem või on nad elusamad. 
järgmine katsetus on ise oma juuretist alles hoida iga jogurtiteo jaoks. kuna ka teen ühe laari iga 3 päeva tagant, siis peaks elus ja värske püsima küll. 

kolmapäev, 7. oktoober 2015

ootus

algas vannitoa ehitus. can't wait!! inspiratsiooniks mõned pildid netiavarustest:




reede, 2. oktoober 2015

uus sõber köögis

35+ vanuses pole enam eriti lihtne oma ellu uusi sõpru lasta (kuigi mulle tundub, et väga tahaks, sest suhtlust on kuidagi väheks jäänud...). kõik on lihtsalt tuttavad. tunnen puudust sellisest lihtsalt olemisest ja maailma asjade arutamisest naistega. või ka meestega ;) aga mul nagu polegi kedagi, kellega päris mina ise olla. või noh on, aga kõik on kahjuks kaugel.
multikeetja Brand 502, pilt netiavarustest
tegelikult tahtsin ma rääkida ühest uuest imetoredast vidinast, mille ma sünnipäevaks sain - MULTIKEETJA. me oleme üksteisega nüüd mõned kuud harjunud. ma olen väga rahul! nagu enamuse vidinatega, kaalusin ma pikalt, kas mul on veel ühte kobakat koju vaja. sõbrants ostis mõnda aega tagasi ja kiitis. ma uurisin ja mõtlesin, et nii palju raha eest küll ei osta. siis aga nagu võluväel oli soodukas ja sünnipäev korraga. 35€ eest võib ju kinki soovida küll ;) minu peamine argument oli see, et selles saab teha putru nii, et õhtul viskad ained sisse ja hommikul pole muud, kui tõsta aga kaussi ja pista nahka :) meil ju peres varsti koolilapsed ja mina olen maailma halvim hommikune tõusja... lisaks moosis mind asjaolu, et seal saab kõike jälgimisvabalt hautada, lisaks imehäid suppe teha ja jogurtit valmistada!! saate aru jah? jogurtit!! poejogurtites on hullult suhkrut (12 grammi 100 g toote kohta!) ja jummal teab veel mida. kui ma ise teen, siis tean, mida lastele sisse söödan. nad on suured jogurtisõbrad. kui ma 1.5 l jogurti kohta panen 1 banaani, 3 spl. mett ja 3 spl. maasikamoosi ning tiba vaniljet, siis on maitse super ja suhkrut palju vähem. maitse siidine, imehea :) eile tegin esimest korda ja K-d kiitsid heaks!!
kiidan veel seda, et rasvainet pole vaja kasutada (kui ei taha) ja toit valmib kiiremini. saan kogu toidu ühes anumas valmistada (alla liha, kala vms., üles aurutusrestile juurikad, kartul näiteks). lükkan kaane kinni ja sobival ajal avan lihtsalt selleks, et toit serveerida - lihtne, puhas, mugav. isegi praadida saab. supi puhul panen kõik komponendid korraga potti, taimeri peale ja pärast on super supp valmis nii, et kõik tükid on parajalt pehmed, midagi pole pudruks keenud ja maitse on nii hea. keetmisauru ei tule, elektrit kulub vähem. nii et jah, ma väga rahul. 

esmaspäev, 10. august 2015

hädatapp

seekord ei ole pealkiri mõistukõne, päris tõsilugu kohe. 
nagu kõik teavad, liigub Eestimaal seakatk. Herr Abikaasa vanematel on ka alati mõned ruikamid laudas olnud, nii ka nüüd. millegipärast kevadel uusi põrsaid ämm ei võtnud, ju ta siis aimas midagi... a too viimane oli ikka juba väääääga suuuuuuuur. õnneks neil oli 1 siga, ümberkaudsetel on ikka mitu. neid kõiki korraga ju maha ei löö, seega ehitavad palehigis nüüd aedu ja soetavad desovanne jms. 
ükspäev siis ämm helistas, et nüüd tuleb siga ära lõpetada, sest katk on liiga lähedale tulnud juba ja noh, eks elukas on suur ka. nädala jalu edasi ka ei julgenud enam lükata, et jahedamat ilma oodata. 
käivad ju kõik metsas marjul-seenel-jahil, maal inimesed ikka rohkem suhtlevad üksteisega: ajavad juttu poe juures, käivad üksteiselt mune-piima-kartult ostmas, ühesõnaga liiguvad ja kannavad jalgadega kõike laiali, mis aga külge jääb. oleks naiivne arvata, et Pärnumaal katku pole. seega nuga tuli teravaks ajada.
tavaliselt on meil selle töö peal 3-4 meest, seekord põhitööjõudu polnud, sest noh, nad lihtsalt ei saanud appi tulla. ei mul ega Herr Abikaasal vendi pole, seega pidime ise hakkama saama. äi muidugi ka, aga ta juba eakam. minu roll on läbi aastate kuidagi kujunenud nii, et olen vaadanud, kuidas siga rippu tõmmatakse ja soolikad välja lastakse. siis juba siseelunditega toimetanud. eelneva, ehk torkamise ja karvavõtmise osa olen toas mööda saatnud (või siis ukselt piilunud). seekord siis tuli käed külge lüüa. torkamise osale õnneks küll mitte. imelugu, et nad kahekesi selle maailmatuma eluka laudast kätte said ja kõik nii lihtsalt läks!
ega's midagi, hakkasime toimetama, kui siga täitsa surnd oli: soe vesi vanni (väga soe, +72 kraadi olevat see temp., mille juures karvad hääste lahti tulevad, nii et vett tuleb hoopega timmida), siga kettidega  sisse tõsta, siis nö. seapesu ehk siis loksuta ja tõmba, et vesi igale poole ligi pääseks ja oma töö teeks. ja siis tuli võtta nuga ning karv maha kraapida. ütleme nii, et uus ja huvitav kogemus. kõrvu ja koonu ma ei puutunud, aga mujalt tuli see karv tõesti nagu ludinal :) 
siis tuli elukas rippu vinnata (no mingi raudlati, nööride ja pulkadega pusimine see on ja iga kord jääb siga veidi viltu, aga tehtud see saab), siis juba noaga kõht lõhki, kogu kraam ettevaatlikult välja (sest soolikaid ei taha ju keegi vigastada, et teatavat lehka vältida) ja ennustama. suvise põrna pealt küll ei ennustata, seega tulevase ilma kohta ma teile teateid ei oska anda. küll aga saan öelda, et põrn oli suur, kopsud kuidagi liiga roosad, neerud suured ja süda väike, rasva peaaegu nii suure looma kohta polnudki. maks oli maitsev, nagu alati (ämm praeb seda kohe värskelt ja mõned julgemad söövad tüki tooreltki...)
Herr Abikaasa lõi sea pooleks ja sinna ta meist rippu jäi, nagu iga kord. tükeldatakse ja külmkapi kolitakse liha juba järgmisel päeval. kui on soe aeg, siis kaetakse liha jahtumise ajaks linaga, et porikaid eemale hoida. 
ongi kõik! meie viimane siga. sest katk pidi ~10 aastat säilima. seega ei tasu riskida. küll aga on saadaval hulganisti Mardi-Hansu mahemune :) äi nendega majandab ja nüüd, kui ruumi üle, siis tõenäoliselt soetatakse veel sulelisi juurde.
ah et kus lapsed sel ajal on? esimese osa ajal oma toas peidus, telekas taustaks mängimas. edasi juba vaatavad pealt. ma ikka püüdsin neid varematel aastatel eemale hoida, aga kui on niiiii huvitav, mis ma siis ikka kätt ette panen - maalapsed. 

esmaspäev, 25. mai 2015

Botaanikaaias

Herr Abikaasa arvas, et selliste mõõtmetega roosipeenar võiks kodus olla küll :P 
Karina eesliinil, Karita taamal audiogiidist
tarkust ammutamas
kaktused
külastasime pühapäeval Tallinna Botaanikaaeda. Oi, seal oli tore! Tulbid täisilus, hulganisti õitsvaid põõsaid, mõnus ilm ja klaasmajas palmid ja kaktused.
lastele oli vahva atraktsioon audiogiid. annad aga puldilaadse asja lapsele kätte ja lased ta aeda lahti. kus aga punast numbrit puu/taime/lille juures näed, vajutad vastavaid klahve ja kuulad puldist, mida põnevat taime kohta pajatatakse :) mulle meelsid, Karinale ja väga, Karital oli palmimaja ootus nii suur, et puldi võlud avastas ta alles lahkudes :D mulle meeldis väga kaktuste maja, tulbid loomulikult ja magnooliad (neid noolin endalegi aeda). K-d olid kalatiigist sillas ja Herr Abikaasa kulges niisama ringi, tema tahab suvel tagasi tulla, kui hektari suurune ala roose õitseb. mul pole selle vastu mittekui midagi :)
ah mis me Tallinnas tegime? no Herr Abikaasa laguneb ja tal oli pühapäevaks(!) mingi uuringu aeg. õnneks see käis kähku. 
eks see selline lõputu sõitmise päev oli Pärnu-Tallinn-Paldiski-Pärnu, aga hakkama saime. 
Teletorn oli eile nii selgelt näha
lapsed käisid kuu aega tagasi Tallinnas sõprade sünnipäeval ja pärast külastasid veel Teletorni. seda oli pikalt oodatud ja tõesti väga-väga meeldis. olla saadud kõrgustes ka väljas käia, nähtud, kuidas keegi köiega maa poole vuhiseb, katsetatud kõiki interaktiivseid masinaid, seistud õhus jms. ma pole pärast remonti sinna sattunud, aga on meeldinud alati.

teisipäev, 28. aprill 2015

põrkama!!

batuut handymannist
tüdrukud said oma suure sünnipäevakingi ehk batuudi ka kätte. Herr Abikaasa taris laupäeval kastid koju (1 batuut = 3 suurt kasti) ja pusle kokkupanek algas. no üle saja jupi oli kindlalt, pigem 200, kui batuudi enda pingutusvedrusid ka arvestada :D tunnike pusimist ja koos ta oligi. 396 cm lai ja umbes samapalju kõrge. pildi peal tundub võrk kuidagi kilene, tegelikkuses on täiesti korralik ja võrgune :)
kõrgust on tal omajagu, trepp tuleb ehitada. praegu vinnavad trenniskäinud lapsed end peale, muidu lullilööjaid tuleb tagant upitada :D see on uskumatult koomiline vaatepilt, kuidas nad sinna peale ukerdavad :D batuut kannab 150 kg raksust, nii et emad-isad võivad koos lastega põrkamas käia.
batuut kolis uude kohta ka, sest taolist mürakat juba kirsi-ja õunapuu vahele aiaäärde ei pressi. nüüd on hüppeplats teiselpool maja ja mulle tundub, et see on suurepärane asukoht, sest minu võrkkiik jääb nüüd vaiksemasse tsooni (kui naabrite tümps välja arvata) ehk teiselepoole maja.
mul tekkis seoses batuudiga vallatu mõte seal mõned eriti soojad suveööd veeta ;) võrgu silm on piisavalt tihe, et sääsed läbi ei saa, kui sinna mingi kate peale sebida, siis on täitsa sääsekindel.ööbikuid ja muid ööhääli kuuleb hästi.
nii et, sõbrad, tulge hüppama!!

equa

pilt equa kodulehelt
ma olen suur veejoona, eksole. töö juures on mul aastaid olnud veepudel igapäevases kasutuses. nüüd vaatasin, et kõigil hakkasid tekkima ilusad numpsikud pudelid. mul oli ka vaja! tavaliselt ma niisama hetke ajel asju ei osta, ikka mõtlen ja kaalun. tihti juhtub, et jätan ostmata, pärast isegi kahetsen, et selline kitsipung olen. aga seekord ma mõtlesin, et veepudel on tõesti mu truu kaaslane ja ma tahan endale seda kaunitari! ära tõin :) lausa 2 tk. tegelikult, sest Herr Abikaasa ei ole suur veesõber, aga ta peaks. talle võtsin tiba tagasihoidlikuma. 
EQUA joogipudelid on valmistatud BPA-vabast plastikust ja peaks nüüd 10 a muutumatuna vastu pidama. no ja väga ilusad on need pudelid ka ;) vähemalt minu oma. ostsin 600 ml, 400-seid on ka, aga see tundus mulle liiga väike. ja mis kõige parem, 10% müügitulust läheb keskkonnaalaste organisatsioonidele! ja neid võib kasutada nii külmade kui kuumade jookide puhul.


kolmapäev, 22. aprill 2015

muutused minus eneses

mõtlen nüüd sageli, et oh miks ma ometi varem (nt. enne laste sündi) ei jõudnud homöopaatia juurde? või pole varem kasutanud puhtamat kodukeemiat või pesuvahendeid? vastust teab vaid tuul. ju siis polnud hetkel see teema fookuses. mingit otsest vajadust nagu polnud, et keemiavabama elu poole tüürida (pole mingeid hulle allergiaid või talumatusi), lihtsalt hakkas huvi pakkuma :) homöopaatiaga tahtsin tutvust teha laste tervise tõttu, sest isegi keemia ei paistnud köhale mõjuvat. ju siis sealt tuli kõik muu ka :)
selle talvehooaja jooksul olen oma maailmapilti ikka üsna palju avarada saanud - näinud-kuulnud paari homöopaati, lugenud raamatuid, tutvunud artikliktega, küsinud nõu süvitsi teemaga minejatelt, ostnud baasvarustuse ja tasapisi nüüd katsetanud enda ja pere peal. küll on hea vajadusel abi saada loodusest!
panen siia paar pilti, mida ma kasutan. suures karbis ja selles no pinalis on terad ja heelid, alumise pildi peal aga apteegikraam, mida homöopaat soovitas haiguste perioodiks juurde võtta kas siis ennetamiseks või haiguse ajal toetavana. bio-c-zink on meie peres lastele, zinkosan endale (sest seal suuremad annused ühes tabletis). 
sel talvel ongi nii olnud, et lastel on olnud 2 x köha, talvel kestis see umbes nädal ja siis teisel nädalal köhiti õhuvahetusega. siis mul veel terasid polnud, kasutasin heele esmakordselt. teisel korral, nüüd hiljuti, hakkas köha ja nohu väga äkki, sain kohe jaole ja köha kadus kolme päevaga, samal ajal kui lasteaias rühmakaaslased siiani köhivad. võiks öelda, et läks õnneks. loomulikult on nad tugevamaks ja suuremaks saanud, endi organism on vastupanuvõimelisem, aga ma tahan uskuda, et terad aitavad ka. palavikke, ptüi-ptüi-ptüi!!! pole olnud. 
kodus olen kasutusele võtnud Eesti toodangu Biominerata, mis valmistab kõikvõimalikku kodukeemiat. seda võib kasutada kummikinnasteta ja kulub vähe. nende kodulehel on pikem tutvustus. tihti tehakse ka sooduspakkumisi, millega ma ise stardikomplekti ostsin. olen rahul. 
enda pesemiseks, kreemitamiseks ja juuksehoolduseks on Riiamariist ostetud kraam, keemiat on ka, aga vahetan seda järk-järgult välja. üks, millest ma ei loobu, on Matrixi juukseseerum, see jääb, sest ma pole midagi paremat ökopoest asemele leidnud.
hinnad pole eriti kirvemad, sest kõike kulub mu meelest vähem. ravimite suhtes olen kindlalt plussis, sest apteegis on iga liigutus ~10€, tihti rohkem, nüüd ma loodan, et ei osta pikka aega midagi suurt juurde - kõik on omal kit'ides olemas :)
aa, üks asi veel, magneesiumisoola jalavanne olen ka teinud, võtame perega D-vitamiini (suuremas annuses kui apteegis pakutakse, sest apteegikraamis pole piisavat annust) ja järgmiseks talveperioodiks viin ennast põhjalikumalt kurssi B-vitamiini vajadusega. varem ma vitamiiniusku pole olnud, pole praegugi, sest mul on füüsiliselt vastik mingeid tablette neelata, aga tundub, et vedelal kujul olen nõus neid manustama, kui verenäitajad ja enesetunne nii paremad on.
sinine 36- hp teraga kit ja heelid. neid heele soovitan soojalt, mõjuvad lastel imehästi
lisakit, kuhu ise soetan juurde meile vajalikke terasid
apteegikraam haiguste ennetamiseks
  

esmaspäev, 13. aprill 2015

kinkide jätkuks

K-de sünnipäevapostitusest jäi paar väga ägedat kingipilti välja. parandan vea. mumeelest lihtsalt nii nummi!
öökapike vanaisalt, www.rug.ee lehelt
lugemislamp teiselt vanaisalt romantilise sigrimigriga
lugemislampe olen otsinud juba aastapäevad. tellisin Hiinast lausa 2 tk., aga need ei saabunudki... raha anti õnneks tagasi. tahtsin tegelikult romantilist kellukesekujulist tiba suurema kupliga, aga see leid rahuldas mind ka täiesti :) k-rautast sain. müüja tegi müügitööd ka ja soovitas mulle lambipirni hinnaga 6,99€/tk., et olevat spets lugemispirn ja valmistatud nii, et valgust annab ainult väljapoole. tavapirn siis hajutab valguse laiali igale poole kupli sees. vaatasin ja mõtlesin, aga tahtsin et ilus sirgri-migri kupli peal ka paistma jääks. seega võtsin ikka tavalised odavad pirnid. meil löövad millegipärast suht tihti pirnid läbi ka, 7€ iga kuu ei tahaks maksta... 
peeglilaud samast sarjast
tolle öökapiga on mul teatud tagamõte ka ;) nimelt on minul ülikooliajast alles valge mööblikomplekt (see on tänaseks küll laiali jagatud, sest kapp ei mahtunud praegusesse elamisse ja 120 cm laiuse voodiga polnud midagi lihtsalt peale hakata kahekesi). komplekti osa oli ka peeglilaud koos tumbaga, kus saab edukalt kõikvõimalikke vidinaid hoida ja ennast kolmest peeglist imetleda. see on mul alles ja rändas kohe lastetuppa, kui me majja kolisime. nüüd on aga päevakorral mõlemale oma toa väljakujundamine kooliajaks ja noh, ühte peeglilauda ei saa mitte kahte eri tuppa panna. sellele öökapile on samast sarjast saada ka peeglilauda koos tumbaga, mis ei maksa üldse mitte miljon ja on piisavalt kenake :) ma arvan, et see läheb järgmine aasta loosi ja kõik on rahul. asjad sobivad omavahel kokku ka.