Lilypie Fourth Birthday tickers

Lilypie Kids Birthday tickers
Kuvatud on postitused sildiga köögis. Kuva kõik postitused
Kuvatud on postitused sildiga köögis. Kuva kõik postitused

esmaspäev, 24. juuni 2019

maasikaaeg

mis nii viga elada, kui korjad oma maasikapeenralt kausi suuri maasikaid, mille üks laps ära puhastab ja toormoosiks teeb, samal ajal kui teine laps valmistab pannkoogitaigna ning nendest kuldsed ülepannkoogid küpsetab! millal nad nii suureks said??? (K&K on 10)

kusjuures ilma igasugu draamata, mida varateismelistel pidevalt ette tuleb :)

pühapäev, 3. märts 2019

Miks ma armastan boršši

Väga lihtne, sest see on maailma parim supp!
Ma ei ütleks, et seda hõlbus valmistada on, suht tülikas, aga lõpptulemus kaalub iga kell köögis mässamise üles ;)
Boršš ei ole just väga pikalt minu retseptiraamatusse kuulunud. Isegi ei mäleta, millest selline mõte tuli, aga olen viimastel aastatel katsetanud mitmeid eri variante ning kõik on ülihead.
Variatsioonid on olnud pool-sunniviisilised, sest noh, vahel pole poes mälu, siis jälle on pood kinni :D Igatahes olen teinud seda nii veise-, kitse- kui sealihaga, nii raguu kui fileega, värske- ja hapukapsaga, küüslauguga ja ilma. Meie pere lemmik on veiseraguu, hapukapsa ja kindlasti küüslauguga. 
Valmistamine on natuke tülikas, sest pikk keetmisprotsess ja palju riivimist ei ole vist ühegi koka unistus. Loomulikult võiks seda teha köögikombaini abil, aga kes viitsib masinat kokku panna :p Seega hulga riivimist ja hakkimist. Mina laisa inimesena kasutan sageli keedupeeti, veel parem kui juba riivitult. 
Esiti siis kondid keema, aedviljad riivitult-tükeldatult pannile, praen kõik kerges oliivõlis läbi, lõpus lisan peedi ja tomatid (ma asendan selle küll alati koduketšupiga) ning lasen koos lusikatäie äädikaga tõmmata - värv tuleb nii kenasti esile. Paari tunni pärast püüan liha tükeldamiseks potist välja ja panen muu kraami asemele, lisan paar kartulit ning peenestatud liha ja kui kõik keema tõuseb, ongi valmis
Parim hapukoore ja peterselliga!
Tehke kohe suurem kogus, sest homme on veel parem ;)


Retsepti põhjana kasutan Ukraina boršši.

esmaspäev, 5. veebruar 2018

Kadunud jääkuubiku juhtum

Talvistel teemadel: valmistasin mina  maitsevett, kuhu oli vaja külma säilitamiseks mõned jääkuubikud. Kuna ma kodus valmistatud kuubikuid kunagi normaalselt pakendist kätte ei saa, palusin Herr Abikaasalt, et pusi ise. No üsna kohe kõlas jäine kolin ja justkui mööda põrandat pikk lend. Kuubik otsustas ka tema käest vehkat teha. Asusime otsima, sest veider oleks ju ka, kui külalised jääkuubiku otsa selili käiks... Ei olnud seda külmunud jäätükki kuskil näha, appi sai võetud nii taskulamp kui lapsed, kes diivanialuseid läbi otsisid, kuid kuubikut ei kusagil. Kõik külalised jäid õnneks terveks.
Järgmisel hommikul võikusid tegema asudes vaatan mina, et köögi laual mingi väike veeloik, jäätükike keskel. Suur oli mu imestus. Ausalt, meil on toad väga soojad ja köögilaua juures asub pliit. Aga seal see eelmisel õhtul kaduma läinud poolsulanud jääkuubik siiski oli 😁 seesama, mis minu arust pika lennu ja liu teise toa otsa tegi. Sellisel proosalisel põhjusel ostan ma jääkuubikuid meelsamini poest, sest noh, külaliste ees mööda põrandaid kuubikuid taga ajada on tiba ebameeldiv.

neljapäev, 14. september 2017

sibulamoos - maailma parim!

pealkirjas on julge avaldus, aga kuna paremat mina saanud pole, siis see ongi maailma parim :P
paljudele inimestele on kõik, mis sisaldab sibulat, eemaletõukav - sibulapirukas, sibulasupp või ka sibulamoos. mulle sibul sobib. sibulapirukas on üks parimaid pirukaid, mida ma saanud olen, eriti kui see valmib nö plaadikoogina. 
nüüd aga asja juurde. kuna meil on gaasigrill, kus on väga mugav burgereid valmistada, siis valmistasime neid suvel ilmselgelt suht tihti. laste suur lemmik ja ausaltöeldes veiselihast pihviga burks on ikka tunduvalt parem ja kiirem, kui oodata pool päeva grillliha valmimist. ühe korraliku gurmeeburksi juurde käib kitsejuust ja sibulamoos. kui neid ohtralt tarvitada, siis saavad need aga paraku otsa. ma kunagi kevadel keetsin ühe väikese portsu, nüüd kadus see kõik kui mutiauku ja tuli uus potitäis tulele panna.
misasi see sibulamoos siis on? mina ütleks, et selline mõnus soolakasmagus, samas tiba krehvtine salat, mida erinevate lihatoitude kõrvale tarvitada. 
retsept on mul Anni Arro oma, selline:
1 kg punaseid sibulaid
80 g võid
1 tl soola
1 dl fariinsuhkrut
0.5 dl mett
1 dl palsamiäädikat

sulata või, lisa hakitud sibulad ja sool, hauta kaane all 20-30 min. (kui on suurem kogus, siis kauem), lisa suhkur, mesi, las haudub veel kaane all 10-15 min. lõpuks lisa palsamiäädikas ja kuumuta, nüüd ilma kaaneta, sest on oluline üleliigsel vedelikul aurustuda lasta. seejärel ongi kõik komponendid mõnusalt pehmed ja võib oma punase kulla purki panna. 
räägitakse, et see säilib külmikus 2 nädalat. avatuna võibolla jah, aga suletud purgiga pool aastat kindlasti :)
sibula hakkimine ei ole muidugi lillepidu, aga näts suhu ja pisardamine jääb ära ;) õite kavalad ja laisad kasutavad köögikombaini. 
soovitan kindlasti proovida - meie pere lemmik!
P.S. moosile annab tumeda värvuse palsamiäädikas, nii et see tuleb alles lõpus.

lisandid

podiseb

reede, 16. detsember 2016

pardipraad

tegin ükspäev parti, ahjuparti.
suur ja lai FB viskas mõned nädalad tagasi ette müügikuulutuse, et müüa noored pardid Pärnumaal, 5€/part. ma ei lasknud seda endale mitu korda öelda, võtsin kohe mitu tükki, et emad-ämmad-sugulased ka saaks. hind ju päris hea. kui veel kuulsin, et 2,5.3,5 kilosed, siis tundus hind eriti hea. suhtlesin müüjaga ära, klõpsasin akna kinni ja siis kohe varsti jälle lahti, sest mulle turgatas pähe, et seal ei olnud kusagil kirjas, et need pardid söögiks on mõeldud. äkki 4- kuune part on kasvatamiseks ja mulle saabub ükspäev ukse taha kast nelja elusa pardiga?? see ei olnud just maailma kõige meeldivam mõte, et ma ise peaks seda kaela kahekorra keeramise ja sulgede eemaldamise ette võtma. seega küsisin ühe, kas tuleb part või lihakeha. öeldi, et mõlemat pidi saab :P nii hea, et ikka üle küsisin.
usutlesin veel Herr Abikaasat, kui maapoissi, ka. sest kust mina pean teadma, kas 4-kuune on hea lihalind või alles tibupoeg. tema kinnitas, et ilus noor lind.
ükspäev oligi neli lindu mul käes. võõrad jagasin laiali, enda oma tükeldasin ja pistsin ahju koos pommu, suvikõrvitsa ja šampinjonidega. sibulat-küüslauku lisasin ikka ka soola-pipraga. seal see part siis praadis oma paar tundi. ütleme nii, et pardirasv on vist parim pommu valmistamiseks, nii head baklažaani pole ammu saanud. part ise tuli ka väga-väga hea. mina olen varemalt seda lindu teinud tervelt, täidetuna, aga ema mul teeb tükeldatult. nii on tõesti parem, midagi pole öelda. pardil oli lausa kerge hane mekk man. hani, teatavasti, on meie pere suur lemmik. siis lutsutatakse puhtaks iga viimanegi luutükike, tiivaotstest rääkimata.
ühesõnaga, hüva part oli ja keep them coming!

teisipäev, 11. oktoober 2016

3in1 sünnipäev

ei juhtu just iga aasta, et kolmekuuste vahedega sündinud inimesed koos sünnipäeva pidada saavad. seekord aga just nii oli, sest noh - elu! eks me proovisime varem ka, aga ikka jäi kellegi laps palavikku vms. ütleme nii, et lõpp hea, kõik hea, sest eelmisel pühapäeval kokku pandud sünnipäev oli tegelikult väga mõnus! sai rahulikult juttu ajada, vajadusel beebindada ja end mugavalt tunda.
kuidagi on kohe nii juhtunud, et minu juures on hea kokku saada. ma millegipärast arvan, et varsti see dünaamika muutub, kui L&K maja valmis saab ;) aga seniks meie pool.
kuna me kõik armastame hästi (ja liiga palju) süüa, siis mõtlesime menüüle ikka kohe mitu päeva ette ;) otsustasime siis Aasia köögi kasuks. ei, me ei teinud seekord sushit :D mina panin hoopis jasmiiniriisi keema ja tegin juurde Tom Yum suppi. seda polnud ma varem teinud, ikka Toh Kha´d. jesver, kui hea see on! kasutasin valmispastat, sest noh, hea mugav ja meie kui võhikute jaoks originaalile piisavalt lähedane! ega meie ju tea, kuidas see roog Tais või Singapuris maitseb, eksole :P igatahes supp+kirsikana+mingi hea sigaliha+kook oli selline kombo, et mul oli pärast päriselt vist toidu-kooma... 
ikkagi, väga tore oli!!

kui sellele veel lisada, et reedel käisin ma ühe teise sõbrantsi sünnipäeval Eesti Parimas Restoranis Piparmünt ning laupäeval teatris, siis võib nädalavahetuse vägagi kordaläinuks lugeda.

esmaspäev, 29. veebruar 2016

teistmoodi šokolaadikook

kuna mu dieedi range osa on läbi (juba nädalapäevade jagu, tegelikult) ja ma võin süüa kõike va. jahu ja suhkur, siis mõtlesin, et tahaks endale ka midagi head küpsetada. kaua sa ikka jõuad liha/juustu/köögivilju süüa, eksole. niisiis, otsisin ühe retsepti, kus ei ole ei jahu ega suhkrut. eks levinud ole arvamus, et mainitud ained on koogi baasained, aga saab ka teisiti ;)
valmis avokaado-šokolaadikook mandlijahu ja steviaga.
retsept:
2 küpset avokaadot
200 g mandlijahu
1 dl piima
2 muna
50g kakaopulbrit
120 g pruuni/toorsuhkrut
1 tl soodat

kate:
vahukoor
stevia
maasikad

teine variant katteks:
tume šokolaad sulatada vahukoorega, valada koogile ja lisada purustatud pähkleid

valmistamine: kõik koogi koostisosad blenderisse, lasta ühtlaseks massiks ja kummutada 20cm koogivormi. kui blenderit pole või köögikombaini määrida ei taha, siis saab nii ka hakkama, et avokaado kahvliga peeneks ja lihtsalt teiste ainetega kokku segada. küpsetusvormi põhja panna küpsetuspaber, servad määrida võiga ja üle puistata kakaoga. küpsetada 175-kraadises ahjus 40 min või seni, kuniks puutikuga kooki susates see puhtalt välja tuleb :)
mina suhkrut ei lisanud, kasutasin stevia pulbrit, palju, ei tea. oleks võinud rohkem olla :P tagantjärele tark olles, võiks tiba võid ja ühe banaani ka taignasse lisada, tuleks mahedam. kakao kippus väga võimust võtma...(kakaod võib seega vähem panna) või oli see suhkru puudus, mine sa tea. 
igatahes jahtununa oli kook piisavalt vetruv ja niiske, mitte kuiv ega kõva. vahukoor tuli hää magus ja maasikad olid imekombel juba maasika maitsega :) all in all - huvitav katsetus, proovin kindlasti veel teha, aga siis kindlasti toorsuhkruga.
alguses kartsin, et ilus on ta küll, aga ei tea, kas keegi peale minu ka seda sööb. FB-s oli kohe mitmeid, kes ampsu oleks tahtnud :D oma pere ehk lapsed eesotsas sõid ära vahukoore maasikatega ja Herr Abikaasa riputas suhkruga üle ning pani ka oma tüki viisakalt nahka. ütleme nii, et lisatükki ei soovinud... mina sõin tükikese ja teisegi, sest väga ammu pole midagi head saanud ;) täna võtsin tööle kaasa ja nautisin kohviga. täitsa mõnus!

teisipäev, 16. veebruar 2016

mandlikreemi-õuna kringel

otse ahjust
inimene pidi elama 35 a vanaks jõudmaks järeldusele, et pärmitaigen ei ole mingi kole koll :p sellest saab küpsetada küll, kerkib ja puha ning maitse on nagu päris. 
lapsepõlvest mäletan, et emal oli selle saia/piruka/kringlitaignaga ühtepuhku üks jama - kerkis liiga palju/ei kerkinud, jäi taignarulli külge kinni, ahjust tulles läks jahtudes kohe kõvaks, pirkuad lõid lahti ja täidis tuli välja jne. see tegi tiba ettevaatlikuks, nii oma 15 a ettevaatlikuks :D eks ma olen ikka mitu korda emalt uurinud ka, et kuidas ta seda tainast teeb, sest porgandipirukad on väga hää kraam. tema stampvastus kõigele on alati tunde järgi. no kuidas teha tainast umbes, tunde järgi? ei oska... kuna lapsed olid vahepeal haiged ja vastlapäeval me kuhugi ei liikunud, siis tegin ise kukleid. otsisin netist retsepti ja tegin. tulid välja küll. ise ma proovida ei saanud, aga räägiti, et täitsa kukli maitsega.
kringli tegin sama taigna järgi, sisse läks mandlikreem ja õunad. pärmitaigna tegin selle retsepti järgi ja martsipanikreemi segasin kokku nii:
100 g võid
2 muna
70 g mandlijahu
60 g suhkrut
1 tl vanilli
(kõik toasoojalt segada, siis tuleb parim)
kui kringlipatsid põimimiseks valmis olid, mõtlesin veel, et jube palju manti sai vahele. kui aga ahjus kringel 5 x suuremaks paisus, siis süües ei olnud seda manti eriti üldse tunda... teinekord olen targem. endale meeldetuletuseks panen veel kirja, et kaneeli ja suhkrut võib vabalt palju rohkem panna ja õunu ka. seekord parandasin vähese magususe šokolaadiglasuuriga. sööjad mugisid ja kiitsid. ise ma jällegi ei saanud isegi proovida. kui dieedi aktiivosa läbi, küllap siis teen uuesti.  nüüd ju pärmitaigen selge :)

kolmapäev, 2. detsember 2015

sushi-õpipäev

uramaki ja nigiri
ükspäev oli tore sushi-laupäev. kogunes kolmik, kes ikka igasugu värki koos teeb - on lõbus, turvaliselt tuttav ja lihtsalt hea :) kõigil oli selle rulli keeramise esimene kogemus. ütlen kohe ära, et me oleme igavesti osavad!
valmis rullid,
eemalt paistsid nagu verivorstid :D
niisiis, sushi, maitsev ja lihtne. moetoit vist praegu. mina väga palju seda söönud pole. korra kaasa ostnud ja korra lõunasöögiks võtnud. esimene kogemus polnud suurem asi, aga Kaubamajaka SushiSilk lõunapakkumine tahtis küll keele alla viia. sinna lähen teinekordki kindlasti.
kuna tähistasime L.-i sünnipäeva, siis võtsime ikka südamega. mõtlesime, et teeme kohe palju, no see kõigile kirssidega teema ;) tegimegi, kohe 20 rulli, mille siis omakorda kõik 8-ks lõikasime. arvutage ise :P sõime kõik end oimetuks (isegi mu lapsed sõid!), pakkisin kõigile koju kaasa ja sain ise veel järgmisel päeval lastega maiustada ja ämmale-äialegi pakkuda. viimane mainis, et sünnib süüa küll :D
toorained
retsepte ma siin tooma ei hakka, meie toimetasime selle õpetuse järgi. ütlen kohe, et riisile tuleb ikka 2 x rohkem riisiäädikat ja soola panna - riisil polnud mingit maitset. muidu ma olen suur riisisõber, aga mage riis ei ole maitsev. täidisteks oli meil kalalistest suitsu- ja soolalõhe, lumekrabi ja krevetid; aedviljadest kurk, avokaado, paprika, frillice salat. kuna Herr Abikaasa kala ei söö, siis talle tegin mõned munasushid ja see olevat hea olnud :D tulevikus peaks katsetama muna-vütsikilu varianti, see sünnib ka kindlasti süüa. minu lemmikuks sai suitsulõhe-avokaado ja aedvilja-sushi rohke wasabiga. sojakastmesse pidi ka kindlasti kastma.
rullimiseks valmis
valmis ribad
kuidas see protsess siis kulges? no esiti keetsime riisi multikeetjas peaaegu pehmeks - jäi selline mitte plödi, aga samas kleepuv. ütleks, et suht hea tulemus. siis maitsestasime (ja oleks tulnud rohkem maitsestada), seejärel hakkasime tikkima-hakkima ehk rulle täitma ja keerama. kuna kolm tarka ostsid ühe mati, siis võttis see rohkesti aega. samas oli väga lõbus ja sai palju pilte ka teha. meil kõigil tulid suht kenad rullid, mõni oli veidi nagu kana allaneelanud madu, aga enamus olid ühtlased ja isegi otsamakid jäid täis, mitte pooltühjad. ju sai riis õigesti laotatud. vihjena ütlen, et veekauss näppude kastmiseks on hea abiline. katsetasime ka paari uramakiga. see on see riis väljaspool rull. esiti arvasin, et see on raketiteadus, aga polnud hullu, sest riis teatavasti kleebib :P need maitsesid eriti hästi :D
all-in-all, tahaks veel teha. kordame!
asume maitsma (hea küll-hea küll, eks me enne ka degusteerisime)
meie lauake (ilupiltide tegemiseks polnud aega,
kõigil oli kõht nii tühi)
minu esimene sushirull!

reede, 9. oktoober 2015

jogurtijutu jätkuks

katsetused käivad. lisaks maasika-banaani jogurtile on mu köögis valminud ka mustika-mee-banaani jogurt ja mustka-stevia jogurt mulle (sest ma hetkel midagi magusat ei manusta).
lastel läks selle mustka-mee-banaani jogurti peale saba rõõmust rulli, sest see oli niiiiiiiiiiii hea!! heaolu mõminad ainult kostsid kausi kohalt :D Herr Abikaasa kiitis kah heaks. 
seekord kasutasin juuretisena Nopri maitsestamata talujogurtit. kuna eelmine laar sai tehtud mingi suva poe maitsestamata jogurtiga, siis oli võrdlusmoment täiesti olemas. minu eelistus kaldub tugevalt Nopri kasuks. sellega tuli jogurt paksem, tugevama maitsega ja siidisem. ju on häid baktereid rohkem või on nad elusamad. 
järgmine katsetus on ise oma juuretist alles hoida iga jogurtiteo jaoks. kuna ka teen ühe laari iga 3 päeva tagant, siis peaks elus ja värske püsima küll. 

reede, 2. oktoober 2015

uus sõber köögis

35+ vanuses pole enam eriti lihtne oma ellu uusi sõpru lasta (kuigi mulle tundub, et väga tahaks, sest suhtlust on kuidagi väheks jäänud...). kõik on lihtsalt tuttavad. tunnen puudust sellisest lihtsalt olemisest ja maailma asjade arutamisest naistega. või ka meestega ;) aga mul nagu polegi kedagi, kellega päris mina ise olla. või noh on, aga kõik on kahjuks kaugel.
multikeetja Brand 502, pilt netiavarustest
tegelikult tahtsin ma rääkida ühest uuest imetoredast vidinast, mille ma sünnipäevaks sain - MULTIKEETJA. me oleme üksteisega nüüd mõned kuud harjunud. ma olen väga rahul! nagu enamuse vidinatega, kaalusin ma pikalt, kas mul on veel ühte kobakat koju vaja. sõbrants ostis mõnda aega tagasi ja kiitis. ma uurisin ja mõtlesin, et nii palju raha eest küll ei osta. siis aga nagu võluväel oli soodukas ja sünnipäev korraga. 35€ eest võib ju kinki soovida küll ;) minu peamine argument oli see, et selles saab teha putru nii, et õhtul viskad ained sisse ja hommikul pole muud, kui tõsta aga kaussi ja pista nahka :) meil ju peres varsti koolilapsed ja mina olen maailma halvim hommikune tõusja... lisaks moosis mind asjaolu, et seal saab kõike jälgimisvabalt hautada, lisaks imehäid suppe teha ja jogurtit valmistada!! saate aru jah? jogurtit!! poejogurtites on hullult suhkrut (12 grammi 100 g toote kohta!) ja jummal teab veel mida. kui ma ise teen, siis tean, mida lastele sisse söödan. nad on suured jogurtisõbrad. kui ma 1.5 l jogurti kohta panen 1 banaani, 3 spl. mett ja 3 spl. maasikamoosi ning tiba vaniljet, siis on maitse super ja suhkrut palju vähem. maitse siidine, imehea :) eile tegin esimest korda ja K-d kiitsid heaks!!
kiidan veel seda, et rasvainet pole vaja kasutada (kui ei taha) ja toit valmib kiiremini. saan kogu toidu ühes anumas valmistada (alla liha, kala vms., üles aurutusrestile juurikad, kartul näiteks). lükkan kaane kinni ja sobival ajal avan lihtsalt selleks, et toit serveerida - lihtne, puhas, mugav. isegi praadida saab. supi puhul panen kõik komponendid korraga potti, taimeri peale ja pärast on super supp valmis nii, et kõik tükid on parajalt pehmed, midagi pole pudruks keenud ja maitse on nii hea. keetmisauru ei tule, elektrit kulub vähem. nii et jah, ma väga rahul. 

teisipäev, 17. märts 2015

toidust

mul on kolm toiduainet, milleta ma keeldun eksisteerimast - redis, rukkola ja avokaado. just selles järjekorras. parem, kui kõik kolm koos (ja tomat veel juurde - nämmm).  
redis netiavarustest
redist armastan juba lapsepõlvest. ema pani alati kasvuhoonesse kile alla redise mulda juba siis, kui lumehanged veel maad katsid. klaasmaja soojeses päeval kiiresti ja redis oli valmis maikuu alguses. enamuse sõin ma muidugi liignoorelt ära ja isegi need, mis said suureks kasvada, pistsin otse peenrast loputatult nahka. redised olid vist isegi paremad, kui esimesed maasikad.
rukkola netiavarustest
rukkola on veidra maitsega, sellega on vist inimestel love-hate suhe, mul siis see love-love variant :) olen lastele ka püüdnud seda tutvustada, aga enamikul kordadel süüakse salatist välja kõik kurgid-tomatid ja rukkola jääb õnnetult taldrikule. ainult siis, kui on suuremad lehed (neis vist mõrkjat maitset vähem), siis läheb alla. küll nad suurema aru saavad, kuivõrd hea kraam see on ;) sel aastal panen kindlasti ise kasvama ka rukkolat kasvuhoonesse. 
avokaado netiemme lehelt
no ja siis avokaado. hetkel on see ülipop ja superfood ja mida kõike veel. mulle on avokaadod meeldinud juba ammu, nüüd õnneks laiema levikuga hind ka parem. viimati koolitusel tehti sellest head leivamääret - keedumuna-avokaado-küüslaugu-määre. kõik purustada, segada ja valmis - imehea!
laupäeval K. ja L. küsisid, et milline on see minu tavaline avokaadosalat, mida ma teen, söön ja jumaldan. 
minu variant on selline: avokaadotükid kaussi maitsestuma sidrunimahla, hea oliivõli, soola ja pipraga (kui sidrunit pole, siis ajab sidrunipipar ka asja hädapärast ära), seejärel tükeldan tomati, kurgi, kui juhtub üle olema, siis ma mõne liha-või kanalõigu. segan kõik kokku rukkolaga ja voila! - imehea värske salat on valmis. mina eelistan lihatut varianti, Herr Abikaasa meelitamiseks sobib paremini lihaga variant ;) redist võib ka vabalt lisada, sest rukkola on nagunii kergelt mõrkjas - sobivad hästi kokku. kellele rukkola suur sõber pole, võib ju mõnda muud lehelist lisaga või neid mix lehti, mida nüüd igas toidupoes karbiga leiduma peaks. peedilehed ja lambasalat on mul ka suured lemmikud. vahel teen ka ceasari salatikastmega varianti (kui liha kasutan), saab kah hea.
nende lehekarpide kohta on mul üks mälestus ka - nimelt kui 2007.a. Šotimaal olin ja esmakordselt kohalikku hüpermarketisse sattusin (Tesco kett oli vist), siis mõtlesin seal salatilehe karpide vahel, et ma olen surnud ja sattunud toorsalati taevasse :P meil siis ju polnud see salatilehe karbid veel laialt levinud ja neid kohtas vahel harva Stockmannis, kui sedagi. Eestis olid põhilised potisalatid või hiina kapsas :D
ei saa muidugi salata, et hea juustu, veini ja šokolaadita ma ka ei ela. kahjuks võik õnneks, eksole.
ja minu kõige parem kaaslane läbi aegade - VESI!!! lihtne ja imeline! ise ma siin ikka mõtlen, et enda kehakaalu juures on vesi vist tõesti see, mis mind käigus hoiab ja suuri terviseprobleeme tekkida ei lase - ptüi-ptüi-ptüi!!! töö juures on tavaline taks 1,5 l ja õhtul kodus püüan ka tarbida vähemalt pool liitrit juurde. vabadel päevadel on halvemini, sest siis ei tule meelde kogu aeg. kui peavalu märku annab, et aju on kuival, siis kohe joon. nii et jooge vett - on tasuta ja on kasulik!

esmaspäev, 14. oktoober 2013

marineeritud õunad

rikkaliku õunahooaja lõpetuseks korjasin ära meie suurepärased punapõsksed vürtsikad sügisõunad ning nende ämbritäitega tõtt vaadates tõdesin, et midagi tuleb nüüd vaaritada (hea küll, ühe ämbritäie viisin Naabrinaisele ka, sest talle hullult maitseb see sort). õunamoosi sööjaid meie majas pole, mahla teeb ämm, seega jäi kas kuivatamine, kompott või marineerimine. õunakompott on üks suhteliselt lääge kraam, kuivatamise kunsti ei valda, seega jäi marinaad.
pilt netiavarustest, aga täpselt niisama nämm tuligi :P
toimetasin nii:
  • 5-6 liitrine ämbritäis õunu koorida-puhastada
  • 2 l vett keema, millesse lisada
  • 7 vürtsitera
  • 10-12 nelki
  • 2-3 cm pikkune jupp kaneelikoort
  • 3 dl suhkurt
  • 3 spl äädikat (õunaäädikat peaks rohkem panema)
  • näpuotsaga soola panin ka maitsete esiletoomiseks
ega's midagi, kui õunad marinaadi, veidi keeta, et veel krõmps oleks ja purki. vägagi hää kraam tuli liharoodage kõrvale :) ja niisama näkitsemiseks samuti. nüüd kahjetsen hirmsasti, et ploome ei marineerinud, kuna Herr Abikaasa tädi pool sain neid just maitsta ja olid oivalised! järgmisel aastal teen kindlasti.
kuna mõned ämbritäied õunu kuuri all veel ootamas, siis mõtlen, et peaks ikka kuivatamist ka proovima, kel kogemusi, palun jagage.

neljapäev, 15. august 2013

juhtumised põsega ja pirukategu

ma ei ole väga kannatlik inimene oma iseloomult, eksole. eriti lastega, kahjuks. aga eile ma võtsin end kokku ja lasin neil köögis mäkerdada. või õigupoolest polnudki mingit mäkerdamist, töö hoopis kiire ja korralik, maha ega ümber ei läinud midagi :)
kõik algas muidugi sellest, et õhtul lastele järgi minnes selgus, et üks poiss oli just rattaga Karitale osta sõitnud täie hooga ja tal oli põsk lõhki. värises vaeseke õpetajaga vannitoas, kus teda puhastati, kui ma kohale jõudsin. väga vapper oli mu väikseke! ei nutnud ega midagi, lihtsalt värises kui haavaleht. õnneks palju katki polnud - paar kriimu ja väike auguke - plaaster aitas kui imerohi. mu emasüda teda nii muserdatuna nähes proovis last teistele radadele juhtida ja pakkusin välja, et ta võib kodus mul aidata pirukat teha. juba läkski veidi paremaks, pilk lõi särama, uuris, miks ja mida me teeme ja värisemine jäi ka järgi.
kuna külalist oli oodata, siis mõtlesin suvikõrvitsa-pirukat teha, sest need kasvavad praegu hea hooga. Karita hakkis ära kõik suvikõrvitsad, mis ma olin ratasteks viilutanud. oma tömbi noakesega oli ta väga tubli! ja Karina riivis juustu ning tainast aitasid nad segada vaheldumisi :) no uskumatu, et midagi maha ei läinudki! kui ma ainult suudaks rahulikum olla, nende kallal vähem kaagutada ja rohkem ise ka nautida, kuidas nad asjatavad, siis ma oleks palju parem ema. aga hetkel pole seda paremat kuskilt võtta, vahel harva ainult... kirjutan selle siia üles just seetõttu, et vahel lugemas käia ja kinnitada endale, et K-d on väga asjalikud ja ma võin lasta neil igasugu asju juba teha. ja noh, eks tekkiva laga saab ju ära ka koristada ;)

teisipäev, 4. juuni 2013

mmmmmoos :)

pilt netiavarustest
kes ütles, et rabarberimoos hea ei ole? on, isegi väga hea! 
ma eile tegin mõned purgid prooviks, nii 2-3 kilo jagu vast oli rabarberit, lisasin 2 apelsini, vanilli ja suhkrut. büreerisin ära ja jäi väga ilus kollane. lapsed sõid ja kiitsid, mina võtsin saia ja piimaga. kujutan ette, et pannkookide peale või kuhugi koogi vahele on selline hapukas moos eriti hea. 
peaks nüüd proovima rabarberitšantit teha lihatoitude tarbeks või brie juustuga röstsaia tarvis

pühapäev, 27. jaanuar 2013

täidetud cannelonid

oi, ma tegin ükspäev head rooga! enamus maitsvaid toite saab teadagi alguse mittemillestki s.t. et külmkapis valitseb tühjus, aga pere nõuab süüa või külalised on ekspromt tulemas.
meil siis juhtus sarnale lugu neljapäeva õhtul, kui herr Abikaasa teatas, et hakkab kodu poole sõitma. tavaliselt tuleb ta ju reedel ja tavaliselt käin mina ka reedel poes, et nädalavahetuseks näljastele kapp hääd-paremat täis osta ;)
igatahes kodu poole ta sõitis, aeg tiksus muudkui õhtusöögile lähemale, lapsed olid õuekindad kõik ennist väljas märjaks teinud ja mina ei viitsinud kedagi enam riidesse toppima hakata. asusin siin kappe ja sügavkülma läbi tuulama. leidsin pastatorud, juustu ja brokkolit, hakkliha ei grammigi. ega's midagi, riivisin juustu ära, toppisin brokkolitükikestega vahedumisi torukeste sisse, kallasin üle muna-piima seguga ja lennutasin kiirelt ahju. ah sa mait, kui hea see sai!! kõik sõid ja kiitsid, isegi lapsed :)

väike õpetus ka siia juurde:
  • 15-20 pastatoru
  • 200-300 g riivjuustu
  • brokkolit vast nii 6-7 õisikut
kate:
  • 2 muna
  • umbes pool liitrit piima (kõik torukesed peavad ahjupannil vedelikuga laetud olema, muidu nad ei küpse ja kõrbevad kõvaks)
  • 2 dl kodust ketšupit
  • 3-4 küüslauguküünt
  • maitse järgi soola, vahemere maitseaineid vms.
  • mul juhtus kodus olema ka Knorri nelja juustu kastet, raputasin seda ka veits peale ja tundub, et oli hüva nõu
küpsetasin 15 min. 180 kraadi juures, korra vajutasin pinnale kerkinud torud alla tagasi ka.

otseloomulikult olen ma cannelonisid varematel kordadel täitnud klassikaliselt - hakklihaga, aga need polnud küll väärt kraam. juba sellepärast, et selle hakkliha sinna sisse saamine on keerukas protsess - ikka üsna vorstitoppimise tunne tuli peale :D
nüüd olen ma täiesti kindel, et mingi taimse sisuga leiavad need torukesed meie perele lauale veel tee :)

pühapäev, 21. oktoober 2012

toidublog: muskaatkõrvitsa püreesupp ning kirsi-pähkli risoto

kaks väga head ja kiirelt valmivat rooga, mis meie pere toidulaual viimasel ajal täitsa tihedad külalised olnud on ning kibekiirelt kõhtu kadunud :)

pilt netiavarustest
Muskaatkõrvitsa püreesupp (Toidutare retsept) on selline kähkukas. põhimõtteliselt läheb vaja kõrvitsat umbes kilo, mõned kartulid (et tummisem tuleks), sibul, sulatatud juustu ja võid. köögiviljad väga vähese veega patta, sibul võiga pannile, hiljem kõik kokku segada ja maitsestada soola-pipraga. siis püreestada ja kõhtu! kui tavalise nunnuga teha, siis võiks riivida ka muskaatpähklit sisse, et veidi krehvtisem saaks ;) serveerida riivitud paremsani ja miskit rohelisega  (petersell on täitsa hüva või roosmariin). 
kõrvale sobib hästi ciabatta või röstsai, mille peale olen tavaliselt teinud värsketest tomatitest, küüslaugust, basiilikust peenekshakitud salati, millele lisan tilgakese head oliivõli.



seda rohelist kraami läheb toitude sisse või peale tavaliselt suht vähe ja poes on üks puhmas tegelikult ikka väga kallis. ise kõiki pidevalt kasvatada ei viitsi, eksole. ma olen sel hooajal kõik ülejääva potirohelise hakkinud ja karbikesega sügavkülma lükanud. till, roheline sibul ja petersell tulid oma peenra pealt. nüüd pole mingit muret talv läbi - võtan külmast, mida süda lustib ja kõikidele roogadele saab mõnusa ürdimaitse mann.

Kirsi-kreekapähkli risoto mõtte sain ühest kokkamissaatest, milliseid ohjeldamatult kõik kanalid eetrisse purskavad. asi jällegi väga lihtne, ent maitsev.

koostisained:
  •   2-3 kotti riisi                                      
  •   50-100gr kuivatatud kirsse
  •   50 gr röstitud kreeka (või pekaani) pähkleid
  •   Värkset peterselli (peotäis)
  •   Oliivõli /võid  hästi natuke
  •   Soola näpuotsaga
  •   1 küüs küüslauku
  • värskelt jahvatatud pipart
pilt netiavarustest
Keeda riis, kalla serveerimiskaussi. Riisi keemise ajal haki kirsid, pähklid ja petersell, tõsta eraldi kaussi (kõik võivad veidi jämedamad tükid jääda), rösti hakitud pähklid. Sega kõik kokku, lisa veidi oliivõli/võid, soola, pipart, purustatud küüslauku. Võib lisada ka küpsetatud kanarinna tükke ning veidi kanapuljongit (kui on üle jäänud), muudab kõik kreemisemaks. 
Maitset kirjeldada ei oskagi - kirsside magusus ja petersell on üsnagi teistmoodi kooslus, aga minu maitsemeelele sobib oivaliselt.

head isu!