Lilypie Fourth Birthday tickers

Lilypie Kids Birthday tickers

kolmapäev, 29. veebruar 2012

vaidleja(d)

meie lapsed vaidlevad ja riidlevad vahetpidamata. teema pole oluline, igast asjast on võimalik vaidlus üles kiskuda. näide: kui panna taldrikule kurgiviilud, siis kukutakse neid kohe endale kahmama ja õiendama, millised on ühe, millised teise omad. sama mänguasjade, riiete, hambapasta või mis iganes puhul. kõik see käib kurja õiendamise saatel :( alati leiab üks osapool, et tema jäi kaotajaks ning on põhjust nina vingu kiskuda. lemmik-meelelahutus on mõlema arvates see, kui õe poolt ihaldatud objekt sirge käega kõrgele pea kohale tõsta ja siis sellega õe eest minema liduda, teine röökides järele, loomulikult! oi, kuidas ma selliseid olukordi ei salli. olen 100 miljon korda neile rääkinud, et on mõlema asjad. olen ka ähvardanud, et kui ilusti mängida ei oska, siis viin asjad ära teisele lapsele. selle peale ütleb tavaliselt teise kiusaja, et vii jah, siis ei saa õde. no anna kannatust, eksole :S
aga esmaspäeval, kui Karina üksi kodus oli (Karita viisin rühma), siis tunnistasin toas sellist pilti: seisab tibi laua otsas ja sahmerdab mingite vidinatega, seab neid ritta. ise seletab: "need on minu omad, mina mängin nendega" jms. siis järsku vaatab tühjusesse, läheb kiiresti teisele poole lauda ja hakkab õiendama: "ei ole ainult sinu omad, need on meie mõlema omad, koos peame ilusti mängima!" naera puruks :D ta ei saa üksi ka rahulikult mängida, vaid peab õe osa etendama... kaksikute värk.

laupäev, 25. veebruar 2012

ajud kärssssavad

küll see otsustamine on raske :( muudkui kaalu ja vaagi üht- või teistpidi, ikka on selline nokk kinni-saba lahti tunne...
teemaks on ikka oma maja ost. lubasin ükskord põhjalikumalt seda teemat lahata, nii et siit see tuleb:
ma olen viimased 1,5 aastat pidevalt jälginud Pärnumaa kinnisvaraturgu maja soetamise pilguga. Pärnu linna ja ~20 km raadiust. kuna me ise suuremat sorti ehitajad pole, siis vaatasin selliseid maju, kus katus-aknad vahetatud oleks ja seest ka just sealaut vastu ei vaataks. nende hinnad on müstilised, isegi seest täiesti kohutavas seisus maja eest tahetakse ebanormaalseid summasid :S 
kohe alguses jõudsin järeldusele, et tõenäosus oma maja ostuks laenu saada on nullilähedane, kui meil pole lisatagatist (ja meil pole seda tõesti sõrmenipsutuse peale kuskilt võtta. praegune elukoht pole meie oma, kuigi üüri maksma ei pea). kinnisvara hinnad on endiselt väga kõrged, eriti kui silmas pidada tavalise eestlase tavapärast palgataset. Tallinn ja välismaal töötajad jätan siit välja, eksole. Pärnu mõistes on mul naise kohta normaalne palk vist. laenunõustamisel mõtlesin pidevalt, et kuidas mõned aastad tagasi neid 2-3-miljonilisi laene anti?! või pigem võeti. ega kedagi ei saa keelata, isegi neid mitte, kes kaugemale tänasest peävast ei mõtle. ühesõnaga - kinnisvara-palga suhe on paremaks läinud, aga väga paljudele ettepoole mõtlevatele tavakodanikele ikka kättesaamatus kauguses. eelpool mainitud tingimustele vastav maja maksab Pärnu kandis nii palju, et sellist laenu ei saaks me isegi siis, kui samalaadne tagatiseks oleks panna.
kui see tee sai läbi käidud, siis jõudsin pankrotivarade juurde. liiga paljud pered on just tolle uisapäisa laenamise pärast oma kodudest nüüd ilma jäämas - neile on välja kuulutud pankrot. pank müüb maju madalama hinnaga. ja ka sellise hinnaga ei saa müüdud, sest potensiaalsed ostjad, nagu meie, ei saa täna piisavalt laenu... ja hind muudkui kukub, kuni ükspäev keegi siiski ostab. ost toimub enampakkumise korras, mis on veel üks jama värk. kunagi ei või ju kindel olla, et tuba sel päeval soovijaid paksult täis pole, kuigi eelmisel korral ei tahtnud objekti keegi.
kui too pankrotivarade turg mulle avanes, alustasime majade läbikammimist. ma ei suuda enam kokku lugeda, palju me neid vaadanud oleme, aga see arv jääb 10 ja 20 vahele... ütleme nii, et pildi pealt on alati kõik PALJU kenam. sisse astudes tahtsin enamikest ruttu välja tagurdada, mõnest ka jooksuga. sellest ma parem üldse rääkima ei hakka, kuivõrd mõtetud on Pärnu maaklerid. ükskõik, kellega kontakti võtad, ikka on tunne, et ma segan ja müük on viimane asi, mis teda huvitaks! kuni viimaks, tuli maja ja inimene, kes inimväärselt käitus ja kenasti nõus oli objekti näitama, infot andma (pankrotivara puhul ju omaniku käesti midagi küsida pole mõtet, sest kes ikka tahab vägisi oma maja müügile kaasa aidata). 
Majal on tõesti jumet, hind on suht normaalne ja koht on kaunis. kinnistu on suur, tee on lähedal, kuid müra õue ei tule. ikka talukoht kohe :) Pärnust 20 km. teha muidugi on ka, maja juures vähem, kõrvalhoonete juures oi-oi kui palju!
hetkel on to-do list selline:
  • majale uued aknad (~20000€)
  • ahi-pliit sisse ehitada (~4000€)
  • üks renoveerimata tuba kunagi lähitulevikus elamiskõlbulikuks teha (teadmata summa raha)
  • II korrus praeguse pööningu näol välja ehitada (nii umbes pensionipõlves vist. vaja treppi, põrandat-seinu-lage - kõike ühesõnaga)
esimesed kaks punkti tähendavad sissekolitavust, teised on pigem laiutamise küsimus. ses mõttes suht vähese vaevaga saab elama hakata. WC ja dušširuum kaasaegsel tasemel, toad remonditud. :)
ja nüüd ülejäänu:
  • 111-aastase aida katus maha võtta, palgid paigale tagasi seada, uus katus panna - täielik taastamine ühesõnaga
  • kõrvalhoone katuse parandamine, veel parem kui uue panemine (pinda on seal umbes miljon :S)
  • kõrvalhoones veel vahelae parandus
  • seina sirgeks ajamine
  • saunaruumine renoveerimine
  • vee hoonesse uuesti sisse toomine
  • elektri majast kõrvalhoonesse vedamine
  • jne. pigem on vaja katused ja konstruktsioon kindlustada, et edasi ei laguneks. kui jaksu pole, siis võivad nad ju niisama seista praegu.
  • telliskiviseintel ja köetava lagunenud klaaskasvuhoone lammutamine
  • õueala läbitavaks muutmine (praegu pole keegi 6 a hooldanud)
  • TEE LÄBITAVAKS MUUTMINE (200m)
  • lisaks vee vana viljapuuaia korda säädmine või uute põõsaste-puudega asendamine
  • põllumaa tekitamine maasikate ja muude aiasaaduste jaoks (kes siis maal elades ikka poest ostab!)
  • uue kasvuhoone ehitus
ma praegu rohkem ei pikenda seda nimekirja igaks juhuks, muidu hakkan kärssssamise asemel täitsa põlema.
rahulolev olen ikka ka, aga hirm on suur. ma pole ju kunagi pidanud eriti oma heaolu pärast muretsema, sisuliselt on mul olnud 30 a lapsepõlve heade vanemate abil. majaost on aga puhtalt meie pere asi, see pole vanemate toetusele rida. teine teema on veel tugivõrgustiku puudumine s.t. meil pole õdesid-vendi, kes aitaks mingid suuremad asjad hoogtööpäevaku korras ära teha (no mingi asja lammutus näiteks), peame kõik kahekesi tegema. nõu pole ka eriti kelleltki küsida, kes väga pädev oleks. isa ja äi muidugi teavad palju, kuid kaasaegsetest materjalidest mitte niiväga. 
see otsuse vastuvõtmine on nii krdi raske.
jutt sai pikk ja rohkem endale suunatud, aga eks see mu päevaraamat olegi siin ;) andke hääd nõu, kui on, eks!

neljapäev, 23. veebruar 2012

köögi eri vabariigi sünnipäeva eel

sibula-juustupirukas
 retsept siin: http://www.toidutare.ee/retsept.php?id=5121 lisasin veidi sinki ka herr Abikaasa soovil. tõesti hea, soovitan. kohvikoore täidises asendasin piimaga.
suus sulavad ahjupirnid
elu lihtsaim ja ülimaitsev magusroog - pese ja poolita suuremat sorti pirnid. eemalda südamik, mille asemele tõsta supilusikatäis kaerahelbete-sulatatud või-fariinsuhkuru segu. ahju 200 kraadi juures seni, kuni neävad välja sellised, nagu järgmisel pildil.
väljudes kuldpruunid ja suussulavad
väike vihje: jäätisega viib keele alla :P
hääd pidupäeva!

teisipäev, 21. veebruar 2012

super, kui sul on lapsed

pikutame lastega voodis. Karinal kõik kohal sügelevad, kratsib parasjagu hoogsalt nina. mina seletan, et ära süga, kullale, hakkab veel rohkem valus. kuna ta on mul parasjagu kaisus, siis küünitab end minu näo poole ja enne kui arugi saan, on tema väike nina end minu nina vastu sügamas :) lihtsalt üliarmas.

esmaspäev, 20. veebruar 2012

haigus vol 11 - tuhandeid tuulerõugeid

ütleme nii, et see käis nüüd küll kiiresti. ses mõttes, et LA-st teatati, et seal tuulerõuged, mina käisin korra hoolekogu koosolekul ja voila! - olemas :(
esialgu siis Karinal, loodan, et Karital kiirelt ka täpid tulevad, saab koos põetud, muidu istun 4 nädalat hoolduslehel... lugesin, et siis enam nakkav pole, kui koorikud ära tulevad. siis saab vast LA-a tagasi.
Ajaloo huvides täpsemat juttu ka: laupäeval sai maal käidud, sest vanavanemad said aasta vanemaks. mängisid ja möllasid mis kole :) kui õhtul tulime, siis pestes nägin mõningaid punne kõhul ja seljal. käis tuulerõugete mõte läbi küll. hommikuks polnud enam mingit kahtlust, sest kogu kehatüvi on täppe täis ja tuleb aina juurde. osadel juba villikesed ka peal. poole päeva pealt lõid täpid välja ka näol, kaelal, peas. sügelevad, loomulikult. panen peale saialille tinktuuri ja sudocream'i - mõlemad peaks kuivatama ja desinfitseerima. briljantrohelist otsustasin mitte panna, sest ma tean, et nad on väga endast väljas alati, kui miskit värvilist näole satub. apteeker soovitas ka Cyrteci (või mis iganes kirjapildiga see on) sügeluse vastu, pean ikka ostma, muidu vaene hing kratsib end täitsa puruks. perearstile ei saa veel helistada, pärastpoole. sinna ma küll nakkava lapsega ei lähe, koju ta vist ka ei tule. õnneks pole tuulerõuged palavikuhaigus, seega pole arst oluline.
nii et kõik me sõbrad, kes täppe tahavad, palun tulge külla ;)
herr Abikaasa muidugi nii optimistlik pole, sest tal pole olnud. täiskasvanud inimesel on see lastehaigus aga väga raskesti põetav :S
mõnes mõttes on tore kodus ka vahepeal olla. saab kududa ja ehteid nikerdada.

teisipäev, 14. veebruar 2012

sõbrapäevaks hiir

isege põhimõtteliselt ei ole see hea mõte. või noh, kuidas kellelegi. see elukas tuli vist juustu lõhna peale, mida ma parasjagu veini kõrvale lahti lõikasin. krabistas väga aktiivselt küproki taga köögiseina sees. ju vaene loom on näljane. läbi ta ennast närinud veel pole, aga kaua seda väikest auku kipsi ikka närib, eks. iseenesest ma ei imesta, et loomake meie ühiskoridori saanud on - vana puituks, mis iseenesest on terve ja töötab ega näe isegi kole välja, aga selle sulgemiseks peab nippe teadma. postiljon ei tea neid mitte, ega ka külalised. ju too näriline oma võimalust nähes sealt sisse lipsaski. kopsisin vastu seina - jäi vait, ära ei vudinud. eks siis varsti kuuleme (halevam juhul näeme), kui ta korterisse sisse saab :S
vein oli muidu 2005.a. Merlot, väga-väga hea oli, üks parimaid, pean ütlema. eile sain nt. poes mingi liiga värske veini degusteerimise eest kauni roosi ja südamekujulise šokolaadi, sõbrapäeva puhul või nii :) tore üllatus oli. kui leti taga veini jagavale daamile mõne veini-spetsiifilise termini pillasin, läksid ta silmad ikka väga suureks. eelkirjutatust lähtudes pean kurbusega tõdema, et eestlased vist ikka ei joo veini või kui, siis suvaliselt. minu meelest on see väga meeldiv teadus (kui ma võin nii öelda). soovitan soojalt! 
sõbrapäeva puhul tegin oma kallitele hommikueineks väikesed südamekujulised võileivatordikesed ja kohupiimakorvikesed. kahju oli ainult sellest, et ise pidin varakult tööle minema ja nendega päeva veeta ei saanud. õhtul üllatati mind kena õhtusöögi ja lilledega. küll nad on ikka armsad!!!
ja kõik mu sõbrad - päris- ja virtuaalsed - kena sõbrapäeva! minu sõbrad on mulle olulised, iga päev!