Kuvatud on postitused sildiga maal. Kuva kõik postitused
Kuvatud on postitused sildiga maal. Kuva kõik postitused

reede, 18. märts 2016

Emma pulmad

rahvasuus levib kõnekäänd - sigivad nagu küülikud. sellest saaks nagu järeldada, et küülikute paaritamine on lihtne ja kiire toiming, aga võta näpust, ei ole ikka küll! siinkohal väike ülevaade, mida ma kõike tegin, et asjast asja sai ;)
alustame siis algusest: küülikupreili Emma on juba peaaegu aastane. kui ta meile tuli, tekkis kohe ka mõte, et mõned küülikupojad oleks väga armsad (kujutage nüüd ette Herr Abikaasa rahulolevat nägu ja madalat häält nämm-nämm!). tegelikkuses on 5-kuune lihaküülik paarituseks valmis, kuid vastu talve ei tahtnud ma seda teemat üles võtta. mida kevade poole aeg liikus, hakkasin otsima, kust leida isast Viini Sinist tõugu isast küülikut, kes ei ela Peipsi ääres ega oleks meie oma lähisugulane. üsna keeruline teema. endale praegu isast küülikut me võtta ei plaani, seega tuli daam küla peale viia.sain mõned vihjed ja võtsin ühendust. algselt sain jutule ühe küülikukasvatajaga, kes pakkus, et toob oma isase meile (kasvuhoone oleks paras paik neile olnud) ja siis viime mingi hetk tagasi. asi aga venis, päevad ei sobinud ja lõpuks läksin oma küülikuga ikkagi neile külla. 
vahepeal rääkisin pehmeks ühe vet.arsti, kes müüs mulle kaasa vaktsiini ega pidanud küülikut sinna vedama. sain kodus ise Emma ära vaktsineerida (neid peab vähemalt 1 x aastas peamiselt sääskede abil levivate haiguste vastu vaktsineerima). polnud varem kunagi süstalt käes hoidnud, veel vähem seda kellessegi torganud... aga kõik käis väga kiirelt ja valutult, sest loom isegi ei võpatanud. rohi sattus õigesse kohta ja ma ei torganudki nõela kahekorra läbi kasuka. 
ühesõnaga, ma olin hästi ette valmistanud. lugenud läbi kõik kaasaegsemad küülikukasvatuse raamatud, erilise tähelepanuga uurinud paaritamise, poegimise ja noorloomade peatükke. sain ikka jupi maad targemaks. kui Emma võtsime, lugesin ka põgusalt, aga tol hetkel ei olnud pulmamäng prioriteet, eksole.
põhitõed siis: emane viiakse isase juurde, mitte vastupidi (sest emased kaitsevad oma territooriumit väga kiivalt) või siis leitakse neutraalne pind. esimesel juhul on töö kiire ja korralik, teise variandi puhul loomad harjuvad oludega, tatsavad niisama ringi ja siis võibolla, kui meeldivad üksteisele, läheb asjaks. kuu pärast sünnivad pojad, neid on tavaliselt üle viie. kui midagi ei sobi, emaküülik ehmub või on muidu pooletoobine, hävitab ise oma pojad :/ olen igasugu FB kogukondade liige, kus neid surnud/külmunud/söödud sardelle olen näinud. loodan südamest, et meil mõni ikka kasvama jääb!
aga eilne päev sõnas ja pildis: pakkisin Empsiku pappkasti koos maiustusega (kuivik) ja sõitsin ~15 km lõuna poole. porimülka läbimisel leidsin ennast karjalauda juurest, kus tiirutas ka mitmekümnepealine veisekari ja mitu koera. perenaine ka õnneks :) suures laudas oli puurides 30-40 eritõugu küülikut, paljudel juba pojad ja mitut sorti erinevaid kanu. asetasin meie daami kastiga peigmehe puuri juurde ja avasin kaane. neiu nuhutas õhku - tundus meeldivat. igasugu uued-veidrad lõhnad ja hääled, ikka on ju huvitav. siis pani käpad juba kasti äärele ja noorsandi juures ta oligi :) tutvuti-vaadati, tehti mõni kepsakam tiir tagaajamist. kui aga kogenud isaküülik tahtis mehetegusid tegema hakata, siis meie küülik, nagu üks viisakas preili kunagi, istutas end puuri tagumisse nurka, pani saba maha ja tegi mkmm!. hea et pead ei raputanud, ma ütlen... mida teha? 
viini sinised Emma ja Ruudi tutvumispeol, tublid rexi-tõugu
meeleolutekijad kõrvalpuuris :P
küülikutel on nö jooksuaeg teatud perioodidel, mitte üldsegi kogu aeg (on kuni 10-päevased sobivad ja siis mingi 4-5-päevased mittesobivad ajad, laias laastus). õnneks oli kogenud küülikukasvataja varnast võtta ja asus tegutsema. tema arvas, et meie preili lihtsalt ehmus igasugu häältest ja teiste loomade lõhnadest. vajab ergutamist. toimetati siis nii, et kõrvalpuuri tõsteti üks teine paar, kes kohe tegudele asus ;) see ergutas meie paari ka liikumisele - isaste lõhn ikka meelitas Empsikut - hakkas ringi kalpsama, isast nuuskima ja ringi vahtima. siis lasigi isase ligi :) long story short - vajas ettenäitamist :D
jätsime viisakalt ja tänulikena hüvasti ja sõitsime kodu poole. karjamaa veerel maas vedelevast surnud vastsündinud vasikast ma vist ei hakka siinkohal rääkima. maaelu...
koju jõudes on daam kuidagi väga rahulik. ei rabelenud ega midagi. läks aga rõõmsalt puuri ja kadus kõige sügavamasse nurka peitu. õhtul talle süüa pannes ei lasknud üldse ligi, ei saanud pai teha ega midagi. urises lausa. söök ei sobinud esialgu üldse. endal oli selline segaduses nägu ees, nagu seediks, mis minuga nüüd juhtus. hommikuks oli ninaesine kadunud, aga pai ikka ei soovitud. küllap peab mu peale viha, et ma ta neiupõlve niimoodi äkitse lõpetada lasin :)
nüüd polegi muud, kui vaadata ja oodata. kui paari päeva pärast puuri sisemus "läbi küntakse"(heinad aetakse segi, kõik anumad lükatakse ümber jms.), siis on lootust! kui kahe nädalal pärast pesa ehitama hakatakse, siis ei ole lootust (ebatiinus), aga kui 4 nädala pärast pesaehituseks läheb, siis on pojukesed tulemas. põnev-põnev! profid muidugi papleerivad küülikut (manuaalne läbi kõhunaha embrüote olemasolu katsumine poole tiinuse pealt), aga ütleme nii, et ma parema meelega ootan ja vaatan, kui lasen end puruks tõmmata või küülikule viga teen. 

esmaspäev, 12. august 2013

Igati tegus nädalavahetus oli - sai käidud nii mitmike kokkutulekul, Augustiunetusel, kolmel sünnipäeval ja maal marju korjamas.
Unetus oli sel aastal veelgi vahvam, kui mullu. rahvas nautis olelemist, väike vihm ei seganud ka kedagi. dinosaurused jätsid vist kõigile kustumatu mulje. kui nad esiotsa ikka mööda tänavat tulid, siis jäid kõik suud ammuli seisma, alles järgmise ringiga otsiti välja nutividinad ja hakati hoogsalt klõpsima. sugulased olid kohvikut pidamas, meie toimetasime väikestviisi abitööjõuna ja mõnulesime niisama. kogu kraam müüdi ülehelikiirusel, kuigi tavaaari oli küpsetatud rohkem kui ülioptimistlikumates prognoosides müügiks võinuks minna, aga näe, otsa see kõik sai, isegi põldmarjanapsu trimpasid kübaratega vanadaamid ära :D herr Abikaasa mainis  korduvalt, kuivõrd mõnus on 4-aastastega toimetada - ei pea sabas sörkima, võib natuke oma asju ajada ja lapsed julgevad tiba juba ise ringi liikuda .
mitmike kokkutulek Nurmenuku keskuses Tammiste lähedal oli samalaadne nagu eelmiselgi aastal. kuna me oleme seal mitu korda suve jooksul käinud, siis erilisi emotsioone lastes see ei tekitanud. vaatasime rahva üle ja tulime tulema. käidud-tehtud-nähtud, pilt ajalehes ja lind kirjas :)
pühapäeva veetsime maal. punased sõstrad olid juba küll üleküpsed, kuid 10 l ämbri saime ikka kätte :) suguselts sai ka üle vaadatud, koerad paitatud, kanad lendujoostud ja pannkoogid kõhtu aetud. kui õhtuks koju jõudsime, pidime tõdema, et kaevik ei ole ise kinni läinud ja nädalavahetus on sõrmede vahelt jälle liiva jooksnud nii, et midagi asjalikku teha ei jõudnudki. aga eks selliseid ole ka vaja!

laupäev, 24. detsember 2011

kauneid jõule!

et jõulud oleks toredad, tegime väikseid jõulueelsed askeldusi :)
lasteaia jõulupeo lõpetuseks tuli süüa suur kogus komme. pärast oli mõlemal muidugi väga paha ja toit ei läinud 2 päeva sisse, aga ikkagi esimesel kokkusaamisel Jõuluvanaga saadud kommid, kuidas ma keelan, eksole! peost pilte pole, seega ka Jõuluvanast mitte, sest pidu toimus vanemateta :(
imekaunil härmatanud talve alguse päeval sai käidud oma metsast kuuske toomas. algatuseks osutus valituks see iludus, osutus paraku tiba suureks

tagasiteel issi ja vanaisaga. Karina väsis täitsa ära sellest metsas rassimisest. kuuse saime siiski kätte
esimene ehe
piparkoogimeistrid hoos

ku-ku!!!