neljapäev, 22. detsember 2016

puhas rõõm

rõõm lastest, omaenda lastest! 
esimene koolipoolaasta on selja taga, esimesed tunnistused käes, tulemused suurepärased. 
kuigi 1. klassis hindeid ei panda, on siiski olemas ametlik koolitunnistus hinnangutega. meil on variandid suurepärane, väga hea, hea. mingit rahuldavat vms. ei panda, ega siis kohe saa motti alla tõmmata värsketelt koolijütsidelt, eksole. mina nägin meie tüdrukute tunnistustel tulemusi suurepärane kõigis ridades välja arvatud kirjatehnika. see oli väga hea. arvasin, et ühel on ainult seal lahtris märge, aga ikka mõlemal. kusjuures, mina pole näinud, et õpetaja käekirja kohta koolis mingit hinnangut oleks andnud (neil seal käibel templid: lilleke,süda, linnuke - hästi, sitikas - vajab parandamist, mitte nii hästi). sitikaid meie majas nähtud pole, ikka kuhjadega lillekesi :) nüüd tuleb see asi siis käsile võtta ja kirjatähti maalima hakata koos lastega. aga muus osas on meie lapsed tõesti tublid ja põhjust rõõmustamiseks on kuhjaga. nad on taibukad, mul on selle üle hea meel. õpetajalt kuulen mitu korda nädalas kiidusõnu, kuivõrd hästi nad kaasa mõtlevad/teevad koolis ja et oskavad kenasti end väljendada. suhted on ka koolis korras. 
Mai kool osaleb pranglimises, Karina on väga tubli, Karita eriti ei viitsi pingutada, aga kui end kokku võtab, siis jõuab ka üle-Eestilisse tabelisse :) lugemine ja arvutamine tuleb lõdva randmega, koduseid töid kontrollime Herr Abikaasaga möödaminnes. kui abi vajatakse, küsitakse ja kõik saab tehtud. see abi küsimise vajadus sõltub paljuski ka puhtast laiskusest :D lihtsalt ei viitsita ülesannet korralikult läbi lugeda. 
rõõmustamiseks on veel palju põhjusi. oleme viimasel nädalal saanud osa selle poolaasta I võimlemisvõistlusest (Slonny Cup), kus rühm esitas uue vabakava. super oli vaadata, kuidas KÕIK ennast kokku võtsid ja tegid oma parima. vanus on sealmaal, kus natuke juba põetakse ka kohtunike ette minemise pärast. kuna tegemist uue kavaga, mida vaid 6 nädalat harjutatud ja konkurendid on 1-2 a vanemad, siis medalit veel ei tulnud, aga ma usun, et kevadepoole tuleb see medal ka ära. saavad oma rivid täitsa sirgeks ja asja rohkem sünkrooni. suur rõõm on vaadata, et kõigil 12-l tüdrukul on rõõm trennis käia ja kavasid õppida. see on nii oluline, siis tulevad ka tulemused, mida nad ise niiväga ootavad. ah-jaa, seniste võistluste parim punktisumma tuli küll - 14,00


samal teemal jätkates: teisipäeva õhtupoolikul vaatasime võimlemisklubi jõulupidu, meie Lepatriinud esinesid koguni kolme kavaga. nii tore on näha, kuidas ka omade seas võistlusrühm välja paistab. neid hinnatakse ja tuuakse ka eraldi välja, et nad teevad väga palju tööd, et tulemused tuleksid. ütleme nii, et uued ilusad trikood sadade läikivate kivikestega annavad ka oma osa, et teiste seast välja paista ;) ja suur rõõm on näha treeneri silmis uhkust ja heameelt. see on parim tunnustus tüdrukutele ja meile, vanematele ka, kes neid pidevalt siia-sinna veavad, kostüüme teevad, dresse tellivad ja lõpututes kogustes soenguid sätivad!
kuna tulemas on jõulud, siis jõulueelne nädal on alati teguderohke: lastel oli teisipäeval klassiga väljasõit Lotte Jõulumaale. heameel on tõdeda, et nad said seal isekeskis ilusti hakkama. kolmapäeval saime osa aga kooli jõulukontserdist, mis oligi üles ehitatud selliselt, et näha läbilõiget kõigi vanusegruppide oskustest laulu-tantsu-pillimängu valdkonnas. mulle meeldis! meie lapsed rõõmustasid meid kolme lauluga kahehäälses mudilaskooris ja ansamblis ning lõpus tegid veel kaasa ühendkoori etteastes. väga ilus õhtu oli!! ja ma olen südamest tänulik, et K-d leidsid tee muusikaõpetaja Margriti koori ja ansamblisse. 
nüüd ongi jõulutunne südamesse pugemas. kõik ettevalmistused hakkavad valmis saama. mul polegi nüüd muud, kui piparkoogid glasuuriga, hani patta panna ja rõõmustada selle üle, et tervel perel on tulemas pühadevaheline vaba nädal, kus me saame teha, mida hing ihaldab või siis üldse mittemidagi :)
ilusaid ja rahulikke, kallid lugejad!! 

reede, 16. detsember 2016

pardipraad

tegin ükspäev parti, ahjuparti.
suur ja lai FB viskas mõned nädalad tagasi ette müügikuulutuse, et müüa noored pardid Pärnumaal, 5€/part. ma ei lasknud seda endale mitu korda öelda, võtsin kohe mitu tükki, et emad-ämmad-sugulased ka saaks. hind ju päris hea. kui veel kuulsin, et 2,5.3,5 kilosed, siis tundus hind eriti hea. suhtlesin müüjaga ära, klõpsasin akna kinni ja siis kohe varsti jälle lahti, sest mulle turgatas pähe, et seal ei olnud kusagil kirjas, et need pardid söögiks on mõeldud. äkki 4- kuune part on kasvatamiseks ja mulle saabub ükspäev ukse taha kast nelja elusa pardiga?? see ei olnud just maailma kõige meeldivam mõte, et ma ise peaks seda kaela kahekorra keeramise ja sulgede eemaldamise ette võtma. seega küsisin ühe, kas tuleb part või lihakeha. öeldi, et mõlemat pidi saab :P nii hea, et ikka üle küsisin.
usutlesin veel Herr Abikaasat, kui maapoissi, ka. sest kust mina pean teadma, kas 4-kuune on hea lihalind või alles tibupoeg. tema kinnitas, et ilus noor lind.
ükspäev oligi neli lindu mul käes. võõrad jagasin laiali, enda oma tükeldasin ja pistsin ahju koos pommu, suvikõrvitsa ja šampinjonidega. sibulat-küüslauku lisasin ikka ka soola-pipraga. seal see part siis praadis oma paar tundi. ütleme nii, et pardirasv on vist parim pommu valmistamiseks, nii head baklažaani pole ammu saanud. part ise tuli ka väga-väga hea. mina olen varemalt seda lindu teinud tervelt, täidetuna, aga ema mul teeb tükeldatult. nii on tõesti parem, midagi pole öelda. pardil oli lausa kerge hane mekk man. hani, teatavasti, on meie pere suur lemmik. siis lutsutatakse puhtaks iga viimanegi luutükike, tiivaotstest rääkimata.
ühesõnaga, hüva part oli ja keep them coming!

dilemma (või kas ikka on)

sellest ajas, kui meile Bella õue peale veeres (natuke üle kuu vist) olen ma mõlgutanud mõtet, et ehk peaks endale ka ühe väikese UUE auto ostma. Bella aka Yeti on meie auto, kuigi sellega sõidab rohkem Herr Abikaasa (viimasel ajal küll mina, aga sellest pärastpoole). kuna temaga on niivõrd mõnus kulgeda ja oma autosse on ikka veider tagasi istuda, siis isutab uue masina järele, eksole. jube veider ikka, kuidas heade asjadega nii kiiresti ära harjub!
ah et millest ma räägin, aga palun:
  • tulen automaadi roolis manuaali rooli ja mõtlen omaette, miks valgusfoori all auto liikuma ei hakka, kuigi ma võtsin jala pidurilt ära. ei saagi hakata, käik pole sees! käigu sissepanemiseks peab sidurit ka vajutama... rivi selja taga tuututab juba. vastupidi mul polegi olnud, et siduri asemel pidurit vajutaks. see osa toimib ajus paremini.
  • hommikul on iste kuidagi jube jäine. ei jää muud üle, kui mantel allapoole sikutada. istmesoojendus on teises autos
  • pika tee peal kisub jalg krampi. tahaks jalga kõverdada, aga siis ju hoog raugeb. püsikiirushoidik on ka teises autos.
  • jne.
mitte et Mummuke halb auto oleks. väga hea on ja superilusat värvi! lihtsalt ta on 11 a vana ja tal on mingid vead, mille pärast ta just remondis käis, kus selgus, et mingi 500€ vidin vajab vahetust. nõme!! ma tegelikult tean, et läbi on temperatuuri andur ja termostaat ja nüüd ka auto aju, aga enamusele vist ei ütle need asjad nagunii midagi. pole vist mõtet rohkem lahata. kuna need asjad on läbi, siis viskab mootor errorit ja kiirendus ei tööta. kui termostaat töötaks ja mootor saavutaks töötemperatuuri, siis ei liiguks auto üldse. päriselt ka, nii et tänu sellele katkisele termostaadile ma siiski saan praegu sõita, mitte ei vantsi jala või Maaliga. siis tulevadki mõtted, et tahaks uut autot, mis on ilus ja hea kiirendusega. aga ok, eks ma kiirendan siis nädalavahetustel Bellaga ;)
uut autot ma praegu ostma ei hakka. või kui, siis kuni 10000€ ja automaatkastiga. aga selliseid pole, nii et dilemmat ka pole.

neljapäev, 15. detsember 2016

komöödiahommik (või tragöödia)

lähen mina hommikul Statoili autot pesema, sest tööpäeva alguseni on K-de kooli algusest kõva 45 mintsa. hommikuti pole seal saba, sellepärast selline valik. no ja auto ei kannata ammu juba mingit kriitikat.
pargin masina kenasti pesula ukse ette, sammun poodi, valan endale ühe latte ja sammun kassiiri juurde. hakkan just suud lahti tegema, kui sisse tuiskab hullult ärritunud mees, selline nina teibiga rulli keeratud, ja pistab räuskama, et tema tahab oma limusiini pesta, aga keegi on oma opelipunni ukse ette parkinud, kedagi sees ka pole. ma siis köhatasin hääle ta selja taga puhtaks, et see on juhtumisi minu punn ja ma just valin siin pesupaketti. müüja naeratab mulle, dressides vend ei ütle rohkem midagi, kuulen kuidas tal peas tuul ulub ;) läheb oma limusiini juurde tagasi. müüja kommenteerib mulle veel, et see oli nüüd küll väga hea, kuidas ma ta paika panin.
võtan siin oma latte ja pesulapileti ja sammun auto juurde. ei seisa seal mingi limusiin, mingi bemmi-pann hoopiski ja rullnoka kõrval istub midagi Vändra-Aveli sarnast :p võtan rahulikult antenni küljest, panen koti kojamehe otsa, sätin mantli sirgu ja sõidan autoga pesulasse sisse. kuna omandasin kõige pikema paketi, mis seal saada oli (nii 3 kuud pesemata auto tarvis), siis väljudes on bemmivend kadunud. küllap ei jõudnud ära kiruda, kuipalju raha ühel opeli-punni omanikul on, et niiiii pikk pesuprogramm võtta :D
tragöödia osa oli aga selles, et tööle jõudes ei saanud kontorisse sisse, sest ukselukk oli oma maise elu lõpetanud. tuli kohale kutsuda lukuabi, leida linna pealt uus lukk ja see ise ette kruvida. yin-yang... tööle sain asuda kella lõuna paiku :/

kolmapäev, 14. detsember 2016

kuidas me kuusepuud otsisime

jõulud on kohe-kohe käes. me oleme igal aastal kuuse tuppa toonud. oleme seda otsinud maalt enda metsast, koduümbruse RMK metsast, üksaasta isegi vist Selveri eest ühelt müüjalt (tervislikel põhjustel). eelmisel nädalavahetusel arutasime, mida oma päevaga ette võtta (sest imelikul kombel oli täiesti plaanivaba laupäev!) ja jõudsime järeldusele, et ühtegi vaba nädalavahetuse päeva enne jõululaupäeva enam ei tule, kus kuusepuud otsida saaks. 
mõeldud-mõeldud. kuna ilm oli oivaline, siis poolt päeva autos istuda mitte ei tahtnud, et maale kuuse järele sõita. uurisime RMK kuuseäpist, kust sel aasta puud võtta võib ja leidsime, et mingi kilomeeter kodust on täitsa olemas :) ega's midagi, tõmbasime vammused selga ja talvine jalutuskäik kahutanud metsa võis alata - nii tore! mul oligi hommikul selline matka-tunne. 
matk sai aus, sest kuigi esimene raiesmik algas tõesti 1 km kodust, siis esimesed normaalse tihedusega kuused jäid silma mingi 2-3 km kõmpimise järgselt. õnneks kõik olid värskest õhust vaimustuses ja mööda lanke siia-sinna tuuseldamine sobis kõigile. eriti rõõmsaks tegi asjaolu, et leidsime läbi aegade kõike tihedama kuuse, mis meil olnud on :) nüüd jäi see vaid üle koju lohistada. peitsime oma varanduse puude varju, jalutasime need 2-3 km tagasi koju ja ajasime autole hääled sisse - kuusk sai toreda kojusõidu. nüüd istub teine kuuris veeämbris ja ootab tuppasaamist. reedel vast saab ka. 
ehted tegime sama päeva õhtul valmis, eelnevatel aastatel lastega valmistatud kaunistustega sobivad päris kenasti, ma loodan. 

teisipäev, 13. detsember 2016

uus rest

oi teate! mul on nüüd kodus üks vahva pesurest. ja-jaa, lugesite õigesti, ma praegu vaimustun siin pesurestist :p
mis selles riistapuus siin nii ägedat olla saab, et eraldi postitust kohe väärib? aga nimelt seoses selle varutoa kadumisega polnud mul enam mingit (varjulisemat) kohta, kus talviti pesu kuivatada. ja mulle sugugi ei meeldi, kui elutoa nurgas see traadist kaadervärk seisab...  seisab, on veel hästi öeldud, sest meie oma on oma 100 aastat vana ja ei seisa ka enam hästi. kohe täitsa köönakas on.
no ja siis mõned kuud tagasi nägin ma K-Rautas üht teistsugust pesukuivatusresti. see mitte ei aja oma jalgu harki, vaid kõrgub taeva poole, kus siis nö riiulid pesuga kuivavad. keeruline seletada, vaadake parem pilti :)
ei, ma ei pese heledat ja tumedat
pesu koos, need tumedad on
eelmisest masinatäiesti, mis veel
kuivanud polnud
mulle hakkas see kohe meeldima ja isegi mõõdud sobisid meie endise dušširuumi duššinurka seina ja pesukasti vahele. kuna seal ruumis on ka WC, siis isegi sinna mahub ladusalt ligi, ei pea end läbi pressima. ainuke suur miinus oli hind. aga üleeile ma tõmbasid hõlmad koomale ja tõin ta ära! oi, see oli hea otsus!! mahtuski täpselt oma "pessa" ja riided kuivasid kenasti ühe ööpäevaga ära (kui dušširuumi üks ööseks lahti jätta), kuigi ma ladusin restid ikka tuugalt täis. "riiulite" asetust saab muuta ka - no et kui on mingid pikemad asjad, siis saab tõsta. super!

mis dušširuumist saab? ega me seda enam pärast vannitoa valmimist sihtotstarbeliselt ei kasuta. see on nüüd pigem selline majapidamisruum, kus on pesumasin, kodukeemia ja tulevikus ka ehk pesukuivati. aga seniks teenib see rest oma hinda tagasi. eelmine pidas kõva 10 a vastu, sellele ma lühemat iga eriti ennustada ei tahaks.

esmaspäev, 12. detsember 2016

see jube Klassikokkutulek

vaatasin eile õhtu Klassikokkutuleku ära. miks? no telekast tasuta tuli. kinno ma seda vaatama ei julgenud minna, kartsin, et liiga labane. no ja tõesti, kui see taies oli poole peal, mõtlesin küll, et miks ma seda ikka veel vahin.
juhtusin nägema ka selle filmi eel intervjuusid näitlejatega. neil nagu polnud häbi, et nad selles kaasa tegid. kuigi peaks! eriti veider oli lõik, kus Ago Anderson rääkis, kuidas esilinastusel oli ka ta  8-aastane tütar, kes täitsa naeris, kuigi kõigest aru ei saanud veel. 
andke andeks, aga mis maailmas me elame? filmi alguses on selgelt kirjas, et see ei sobi alaealistele. terve linateos on ainult üks k*pp ja tagumiku välgutamine ja see on 8-aastasele tüdrukule tore meelelahutus. whaaat??? ma ei tahtnud, et minu lapsed sellest silmatäitki näeksid, sest igas stseenis oli mingi rõvedus ja mõtet polnud nagu üldse sees. tavalises eesti filmis on ikka nii, et mõtled veel mitu päeva, mis alltekst(e) film sisaldas ja siis tuled mitu aega hiljem mõtte peale, et oi, seda vist mõeldi ka veel. käesolev ogarus oli aga täiesti mõttevaba :/
oligi täpselt nii halb, kui ma arvasin. jah, eks ikka on naljakas, kui prillideta hästi ei näe või midagi lavalaudade vahele kinni jääb, aga kõik see muu - uhh! 
mis mind veel hämmastab - et nii mitmed head näitlejad on olnud nõus seal kaasa tegema. miks? eks ma tean vastust: nii väike riik, ikka mängid, kui kutsutakse, vahet pole, et ajuvaba. ma saan aru, et sellist filmi on homeeriliselt naljakas teha, aga lõpptulemus võiks natukenegi parem olla.
no ja minu peamine point, nagu alati - kui pidevalt räägitakse, et suhted purunevad ja monogaamsus on iganenud nähtus, siis hakkavadki kõik seda normaalseks pidama ja oma suhte hoidmisega ei tegele enam keegi. sest, noh, nagunii suhted ju purunevad. haigemaja!! äkki tuleks siis paremini valida ja enne natuke tausta uurida, kui kellegagi oma elu jagama hakkad? ah? eks? klassikokkutulek ja firma suvepäevad ongi koht, kus korra elus/aastas oma kaasat petta - jälle mingi uus norm vist. not! 
et siin mulle ei meeldinud see film, vaataks 10 x enne Seenelkäiku või Ristumist peateega :)
EDIT ~1 h hiljem: ikkagi paneb see film mõtlema :) jõudsin järeldusele, et kui enamusele see film meeldib, aga mulle mitte, siis ma lihtsalt olen liiga noor :D

neljapäev, 8. detsember 2016

on vahet või ei ole?

kuidagi liiga tihti olen viimasel ajal kuulnud inimesi kurtmas, et üks või teine asi on olnud pahasti, teenus erines kokkulepitust, massaaž oli liiga valus või kohvikus toit täiesti maitsetu. sellest hoolimata on kõik tublide eestlastena asja ära talunud ja tagantjärele tarkusena nentinud, et see polnud teps mitte see, millest unistatud või eelnevalt kokku lepitud.
ma tahan küsida: inimesed, miks te "sündmuskohal" sellest teise poolega otse ei räägi?? või ei saa sellest kohe nagu aru, et massaaž on liiga kõva/õrn või tellitud gerberabukett koosneb peamiselt roosidest? 
eks ma pean nentima, et vist tõesti on eestlasele loomuomane (või võõra võimu all sisse juurdunud), et kannatad ära ja liiga palju suud lahti ei tee. 
mina olen kuidagi teistmoodi välja tulnud :) see ikka vist sõltub lastetoast ka. vanemad mul suht selge seisukohavõtuga kõigis asjades, ema rohkem otsekohesemalt, isa pigem peenelt ja ümber nurga, aga kindlalt saab teisele poolele selgeks, et asi pole õige. 
ja miks peakski kartma oma arvamust avaldada, eriti just siis, kui sul on õigus. ei pea! oma õiguste eest peab seisma. jah, mina olen kohati liiga otsene ja järsk, saaks muidugi ilusamini/viisakamalt, aga teate, ma lihtsalt ei viitsi alati kuulata kellegi mula (eriti kui mul on veel selle päeva loetud tundide jooksul vaja ajada 10+asja, jõuda lapsi vedada siia-sinna, valmistada õhtusöök ja kontrollida koolitööd). seega ma katkestan selle või kuulan ära, teen lühikokkuvõtte ja laon oma point'i lagedale. enamasti laheneb asi nii, nagu mina ette kujutasin :) vahel satub teine pool täiesti hämmingusse. 
toon näite: meie unises väikelinnas on üks türklaste juhitud söögikoht. kiidetakse. me külastasime, tellisime, maitsesime - no ei olnud toidul ÜLDSE mingit maitset! tellisime 3 erinevat rooga + erinevad magustoidud. teenindaja siis küsis, et kuidas maitses. me siis ausalt Herr Abikaasaga ütlesime, et liha oli maitsetu ja magustoit, noooh, Türgis on see maius ikka hoopis teise maitsega. oh sa püha jumal, nagu see teenindaja tagaruumi kadus, tuhises sealt välja türklasest kokk, kes meid oma pilguga pooleks oleks tahtnud puurida. tuli ühesõnaga vaatama, kes me sellised oleme, et tema kokakunsti laimama tulime. minu seisukoht on aga, et ise te küsisite ja toit oli tõesti maitsetu. igaüks oskaks liha paremini maitsestada, kui see tüüp seal... 
seega ausat vastust ei taheta kuulda. kui ikka tellitud asi on täiesti mööda, siis tuleb ju sellest rääkida, mitte halva asja juures head nägu teha. 
lapsed, ma vaatan, on hakanud ka järjest enam omandama oskust argumenteerida, mõelda, arutleda.