Lilypie Fourth Birthday tickers

Lilypie Kids Birthday tickers

kolmapäev, 26. detsember 2007

neljapäev, 20. detsember 2007

kui riia mnt sõidab sinust üle

ja seda veel igal ööl oma kodus voodis, siis ei ole üldse tore tunne.
ma olen täiesti kindel, et paljud kodanikud teavad seda tunnet, mis valdab sind siis, kui heidad unerammestuses voodisse ja püüad magama jääda, aga ei saa, sest maja väriseb, kui mõni rekka mööda sõidab või noorukid kiiruskatseid teevad.
ühesõnada me elame via baltika ääres 10 m maanteest :(

sageli ärkame ka selle peale, kui läbi öö käib üks viuhh! ja selle kannul kohe sini-punased vilkurid - tagaajamine ühesõnaga. eelmisel talvel olime koguni tunnistajateks sellele, kuidas auto sirgel teel juhitavuse kaotas 185 km/h kihutades ja end naabermaja aia ning puu vahele külili! keeras. nagu heas märulifilmis oli see - kostus eelmainitud viuhh!, seejärel pauk ja kolin ning ukseplaksatused. viimased tekitasin autost välja hüppavad korravalvurid. hetk hiljem kostus hüüe:"masinast välja!" ja hädine vastus "annan alla!" maru naljakas oli see osa, kuna hääl kostus nagu poisil, kes viimases hädas ikkagi püksid täis lasi :) aknast välja piiludes oligi päris filmi tunne, sest politseid seisid relvad käes laskevalmis. aknast kaugemal magamisel on seega turvaklausel ka juures.

voodi on aga olude sunnil täpselt akna all olnud. nüüd sai see sundus mööda, kuna telekalaud kolis teise tuppa. eile toimus seega suurem mööbli liigutamine ja peale köögimööbli ei ole enam ühtegi tükki, mis oma vana koha peal seisaks. voodi on nüüd teise seina ääres ja oi kui hea oli täna öösel magada! mitte ei saanud end hommikul teki alt välja tulema sundida... 5 m on ikka suur vahe müra suhtes.

teisipäev, 18. detsember 2007

algused on jube rasked

iga kord, kui meie kaksainsus jälle kokku on saanud, läheb see üha valulikumaks. ma endast ja abikaasast räägin praegu. tõenäoliselt tuleb see vanusest ja isiksuste väljakujunemistest - ei taha enam sissetallatud rada muuta. pooleaastane (või pikem) paus on piisavalt pikk auk kooseksisteerimise reaalsuses, et su meel suudaks ära harjuda ja hindama hakata üksitoimimise võlusid. keha ja hing sellega nii kergelt ei harju, ikka iga päev andsid nad endast märku, et sebigu ma see oma teinepool tagasi, koos on parem.
ja nüüd ongi nii, et jube raske on kohaneda. hea on küll koos olla ja õnnetunne on valdav, aga ikkagi, raske on. ma olen ju niiiii iseseisev olnud ja kõigega ISE hakkama saanud. mitte et mulle ei meeldiks, kui keegi puud tuppa toob, autot remondib ja köögis öösel kotlette nohistab, aga-aga, ma edasi ei kirjuta, kestev ving ühesõnaga.

nii enda jaoks tuleb praegu kirja panna, mida taaskohanemine nõuab:
- egoism alla suruda
- jalad diivanil koomale tõmmata
- laiskus endast välja ajada, et kodu korras oleks ja puhas pesu riiulitel
- naerata, naerata, naerata, elu on ilus!
- tuleta endale iga päev meelde, et sina valisid tema ja vastupidi
- romantika ei ole surnud, magab vist talveund ja mis romantikat on vaja mööbli kokkupanemise juures

hea küll, kõik on hästi, ausõna, lihtsalt pinge on peal, et olen lubanud jõuludeks suure söömaaja korraldada, aga koht pole veel valmis, kus see maha pidada. ja ma ei jõua ka, kui siin töö juures pean passima :( sellepärast ongi selline ärevus sees ja tunne, et mehest pole mingit kasu. ei saagi olla, kui ruum vajab "naise kätt"

nonii, oma peale olem turris hoopis, palju õnne!

lisatud veidi hiljem: järeldus - lahusolemise pausi ei tohi nii pikaks lasta. nädal on maksimus, hea küll! kaks.

esmaspäev, 17. detsember 2007

tahaks, aga ei saa


üritasin just avada Kalevi kommi, sure või nälga kommikoti kõrvale eksole (mitte et mind otseselt see oht ähvardaks, aga ikkagi). ükskord enne on ka selline loll olukord olnud, kus jäin ühe väikese sugulasega kahekesi ja no kohe kuidagi ei saanud kommi paberi seest kätte. võõras kodus ei teadnud ka, kus käärid on, laps siis otsis tädile käärid ja lõpuks said ikka kommid ka söödud :P

aga tegelt on jube kiired ajad hetkel. laupäev-pühapäev tulid-olid-läksid nagu poleks neid olnudki. suurema osa vabast ajast veetsin raamatukogu ühest hoonest teise liigutades (öäk! enam ei taha), ehk siis meie kodust isa kodusse. pean siinkohal mainima, et sama triangel on korra juba läbi tehtud 3 a tagasi, kui Paikuselt ära kolisime. siis polnud isal seda tuba valmis, kuhu raamatukogu tuleb, siis pidimegi kõik need 1000 raamatut (sõna otseses mõttes) meie juurde hoiule võtma. nüüd on see õnneks läbi ja teadmised tähestiku kaupa jälle kenasti reas. jube, kuipalju tolmu võib üks raamatukogu sisaldada, kuigi need said enne kasti panekut toona lapiga ikka üle käidud. siiamaani aevastan ja nina on kui kõrbes käinud...

kui see kõik lõpule sai, siis vajusime koju sisse mõttega, et saaks ainult magada. mida ei tulnud, oli uni. tuli aga meelde, et endal ootavad ees diivanid ja sektsioon ja kardinad ja rulood ja vaip, mis kõik lahtipakkimist ja kokkupanemist (ülesriputamist) ootavad. diivanid on hetkel ainukesed, mis uues elutoas laiutavad. küll nad on ikka ilusad :) ma olen niiiiiiiii rahul :) sektsiooni puzzlet hakkame täna lahendama, soovige edu ;)

reede, 14. detsember 2007

rumba - armastuse tants


tulebki nii välja :)

oli hetk, kus mul küpses plaan, et rumba tuleb selgeks õppida maksu mis maksab. ja nii ma otsima hakkasin, et kus võiks mu meheraas algõpetuse saada. Pärnu Nooruse Maja on üks tore koht, eriti olen ma selles kindel pärast eilset õhtut, sest rumba on meil nüüd jalgades ja südames. varem seostus selle majaga mulle nooruse rockpeod (oh ja millised peod need olid!).

alguses oli muidugi tulev vastuseis stiilis "mina! tantsukursustele! ei iial!! vana karu tantsima ei õpeta!!!" aga ei ole hullu. ma ikka tasahilju seletasin, et lähme ja õpime selle ühe tantsu ära, siis ma olen rahul ja alati on tore tantsida mõnel peol. et nii tore kui naine rahul. ja õnnestuski ;)

õpetaja oli vanem meesterahvas, selline rahulik ja asjalik. põhisamm sai kohe selgeks (mina muidugi lapsena käidud peotantsutrennist mäletasin seda). aga siis läks lahti - piruetid ja promenaadid ja astungid (või mis need kõik olid). lubatud tunni asemel veetsime parketil 2 h ja olime lõpuks täitsa läbi. tants sai see-eest selgeks! vähemalt sel määral, et peol lihtsalt tantsida saaks. ma ei kujuta ettegi, kuidas kitsukeses peosaalis saaks promenaadi võtta... mees tundus ka rahulolev. isegi uhke enda üle ma ütleks ;)

ja kus oli rahvast! heldene aeg! mingi 20 paari tuli kokku. vot mis tähendab üks saade, mis läheb massidesse. ja kui te veel kuuleksite, mis raha eest see toimub, siis võib lausa õnnelik olla.

kolmapäev, 12. detsember 2007

rõõmu ootuses

vaatan siin, et olen äärmiselt produktiivne olnud viimasel ajal...
kuhu siis aeg kaob? mingit kindlat vastust on enda seest suht raske leida. kui veidi analüüsida, siis peamiselt magamisele ja pühade ettevalmistustele. und nagu polegi, aga kell 4 päeval on jube väsimus peal, iga päev. ei saagi aru...

aga jõulud tulevad, see on tore. elus esimest korda vist ootan ma jõule. otsustasin ise piparkooke teha. glasuuri ostan, see on minu mõistuse jaoks liiga keeruline. tegelt ei ole, aga ei viitsi mässama hakata. nägin just üht roosat tuutut selveris, see sobib ;) tuleb vist 2 tuutut osta, muidu on vaap enne otsas, kui piparkoogid ahjust välja tulevad (mees ju teada-tuntud maiasmokk).

ja mida ma jahun, ei ole tegelt üldse igav. meil on uus telekas, selline sile ja õhuke. väga kena, pilt on ka ilus. mingi kinkekaart anti ka veel, et samast poest võib asju valida, aga selle eest ei ole sealt midagi sellist osta, mida ma tahaks. nüüd oleks veel digiboxi ka vaja ja siis võin oma mehe kadunuks tunnistada. TV on ju tema armuke.

neljapäev, 6. detsember 2007

Ladies and Gentlemen! Bryan Adams is a sex god!!!



lõpuks jõudis kätte päev, kus ma oma väikeste värvitud silmadega nägin ära ühe minu jaoks olulisema laulja ja muusikakirjutaja :) võttis ikka kaua aega oodata. enda vabanduseks polegi midagi öelda, et miks eelnevatel kontserditel käinud pole. esimeste jaoks olin liialt noor (et üksi minna) ja viimane kord, kui ta Eestit väisas, pidasin piletiti kalliks vist. ei mäleta. aga eile, ütlen ma teile ja uskuge, oli see kõige paremini kulutatud raha minu elus!

need sõnad, oh need sõnad ja tema suurepärane oskus rahvad sulama panna.
trikimees on Bryan ka - tal oli 2 lava, kõik ootasid ja äkki hakkas ta saali tagaotsas väikese lava peal laulma, mida kõik helipuldiks pidasid :) nii et algus ja lõpp oli mulle eriti hästi tagumise lava pealt vaadeldavad. ja see üldse ei loe, et ta vanemaks jäänud on, erinevalt mitmest sel suvel kuuldud kuulsast artistist, suudab ta endiselt kasutada oma häält just nii, et ka minu mees (vana romantikavihkaja) sulas kui suvel rannaliival limpsitav jäätis.


Bryan ja tema pillid

uhke tunne on ka...


...olla sõjamehe naine. eriti siis, kui peaminister kutsub vastuvõtule ja räägib ilusaid sõnu, mis kõrvu ja eelkõige südant paitavad.

arvan, et muu jutu on soovijad netiavarustest ja lehtedest üle lugenud, aga mulle läks hinge selline lause A. Ansipi poolt väljaöelduna: "Tahan tänada pereliikmeid mõistmise ja toetuse eest!" mõte oli siis selles, et nii keerukatel operatsioonidel, kui seda oli Afgaani missioon, on ülioluline, et oleks toetav kodu, kuhu tulla ja kus sind alati oodatakse ning ära kuulatakse.
muidu oli tema kõne üks suur tänamine, ikka kõiki koos ja igaüht eraldi, hea et veel briti armee kokkasid ei tänatud ;)
kõikseemees said raamatu, ikka sõdade kohta - selline suur ja läikiv maailma sõjad kaardil.
teised kõnelejad - Aaviksoo ja Laaneots - kõnelesid vastavalt liitlaste kiitusest meie meestele ja sõjamehe olemusest.

pärast anti suupisteid, veini ja head klaverimuusikat lives :)

mul on väga, VÄGA hea meel, et mingil hetkel on aru saadud, et tee sõjamehe ja tema pere südamesse on tähelepanu.

pärast seikesime veel veitsa tallinna vanalinnas, eelkõige muidugi jõuluturul, aga sealsed hinnad on ka väljamaalaste jaoks liialt kõrged, nii et kampsunid ja käpikud jäid meist küll sinna.