Lilypie Fourth Birthday tickers

Lilypie Kids Birthday tickers
Kuvatud on postitused sildiga punase ristiga maja (õigupoolest küll sinise liblikaga). Kuva kõik postitused
Kuvatud on postitused sildiga punase ristiga maja (õigupoolest küll sinise liblikaga). Kuva kõik postitused

teisipäev, 22. november 2016

puhta puru

ükspäev rääkis laps, et näe, tema polegi veel koolist haiguse tõttu puudunud. mina omas peas mõtlesin, et ära, tead, sõnu ära, tüdruk! no ja nüüd ongi käes. seda ei saa just haiguse alla kategoriseerida, aga puudumine on puudumine.
nimelt õnnestus Karital eile trennis nii õnnetult lindikava lõpus selle pulk, mille otsas lint on, suulakke lükata, et hullumaja :( ma ei saa siiamaani aru, kas see oli šokk või hirm, aga kellelegi ta sellest ei rääkinud. pages riietusruumi, pani üleriided selga ja siis tuli minu juurde selle jutuga, et suust on katki. sel hetkel siis alles pisarad purskusid. ma esiti ei saanud midagi aru, aga kui ma seda ilmatumapikka LÕHE mööda suulage jooksmas nägin, oleksin peaaegu et minestanud. ikka oma 4-5 cm triip. õnneks sügavust polnud, verd ei jooksnud, oli näha, et too pulk oli vedanud sellise vao ja tagapool, pehme suulae osas, oli siis selline sügavam lõige, kuhu too pulk siis tõenäoliselt pidama jäi. see ka õnneks väga ei veritsenud, aga kole oli küll :´( 
kuna ta ise oli suht rahulik (peale esialgset nuttu), siis lasin tal külma vett suus hoida ja kimasime koju. seal sain talle šoki ja valu vastu HP terad sisse anda. Herr Abikaasa arvas aga kohe, et EMO-sse tuleb minna. ma olin suht kindel, et sellist asja ei õmmelda, sest:
1. see on lapse puhul jummala keeruline ja 
2. see pole nii sügav
käisime siiski ära. arst vaatas nii meetri kauguselt korra suhu ja ütles, et sjiin polje mjidagi jõmmelda, võijp kojju mjinna. vähemalt ei õiendanud keegi, et miks me tulime. õed olid väga sõbralikud ja viskasid lapsega nalja, et hea, et nina peal see pole, vaid all.
kuna ma olin lapsele enne juba rääkinud, et õmblemiseks nagunii ei lähe, siis rahunes ta pärast arstilkäiku kiiresti, tegi veel mõned koolitükid ja uinus silmapilkselt.
mis te arvate, kas ma magasin öösel? noup! käisin kontrollimas, et ega suu ära pole paistetanud ja et kas ikka hingab. siis pabistasin, et äkki mingi hetk ärkab hullu valuga, lugesin oma konspekte ja mõtlesin valuvaigisti kombosid teradest välja. õnneks oli lapse öö rahulik ja hommikul oli ta suht reibas. 
söömine on keerukas, järk-järgult juba iga toidukorraga õnneks parem. vanaema sõnul olla isegi pannkooki söönud :) 
hommikul tahtis kooli minna, ma ei hakanud keelama ka, igaks juhuks mainisin, et kui on paha, helista, viin su koju. enne söögivahetundi siis tuligi nutune kõne, et paha ja koju vaja. ega`s midagi, koju ta sai, külm riisipudru kõhtu ja elu kena. ju ta seda sooja koolisööki pelgama hakkas. nii et poolik puudutud koolipäev on nüüd preili Karital kirjas ja arvatavasti ka tempel mällu igaveseks, et asju EI TOPITA SUHU!!!
te ei kujuta ette, kui mitutuhat või -miljonit korda (reaalselt, noh!) olen ma õiendanud, et asju ei topita suhu. ühe lapse puhul nagu hakkab natuke mõikama, teise puhul, nagu näha, ei ole siiani sõnum kohale jõudnud. ikka hirmus lugu, et see nii hullu omakogemusega selgeks pidi saama :(

pühapäev, 14. juuni 2015

põrunud pea

10.06. oli selline kurb juhus, et Karita sai peapõrutuse. Juhtus see lasteaias, kui ta mänguväljakust üles ronis ja millestki mööda astus :-(  õpetaja muidugi ei näinud ja mulle helistas alles 2h hiljem, kui laps juba oksendas. Oli lapse lihtsalt enda kõrvale võtnud, kuigi teine nuttis,  küsis minu järele korduvalt ja oli loid. Vaat sellisest käitumisest mina aru ei saa!! Mu meelest on lapsevanem see, kes olukorda hindab ja otsustab, kas on lihtne lops või tõsisem. Ma olen seda korduvalt ja selgelt öeldud,  et mind tuleb alati teavitada. Olen 300m kaugusel, saan alati koge minna. Aga noh, nüüd viin kirjaliku paberi.
Kuna ma pole Karitat kunagi nii loiult ja vaiksena näinud, siis läksime ikka emo-sse ka. Seal ootasime tunni, enne kui öeldi, et vaja haiglasse jälgimisele jääda. Mingeid uuringuid lastele ju ei tehta, lihtsalt oodatakse-vaadatakse. Kuna õhtul kaheksaks polnud hullemaks läinud ja öösel oleks ma välivoodil last jälgima pidanud, siis tulime ära koju. Hommikuks oli tal veidi parem, õhtul tahtis juba õue ja järgmisel päeval pidi teda jõuga rahulikuks sündima. Aga selline ettevaatlikum on siiani. Õhtuti pea valutab ka. Eks ma ikka jooksmise-hüppamise-ronimise olen praegu välistanud, ehk läheb ilusti korda ja tüsistusena peavalusid ei jää. 
Karital ikka juhtub - tal on õmmeldud lõuga 4-aastaselt, kui keegi on verine, siis on see tavaliselt tema, kevadel oli tugev kaelavenitus batuuditrikkidest ja nüüd siis peapõrutus. Oh aeg!
Selline suve algus siis. Herr Abikaasa on loomulikult kuskil metsaõppusel jälle :/

teisipäev, 5. mai 2015

"Teeme ära" ja maipühad

viini siniste pesakond ema Roosiga (isa Aurelius puudu)

nagu töörahvale mittekohane, olin 1. maiks planeerinud väikese tripi Läänemaale. päev oli tõepoolest imeilus ja loodus rohetas!
käisime küülikufarmis, kus selgus, et see on veel ka pardi-, kana- ja vutifarm ning koduõlletööstus ja mahepõllundusfarm :) Koka talu on see koht.

meie nuntsik!
meid huvitasid muidugi kõikse rohkem küülikud, ausaltöeldes broneerisime endale ühe nuntsikud :) :) vaadata, paitada ja sülle võtta sai nii viini viniseid, flandriaid, rexe kui tšintšiljasid. mul pole hetkel õrna aimugi, kas tõunimed õigesti kirja said, aga midagi taolist ma kuulsin :D ajasime ikka pikalt juttu, vaatasime ja uudistasime. lapsed otsisid muudkui aga küülikutele võilillelehti ja toitsid neid usinasti. ma arvan, et nad oleks seal veel hea mitu tundi nii toimetanud, kui me poleks lindude juurde suundunud. üle sai vaadatud inkubaator, tibukari lambi all, kanaema tibudega, suured karvased kanad, vutid, pardid ja mahepõllundus. nastikud kiviaial ka. 
lisaks veel mekitud mitmeid erinevaid koduõllesid, mis Eesti suurtööstustele ikka silmad pikalt ette teevad. mina, kui üldse mitte õllesõber, tundsin maitset, mis päris mokkamööda oli (kõrvitsaõlu muskaadi ja kaneeliga) ning mõne maitse puhul tulvas mälusopist välja Tšehhi õllekeldrite aroom!
www.koluvereloss.com
kui pererahva aega küllalt kulutatud oli, suundusime Koluvere lossi manu, sest see paistis nii ilus. sisse ei lastud, aga ümbruskonnas luusika sai. jalad kippusid iseenesest kepslema kogu seltskonnal nii ilmafaktori kui jänkside juurest saadud emotsioonide tõttu :)
õhtu paraku nii hästi ei lõppenud, sest ämma-äia juures selgus, et viimane on endale saega jalga lasknud. kimasime siis Pärnu EMO-sse õmblema ja tagasi, ise jõudsime koju õhtul kümneks. jalg õnneks paraneb.
minu "Teeme ära" toimus Raeküla lasteaias, kus talgupäeval vahetati piirdeaeda, eemaldati vanad hekid, külvati muru ja tehti muid heakorratöid. Herr Abikaasa jäi koju, sest tema piinav kaelavalu oli selleks päevaks omandanud suisa grandioossed mõõtmed :( tehtud sai nii mõndagi, pool pikast aiast on valma, teine poole ja värvimine vast mõned tööpäeva õhtul. ilma õnneks pidas, kuigi tuul oli vägev. 
pika nädalavahetuse viimane päev möödus ka suht mittemidagi tehes, ainult pump sai kaevu lastud, oskad peenestatud ja veidi muru niidetud. kui nüüd see uus nädalavahetus juba tuleks ;) siis saaks ehk asjalik ka olla, sest veerand perest on Siilil Okkaks ja meie peame ise hakkama saama nüüd mõnda aega.



teisipäev, 3. veebruar 2015

kargutaja

eelmise kuu eelviimasel reedel nokitses kirurg Herr Abikaasa põlve kallal, õigupoolest küll selle sees ja võttis tüki meniskit välja. oli teine nii pool-salaja rebenema hakanud ja tegi viimaste aastate jooksul omajagu valu. avastati see olukord üldsegi teise jala probleeme uurides, aga parem hilja kui...
teostati seda Tallinnas Taastava Kirurgia Kliinikus dr. Mihkel Mardna poolt päevakirurgia korras. töö oli kiire ja korralik, nii et poole lõuna ajal saadeti ta juba kodu poole. 
ettevalmistus oli mulle naljakas, Herr Abikaasale mitte nii väga :D tema, õnnelik inimene, pole peale mandliopi haiglate vahet pidanud varem eriti käima. teadmatus tekitab hirmu ja nii ta ikka üsna häiritud olekus haiglasse jõudis. julgesin talle meelde tuletada, et pea 6 a tagasi 06.04. hommikul kell pool 6, kui mind hakati laste sünniks ehk keisrilõikeks ette valmistama ning ma sealjuures pisardasin, teatas ta mulle, et mis sa hädaldad, varsti on kõik möödas. ütlesin talle sedasama, ei olevat mõjunud. oma vabanduseks toonasele "ilukõnele" ütles A. vaid, et siis see polnud ju tema, keda lahti lõikama asuti :D 
mina seevastu sõitsin Pärnust päälinna jummala külma kõhuga, teades, et kahe väikese auguga op ei saa miskit hullu olla. ega olnud ka :) lihtsalt kui inimene on nii kokku pandud, et narkoosist ärkamine võtab kaua aega ja paar päeva pärast seda ka eriti maailma asjadest aru ei saa, siis ei teagi, kas kaasa tunda või ajab muigama. poodidesse, kuhu ma algselt tema toibumise ajal minema pidin, siiski ei läinud, tundsin, et pean haiglas olema ja sisetunne ei petnud - olin vajalik.
mainin siinkohal ära, et keemilisi valuvaigisteid ma talle opi järgselt ei andnud ja olime juba varem kokku leppinud, et kasutab homöopaatilisi terasid. nii oligi, alustuseks Trauma 200 (mis aitas lisaks valuvaigistavale toimele ja keha šoki taandamisele ka narkoosist välja tulla), jätkasin Arnica 200-ga ning praegu võtab veel Ruta30, et põlv ikka ilusti paraneks. mõningad rakusoolad muidugi lisaks :) ohtralt on kasutusel jääkott ja kohevad padjahunnikud ning kargud, alates eilsest ka taastusravi võimlemine/ trenažöörid. hakkab tasapisi looma :) jalga palju veel maha ei pane, on teine jube jäik, aga valud kadusid ikka vähem kui nädalaga ja torisevast karust on saanud nüüd enam-vähem okkavaba diivanikaunistus :)
ja mina olen taksojuht - hommikul on tiir umbes selline: kodu-haigla taastusravi-lasteaed-töö-haigla-kodu-töö, õhtul: töö-lastead-trenn-pood-trenn-kodu, vahepeal uisuväljak ka. ja nii nüüd umbes iga päev veel paar nädalat. aa, nädalavahetusel käisin mõlemal päeval koorides laulmas ja neljapäeviti käin ansamblis. oi, ma olen endale suure tüki hauganud, aga kuna viimased tegevused annavad niiiii palju, siis jõuan küll!
tervist!!

reede, 3. oktoober 2014

verd loovutamas

üle 8 aasta jõudsin jälle doonoripunkti, endiselt on kõik sama tore nagu toona. miks ma sellega küll nii kaua venitasin? lapsed saavad varsti 6! alguses jah, olin beebindusest ja magamatusest kutu, aga paar aastat tagasi oleks juba võinud vabalt. enne lapsi ei olnud võimalik tervislikel põhjustel, hilisema osas puuduvad mul aga igasugu vabandused. aga noh, parem hilja kui mittekunagi, eks!
korra aastas jõuan nüüd kindlasti sinna, kui tervis korras. lubasin endale :)
aeg oli vahepeal veretalituses ka edasi läinud - seinal olid kirjad, et enne vereloovutust tuleb juua külma ja pärast sooja jooki. varem oli teade, et juua tuleb. ja joogid olid kõik masinate sisse pistetud. no et vajutad sobivat nuppu ja tassitäis voolab välja. ennevanasti oli tädi, kes kannuga morssi tegi ja kohvi keetis, klaase-tasse pesi. issand, kõlab nagu nõuka-ajal, aga see oli aastal 2006 . no igatahes sai valida vee ja erinevate Rõngu mahlade vahel ning kohviautomaadist tuli 6 erinevat kohvi + 2 kakaod ja teed olid vist kah. kui ma kakaoni jõudsin, enam edasi ei lugenud :D tassitädi oli alles :)
nii et kes kõhkleb või pole viitsinud, minge ikka, sest kunagi ei või teada, millal endal abi vaja läheb.

kolmapäev, 29. jaanuar 2014

tinasõdur

elu mängib vahel kätte imelikke võimalusi. ühelt poolt on need toredad, teisalt mitte niiväga. eks ma siin hädaldasin mingi aeg tagasi, et kui külmaks läheb, siis väga nagu ei tahaks üksi lastega toimetada kodus ja ikkagi veidi veel võõras ja kui midagi juhtub, siis pole kedagi abis. 
nüüd siis juhtus aga nii, et Herr Abikaasa viskas end jääl siruli ja liigub nüüd nagu vapper tinasõdur ühel jalal... luu õnneks puru pole (vähemalt Pärnu EMO-s väideti nii), lihtsalt kole pehmete kudede venitus pahkluu piirkonnas. jalg on "kenake" rull ja valutab ka. istub mul nagu diivanikaunistus, ise kurdab, et lamatised tekivad varsti :D 
teise õnnetuse üle pole sobilik naerda ja ega ma naeragi, aga see tuli lihtsalt nii õigel ajal. Karita just hakkas köhima. praegu ongi meil pere pooleks jagatud - kaks santi lustivad kodus (köhiv ja turtsuv issikas ja issi) ja kaks tervet käivad tööl (emmekas lasteaias ja mina tööl), kõik on väga rahul. või noh, mina tahaks ka kodus olla, aga nohu pole piisav vabandus vabu päevi võtta. muideks kartsin, et tuleb hull kakelung Karinaga lasteaeda minemise teemal, kui õde koju jääb, aga oh üllatus - ei! tema tahab lasteaeda õest puhkama minna! jah, nii mulle öeldigi :D muidu oleme jõulujärgse aja igal hommikul Karinaga lasteaeda minemise suhtes maid jaganud, nüüd aga läheb meeleldi. aru ma ei saa! viimasel ajal on K-d tõesti nagu kass ja koer karvupidi koos, nüüd on õhtud rahulikumad ja nad taluvad üksteise seltskonda paremini :) ju siis nii pidi minema.

pühapäev, 30. detsember 2012

maailmalõpu-aasta kokkuvõte

selle aasta esimestel päevadel kirjutasin, et eelmine, s.t. 2011.a. jättis hinge kuidagi tühja tunde, kuigi midagi halvasti nagu polnud. seekord nii ei tunne, õnneks. midagi põrutavat justkui ka polnud, kõik on jooksnud loogilist rada. sisetunne ütleb, et kõik on hea :)
aasta teises pooles on olnud 3 toredat beebiuudist heade sõprade ning töökaaslase peredes. tean, et need on kaua oodatud lapsed, seetõttu on eriti hea meel. nüüd pole ohtu, et sõber külla tulles minu lapsi vaadates nukker on. rõõm, puhas rõõm!

aasta oli kiire ja pingeline:
  • veebruaris õnnestus Riias live's Rammsteini näha ja suvel Rabarockil käia - mõlemad vist viimast korda (ei usu, et esimene neist veel siinkandis tuuritab ja et teine üldse veel toimub)
  • hakkasin rohkem käsitööehteid nikerdama, mille tõttu muu käsitöö hooletusse jäänud on, aga küll ma jälle otsa peale saan ;)
  • lapsed olid liiga palju haiged, ka herr Abikaasa jäi kõigepealt põskkoopapõletikku ja siis sai veel K-delt tuulerõugedki. mina ise olen vist terve aasta vahelduva eduga köhinud, mis umbes kuu tagasi soojemas kliimas iseenesest kadus
  • lapsed said 3-aastasteks - kõike oskavad ise, jutt on selge ja puhas, r-häälik olemas. omavaheline läbisaamine on nagu ameerika mäed, aga tundub, et ikka läheb paremuse poole. iseseisev mänguoskus on koos rollimängudega hoogu juurde saanud  (igasugu kodu- ja arstimängud on väga popid)
  • K-d on kenasti lasteaias käinud, tundub, et on hinnatud mängukaaslased :)
  • aprillist naasesin täiskohaga tööle haigla sotsiaaltöötajana, mis erilist rahuldust ei pakkunud
  • maikuus lõigati lastel adenoidid, mis oli suht jube kogemus lapsevanemana, kuid see-eest tõhus, sest aasta teisel poolel on kummitanud neid 1 tõsisem haigestumine ja retseptiravimid meie majas ei ole enam teretulnud!
  • suvi oli küll nutuselt jahe, ent olime pikalt perega koos, sõitsime ringi ja nägime sõpru
  • tüdrukud hakkasid prille kandma, millest tulenevalt tekkis suur arenguhüpe käelistes tegevustes. paari nädala pärast tuleb põhjalikum kontroll, kuivõrd tulemuslik see prillikandmise algus olnud on.
  • toimus mitmike kokkutulek, millest osa võtsime ja kus K-d hullumiseni lustisid ning AK uudistessegi pääsesid :D
  • herr Abikaasa auto elektroonika andis mingist otsast saba. on teine seisnud mitu kuud, alles aasta lõpus tekkis mingi lootus vajalikku varuosa leida (osta veel unikaalne masin, mida Eesti teedel ülivähe liikvel), kuid päris korras pole veel praegugi
  • septembris võtsin vastu suure otsuse ja vahetasin töökohta. hetkel olen rahul - aega on rohkem, tööd on rohkem, aga protsess ise on tulemuslikum
  • panime tüdrukud sügisest tantsutrenni, kus neil alguses väga meeldis, kuid tänaseks enam kumbki minna ei soovi (ju nii väikese lapse jaoks liiga palju rahvast ja igavad trennid, mis suunatud ikka vanematele lastele. treenerid ise ka tunnistasid, et kogemus nii väikestega puudub... samas kuulutus ju ütles, et alates 3.-st eluaastast). nüüd siis dilemma, kuhu edasi
  • ise käisime herr Abikaasaga üle pika aja väljamaal puhkamas - novembris nädalakese Türgis kümnenda tutvumisaastapäeva puhuks või nii. oli tõeliselt mõnus, ilmad parajalt soojad ja kõik muu ka super. lapsed said meie eemalolekust muidugi trauma, mis novembris-detsembris ikka hullult tunda andis meie igapäevases eluolus ja alles nüüd taanduma hakkab.
  • aasta on lõppenud rahulikult pere rüpes, ise olen saanud puhata, niisama nokitseda ja vaimul kosuda lasta
  • lähedastega on kõik enam-vähem, keegi päris siruli jäänud pole, hullult vananenud ka mitte
  • maja meil endiselt pole, otsingud jätkuvad
  • herr Abikaasa töötab endiselt kodust eemal, erialast tööd kodukohas ei ole ega tule, muud tööd ta eriti otsida ei taha... see muidugi tähendab üksikemadust 24/5 ja 0 h nädala sees iseendale - story of my life, aga mis teha. kui ma juba 10 aastat oodanud olen, ju ootan edasi.
ja maailm ei lõppenudki ära :) kohtumiseni aastal 2013, head lugejad!

kolmapäev, 16. mai 2012

ega ma ei arvanudki, et see nii lihtsalt läheb

kui opijärgsetel tundidel minu lapsed hullult nutused olid ja teised saatusekaaslased lõbusalt ja rahulikult mänguasju vaatasid, mõtlesin kohe, et ei lähe see nii lihtsalt. oligi õigus :(
palavik tõusis lakke - ikka kohe 40 peale ja nii 4 päeva järjest, alla ka enam ei läinud. ei julgenud sellise palaviku ja köha fooniga üle kolme päeva koju ootama jääda, sest üle 40-nene temperatuur on ikka ohtlik. EMO-s diagnoositi siis Karinal äge bronhiit, või õigupoolest suisa kole bronhiit nagu arst ütles ja Karital lihtsalt bronhiit. seda kõike siis AB foonilt :S kolme opijärgse päevaga kujunes välja. eks see kunsthingamisele viimine tegi ikka liiga nende hingamisteedele...
koju saime ikka tagasi, kuna meil on auruaparaat. mind hämmastas kõige rohkem see, et AB ei võtnud 4 päeva palavikku mingilgi määral alla ja tervis läks üha kehvemaks. siis hakkas nagu mõikama, köha taandus, teotahe taastus (muidu magasid praktiliselt kõik päevad maha) ja siis tuli eile uuesti hull köha. kust nad selle said, ei tea. kogu aeg kodus istutud ju. kas miskit haiglast? igal juhul AB jätkub, lasteaeda minekust ei hakka üldse unistamagi. teooria kohaselt oleks täna juba pidanud minema, vähemalt opiarst arvas nii. 
kogu selles jamas on niipalju head, et EMO-s kohtusin lastearstiga, kes on usaldusväärne, tema selgitused loogilised ja asjakohased ning ta tõesti ka kuulas-vaatas last ja mind, mitte ainult arvutit. kui kunagi vaja, panen kindlasti talle numbri.
ei meie peres midagi lihtsalt ja kenasti lähe, ikka üle kivide ja kändude. vähemalt on herr Abikaasa kodus!

reede, 11. mai 2012

Nina vaba, adenoidivaba!

10.05.2012 jääb ajalukku sellega, et K-delt eemaldati adenoidid. Tohtriproua sõnul olevat väga pirakad olnud, pole siis ime, et lapsed poolkurdid olid ja öösiti kostis  nende toast vanamehe hääli.
Nagu välja tuli, muretsesin enne eilset täiesti valede asjade pärast. Minu nimekirja tipus oli andestesioloogi mainitud fakt, et meie jääme palatisse, kui laps ÜKSI ära opiblokki viiakse. Kujutasin elavalt ette, kuidas hüsteerias voodil visklev laps ära viiakse ja mina hulludes maha jään. Kõik oli aga täpselt vastupidi: enne „etenduse“ algust anti tipsidele lusikatäis rahustit ja nad muutusid totaalselt tuududeks – silmad vilasid, näole ilmus totter naeratud, asjad ei püsinud enam käes, istumine (kõndimisest rääkimata) ei tulnud üleüldse välja ja silmad vajusid muudkui kinni. Kui järele tuldi, lamasid mõlemad kõrvuni teki all, roheline opibloki müts peas ja lehvitasid loiult.
Protseduuri lõppedes lubati ikka meil ka üles toibumistuppa minna ja siis läks hullumaja puhvet lahti – Karita vaeseke, nuttis haledalt, püüdist narkoosisegaselt end püsti ajada, vehkis kätega ja oli monitorianduri peale väga pahane, mis ta näpu küljes pidi olema. Kui kõiki kohalikke see nende nimetust mööda jorin ära hakkas tüütama (kuigi minu arust oli see üks haledamaid nutte, mida oma lapse suust kuulnud olen), mainiti, et võin ta sülle võtta ka. Eksole, laske ikka laps end segaseks karjuda ja siis tulge sellise infoga lagedale! Kust mina teatsin, et võib sülle võtta??? Ma arvasin, et ei tohi tõusta. Õnneks veidi rahunes. Vaat see oleks olnud koht rahustile, aga ei tehtud. Öeldi, et juba hilja - tagasi palatisse minek. Mees jäi Karina juurde, kes ka just toodi. Minul süda tilkus verd, aga sain aru, et teha pole midagi – variante oli täpselt kaks:
  1. minna veidi rahunenud, kuid ikka nutva lapsega palatisse või anda ta isale üle, kellega ta hetkel üldse leppida ei tahtnud
  2. ise siirduda veel pms magava lapse juurde, kellel minust veel sooja ega külma polnud.
Hiljem kuulsin mehelt,  et ta oli kohe Karinale toda rahustit küsinud, kui nutt algas (no et hilja ei oleks), kuid samuti ei tehtud. Terve mõistus minus ütleb, et küllap on parem, kui laps korralikult narkoosist välja tuleb, mitte lisarahustit ei saa, kuid ema minus oli ikka suht meeleheitel seda südantlõhestavalt nuuskumist kuulates.
Kerisin palatis end koos Karitaga voodisse, hoidsin nii kuid oskasin ja ta isegi suigatas veidi (ikka läbi une nuuksudes). Aeg venis meeletult! Teine laps oli ju ikka veel üleval, mul polnud aimugi, kuidas mu emmekas laps issiga lepib ja mis seisukorras ta naaseb. Mind nähes klammerdus ja lasi kõik tunded valla, loomulikult. Karita oli vahepeal kosunud, jõi mahla, mis haigla poolt pakuti. Ei saa lisamata jätta, et tal õnnestus see meie peale väja oksendada – rõõm-rõõm L Siit moraal – alati võta kaasa 3 paari vahetusriideid nii lastele kui endale ja ära luba kellelgi targem olla teadmaks, mida su laps suudab seedida või mitte. Karinat hoidsin vee peal, hiljem lisandus väike jogurt ja tema pääses iivelduseta. Loomulikult ei saanud nututa, sest kogu eelnev tegevus sõitis hooga uneaega sisse. Kui siia lisada veel ühe varem kojulubatud palatikaaslase lahkumine, siis võib ainult ette kujutada, millised tuurid too kehv olek ja uneaja ületamine kaasa tõi...
Koju jõudes oli kõik korras – lapsukesed kustusid kiirelt, magasid kaua, ärksasid suht rõõmsalt ja sõid palju. Õhtul tuli juba manitsema hakata, et joosta-hüpata ei või J
Ah-jaa, AB  pandi ka Karitale peale, mis tähendab vähemalt 7 päeva suht kodust režiimi, et õrn immuunsus miskit kuskilt üles ei korjaks. Pandi selleks, et mõlemad köhivad, Karital polevat kuulateski kena... Minu mõistuse järgi oli see vaid kerge köhake, aga eks operatsioonijärgne värk. Karinal on täna õhtuks tekkinud juba 38.6 palavik, nii et hakkasin talle ka AB-d andma, sest köha on jube.
Siiski, ei soovita sellist päeva kellegi, kuid kui midagi muud üle ei jää, siis paluda endale ka lusikatäis seda rahustavat vedelikku.