Lilypie Fourth Birthday tickers

Lilypie Kids Birthday tickers
Kuvatud on postitused sildiga ajaloo ilu. Kuva kõik postitused
Kuvatud on postitused sildiga ajaloo ilu. Kuva kõik postitused

esmaspäev, 24. juuni 2019

maasikaaeg

mis nii viga elada, kui korjad oma maasikapeenralt kausi suuri maasikaid, mille üks laps ära puhastab ja toormoosiks teeb, samal ajal kui teine laps valmistab pannkoogitaigna ning nendest kuldsed ülepannkoogid küpsetab! millal nad nii suureks said??? (K&K on 10)

kusjuures ilma igasugu draamata, mida varateismelistel pidevalt ette tuleb :)

reede, 6. juuli 2018

oodatud kohtumine

me oleme elanud siin linnalähedases külakeses 5 aastat. alates esimesest suvest, kui põldudele ja metsalankidele hakkasid hommikuti ja õhtuti ilmuma udulaamad, on mul peast läbi käinud mõte, et ükskord näen ma udus seismas kuusenoorendikku mugivat põtra. raielanke on meil nii siin- kui sealpool teed, seega minuarust täiesti õigustatud ootus. no umbes midagi sellist:
http://fotomosaiik.com/karvased/
jagasin oma unistusi mingi hetk ka Herr Abikaasaga, kes aga metsa- ja jahimehena teatas, et ei, liiga tihe asustus ja liiga vähe metsa põdra jaoks. aga olge lahked - täna hommikul, kui ma tööle sõitsin, traavis kohe pärast esimest metsatukka üle tee täiesti elusuuruses põder!! võiks isegi öelda, et üleelusuuruses - no küll oli jurakas, kui ta niiviisi paraja sörgiga täiesti ükskõikselt üle maantee traavis!! koib oli ikka eriti kõrge. sarvi seevastu polnud. aga suht vasika nägu oli alles :D seenemetsas ja kanuuga jõel olles olen põtra ikka varem ka hästi lähedalt näinud, aga metsas kõrge rohu sees ei saa aru, kui kõrge jalaga nad on... niimoodi nii lähedalt autoteel enne kohtunud polegi. mõned korrad on põder seisnud Tallinn-Pärnu mnt. kõrval kraavis - ikka mitu korda on nii olnud, ei mina tea, kas jahutavad kapju või mis asju nad seal ajavad, aga paigal nad seal piki kraavi seisavad.
niiet vaat kus lops - ei näinud ma kodukandis majesteetlikult mändi krõmpsutavat põtra, vaid jooksupõtra. aga fakt on, et meil on siis põdrad! läks ta nüüd ujuma või teiselpool teed on maitsvamad männid - mine sa võta kinni...

kolmapäev, 9. mai 2018

Uued tuuled

Vahepeal juhtus nii :)
Tegin juba karjääri ka ;)
Ise olen rahul

pühapäev, 17. detsember 2017

kolmapäev, 22. november 2017

kaksikute võlu

viin hommikuti lapsed kooli ja saadan nad ka uksest sisse, sest noh, tahetakse. kes olen mina, et seda titekaks pidada. ema süda ikka rõõmustab, kui kaheksapoolesed on veel lapsed mitte tibid. 
täna jõudsime tiba varem, niiet koridori oli pms tühi, ainult üks 3. klassi tüdruk teretas meid ja pobises omaette: "Tahan ka, tahan ka KAKSIK olla!!"  vaat sellist mõtteavaldust kell 8 hommikul ei oskaks kuidagi oodata. 
kaksikute nalja on viimasel ajal ikka veel saanud ka, sest noh, talveriided (müts, samasugused joped) muudavad nad ikka suht sarnasteks, missest et 4 cm pikkuse vahe on...
viimati tegime ise nalja. nimelt klassijuhataja arvas, et üks tüdrukutest võiks minna linna luulekonkursile "Eesti 100". mõeldud-tehtud või pigem mõeldud-mõeldud. kuidagi ei suutnud ei mina, ei lapsed, ei õpetaja otsustada, kumb siis minema peaks. kuna see tundus õpetajale nii raske, keegi välja valida, pakkusin, et las teevad koos. täpselt 4 salmi on, loevad vaheldumisi. reeglites oli küll kirjas, et üksi tuleb lugeda, aga noh, kaksikud on nagunii 2-in-1, peaauhinda jahtima ei lähe ja las teevad. šnitti võtsime snkt-st.
siin see siis on :)
K-d said eripreemia, šoksi ja žürii kommenteeris, et see oli lausa terve lavastus, mitte lihtsalt luuletuse lugemine. meile sobis! kusjuures, tüdrukud ise lavastasid :) :)

kolmapäev, 2. august 2017

uus titt!!

veidi üle kahe  kuu tagasi oli selline tore päev, et meie perele sündis uus beebi. selline väike ja karvane ning ülinummi. jah, see postitus tulebki ülevoolav ja nunnutav, saage hakkama ;)
kui nüüd kõik ausalt ära rääkida, siis mul oli juba pikemat aega tunne, et mul pole kassi. sest vaadake, Mirri on Herr Abikaasa kass ja ta ei taha üldse sülle, tema ilusat kasukat võib katsuda ainult Herr Abikaasa ja üleüldse on Mirri väga raske iseloomuga. aga minule tähendab kass midagi ilusat, pehmet ja armsat. 
eks see selline lihtsalt jorin minu poolt oli, kui üksõhtu siis jõudsime järeldusele, et milles küsimus, võtame siis teise kassi, keda saaks nunnutada. otsingud algasid! ega ma siis igat kassi kah tahtnud, seekord oli valikus ainult beež. tõulooma ma ei otsinud, sest tavaline kodukass on palju tervem ja tegusam.
kodune iluuni
ja siis leidsime Iirise. mulle saadeti pilt, kus ta oli 1-päevane, see oli armastus esimesest silmapilgust ja nii me 2 kuud ootasime. vahepeal käisime tal külas, palusime ilusti edasi kasvada ja toredaks pehmekäpaliseks nurrumootoriks sirguda ja ootasime-ootasime-ootasime.  
eelmine reede saabus päev, kus kassititt meile koju toodi. jummel, kui armas võib üks väike kassititt olla💗 pehme ja nurruv ja uudistav. vaatab sulle sügavale silma sisse ja on tunda, kuidas su maailm tema omaga ühtib - imelime!
tited reas ehk pilt vennase ja emmega














nüüdseks on ta ilusti kohanenud, maja segi pööranud ja meie oleme nagu titega pere ikka - kõnnime kikivarvul ja öösel magamata, sest teatud väike röövel arvab, et just varahommik on hulluhoogudeks parim aeg... ma tegelikult naudin neid ka ;) sest kassititt kasvab ruttu laisaks diivanikaunistuseks, las ta siis praegu möllab. 
lapsed on sillas, Mirri mitte nii väga. algul natuke pelgasin, et lapsed on liiga ülevoolavad ja väntsutavad ta ära, aga kassilapsel on õnneks küüned :D üsna vähe on näha looma süles hoidmist, kui ta ei taha. Iiris ise aga otsib küll lähedust, kui keegi lihtsalt paigal istub. 
Mirri muidugi sellest karvakerast midagi  ei arva ja ta näitab seda väga kõnekalt välja - alguses tundus huvitav ja oleks tahtnud nuusutama minna, kuid väike susises ta peale nii hoolega, et tuli eemalduda... seejärel hakkas Iiris huvi üles näitama, aga nüüd mängib Mirri solvunut ja nii ei ole nad veel päris sõpradeks saanud. küll aga sööb Mirr, kes varem on olnud ülinärb sööja, mitme kassi eest ja kõigist kaussidest :D kosumine on silmaga nähtav. väike kass võtab eeskuju ja vohmib ka Mirri kausist vahepeal pehmet toitu, kui see laokile on jäänud. nii lahe! ise ma arvan, et kui ühes mänguhoos ikka Iiris Mirrile külge kargab, siis tuleb sõbraks saada. kurjad nad üksteise peale igatahes ei ole, pigem vaatab Mirri pidevalt sellise ülimalt üllatunud näoga, et mida üks väike loom pidevalt korraldab, miks ta nii kiiresti liigub või siis et oot-oot, kuhu see hulluke nüüd kadus või kui kohe silmapiiril ei ole, siis hakkab otsima :) 
ja Iiris on isane kass, missest et selline malbe ja õrn välja näeb. Iiris sellepärast, et ta kasukas on täpselt iiriskommi värvi. kui ta suuremate sigadustega tegeleb, siis hakkab kass Arturiks ;)

Iiris emme Jettega, kui neid külastamas käisime (ilus pallike, eks)

esimene kalli
1-kuune kassititt

pesakond koos

esimese õhtu uni uues kodus
kärbsepüüdja in the action!

reede, 9. juuni 2017

üle viidud II klassi!

K-del lõppes eile 1. klass. päev oli meeleolukas, sest välja oli reklaamitud pidulik aktus, kiituskirjad ja tunnistused. meie poolt jäätisekohvik ja seikluspark. tõesti-tõesti, kiituskirjaga lõpetasid mõlemad meie pere lapsed - puhas rõõm! kell 11 istusime juba igatahes DaVincis ja nosisime jäätist. kuna ilma pidas, sai Valgeranna seikluspargis ka turnitud. kõik asjaosalised olid väga rahul. vanemad topeltuhked!!
rajale minek


kui nüüd see esimene kooliaasta kokku võtta, siis ma olen rahul. mul on väga hea meel, et lastel pead on. oi, küll oleks raske, kui ei oleks! siis me peaks ikka hullupööra vaeva nägema koduse õppimisega, ainult et mul pole selleks kannatust. meil rohkem Kanaisa tegeleb õppetöö jälgimisega :) 

kui tõsiselt rääkida, siis tõesti, õppimist on ikka omajagu, ei ole nii, et jalutad kell 12 koju ja järgmine päev jälle kooli. iga päev on ikka midagi lõpetada või harjutada. mõnes mõttes on see hea - laps kordab päeval läbivõetu üle ja omandab sellevõrra paremini. teisest küljest tähendab see õhtusel ajal laua taga istumist. õpetajad ja koolid on erinevad, kui naabrilastel midagi kodus õppida pole, siis vahel teeb see meele mustaks. õnneks üle poole tunni koolitööga tegeleda vaja tavaliselt pole. mõlemad tahavad kodused tööd ise ette võtta. jah, loomulikult tuleb tihti ette olukordi, kus mõlemast toast kostab pidev - ma ei saa aru, aita! - aga kui natuke lasta lapsel mõelda ja üle lugeda, siis tuleb ludinal. nina läheb vingu siis, kui midagi on vaja parandama hakata. seda tuleb ette küll - lohakusvead või kirjavead või mis veelgi hullem, kohutav käekiri :/ ma olen võimalikult vähe sundinud neid asju ümber kirjutamast, võibolla peaks rohkem, aga mul süda lihtsalt ei luba neid seal laua taga kinni hoida. kas peaks?
Karita on meil kiire tüdruk - viuh ja valmis. temaga me siis parandame ja täiustame, kui nt. jutuke koosneb kahest kolmesõnalisest lausest. võtsin temalt ja endalt lubaduse järgmisel aastal põhjalikum olla.
Karina on ülipõhjalik - loovtööde puhul on alati selge eesmärk, milline peab olema tulemus. seega kulub kõigeks rohkem aega. vahel kaob ka tuju, kui ei tule täpselt nii välja, nagu vaimusilmas ette nägi. sellevõrra pingutab rohkem. mis vahel vihastab õde, sest kamoon, kaua võib mingi õppimisega tegeleda! inimesed on erinevad :)
Karita lõpetas 1. klassi nii:
  • kiituskirja ja suurepäraste hinnetegatunnistusel
  • tal on tunnistusel kiitus emakeelepäeva viktoriini võidu kohta
  • kiituskiri pranglimise võistluselt I klasside arvestuses Pärnumaa koolide arvestuses 15. koha eest
  • loodusmaja loodusringi tunnistus
  • võimlemiskooli tunnistus (hulgaliste medalitega).

Karina lõpetas 1. klassi nii:
  • kiituskirja ja "igava" tunnistusega (nagu õpetaja ütles ainult väga heade hinnete kohta)
  • tunnistusel kiitus emakeelepäeva viktoriini võidu, pranglimise ja ilukirja võistluste tulemuste kohta
  • lisaks on tal Pärnu linnapea kiituskiri pranglimise I klasside üleriigilise võistkonnavõistluse võidu kohta
  • kiituskiri Pärnumaa koolide I klasside arvestuses pranglimise 9. koht
  • Pärnu linna koolide ilusa käekirja konkurssi eripreemia
  • loodusmaja loodusringi tunnistus
  • võimlemiskooli tunnistus (ka kuhja medalitega). 

ilusat suve mu kallid 2. klassi õpilased!! 

uhke emps

kolmapäev, 24. mai 2017

Ja ta saabus siiski!

Ehk kevad aias 2017

klassikalised tulbid segasummapeenras
minu uued tulijad. külm võttis osa vist ära.
see on ainuke punt,mis õitseb, ülejäänud alles moodustavad õisi...
jahtisime 2 aastat, siin ta on - Black Lady - lisan kindlasti pilte,
kui mustja äärega õied end ilmutavad!

uus maasikaistandus ja sibula-küüslaugupeenar
 (kastisüsteem pole mõtekas, uskuge mind)
maasikad on tantsupeenrad - Lambada ja Polka :D

uued asukad kasvuhoones (kurgid Alex ja Dolomiit, tomatid
MoneyMaker, Malle, ploomtomatid, kollane ja punane lihatomat).
igale poole vahele sai külvatud erinevaid salateid ning
basiilikut, tilli ja ruccolat. 
viimasel ajal on meie õuele siginenud südameid ja muid kujukesi.
väga armsad, tähendust pean veel K-delt uurima :)
nii juhtub, kui rabarberipeenrasse viid mulla kohast,
kus enne oli küüslauk :D s.t. ei ole vesihein :P
my like!!
ehk selle aasta ainuke suvepäev oli juba ära ...
suur kirsipuu hakkab otsi kokku tõmbama :(
palju on kuivanud oksi ja õisi sel aasta väga vähe.
õnneks noor puu on tubli.
noor kirsipuu
pirn kasvatab lehti ja õisi
õrnilusad pirniõied

reede, 18. november 2016

Augud sees!

meie majas on juba pikemat aega kuulda olnud õndsat ohkamist kõrvarõngaste teemal. alguses oli see jutt hüpoteetiline a la kui me suuremaks saame, siis teeme endale kõrvaaugud või et kui ma enam ei karda, siis teen endale augud. viimastel kuudel oli aga kuulda üha sagedamini ühe neiu suust küsimusi stiilis, et emme, kui ma augud teen, siis kas ma võin sinu kõrvarõngaid kandma hakata. no miks ei või, vastasin ma alati. ja aukude tegemisest rääkisin ausalt, et ehmatab ja valus on natuke ja need paranevad ikka hea mitu aega. see jahutas nende entusiasmi ikka maha. ei, ma ei hirmutanud. meie peres on lihtsalt kombeks kõik asjad ausalt ära rääkida, mitte mingit käojaani ajada.
enda viie kõrvaaugu kohta võin ma öelda niipalju, et 4 neist on mu enda tehtud. see viies oli kõige valusam, mis tehti nn. salongis. siiamaani mäletan seda valu - uhh!! miks ma seda ise ei teinud? noooh, millegipärast oli punkmuusika sõbrast mulle tol hetkel olulisem omada mitut auku ühes kõrvas :D mu ema oli aga väga teist meelt ja nii ta mu kuhugi salongi vedaski. need mis ise tegin, polnud sugugi hullud ja kõige normaalsem oli auku teha ülesse, krõmpsu ossa :P
aga tagasi tänasesse päeva: ükspäev muutus see kõrvaaukude saamine Karita jaoks nagu eluküsimuseks. leppisime siis kokku, et sügisesel koolivaheajal teeme. kõik olid rahul. siis tuli aga suht äkitselt see reis ja asi lükkus edasi, sest värskete aukudega sooja kliimasse ja basseinivette - pigem ei. no ja tagasi tulles oli teema kohe jälle üleval. hakkasin siis kohta otsima. ei ole see Pärnu suuruses linnakeses sugugi nii lihtne, sest ega ma mingit tavalist augumasinat ei otsinud :D kui teemat uurisin, siis jõudsin järeldusele, et lapsele on ikkagi kõige parem, kui tegemist on meditsiinilisest plastikust kõrvarõngastega, mida tehakse spetsiaalse steriilse püstoliga, mitte metalliga. õnneks 1 tegija Pärnus siiski on (mina vähemalt rohkem ei leidnud) - Wax&Beauty kosmeetikakabinet ja nii me aja Ruthi juurde broneerisime. 
vahepeal juhtus veel selline lugu, et helistati ja teatati, et lastel algavad ujumiskursused. see ajas asjad jälle natuke segamini, sest noh basseinivesi + värsked augud, mitte ei passi kokku. nii saigi kosmeetikult palutud, et kui vähegi mingi aeg tal vabaneb, siis paluks varem asi ära teha, et jääks nädal-paar paranemiseks. 
ühel reedesel lõunal heliseski telefon, kus teatati, et kohe võiks tulla augustamisele. lapsed olid just koolipäeva lõpetamas ja nii me sinnapoole tormasime. 
tee peal tuli välja, et Karina ikka ei julge ja ta andis sellest väga häälekalt pisaraid laiali nühkides teada. oh mu vaene väike ;( keegi ei olnud kunagi talle rääkinud, et ta peab. aga tema polnud mulle kordagi rääkinud, et ta hästi ei julge. kuna õde ees muudkui keksis ja rõõmustas, siis ta ei tihanud rääkida, et kardab. kiitsin teda, et oma arvamust avaldas ja nö vooluga kaasa ei läinud. rahustasin ta maha ja ta vaatas pealt, kuidas õele need augud 1-2-3 ära tehti ilma igasuguse hirmu või valugrimassita. Karina sai see-eest tuleviku tarbeks valida välja endale meelepärased kõrvarõngad.
Karita oli seitsmendas taevas! valis endale kenad swarovski kristallidega helelillad lilleksed ja ootas väga elevil olekuga, kui kõrvu ette valimistati. aukude tegemine talle vist tõepoolest suurt valu ei teinud, sest salongist väljudes keksis ta üles-alla ja kilkas üle Rüütli tänava, et YESSSS, MUL ON LÕPUKS OMETI KÕRVAAUGUD!!!!!
paranemine on olnud kiire ja valutu. mõned päevad rääkis, et kõrv annab tunda, aga ei mingit virinat või probleeme magamisega. need rõngad on disainitud selliselt, et kõrva taga on lame kinnitus, mis külili magades ei häiri. väga nutikalt välja mõeldud. alguses olid kõrvad paar päevad tiba nagu paistes, aga see kadus kiiresti. olen ta kõrvu 2 x päevas spets vedelikuga puhastanud ja kõik on kena. 
nüüd võime tõesti rääkima hakata, et ta võib minu kõrvarõngaid laenata. vat kui nupukas minust oma noorepõlve väikeseid hõberõngaid alles hoida ;)
Karinast rääkides - mina arvan, et ega ta enam kaua ei suuda seda ilu, mis õe kõrvadelt vastu vaatab, rahuliku südamega seedida ja tuleb hirm alla neelata, suukene lahti teha ja mul lasta ka ikkagi see augustamise aeg kokku leppida ;) mina seda teemat senikaua ei puutu, aga arvata võib, et õigepea kuuleme sellest niisamagi!




esmaspäev, 14. november 2016

uus tõld

jehhhuuuuu ja 8 klaasi vahuveini - meil on nüüd uus auto!!! on Bella nimeks tal ;) (lugeda armsalt, naiselikult. tuletatud tähekombinatsioonist BLL)
ütleme nii, et otsingud, mis algasid põhimõtteliselt 10 a tagasi, jõudsin eelmisel nädalal lõpule. ja-jah, lugesite õigesti! või noh, umbes niikaua aega tagasi vaatasime esimest korda uusi autosid. siis ikka lõime araks mingil põhjusel (oh meid lolle, sest siis ju polnud lapsi, kohustusi, raha niisama käes!). ju siis polnud õige aeg. 
tihedamad otsingud algasid uuesti umbes aasta tagasi. mõtlesime välja hulga kriteeriumeid, mida autolt soovime. peamine siis automaatkast. salongist-salongi käies selgus aga, et kõigi nende kriteeriumite täitmine tähendaks meie jaoks täiendavat 3000-eurost kulutust, mida me sugugi välja käia ei soovinud. seega, asi jäi soiku ja praadisime oma soove edasi...
mark oli tegelikult algusest peale kindel, aga pidin ikka paati veel kõigutama ja teisi salonge külastama. valisime lõpuks ikka sellesama esialgse lemmiku välja, olime juba käsi löömas, aga millegipärast kammisin veel auto24-s ringi, et vaadata, milliseid samalaadseid autosid sama raha eest pakutakse. no ja leidsin!

nüüd on meil üks imetore Škoda YETI!! Bellakene, oleme sõbrad ja sõidame ilusti koos palju-palju aastaid!! Bella on selline natuke linnamaastur. temaga on imemõnus sõita, eriti hea on pikematel teedel kruiisida. põhimõtteliselt sõidab ise, sest noh, automaat+püsikas :) minu jaoks on parkimisandurid ja puha ;)

lõpmata rõõmus Evelin :)

P.S. meil on nüüd majapidamises 3 neljarattalist - Mummuke, Maali ja Bella. Herr Abikaasal ikka veab - ainult naistekari ;) 
see Maali on mingi hiidvana ront, mille ta suvel ostis, et vahepeal, kui me oma uut tõlda otsime, millegagi tolmusele tööplatsile liikuda. Maali on üks igavesti tore mutt tegelt - töötab, ei hädalda ja sebib suhteliselt sujuvalt. ainult et vastavalt vanusele esinevad mõningad murekohad, mis järk-järgult välja löövad - ta ei kergita saba (pagassiluuk loobus koostööst ja seal sees on stuff, mis vist sinna jääbki...), ei näita enam kiirust (spidoka tross lõpetas oma maise tee) ega ava väljast juhiust :D kui see isend meile saabus, siis ma kohe uurisin, et kui ta lagunema hakkab, siis kas tuleb ropp sõim a la Maali, vana lehm! :S aga pigem vist ei tulnud.
nii naerma ajab, kui ma seda siin kirjutan :D ega siis muud polnudki, kui Herr Abikaasa oma lakutud soenguga galantselt jalutas läpakakott (loe: ridikül) näpus autoni, avas kõrvalukse, asetas koti istmele, seejärel ronis läbi auto juhiukse lingini, avas selle ja ilma ülearuste emotsioonideta liikus sujuvalt väljastpoolt juhiukseni, mis juba imeväel avatud oli. pani telefonis google mapsi tööle, mis näitab ka sõidukiirust ja asus teele :D :p nüüd on see õnneks möödanik! mitte et Herr Abikaasa Maalist loobuda tahaks :/
saate aru jah, ma kirjutasin Maalist praegu pikema jutu, kui Bellast...

teisipäev, 13. september 2016

armsus pole enam in

minu lastele riiete ostmise ajad on vist möödas...
niisiis, tõin mina koju maailma ilusaimad kreemikal põhjal liblikatega kellukeselõikelised talvemantlid. imepehmed ja seest karvased, muidu sulgkerged ja imeilusad. tüdrukutele näitasin ükshaaval, enne pressisin neilt välja lubaduse olla nüüd mitu kuud kuku-nunnu-pai, sest ma tõin midagi niiiii ilusat, et ise ka ei usu :P
Karina vaatas, tõmbas selga, vaatas peeglist ja automaatselt käisid käes keskkohale, kust tõmmati mantel keha vastu kokku ja nenditi, et nii võiks hoopis olla. kui näitasin, et on ka taskud ja peabki alt laienev olema, sest kohev pidukleit ei mahu muidu ära, siis nagu hakkas matsu jagama, aga liibukas oleks tema meelest ilmselgelt parem valik olnud.
Karita vaatas, ei olnud isegi liiga elevil, takseeris kriitilise pilguga ja tahtis tagasi õppima minna. ma ikka soovitasin, et pangu selga. nagu mantli ümber sai, tegi kohe samasuguse vöökohalt kokkutõmbamise liigutuse, nagu õde enne (kuigi ta seda ei näinud...). õnneks pehme sisemus ja mõnus kapuuts võlusid ta siiski ära ja arvas, et võistlustele või teatrisse on sellega täitsa mõnus sõita.
seega ei usu, et ma kuku-nunnu-paikesi mitu kuud näha saan, sest mantlid olid ainult minu jaoks imelised. seega kavatsen ma sel talvel neid igal võimalusel ekspluateerida ja hunniku pilte teha, sest armas olemise periood hakkab K-del paraku läbi saama... 
edaspidi tuleb mul vist lihtsalt papp lastele kätte anda ja nad H&M-i sisse lükata teatega, et valige endale seda või toda ;) see pood on 8-10-aastaste seas mingi totaalne moemeka, mu arvates, ja kõik, mis sealt pärineb on nende meelest äge ja lahe. 

reede, 9. september 2016

Emotsioonid

Esimese nädala emotsioonid lastel küsimuse peale, et kuidas esimene koolinädal siis tundus:
Karita: Äge!
Karina: ei tea...
Mina: kuidas nii?
Karina: mu sees on nii palju tundeid, et ma ei oska midagi öelda.
Mina: mis tunded need siis on?
Karina: kool on lahe ja äge ja põnev ja tore! (suur naeratus)
Karita: mhm!! (ägeda noogutas saatel)
Mina: kas midagi rasket ka on?
Mõlemad: ei!!!!!

neljapäev, 1. september 2016

Koolilapsed!!

Mai Kooli kelluke helises 1A klassile :):)
Toredat, huvitavat ja head kooliteed, mu kallid tütred!!



neljapäev, 7. juuli 2016

meie jaanid

meil siin vahepeal oli Jaanipäev :) mingi 2 nädalat tagasi juba, püha jumal, kus ma vahepeal olnud olen? eee... ah jaa - tööl :( ütleme siis nii, et on paras aeg pühadest kirjutada.
























me olime minu ema-isa juures. ämm ja äi tulid ka ja oli selline mõnus kodune olemine. neil on seal ilus ja mõnus vaikne. isa pole suuremat sorti seltskonnainimene, aga tore, et kutsuti. tavaliselt oleme me rohkem meil. seekord siis sedamoodi. 



 

mängiti pilli, söögi oma suitsuahjus vastvalminud ahvenaid, grilliti ohjeldamatult liha (oi mul tuli seekord jälle nii hea marinaad!), seeni ja baklažaani ning loomulikult ka vahukomme. kes tahtis limpsis Läti õlut, kes ei, see mekkis hääd veini. 

tõmbasime peo alguses ikka päris lipu ka vimpli asemel masti.
tuli sai suht varakult süüdatud, sest mingi ööolengut kellelgi plaanis polnud. lubas ju nädalavahetuseks head rannailma.
rannas sai tõesti too laupäev käidud, mõnuletud tublisti, isegi veidi liiga kaua. mul on väga kahju, et seda rannailma ainult igas kuus korra on, võiks ikka tuba rohkem. eelmine laupäev näiteks oli juulikuu rannailm vist ära. loodan väga, et ehk tuleb veel. toopäev oli küll maru mõnus Valgerannas logeleda, tahaks veel!
enne Jaani sai suve avamise üritustel ka käidud. suvest oli asi väga kaugel tol õhtul. ma pole ammu niimoodi külmetanud. ehk järgmisel aastal on mõnusam.
üks pilt Hansapäevadest ka - käisime tüdrukutega kaarikusõidul. ikka nagu päris printsessid või nii. väga tore oli tegelikult, kogu see üritus. soovitame!

nüüd tuleb tükike puhkust, ehk saab lausa väljamaale või midagi ;) kui ei saa, siis ehk randa ikka saab. aga kui seda ka ei saa, siis mõne ilusa klõpsu :)
hääd suve!!

esmaspäev, 20. juuni 2016

passi-asjad, ilu-asjad

mul saavad varsti kõik dokumendid läbi. abieluinimese rõõmud. lugesin, et uusi antakse välja mingi kuu aega (aga mul on enne seda vaja reisile minna), seega broneerisin teenindusse endale aja (jah, ei pea järjekorras seisma, saab arvutis endale aja panna ning seejärel nagu valge inimene kohale minna. ausaltöeldes oli segaduses vanainimestest jummala kahju, kes ei saanud aru, miks mina enne sain). avaldus ja riigilõiv ja idikas kaasa, maniküür korda ja minek. maniküür on väga oluline ;) passi tarvis võetakse ka sõrmejäljed! esiti ma mõtlesin, et pärast on näpud tahmased vms., siis sain ise ka aru kuivõrd naeruväärne selline mõte on :D me elame ometigi ju digiriigis!
aga mitte sellest ei tahtnud ma kirjutada. hoopiski sellest, et kui nüüd üdini aus olla, siis laenasin veidi vähem must-valge pildi tarvis huulepulga oma tütrelt... piba piinlik on, aga mis teha. 
ma ei salli huulepulkasid. need lihtsalt ei ole osake minust. kaitsev talvine mokamääre on väga mõnus, aga värviline huulepulk - tänan ei! parim, milleks ma valmis olen, on toonitud JOIK'i huulepalsam. huulepulgad jätavad mu meelest nahale sellise tunde, nagu kõik poorid oleks kinni. 
mis nii viga elada, kui huulepulk on tütre käest võtta ;) 7-aastase käest, kusjuures... ei-ei, ma pole mitte selline sõbranna-tüüpi ema, meil on rollid ilusti paigas. aga häda ajab härja kaevu, eksole. 
õnneks olime me just eile käinud kaubanduses ja noored daamid olid endale valinud elu esimesed päris huulepulgad (oma raha eest loomulikult). kui ma neid tiba suunanud poleks, siis oleks koju toodud kärtslilla ja tumepunane... :/ nii hullusti õnneks ei läinud, gootiplikadeni on ehk veel veidi aega (mitte et mul midagi sellise look'i vastu oleks). seega oli mul kena Manhattani soft coral tooni huulepult varnast võtta ja pilt sai tehtud :)
kui juba laste peale jutt läks, siis kätte on jõudnud aeg, kus enesekaunistamine on primaarne. neil on konstantselt kleebitavaid kõrvarõngaid korraga küljes oma kolm paari, käevõrusid tehakse kõigest mõeldavast (ja mõeldamatust) ning üks moedemm käib teise otsa. meil ei jää muud üle, kui pidevalt ahhetada ja kostüümivalikut kiita ;)
päevakorda on tulnud ka päris kõrvaaugud. ma ei keela, tehku! samas olen ma realist ja tean, kuivõrd valus see on ja milline ehmatus selle püstoliklõpsuga kaasneb (omal ajal tegin ühte kõrva 4 auku ise ja kui ema seda enam vaadata ei suutnud, viis mu kosmeetiku juurde teise kõrva ka auku tegema. see oli miljon korda rohkem valus, kui omatehtud!!). nii ma arvangi, et kui  lastel 1 auk on tehtud, siis teine jääb tegemata ja pisaraid on rohkem kui küll. olen K-dele ära rääkinud, et see on valus ja pärast on veel mitu nädalat keeruline magada ja pesta ja kõik need muud jutud. arvati, et ootavad siis veel natuke :) teema muutis aktuaalseks naabripliks, kes just augud sai. paraku ei julge ta tunnistada, et see oli sigavalus :D
nii et jah, kasvavad mu tüdrukud, kasvavad!

reede, 10. juuni 2016

I lõpetamine seljataga

K-d õpetajate Anneli, Birgiti ning Jaanikaga
meie peres on nüüdseks koolieelikud, ei ole enam lasteaialapsi!!
kuna vahepeal on olnud kõike liiga intensiivselt, siis panen nüüd kirja mõningaid mõtteid olnust.
lasteaia lõpupidu toimus 26.05.2016
pidu oli ilus. õpetajad olid pingutanud ja mõelnud päris palju eeskava peale (imestasin kohe). ilm oli kole -
külm ja tuuline. et just see 1 päev pidi selline olema, sellest on väga kahju, aga oli nagu oli. tort tuli massiivne, räägitakse, et olevat hää olnud. mõned endised kasvatajad olid kohal ja üks käis paar päeva enne lastele head kooliteed soovimas koos suuuuure kringliga.
oodati seda õhtupoolikut väga-väga! kui kõik kodused mängukaaslased on koolilapsed, siis on väga oluline olla enam mitte lasteaialaps vaid koolieelik. nüüd on see aeg käes :) :) 
Karita oli lõpupeol rõõmus ja särav, Karina seevastu tõsisem ja mõtlikum. eks silmist ole mõlemal näha, et tähtis päev.
uhke ja rõõmus Karita
mõtlik Karina
meie seltskond vesistas saalis sünkroonselt nutta, vahepeal pidin veel kõne ka pidama. kuidagiviisi läbi uduloori sain hakkama...
K-d harjutasin tordi ees juba koolilaste käehoiakut :D
tänapäeval vist ei ole kombeks lasteaia lõpu puhul lastele pidu korraldada. mäletan, et kui mina laps olin, siis oli küll pidu ja tort ja külalised. ma enda lastele ei tahtnud midagi vähemat. see on ju nende elu kõige tähtsam päev siiani, ikkagi. niisiis olidki mõned vahvad külalised ja suur õhkbatuut, millelt siis kogu õhtu  hüpati ja ennastunustavalt alla lasti. järgmine päev veel takkapihta :D ilus spetstellimusel valmistatud sefiiritort ei kaalunud kuidagi batuuti üles ;) pidu oli igati aus ja võime päeva õnnestunuks ning lasteaia lõpetatuks lugeda.
üks väike pildike sellest ka, mida meie rühm lasteaiale kinkis: 
trips-traps-trulli mängimise laud õues kasutamiseks. ütleme nii, et kogu orgunn ja teostus oli meie pere poolt, sest kellelgi polnud aega aidata (kuigi ma ikka mitmeid nädalaid varem uurisin elu). õnneks üks ema otsis kivikesed ja värvis need lõbusateks putukateks. puupaku valimine-saagimine-vedamine ja puidule pildi ja mängualuse põletamine oli kõik minu töö. 3 õhtut nikerdasin mitu-mitu tundi. vahepeal küll arvasin, et ega sest asja saa, sest ma lihtsalt ei jõua, aga valmis tegin! ise olen rahul :) Herr Abikaasa arvas, et tema poleks saanud valmis, sest selline peennikerdamine pole tema teema. mulle seevastu meeldib.
all-in-all oli meeldejääv päev.
ootame kooli!!

laupäev, 9. aprill 2016

koos, päriselt!!!

14 aastat 3 kuud ja 11 päeva ootust sai täna läbi!!!

neljapäev, 7. aprill 2016

sünnipäev, tore päev-tore päev!!

meie tütred on nüüd seitsmesed :) (:
7 aastat lapsevanemana. mõni vahetab selle ajaga mitu töö- ja elukohta ning palju boyfriende :P 
ükspäev mõtlesin, et mida ma enne lapsi oma õhtutega tegin - mitte ei tulnud meelde. küsisin Herr Abikaasa käest hommikusöögilauas, kui kõik jäätist nautisid, et mida me tegime. mõtlesime välja, et tõenäoliselt trennis käisime ja rohkem nagu ei tulnudki ette. ju siis oli elu piisavalt sisutühi... eks Herr Abikaasa on varem korduvalt maininud oma teatud sõpradele, et tema elu sai siis mõtte, kui talle lapsed sündisid. väga ilusad sõnad mehise mehe suust!
nüüd on elu väga tegus, planeeritud ja põnev. nagu hakkab kuskilt vaba nädalavahetus paistma, täitub see võluväel mõne lapse sünnipäeva, võistluste või perekondlike lõbustustega. nädala sees jõuan ma stabiilselt õhtul kell pool kaheksa koju... varem me vist kondasime sõpradega pubis, käisime rohkem kontserdil ja teatris. reisimas millegipärast ei käinud, kuigi oleks võinud. nüüd on see palju keerulisem... (just rahalises mõttes) arvan, et koolilaste majja tulemisega tekib jälle rohkem vaba aega seoses nende iseseisva liikumisega, aga eks näib.
K-de 7. sünnipäev oli väga tore! lapsed lustisid õigel päeval Musooniku mänguuumis ja vanavanemate/sugulastega toimus pidu veidi varem kodus. kõik olid rahul, sest vanavanemate poolt toodud nukumaja võttis kogu tähelepanu (oli ka viimane aeg, sest nukkudega on just viimasel poolaastal mängima hakatud, ei enne ega tõenäoliselt ka varsti tulevikus, seda huvi enam pole). päris suurte moodi rattakiivrid ja lasteentsüklopeedia olid ka muidugi suur hitt! 
laste peol sai diskotada-möllata-mängida, näomaalinguid tegi imeline Alice ja pillerkaar kestis kustumiseni :)
kasutasin juhust ja lasin ennast
ka ilusaks maalida
minu ilus, päev otsa tikitud-hakitud-lükitud, suupistelaud, jäi põhimõtteliselt puutumatuks. no hea küll, soolased ja puuvilja-vardad läksid loosi, aga kõike muud (kaasa arvatud temaatiline Balerina Angelina sünnipäevatorti) võisime me suurte külalistega ise mugida... 
seitsmesed tüdrukud on järjest iseteadlikumad ja iseseisvamad. jutud teemal üksi päevaks koju jäämine või bussiga kinno sõitmine ei tundu enam ületamatu kuristikuna vaid pigem põneva seiklusena; hakkavad tekkima kindlamad eelistused riiete, muusika ja sõprade suhtes. emme on juba vahel nõme (issi puhul ma seda millegipärast ei tähelda... hmm...) ja uksed pauguvad juba mõnda aega... erinevused tulevad ka järjest tugevamalt päevavalgele. 
ees on ootamas järgmine etapp ja hiljemalt seitsme aasta pärast kirjutan ma uue tiraadi, kus räägin, et mu lastel on pidevalt tohutult palju tegemist, aga mina kulgen rahulikult omasoodu.
7-aastased kaksikud tütred on võrratud - soovitan!! 

esmaspäev, 14. märts 2016

emakeelepäev

emakeelepäev on iga aasta nii tore! saab e-etteütlust kirjutada, oma lolli pead kiruda (kui õige kirjapilt välja pannakse) ja järgmiseks korraks endale lubatud, et tuleb ettevalmistuda :) sel aastal lisandub sellesse kenasse päeva veel ka näidend. ei, ise ma rahvakunstnikuks asunud pole, selleks on meie peres lapsed.
ükspäev, üleeelmine nädal tuli LA õpetaja jutuga, et neid plaan osade lastega näidend teha meie keele päeva puhuks ja kuna K-d hästi tublid ja tekst jääb hästi meelde (öelge mulle üks laps, kellel selles vanuses ei jää tekst hästi meelde, eksole), siis oleks vaja ära jagada peaosa ja kandev kõrvalroll neil omavahel. õpetaja pakkus, et tõmbame liisku. mina arvasin, et tuleb ikka kokku leppida, muidu teine eluaeg vihane. mingit draamat ei olnudki, sest Karina ei soovinud terve näidendi keskpunktis olla ja valis kavala Rebaseneiu rolli. Karita sai särada Jänkutüdrukuna. 
Näidend oli väga vahva, räägiti emakeelepäevale kohaselt nii vigurlausetest, kõnekäändudest kui mõistatustest :) mulle väga meeldis!

kolmapäev, 9. märts 2016

Kalasaba

Emme, ma tahan sulle patsi teha, kostub elevil hääl,  kui dušši alt tulen. No hea küll, kannatan selle karvustamise ära, mõtlen isekeskis.
Välja tuli aga selline külje suunal kalasaba ehk siis Elsa pats,  nagu 6-aastane autor Karina teatas.

Ei ole mina enne näinud, et tavaline punupatski hästi välja tuleks. Nüüd siis kohe kõrgem pilotaaž :)
Varsti siis nii, et mul on kogu aeg ilus pats peas, mitte krunn :)
Oma lapsepõlvele tagasi mõeldes tekib mingi mälestus,  et nii umbes kümneselt hakkasin kalasaba pusima.