reede, 16. detsember 2016

pardipraad

tegin ükspäev parti, ahjuparti.
suur ja lai FB viskas mõned nädalad tagasi ette müügikuulutuse, et müüa noored pardid Pärnumaal, 5€/part. ma ei lasknud seda endale mitu korda öelda, võtsin kohe mitu tükki, et emad-ämmad-sugulased ka saaks. hind ju päris hea. kui veel kuulsin, et 2,5.3,5 kilosed, siis tundus hind eriti hea. suhtlesin müüjaga ära, klõpsasin akna kinni ja siis kohe varsti jälle lahti, sest mulle turgatas pähe, et seal ei olnud kusagil kirjas, et need pardid söögiks on mõeldud. äkki 4- kuune part on kasvatamiseks ja mulle saabub ükspäev ukse taha kast nelja elusa pardiga?? see ei olnud just maailma kõige meeldivam mõte, et ma ise peaks seda kaela kahekorra keeramise ja sulgede eemaldamise ette võtma. seega küsisin ühe, kas tuleb part või lihakeha. öeldi, et mõlemat pidi saab :P nii hea, et ikka üle küsisin.
usutlesin veel Herr Abikaasat, kui maapoissi, ka. sest kust mina pean teadma, kas 4-kuune on hea lihalind või alles tibupoeg. tema kinnitas, et ilus noor lind.
ükspäev oligi neli lindu mul käes. võõrad jagasin laiali, enda oma tükeldasin ja pistsin ahju koos pommu, suvikõrvitsa ja šampinjonidega. sibulat-küüslauku lisasin ikka ka soola-pipraga. seal see part siis praadis oma paar tundi. ütleme nii, et pardirasv on vist parim pommu valmistamiseks, nii head baklažaani pole ammu saanud. part ise tuli ka väga-väga hea. mina olen varemalt seda lindu teinud tervelt, täidetuna, aga ema mul teeb tükeldatult. nii on tõesti parem, midagi pole öelda. pardil oli lausa kerge hane mekk man. hani, teatavasti, on meie pere suur lemmik. siis lutsutatakse puhtaks iga viimanegi luutükike, tiivaotstest rääkimata.
ühesõnaga, hüva part oli ja keep them coming!

dilemma (või kas ikka on)

sellest ajas, kui meile Bella õue peale veeres (natuke üle kuu vist) olen ma mõlgutanud mõtet, et ehk peaks endale ka ühe väikese UUE auto ostma. Bella aka Yeti on meie auto, kuigi sellega sõidab rohkem Herr Abikaasa (viimasel ajal küll mina, aga sellest pärastpoole). kuna temaga on niivõrd mõnus kulgeda ja oma autosse on ikka veider tagasi istuda, siis isutab uue masina järele, eksole. jube veider ikka, kuidas heade asjadega nii kiiresti ära harjub!
ah et millest ma räägin, aga palun:
  • tulen automaadi roolis manuaali rooli ja mõtlen omaette, miks valgusfoori all auto liikuma ei hakka, kuigi ma võtsin jala pidurilt ära. ei saagi hakata, käik pole sees! käigu sissepanemiseks peab sidurit ka vajutama... rivi selja taga tuututab juba. vastupidi mul polegi olnud, et siduri asemel pidurit vajutaks. see osa toimib ajus paremini.
  • hommikul on iste kuidagi jube jäine. ei jää muud üle, kui mantel allapoole sikutada. istmesoojendus on teises autos
  • pika tee peal kisub jalg krampi. tahaks jalga kõverdada, aga siis ju hoog raugeb. püsikiirushoidik on ka teises autos.
  • jne.
mitte et Mummuke halb auto oleks. väga hea on ja superilusat värvi! lihtsalt ta on 11 a vana ja tal on mingid vead, mille pärast ta just remondis käis, kus selgus, et mingi 500€ vidin vajab vahetust. nõme!! ma tegelikult tean, et läbi on temperatuuri andur ja termostaat ja nüüd ka auto aju, aga enamusele vist ei ütle need asjad nagunii midagi. pole vist mõtet rohkem lahata. kuna need asjad on läbi, siis viskab mootor errorit ja kiirendus ei tööta. kui termostaat töötaks ja mootor saavutaks töötemperatuuri, siis ei liiguks auto üldse. päriselt ka, nii et tänu sellele katkisele termostaadile ma siiski saan praegu sõita, mitte ei vantsi jala või Maaliga. siis tulevadki mõtted, et tahaks uut autot, mis on ilus ja hea kiirendusega. aga ok, eks ma kiirendan siis nädalavahetustel Bellaga ;)
uut autot ma praegu ostma ei hakka. või kui, siis kuni 10000€ ja automaatkastiga. aga selliseid pole, nii et dilemmat ka pole.