Lilypie Fourth Birthday tickers

Lilypie Kids Birthday tickers

teisipäev, 2. august 2016

minu kiiksud/hirmud

ma tavaliselt pole teiste blogijate teemalaviinidega kaasa läinud (no et kui Mallukas kirjutab taimetoidust, siis kõik võtavad selle kohta sõna või kui Britt paneb omad mõtted kirja emaduse köögipoolest, siis teevad seda ka kõik teised), aga see kiiksuge teema on nii minu, et ma kohe tahan mõne rea kirjutada :P
alustuseks tahan kohe ära mainida, et mulle hullult meeldivad need sundkoristajate saated. ma olen ise väga vilets koristaja, aga kui ühe osa seda saadet vaadata, siis tahaks nagu ise ka rohkem teha. ja ma olen sealt leidnud palju asju, millega samastuda saab. näiteks ükskord sättis mingi poiss riiuli peal nipsasjakesi tund aega ritta ja kui keegi need veidi paigast nihutas, pidi ta nad täpselt õigesti ja sobiva nurga alla tagasi sättima. mitte et ma nii teeks, aga kui asi, mille ma olen kindla koha peale pannud mingisse kindlasse asendisse, on paigast ära, siis see häirib mind küll nii piisavalt, et tõusen ja sätin õigeks :D
aga veel:
  • asjad peavad otse olema (no nt. mul on köögis kaltsuvaip ja kui see on põrandamustri suhtes viltu, siis ajab see mind hulluks! vannitoavaipadega on sama lugu. ja no üldse kõigega - kui paberid on kontorilaual otse, siis on hea olla või pigem peavad need laual olevad asjad omavahel suhestuma. meil on kodus diivanid, mis ei ole tuimalt vastu seina, vaid on nurga all. kui Herr Abikaasa tolmu võtab, siis ta liigutab neid diivaneid, eksole, ja pärast lükkab tagasi, aga kunagi mitte täpselt. ma siis pean need karvapealt õige koha peale sättima, muidu rahu ei saa :P vahel panen ise ka valesti, aga kui istun, kargan nagu nõelata saanuna püsti ja kukun sättima.
  • raamatut lugedes ei kasuta ma järjehoidjat, vaid keeran lehe nurga ära (jah, ma tean, et nii ei ole ilus, aga ma ei saa sinna midagi parata, kui kõige jõledam asi maailmas on raamatu vahelt välja turritav miski)
  • nõudekapis või nõudepesumasinas peavad nõud õigesti laotud olema. minu süsteemi järgi. kui Herr Abikaasa toimetab, siis ma suudan selle süsteemitusega leppida, sest siis ei pea mina seda tegema/nägema :D , aga kui nt. mul ema vahest tahab meil olles toimetada, siis see ajab mind hulluks!! eriti see nõude masinasse asetamise teema - jube!
  • pesu kuivama riputades peavad ühesugused asjad ALATI kõrvuti rippuma. kui ei mahu kõrvuti, siis vähemalt kohakuti. kaksikute ema rõõmud. ja johhaidii, kui valesti on... see on vist kõigil, et naabri pesu on nagunii valesti nööri peale/külge riputatud. nt. mina oma ema pesuriputusstiili vaadates alati oigan, sest mu meelest on lõksud nii valedes kohtades, et võidki jääda neid pärast sirgeks triikima. mina seevastu võimalusel ei kasuta lõkse (hea tuulevaikne koht mul pesu kuivatamiseks) ja kui, siis ainult nii, et hiljem näha poleks. triikimisega ma juba ei tegele ;)
  • mulle ei meeldi külalised. või tegelikult külalised meeldivad, aga sellele eelnev paanika mitte. kohe seletan: ma loen neid Kodu&Aed või Kodukirja laadseid ajakirju, siis seal on kõik nii ilus ja puhas ja sätitud. kui meil külalised tulevad, tahan, et mul oleks ka kõik nii - sundimatult kenasti korras. aga igaüks tegelikult teab, et see ei tule lihtsalt iseenesest ja kõige kordasättimine võtab ikka kenakese aja. aega on aga alati enne sellist üritust vähe, sest tahaks ju midagi lauale ka panna. ja siis ma tõmblen ja kirun ennast, et never again! no ja iga kord jõuan jälle samale mõttele ja teen siis kõike jälle uuesti... oijah! igatahes ma vahel lausa värisen sisemiselt, kui mingi 15 min. on mu enda poolt määratud kellaaega veel kõik valmis pole. Herr Abikaasa küll alati lohutab ja aitab kaasa, aga tegelikult on see kõik minu peas. ja mu teine pool on õppinud must tol hetkel lihtsalt eemale hoidma või minuga võidu mingeid viimaseid asju paaniliselt ära tegema :P
  • kui õhtul voodis telefoni vaatata/äratust määrata ja see käest ära panna, siis tuleb telefon pimedaks teha. missest, et ekraan ise kustub mingi aja pärast ära, ma ei taha, et mu mõnusalt hämar/pime tuba helendab mingi tehnikavidina järgi!! ja mis te arvate, kas me iga jummala õhtu teeme Herr Abikaasaga selle tsirkuse uuesti läbi, et tema jätab telefoni helendama, mina ütlen, et palun kustuta ja tema, et ise läheb ja jälle mina, et palun pane kustu ja siis mõlemad uriseme :D 
  • kui kedagi toas ei ole, peavad tuled olema selles ruumis kustus. no ok, väike seinavalgusti vms. võib ikka põleda, kui on pime aeg, aga laelamp never!  meil on ikka ütlus, et kes seal toas nüüd mängib, et tuli põleb. algul lastele tekitas see palju nalja, kui ma küsisin, kes vannitoas mängib, kuigi kõik olid köögis koos. nüüd on see käibefraasiks saanud, sest noh, meie majas olen mina ainus, keda see põlev tuli häirivat paistab...
  • ma ei kasuta kunagi ruloosid või külgkardinaid (kui võimalik). nii mõnus on voodisse kerra tõmmata ja tähistaevast silmitseda. 
  • magamistoa uks on ka öösel lahti. kui me nüüd uue toa teeme endale, siis ma arvan, et see jääb ka nii, mitte vastupidi. õhk peab ju liikuma. samas lapsena, vanematekodus, ma ei läinud kunagi magama nii, et uks oleks lahti jäänud... lastetoa uks on öösel praegu kinni, aga kui nad lahku kolivad kohe-kohe, siis saame kuulda, kuidas noored daamid soovivad. 

praegu loen ja vaatan, et paljud kiiksud on seotud valguse või selle puudumisega. tegelikult pigem on tegemist suletud ruumi teemaga.
  • ma ei kannata kinniseid ruume - liftid on vastikud, väikesed aknata ruumid (nagu WC või panipaik) samuti. kohe tekib selline ärevus ja ei tahaks seal kauem enam olla. lastel on samamoodi, sest teletorni liftiga on ikka üsna pikk sõit ja ei meeldi see meile kellelegi... kinniste ruumide hirmu alla võib vast kanda ka mu lennuhirmu.
  • lennuhirm - sellele võiks pühendada terve postituse või pigem minu puhul lausa terve raamatu, sest see on nii halvav. ma ei karda, et lennuk alla kukub või et sellega midagi juhtub. aga seal suletud kilukarbis istumist ei talu ma teps mitte. esiti kartsin vist, et süda läheb pahaks (vahel tõesti läheb ka, maandudes), siis, et õhk saab otsa. õhuauke ma muideks üldse ei karda, see raputamine on kuidagi turvalisem isegi - nagu sõidaks autoga teekonarlustest läbi... nüüdseks olen aru saanud, et pigem on tegemist kontrolli enda käest ära laskmise teemaga. minust ei sõltu selle sõiduvahendi puhul mitte midagi. auto või bussi või isegi rongi puhul ma saan ikka väga suure vajaduse puhul (no kui enam kuidagi ei kannata välja seda loksumist) kinni lasta pidada (teoorias, eks), aga lennuki üle puudub mul igasugune kontroll. ja ma arvan, et see ongi minu puhul selle jõuetu ja kõikehaarava hirmu alus. keha läheb krampi, samas muutuvad lihased lõdvaks ja pisarad muudkui voolavad. kui ülesse ära saab, siis nagu natuke olukord paraneb, aga allatulles on jälle sama jama. viimati tegi lennuk maandudes linna kohal pika-pika tiiru. maandumine on tavaliselt olnud selline vastik, aga kiirem kui tõus. seekord kestis see maandumine kõva tunni (mu meelest) ega saanud ega saanud otsa... küllap oli miski rajal ees ja oli vaja tiirutada, aga see oli nii-nii jube, et tagasituleku puhul ma mõtlesin, et tulen paadiga...
  • ma kardan paaniliselt veel eskalaatori vahele kinni jääda, juukseidpidi! no et komistan ja kukun ja siis juuksed jäävad sinna vahele ja ma jõuan üles välja ja keegi ei lükka seda liikuvat treppi vahepeal välja ja mu juuksed koos peanahaga tõmmatakse sinna vahele. jube! seetõttu vaatan ma alati väga täpselt, kuidas sinna astuda. kui ma koos lastega olen, siis nemad peavad alati enne mind minema, siis ma saan nad vajadusel üles aidata ja selle jõleduse pealt maha tõmmata, kui midagi juhtuma peaks. 
  • maanteel tahan ma alati kõige esineme auto olla, sest mulle teps mitte ei meeldi, kui vaateväli häiritud on. seega tuleb teha möödasõite, mis mulle ei meeldi, aga olen aastatega osavamaks muutunud ja sõidan nagu vana mees ;)
  • kui teise auto taga sõitma peab (linnas), siis jätan alati pikema vahe, et oleks ruumi reageerimiseks. ja alati, alati(!) tuleb sinna vahesse mingi tropp, sest parasjagu just mahub :S oi ma ei salli selliseid!! Tallinnas tuleb see eriti kirkalt esile, aga pärast sissesõitu harjun, et see seal on teine liikluskultuur(itus) ja asun ise ka rullnokkama.
  • toidukiikse mul eriti pole - mulle lihtsalt maitseb kõik ja igal kujul :D no ok, konservherned on rõvedad ja kui ma pean nägema kedagi neid lusikaga otse purgist söömas, siis ma reaalselt hakkan oksele...  (on korra juhtunud) õnneks meie majas selliseid rõvedusi ei leidu! no ja oasupp on üks maailma jubedamaid asju, eriti selle lõhn. hernesuppi ma võin korra aastas hädapärast süüa. värsked herned otse põllult on aga supernämmad!!
  • piima-aedviljasupp on rõve, igasugu piimasupi peal olev kile on rõve. seetõttu ma piimasuppe reeglina ei tee. mu pere ei ole sellega rahul, aga mis teha. vanaema juures saavad :)
  • ma jätan kõik asjad viimasele hetkele. kui on nt. puhkus, siis toimetama hakkan ma viimase nädala viimastel päevadel, et midagi ikka tehtud ka saaks, eelneva aja looderdan maha. 
  • ma jään igale poole 3-5 min. hiljaks. ükskõik, kui vara ma kella mängima panen, ikka suudan kodus ringi tuiata ja 5 min liiga hilja väljuda. ok, kinno või kontsertile või pulma jõuan ajavaruga, aga tööle, never... mul on lausa hirm, kuidas lapsed õigeks ajaks kooli jõudma hakkavad. lasteaiaga polnud ju vahet, mis ajal nad jõuavad, 5 min. siia-sinna. kooliga nii ei saa. nii et ma pean midagi endaga ette võtma ja selle viimase kiiksu kinni keerama. samas ma tean, et see on pärilik (isa pärast jäin oma põhikooli lõpuaktusele ka põhimõtteliselt hiljaks).
  • üks asi tuli veel meelde - ma ei kannata, kui juuksed on silma ees! see on jube!! mu lastel on ülipikad juuksed. ma üritan neid pidevalt patsi panna, aga ikka libisevad need lahti ja silmile. kõik maailma patsid ja klambrid ei aita... ja siis ma muudkui kraaksun, et pange klambrid. neid see ilmselgelt ei sega. ju see on prillikanja rõõm, et juuksed ei lähe silma. see kiiks on ilmselt ka pärilik, sest kõigil mu lapsepõlvepiltidel on mul piinlikult lühikesed juuksed, mis on nõmedalt külje peale lakutud. tõenäoliselt on mu emal sama kiiks :D