Neljapäev, 10. märts 2016

ilus vaade ehk kodu kevadised iseärasused

eile nägin, kui ilus vaade avaneb meie kodu katuselt...
lähen pahaaimamatult koju ja jään suu ammuli keset kööki seisma, nähes, et köögi ja söögitoa vahel on parketil maas nii umbes ämbritäis vett. hakkasin kibekiiresti mõtlema erinevaid versioone:
  • nagu üks õige ema kunagi, kippus mõte esimese asjana oma võsukeste peale näpuga näitama. õnneks olid nood õues lustimas ja esimesest ristküsitluse-rahest jäid nad ilma. jõudsin ikka järeldusele, et ei, lapsed olid hommikul jumalast rahulikud, sealpool maja osas üldse ei liikunudki ja mina olin ise viimane, kes sealt ära tuli. ei loopinud tagantkäe vett põrandale... 
  • siis pöördus mu pilk kass-sindrinahale. on teisel viimasel ajal tekkinud komme käia töötasapindadel käpaga klaasist vett ammutamas. samas pliidi peal ei olnud ühtegi anumat ja maas ühtki tühja klaasi ka mitte. 
  • nii-nii, järelikult toru või katus. meil just selle koha pealt liiguvad boileri juurest veetorud kööki (lae pealt seina seest muidugi, et ikka hästi raske juurde pääseda oleks).  uurisin mis ma uurisin, aga peale põranda kuskil ei tilkagi. lagi kuiv, sein kuiv, kuskil ei märki ega tilkagi. kõik katsusin käega üle - kuiv. totaalne müstika! pesin siis ühe panni puhtaks, mis nõudepesumasinasse ei passinud ja hakkasin Tom Kha supi jaoks kana praadima. enne tegin veel tule pliidi alla. ja äkki, tilk-tilk-tilk! ikkagi lae vahelt tuli see vesi! uhh!! ma ei näinud ega tundnud enne ju midagi märga... katus laseb läbi!! :S oot-oot, ei, meil ju need torud seal ja ma pesin panni. et siis kumb - katus või toru??? keerasin aga jälle kraani lahti ja lasin oma ämbri jagu vett voolata. sellel ajal mõtlesin selgeks, et kui toru on katki, siis nii hea survega see vesi küll kraanist pahiseda ei saa.
  • seega, katus :( kui juba mõte oli katuseni jõudnud (esimesed kaks mõtet käisid peast läbi nii umbes murdosasekundi jooksul, aga kuna kõik oli kuiv, siis rohkem ei osanud edasi variante genereerida ja veetoru mõte varjutas selle kõige koledama katuse-variandi), siis tabasin, et tegemist kohaga, kus üks katuseosa kohtub teisega, mängus võib ka olla korsten. olin ju tule pliidi alla teinud, ju seal miskit soojenes ja selle vee voolama ajas. kontakteerusin Herr Abikaasaga. tema kohe, et katus! ma siis ütlesin, et hakkab hämarduma, ma rohkem ei räägi, ronin üles. tema muidugi muretsema, et libe ja värki, kuidas ma saan. nagu mul oleks valikut, eksole. kribinal-krabinal siis redel püsti, labidad-värgid kaasa ja üles. lastele veel üle õla teatasin, et lähen üles ja kui alla kukun, helistan (nali!). oligi jube libe. terve katus oli lund täis. mööda seda lund polnud väga vigagi üles ronida. juba püsti olles avanes täitsa ilus vaade ümbruskonnale loojuva päikese kumas. ei olnud aega pikalt passida, tuli tegutsema hakata. koht, kus toas läbi sadas, oli täiesti puhas (ju jõudnud ära sulada päikese mõjul ja lombi tekitada, mis meile alla tilkus päeva jooksul), kõik muu lume all. andsin siis labidale valu ja kühveldasin katuse puhtaks. vesi ju liigub imelisi teid pidi ja kes seda teab, millisest plekk-katuse praost ta sisse end pressis. see on see jama nende väikesekaldeliste katustega, et lumi jääb peale, külmub ära ja siis ei saa vesi alla voolata, vaid hakkab kogunema... ma olen terve lapsepõlve veetnud ühe sellise katuse peal lund kühveldades, kuna kevadeti ikka tilkus kuskilt läbi... katus puhas, vaja alla tulla. aga libe on. nüüd ei olnud enam lund ka, mis enne veidi tuge pakkus. kuna ma alla kukkuda ei tahtnud, siis ei jäänud muud üle, kui end kõhuli visata ja vaikselt vihmaveerenni suunas voolama hakata seni, kuni jalg redelit puutus. uhh! tehtud!! Herr Abikaasale teatasin ka, et ma olen väga tubli ja läksin oma suppi sööma :p 
loodan väga, et täna on põrand kuiv ja probleem seljatatud. suvel silikoonime kõik praod seal korstna ümbruses kinni.