Lilypie Fourth Birthday tickers

Lilypie Kids Birthday tickers

kolmapäev, 25. november 2015

1. sandijooks

K-d on vanusega sealmaal, kus käiakse santi jooksmas ehk siis eile liikusid meie näol hääde sugulaste peredes kaks kaunist kadrisanti ja üks kadrimemm :D ütleme nii, et minu sandijooksmise ajad olid ikka väga ammu. õnneks kombestik enam-vähem sama, saime hakkama küll! 
lootus, et mu lapsed valge lina üll tõmbavad ja põsed punaseks värvivad, suri üsna kohe, kui garderoobi valima asusime. Karita meil ju väga moeteadlik ja midagi kokkusobimatut ta selga ometigi ei pane. niisiis, tema oli oma peas välja mõelnud, et kõik peab valge olema (lasteaias öeldi nii ja kes olen mina oma argumentidega, eksole) ja nägu peavad katma imeilusad maalingud. eks ma andsin enda parima (kaardus ripsmed, rosetid põskedel ja laubal jne.). lasteaias olid valged kadrid kõik koos. nagu tavaliselt, tundus mulle, et me olime kõige rohkem pingutanud (või isegi üle pingutanud).
õhtune päris sandijooks oli aga ilma meelevallas ja seal ainult valge sitsiseelikuga lehvida ei saanud. no mina oma rahvariideseeliku ja suurrätiga olin igatahes piisavalt jube :D 
eeskavas olid traditsioonilised kadrilaulud, üks kepsakam tants, mõned mõistatused  ja õnne soovimine. 
panen teile ka mõned mõistatused ;) vastused paluks kommentaaridesse:
Ise klaasist, aga inimese nägu peas.
Taat toas, habe õues.
Tüdruk keldris, pats tänaval.
Miks kadrid kellukest tilistavad?
paun oli meil ikka ka kaasas. selle saime pilgeni täis. ütleme nii, et kõik pered pingutasid ikka tõsiselt üle selle magusa värgiga. nüüd on komme jälle aasta jagu kodus. vanasti pandi ikka koduõunu ja porgandeid ja mõni kalevi komm, need ajad on vist möödas. kõige erilisem saak oli piparkoogimaja detailid!! saate aru jah? ikka seinad ja katus ja korsten ka :) super!! Suur tänu tädi K.!!
santisime lausa kahes järgus - enne ja pärast trenni. koju jõudes käisid pliksid veel kodu ümbruses ilma minuta oma eeskava esitamas. olla igati edukas olnud ja mõistatusi ei olevat keegi ära arvanud ilma vihjeteta. 
järgmine aasta jälle :)
mul endal on santimisest kaks mälestust: 
1. kord, kui suured tüdrukud meid punti võtsid ja end väga võrgutavateks võrksukkades kadrideks olid ehtinud (lihtsalt see lumm on meeles, kui ilus ja helge ja kena kõik oli). poisid küll kimbutasid meid ja tahtsid saaki näpata, kuid saime tervelt tulema.
2. mardipere, kes meile ootamatult oma suurearvulise seltskonnaga sisse sadas, lood-laulud ära laulis ja minema tormas. olid teised ikka kõvasti värvitud ja määrdunud. alles lahkudes sain ma aru, et need ju kaugeltnurga sugulased (kes väga harva tol ajal maalt linna sattusid ja mitte hoopiski nii sutsukeseks ajaks, vaid ikka pikemaks, kui juba tuldud oli). ja ma ei mõistnud üldse, et miks nad tagasi ei tule, vammusi maha ei võta ja me mängima ei saa hakata... olin siis vast kümnene. pärast räägiti, et nad olid kõik linna sugulased läbi käinud ja kõik olid sõnatud! nii äge, kui selliseid peresid jagub!