Lilypie Fourth Birthday tickers

Lilypie Kids Birthday tickers

esmaspäev, 12. juuni 2017

põgenemine

lapse telefon heliseb. kell on pool kümme õhtul. see on küll veider, mõtlen ma, ja hõikan teise tuppa, et kes see on. mingit vastust ma ei saa, mis on üsna loogiline, sest ise vedelen oma toas voodis ja jälgin EBA galat, aga teised on kinnise ukse taga ja tegelevad parasjagu iluprotseduuridega (loe: vesi+hambahari). unustan tolle telefonihelina suht kohe, sest eeldan, et see üks vanaemadest, kes head ööd soovida tahab või mõni vabapidamisel laste sõbrants, kes ei adu kellaaega. 
natukese aja pärast imestan isekeskis, et miks on õues meie lapsed, naabritüdruk ja Herr Abikaasa. toimetavad kõik küülikupuuri manu. jõudsin loogilisele järeldusele, et küllap naabritüdruk on talle kuskilt eriti rammusaid võilillelehti leidnud ja tuli neid nüüd Emmale sisse söötma. vedelen rahumeeli edasi ja unustan kogu loo. 
päris palju hiljem teatab Herr Abikaasa, et Emma murdis end puurist välja... minu näoilme oli tõenäoliselt uskumatult uskumatu, nagu whaaat??? siis selguski, et Herr Abikaasa oli kuskil kella seitsme paiku küülikuid toitnud ja tuppa ära tulnud. küllap puur jäi lahti (või siis äärmisel juhul Emsik tõesti logistas ukse lahti, aga ma mitte ei usu seda :p ). ta on meil teada-tuntud maailmarändur, korra on tee viinud isegi naaberaeda põõsa alla külitama. küllap kasutas siis võimalust alla hüpata ja veidi vabadust nuhutada. tõenäoliselt sai ta jänesehaake õue peal harrastada nii paari tunni jagu. kus ta käis või mida tegi, käpajäljed ei paljastanud, aga kinni püüdis ta meie kass, kes teda õue peal valvas, kui teadmatuses inimesed toas laisklesid. 
Emma ja Anni aastavahetuse ööl paukude eest vannituppa varjumas
helistajaks oligi naabritüdruk, kes oma toa aknast nägi meie küülikut hoovis ringi kalpsamas :D kui meie omad startisid õue, startis tema ka ja nii ma neid kõiki meie õue peal nägin. kui Herr Abikaasa selle kõne peale õue tormas, olid Mirri ja Emma auto kõrval sõbralikult külitanud :) kätte ta end loomulikult ilma võitluseta ei andnud, aga väga kaua see trall ka ei kestnud, sest oletatavasti oli ta mitu tundi juba jooksus ja kett oli maha käinud :D
nii et selle loomaga peab valvas olema - nagu võimalus on, kohe nina ukse vahelt välja ja minekut. kevadel kaevas teine end suisa kasvuhoone vundamendi alt välja. seda tegid nad teise küülikuga küll koos, aga ikkagi. kaevake ise end poole meetrise vundamendi alt läbi ja uuristage mõnus urg, kuhu siis perenaine pahaaimamatult muru pealt sisse kukub...
kukkusin urgu
laastamistöö kasvuhoones - tühjaks oli uuristatud terve kasvuhoone
ja ennast juba vundamendi alt läbi kaevatud.
vot sellised ägedad loomad on meitel!

reede, 9. juuni 2017

üle viidud II klassi!

K-del lõppes eile 1. klass. päev oli meeleolukas, sest välja oli reklaamitud pidulik aktus, kiituskirjad ja tunnistused. meie poolt jäätisekohvik ja seikluspark. tõesti-tõesti, kiituskirjaga lõpetasid mõlemad meie pere lapsed - puhas rõõm! kell 11 istusime juba igatahes DaVincis ja nosisime jäätist. kuna ilma pidas, sai Valgeranna seikluspargis ka turnitud. kõik asjaosalised olid väga rahul. vanemad topeltuhked!!
rajale minek


kui nüüd see esimene kooliaasta kokku võtta, siis ma olen rahul. mul on väga hea meel, et lastel pead on. oi, küll oleks raske, kui ei oleks! siis me peaks ikka hullupööra vaeva nägema koduse õppimisega, ainult et mul pole selleks kannatust. meil rohkem Kanaisa tegeleb õppetöö jälgimisega :) 

kui tõsiselt rääkida, siis tõesti, õppimist on ikka omajagu, ei ole nii, et jalutad kell 12 koju ja järgmine päev jälle kooli. iga päev on ikka midagi lõpetada või harjutada. mõnes mõttes on see hea - laps kordab päeval läbivõetu üle ja omandab sellevõrra paremini. teisest küljest tähendab see õhtusel ajal laua taga istumist. õpetajad ja koolid on erinevad, kui naabrilastel midagi kodus õppida pole, siis vahel teeb see meele mustaks. õnneks üle poole tunni koolitööga tegeleda vaja tavaliselt pole. mõlemad tahavad kodused tööd ise ette võtta. jah, loomulikult tuleb tihti ette olukordi, kus mõlemast toast kostab pidev - ma ei saa aru, aita! - aga kui natuke lasta lapsel mõelda ja üle lugeda, siis tuleb ludinal. nina läheb vingu siis, kui midagi on vaja parandama hakata. seda tuleb ette küll - lohakusvead või kirjavead või mis veelgi hullem, kohutav käekiri :/ ma olen võimalikult vähe sundinud neid asju ümber kirjutamast, võibolla peaks rohkem, aga mul süda lihtsalt ei luba neid seal laua taga kinni hoida. kas peaks?
Karita on meil kiire tüdruk - viuh ja valmis. temaga me siis parandame ja täiustame, kui nt. jutuke koosneb kahest kolmesõnalisest lausest. võtsin temalt ja endalt lubaduse järgmisel aastal põhjalikum olla.
Karina on ülipõhjalik - loovtööde puhul on alati selge eesmärk, milline peab olema tulemus. seega kulub kõigeks rohkem aega. vahel kaob ka tuju, kui ei tule täpselt nii välja, nagu vaimusilmas ette nägi. sellevõrra pingutab rohkem. mis vahel vihastab õde, sest kamoon, kaua võib mingi õppimisega tegeleda! inimesed on erinevad :)
Karita lõpetas 1. klassi nii:
  • kiituskirja ja suurepäraste hinnetegatunnistusel
  • tal on tunnistusel kiitus emakeelepäeva viktoriini võidu kohta
  • kiituskiri pranglimise võistluselt I klasside arvestuses Pärnumaa koolide arvestuses 15. koha eest
  • loodusmaja loodusringi tunnistus
  • võimlemiskooli tunnistus (hulgaliste medalitega).

Karina lõpetas 1. klassi nii:
  • kiituskirja ja "igava" tunnistusega (nagu õpetaja ütles ainult väga heade hinnete kohta)
  • tunnistusel kiitus emakeelepäeva viktoriini võidu, pranglimise ja ilukirja võistluste tulemuste kohta
  • lisaks on tal Pärnu linnapea kiituskiri pranglimise I klasside üleriigilise võistkonnavõistluse võidu kohta
  • kiituskiri Pärnumaa koolide I klasside arvestuses pranglimise 9. koht
  • Pärnu linna koolide ilusa käekirja konkurssi eripreemia
  • loodusmaja loodusringi tunnistus
  • võimlemiskooli tunnistus (ka kuhja medalitega). 

ilusat suve mu kallid 2. klassi õpilased!! 

uhke emps