Lilypie Fourth Birthday tickers

Lilypie Kids Birthday tickers

teisipäev, 29. november 2016

talvevõlumaa

sel aastal oleme täiesti graafikus - õue sai tekitatud talvevõlumaa (jah, isegi küülikla sai omale jõulutuled!), küpsetasime esimese laari piparkooke (ja ma veendusin, et mind ei ole selle protsessi juurde tehniliselt enam üldse vaja) ja lõikusime hunniku lumehelbeid.
meie selle-aastase jõuludekoratsiooniprojekti kavand
(pilt ikka netist)
selle üle, kuidas kaunistada kuusk ja mida sättida tubade kaunistamiseks, arutelud alles käivad. Karita arvates võiks kõik olla särav ja läikiv, Karina arvates aga ilus ja nunnu, minu arvates hubane ja armas, Herr Abikaasa arvates sobib kõik seni, kuni tema ei pea seda tilu-lilu üles riputada. õigupoolest meil on kujunenud kuidagi nii, et tema veab metsast kuuse koju (meie kõigi abiga loomulikult) ja valmistab vana-aasta õhtul ette tinasulatamise, muud jõulused toimetused on rohkem naispere teha. 
ma tahaks sel aastal teha mingit huvitavat jõulutoitu. vanus on vist juba sealmaal, et peaks ka verivorsti toppimise ära õppima ;) aga kuna meil peale minu ema keegi seda kraami väga ei armasta, siis ei veel. mis põnevaid jõuluroogasid te teate ja teete? paluks häid nippe!
mõnusat pühadeootust, head lugejad!

teisipäev, 22. november 2016

puhta puru

ükspäev rääkis laps, et näe, tema polegi veel koolist haiguse tõttu puudunud. mina omas peas mõtlesin, et ära, tead, sõnu ära, tüdruk! no ja nüüd ongi käes. seda ei saa just haiguse alla kategoriseerida, aga puudumine on puudumine.
nimelt õnnestus Karital eile trennis nii õnnetult lindikava lõpus selle pulk, mille otsas lint on, suulakke lükata, et hullumaja :( ma ei saa siiamaani aru, kas see oli šokk või hirm, aga kellelegi ta sellest ei rääkinud. pages riietusruumi, pani üleriided selga ja siis tuli minu juurde selle jutuga, et suust on katki. sel hetkel siis alles pisarad purskusid. ma esiti ei saanud midagi aru, aga kui ma seda ilmatumapikka LÕHE mööda suulage jooksmas nägin, oleksin peaaegu et minestanud. ikka oma 4-5 cm triip. õnneks sügavust polnud, verd ei jooksnud, oli näha, et too pulk oli vedanud sellise vao ja tagapool, pehme suulae osas, oli siis selline sügavam lõige, kuhu too pulk siis tõenäoliselt pidama jäi. see ka õnneks väga ei veritsenud, aga kole oli küll :´( 
kuna ta ise oli suht rahulik (peale esialgset nuttu), siis lasin tal külma vett suus hoida ja kimasime koju. seal sain talle šoki ja valu vastu HP terad sisse anda. Herr Abikaasa arvas aga kohe, et EMO-sse tuleb minna. ma olin suht kindel, et sellist asja ei õmmelda, sest:
1. see on lapse puhul jummala keeruline ja 
2. see pole nii sügav
käisime siiski ära. arst vaatas nii meetri kauguselt korra suhu ja ütles, et sjiin polje mjidagi jõmmelda, võijp kojju mjinna. vähemalt ei õiendanud keegi, et miks me tulime. õed olid väga sõbralikud ja viskasid lapsega nalja, et hea, et nina peal see pole, vaid all.
kuna ma olin lapsele enne juba rääkinud, et õmblemiseks nagunii ei lähe, siis rahunes ta pärast arstilkäiku kiiresti, tegi veel mõned koolitükid ja uinus silmapilkselt.
mis te arvate, kas ma magasin öösel? noup! käisin kontrollimas, et ega suu ära pole paistetanud ja et kas ikka hingab. siis pabistasin, et äkki mingi hetk ärkab hullu valuga, lugesin oma konspekte ja mõtlesin valuvaigisti kombosid teradest välja. õnneks oli lapse öö rahulik ja hommikul oli ta suht reibas. 
söömine on keerukas, järk-järgult juba iga toidukorraga õnneks parem. vanaema sõnul olla isegi pannkooki söönud :) 
hommikul tahtis kooli minna, ma ei hakanud keelama ka, igaks juhuks mainisin, et kui on paha, helista, viin su koju. enne söögivahetundi siis tuligi nutune kõne, et paha ja koju vaja. ega`s midagi, koju ta sai, külm riisipudru kõhtu ja elu kena. ju ta seda sooja koolisööki pelgama hakkas. nii et poolik puudutud koolipäev on nüüd preili Karital kirjas ja arvatavasti ka tempel mällu igaveseks, et asju EI TOPITA SUHU!!!
te ei kujuta ette, kui mitutuhat või -miljonit korda (reaalselt, noh!) olen ma õiendanud, et asju ei topita suhu. ühe lapse puhul nagu hakkab natuke mõikama, teise puhul, nagu näha, ei ole siiani sõnum kohale jõudnud. ikka hirmus lugu, et see nii hullu omakogemusega selgeks pidi saama :(

reede, 18. november 2016

Augud sees!

meie majas on juba pikemat aega kuulda olnud õndsat ohkamist kõrvarõngaste teemal. alguses oli see jutt hüpoteetiline a la kui me suuremaks saame, siis teeme endale kõrvaaugud või et kui ma enam ei karda, siis teen endale augud. viimastel kuudel oli aga kuulda üha sagedamini ühe neiu suust küsimusi stiilis, et emme, kui ma augud teen, siis kas ma võin sinu kõrvarõngaid kandma hakata. no miks ei või, vastasin ma alati. ja aukude tegemisest rääkisin ausalt, et ehmatab ja valus on natuke ja need paranevad ikka hea mitu aega. see jahutas nende entusiasmi ikka maha. ei, ma ei hirmutanud. meie peres on lihtsalt kombeks kõik asjad ausalt ära rääkida, mitte mingit käojaani ajada.
enda viie kõrvaaugu kohta võin ma öelda niipalju, et 4 neist on mu enda tehtud. see viies oli kõige valusam, mis tehti nn. salongis. siiamaani mäletan seda valu - uhh!! miks ma seda ise ei teinud? noooh, millegipärast oli punkmuusika sõbrast mulle tol hetkel olulisem omada mitut auku ühes kõrvas :D mu ema oli aga väga teist meelt ja nii ta mu kuhugi salongi vedaski. need mis ise tegin, polnud sugugi hullud ja kõige normaalsem oli auku teha ülesse, krõmpsu ossa :P
aga tagasi tänasesse päeva: ükspäev muutus see kõrvaaukude saamine Karita jaoks nagu eluküsimuseks. leppisime siis kokku, et sügisesel koolivaheajal teeme. kõik olid rahul. siis tuli aga suht äkitselt see reis ja asi lükkus edasi, sest värskete aukudega sooja kliimasse ja basseinivette - pigem ei. no ja tagasi tulles oli teema kohe jälle üleval. hakkasin siis kohta otsima. ei ole see Pärnu suuruses linnakeses sugugi nii lihtne, sest ega ma mingit tavalist augumasinat ei otsinud :D kui teemat uurisin, siis jõudsin järeldusele, et lapsele on ikkagi kõige parem, kui tegemist on meditsiinilisest plastikust kõrvarõngastega, mida tehakse spetsiaalse steriilse püstoliga, mitte metalliga. õnneks 1 tegija Pärnus siiski on (mina vähemalt rohkem ei leidnud) - Wax&Beauty kosmeetikakabinet ja nii me aja Ruthi juurde broneerisime. 
vahepeal juhtus veel selline lugu, et helistati ja teatati, et lastel algavad ujumiskursused. see ajas asjad jälle natuke segamini, sest noh basseinivesi + värsked augud, mitte ei passi kokku. nii saigi kosmeetikult palutud, et kui vähegi mingi aeg tal vabaneb, siis paluks varem asi ära teha, et jääks nädal-paar paranemiseks. 
ühel reedesel lõunal heliseski telefon, kus teatati, et kohe võiks tulla augustamisele. lapsed olid just koolipäeva lõpetamas ja nii me sinnapoole tormasime. 
tee peal tuli välja, et Karina ikka ei julge ja ta andis sellest väga häälekalt pisaraid laiali nühkides teada. oh mu vaene väike ;( keegi ei olnud kunagi talle rääkinud, et ta peab. aga tema polnud mulle kordagi rääkinud, et ta hästi ei julge. kuna õde ees muudkui keksis ja rõõmustas, siis ta ei tihanud rääkida, et kardab. kiitsin teda, et oma arvamust avaldas ja nö vooluga kaasa ei läinud. rahustasin ta maha ja ta vaatas pealt, kuidas õele need augud 1-2-3 ära tehti ilma igasuguse hirmu või valugrimassita. Karina sai see-eest tuleviku tarbeks valida välja endale meelepärased kõrvarõngad.
Karita oli seitsmendas taevas! valis endale kenad swarovski kristallidega helelillad lilleksed ja ootas väga elevil olekuga, kui kõrvu ette valimistati. aukude tegemine talle vist tõepoolest suurt valu ei teinud, sest salongist väljudes keksis ta üles-alla ja kilkas üle Rüütli tänava, et YESSSS, MUL ON LÕPUKS OMETI KÕRVAAUGUD!!!!!
paranemine on olnud kiire ja valutu. mõned päevad rääkis, et kõrv annab tunda, aga ei mingit virinat või probleeme magamisega. need rõngad on disainitud selliselt, et kõrva taga on lame kinnitus, mis külili magades ei häiri. väga nutikalt välja mõeldud. alguses olid kõrvad paar päevad tiba nagu paistes, aga see kadus kiiresti. olen ta kõrvu 2 x päevas spets vedelikuga puhastanud ja kõik on kena. 
nüüd võime tõesti rääkima hakata, et ta võib minu kõrvarõngaid laenata. vat kui nupukas minust oma noorepõlve väikeseid hõberõngaid alles hoida ;)
Karinast rääkides - mina arvan, et ega ta enam kaua ei suuda seda ilu, mis õe kõrvadelt vastu vaatab, rahuliku südamega seedida ja tuleb hirm alla neelata, suukene lahti teha ja mul lasta ka ikkagi see augustamise aeg kokku leppida ;) mina seda teemat senikaua ei puutu, aga arvata võib, et õigepea kuuleme sellest niisamagi!




esmaspäev, 14. november 2016

uus tõld

jehhhuuuuu ja 8 klaasi vahuveini - meil on nüüd uus auto!!! on Bella nimeks tal ;) (lugeda armsalt, naiselikult. tuletatud tähekombinatsioonist BLL)
ütleme nii, et otsingud, mis algasid põhimõtteliselt 10 a tagasi, jõudsin eelmisel nädalal lõpule. ja-jah, lugesite õigesti! või noh, umbes niikaua aega tagasi vaatasime esimest korda uusi autosid. siis ikka lõime araks mingil põhjusel (oh meid lolle, sest siis ju polnud lapsi, kohustusi, raha niisama käes!). ju siis polnud õige aeg. 
tihedamad otsingud algasid uuesti umbes aasta tagasi. mõtlesime välja hulga kriteeriumeid, mida autolt soovime. peamine siis automaatkast. salongist-salongi käies selgus aga, et kõigi nende kriteeriumite täitmine tähendaks meie jaoks täiendavat 3000-eurost kulutust, mida me sugugi välja käia ei soovinud. seega, asi jäi soiku ja praadisime oma soove edasi...
mark oli tegelikult algusest peale kindel, aga pidin ikka paati veel kõigutama ja teisi salonge külastama. valisime lõpuks ikka sellesama esialgse lemmiku välja, olime juba käsi löömas, aga millegipärast kammisin veel auto24-s ringi, et vaadata, milliseid samalaadseid autosid sama raha eest pakutakse. no ja leidsin!

nüüd on meil üks imetore Škoda YETI!! Bellakene, oleme sõbrad ja sõidame ilusti koos palju-palju aastaid!! Bella on selline natuke linnamaastur. temaga on imemõnus sõita, eriti hea on pikematel teedel kruiisida. põhimõtteliselt sõidab ise, sest noh, automaat+püsikas :) minu jaoks on parkimisandurid ja puha ;)

lõpmata rõõmus Evelin :)

P.S. meil on nüüd majapidamises 3 neljarattalist - Mummuke, Maali ja Bella. Herr Abikaasal ikka veab - ainult naistekari ;) 
see Maali on mingi hiidvana ront, mille ta suvel ostis, et vahepeal, kui me oma uut tõlda otsime, millegagi tolmusele tööplatsile liikuda. Maali on üks igavesti tore mutt tegelt - töötab, ei hädalda ja sebib suhteliselt sujuvalt. ainult et vastavalt vanusele esinevad mõningad murekohad, mis järk-järgult välja löövad - ta ei kergita saba (pagassiluuk loobus koostööst ja seal sees on stuff, mis vist sinna jääbki...), ei näita enam kiirust (spidoka tross lõpetas oma maise tee) ega ava väljast juhiust :D kui see isend meile saabus, siis ma kohe uurisin, et kui ta lagunema hakkab, siis kas tuleb ropp sõim a la Maali, vana lehm! :S aga pigem vist ei tulnud.
nii naerma ajab, kui ma seda siin kirjutan :D ega siis muud polnudki, kui Herr Abikaasa oma lakutud soenguga galantselt jalutas läpakakott (loe: ridikül) näpus autoni, avas kõrvalukse, asetas koti istmele, seejärel ronis läbi auto juhiukse lingini, avas selle ja ilma ülearuste emotsioonideta liikus sujuvalt väljastpoolt juhiukseni, mis juba imeväel avatud oli. pani telefonis google mapsi tööle, mis näitab ka sõidukiirust ja asus teele :D :p nüüd on see õnneks möödanik! mitte et Herr Abikaasa Maalist loobuda tahaks :/
saate aru jah, ma kirjutasin Maalist praegu pikema jutu, kui Bellast...

neljapäev, 10. november 2016

09/11/2016

09.11. on tõesti üks hull kuupäevade kombinatsioon. 11.09. juhtus USA-s katastroof, eile 09.11. jääb minu meelest üsna samale pulgale, sest see näitab, kui vähe inimesed mõtlevad oma isiklikust elust kaugemale. jah, seal ei olnud häid valikuid, aga siiski, valida USA presidendiks rassistlik seksistist kloun, no ma ei tea... USA ju nii multi-kulti riik, see ei peaks võimalik olema. teisalt räägib mu seal elav sugulane, et on hea vahelduseks puhata Obama ja Clintoni-sugustest. võibolla tõesti, aga kui mõelda, millal USA on pidanud sõdu, mis kogu maailma rängalt mõjutanud on, siis need kõik on alguse saanud vabariiklaste valitsusajal - jube! nemad katsetavad oma relvastust ja armeed kuskil mujal mandril välksõja käigus, meie Euroopas peame aga hiljem selle tagajärgi likvideerima. õudne!
Eestis on samasugune pudru ja kapsad. totaalne teadmatus, mis saama hakkab. ütleme nii, et järgmistel valimistel ei ole mul tõesõna enam kedagi valida, sest kui IRL läheb valitsusse keskiga, siis on midagi väga-väga valesti. oma põhiväärtused hüljatakse raha ja võimu nimel. jube! kui laiemalt vaadata, siis mis on muutunud? keski eest on kadunud üks hulluks läinud vanamees ja kohe on teiste jaoks kõik ilus-kena. hakkame sõpradeks! no mismõttes, küsin ma!?! andke andeks, aga kõik need Jürid ja Kadrid on olnud selle supi sees aegade algusest koos savipätsiga, nad teavad suurepäraselt, kuidas seal kõik on olnud ja mida tehtud/lubatud venelastele/rahameestele. nad lubavad seda praegu samamoodi edasi ja hakkavad selle nimel tööd tegema, et omi lubadusi täita. ja siis on seal kõrval need väikesed koalitsioonipartnerid, keda lollitatakse. täpselt samamoodi, nagu reform praegu seda tegi. vähemalt oli maailmavaateline suund paremale. 
muide, ma millegipärast arvan, et keks ja reform teevad selle liidu hoopis omavahel ära :P nad on ju tegelikult suured sõbrad, nii et see pole üldse võimatu, kui Sisserändaja Poeg Roosast Erakonnast väga ülbeks kätte ära läheb.
ühesõnaga, sõbrad, meid on ootamas hullud ajad. suur naaber Venemaa saab varsti oma sõjaväereformiga valmis (2020.a.), Trump on nende suur sõber. paneme 1+1 kokku ja vastus on see, mida meite mail juba varem kahjuks mitmeid kordi nähtud on :( targem on soolad-makaronid-veed valmis varuda ja omale ahjukütte ja oma kaevuga majake metsa sisse soetada.


kolmapäev, 2. november 2016

mu kassil oli õigus

ta sõi end sel sügisel konkreetselt paksuks. jah, meie kass, kes on 3-aastane ja selle aja jooksul olnud pidevalt selline niru kärbeskaallane... aga kuskil oktoobri alguses hakkas ta vitsutama - näugus iga hommik külmkapi ukse juures, et tal on kohe süüa vaja, muidu on jokk. sai oma portsu kätte, rahu oli maa peal heal juhul pooleks tunniks, siis küsis jälle. kui me päevasel ajal kodus juhtusime olema, siis nõudis ka non-stop midagi hamba alla, kui keegi köögis liikus. krõbinakauss tühjenes, nagu oleks tolmuimejaga seal käidud, pehmet toitu kulus sellistes kogustes, et mu rahakotis ulub tuul; kui ta tunneb hakkliha vms. värske lõhna, on ta koheselt köögipukil kräunumas ja enne ei jäta, kui pool saagist on tema. 
esiti tundus selline käitumine maru veider. miks ta järsku niiviisi teeb? ta pole ju kunagi suurem asi sööja olnud. mul on enne ka kasse olnud, vat mõnel alles oli isukest, Mirril aga mitte. nüüd on justkui ära vahetatud. siis sain tasapisi aru, et mida külmemaks ilm muutus, seda tihedamini ta süüa nurus. ja näete, ongi käes - täna on 2. november ja talv on käes. kui ilmateateid uurida, siis niipea see enam ei taandu :( loomad ikka tunnetavad ette.
muuseas, nii äge on paitada kassi, kes on mõnus pehme, mitte kondine :) ja ülilahe on näha, kuidas tüüp üritab ennast pesta, ütleme küljelt, aga ei ulatu :D ise vahib mind totra näoga, et kuidas see nüüd nii on läinud. mis mul öelda on - liiga head hambad :P