Lilypie Fourth Birthday tickers

Lilypie Kids Birthday tickers
Kuvatud on postitused sildiga pere. Kuva kõik postitused
Kuvatud on postitused sildiga pere. Kuva kõik postitused

esmaspäev, 25. detsember 2017

Meie jõulud

Jõulud on olnud toredalt traditsioonililised: tehtud on piparkooke, toodud metsast kuusk, küpsetatud hani ja hautatud kapsas, kuulatud mitmeid jõulukontserte (oma laste omi eelkõige, sest noh, muusikakool), võetud aeg maha ja oldud koos kallitega. Jõulumees käis ja tõi toredaid elamuskinke kõigile. Isegi pühadejalutuskäik sai tehtud 🌬🏞
Kõik on hea.
Kauneid jõule!!


Jõuluaeg Emajõe ääres

esmaspäev, 20. november 2017

kesse käis?

kas keegi hea inimene tuletaks mulle meelde, kes meil eelmisel aastal jõuluvanaks käis? ma olen juba kõik ajusopid läbi otsinud ja ei midagi... uskumatu lihtsalt :/ aga tundub, et seda vana tahetakse sel aastal veel näha. no kuidas ma rikun teiste rõõmu, kui nad nii siiralt usuvad? või peaks? eile, näiteks, asetati juba sussid aknale ja hakati päkapikku nö sisse söötma vastvalminud piparkookidega. mine sa võta kinni, kas tegemist on heasüdamlike tütarlastega või puhtakujulise altkäemaksuga.

endal meenub mul seoses jõuluvanaga kaks kogemust:
1. kiljuv jõuluvana, kes kingipakki kätte võttes selle seest hiirt vastu vaatamas nägi. mingil veidral põhjusel röökisid kõik ümberkaudsed naerda. aastaid hiljem selgus, et see kiljuja seal habeme varjus olla olnud mu tädi :P
2. mingis meeltesegadushoos olid mu vanemad kutsunud meile jõuluvana, kui ma olin mingi 10+ aastane... oi, see oli nõme. ma pagesin oma tuppa ja lihtsalt ei tulnud sealt välja, nii häbi oli. kusjuures ma olin ainus laps. kelle või mille jaoks seda tsirkust toona tehti, jääb siiani arusaamatuks. 

aga meie maja ja mu enda võsukesi külastab see habemik küll sel aastal viimast korda. juhul, muidugi, kui ma suudan välja mõelda, kust me ta saame. ja noh, võibolla söön ma järgmisel aastal mõnuga oma sõnu, kes teab ;) 

neljapäev, 9. november 2017

oktoober on puhkusekuu ehk Türgi 2017

lilleilu hotelli rõdul
banaanid rannal
on saanud meeldivaks traditsiooniks, et oktoober on puhkusekuu, selle aasta pealt öeldes, ka suvekuu.
ehk siis puhkasime järjekordselt Türgis 10 päeva ja lühidalt kokku võttes oli see taevalik!! 
minu jaoks ei ole puhkuseks mitte midagi rohkemat vaja kui kallid inimesed + soe ilm ja meri + toit, mis valmistab end ise :) ehk siis paketireis, kus mul on soovi korral võimalus veidi ise ümbruskonnas ringi luusida.

sidrunipuu
oliivid valmimas

oleme varasemalt olnud Alanya lähistel, Belekis ja seekord pesitsesime Crystal Aura Beach Resort&SPA-s. ütleme nii, et mõnus perehotell, kus kõik on käe-jala juures. see asub Kemeris ja sealkandis me polegi enne olnud. väga ilus looduslik koht, sest Tauruse mäed on nii lähedal, Vahemeri loksub akna alla ja männimets on ümberringi - imeline! 
kuna läksime ära nädal enne koolivaheaega, siis saime kõik päevad +30-kraadist ilma ja põhimõtteliselt oli meri tuulevaikne. no heaküll, aeg-ajalt loksus väike laineke, aga üldjuhul õhtuti sain palju pilte peegelsiledast veest loojuva päikese värvidemänguga - jällegi, imeline! viimasel õhtul hakkas sadama ja seoses sellega saime osa ka õhtupimeduses möllavast äikesetormist - võimas vaade!
hotell ise on väidetavalt 5*, aga teades lõunamaid, siis sellesse tuleb suhtuda teatud reservatsioonidega :D. eks kogemusi ole mitmesuguseid ja seekord ei olnud mul mittemingisuguseid ootusi, lihtsalt tahtsin sooja ja päikest. ütleme nii, et oleme olnud palju uhkemates hotellides, aga võta näpust, sellekordse numbritoad ja teenindus oli parim. puhtustase üldiselt samuti. varem ikka on olnud, et kuldnikerdustega lühtrite ja marmorpõrandate juures vedeleb mingi kalts või varblased lendavad restoranis. siin seda ei näinud. mõni kass ja sisalik ikka ringi jooksis, aga see on minu arvates pigem tore Türgi eripära :)
õnneseened
otsisime veeliutorudega hotelli. seal oli neid hulgi, aga järgmiseks korraks vist polev aja neid enam otsida - noored daamid ujusid pigem niisama ja peesitasid päikese käes, kui lustisid torudes. ütleme nii, et endal oli küll vahva seal tuhiseda :P
miks me kuskil mujal ei käi? sügisese koolivaheaja aeg on selline, et lähemad sihtkohad on juba külmad, Aafrikasse ei taha ja Tenerife on meie jaoks hetkel liiga pikk lend. see Antalya 3 h lend on täpselt selline maksimum, mina ma välja kannatada suudan ja kus veel lapsed ei hullu. nad on väga vagurad muidu, aga ma ei suuda vaadata nende piinlevatesse silmadesse, kui lend on juba mitu tundi kestnud. ausaltöeldes otsisin ma Kreetale ka reisi, aga kui öeldi, et 15.okt. lõpeb turismihooaeg, objektid suletakse ja tõuseb tuul ning lained on kõrged, siis kriipsutasin selle variandi kiirelt maha. järgmisel korral püüame Küprost, sest seal on oktoobris veel väga ilus ilm :)
ringi vaatasime sel korras Tahtali mäe otsas, kolasime Kemeris, käisime delfiinidega ujumas ja noh, kohustuslik hamam´i külastus tuli  ka ikka ära. Herr Abikaasa keeldus, ei meeldi talle see vahupidu :D
Tahtali tipus

küll on ilus ja hõre õhk

lendama
Tahtali mäelt 2365m pealt avanes ikka võimas vaade. pealpool pilvi ja nende sees oli vahva. üleval oli jahe, aga ilus. üles ja alla sõitsime õhutrammi ehk köisraudteega. ei ole põhjust siinkohal Siguldaga paralleele tõmmata, sest noh, see Kemeri oma on Euroopa pikim ja uhkeim. sõidu ajal on lähivaated mägedele ja alla Vahemerele ikka hunnitud. allatulles oli tiba kõhe, kui funikulöör ühenduskohtadel jõnksus (kiljusid millegipärast just meesterahvad :P), aga minu meelest oli äge - nagu lõbustuspargis!
delfinaarium ise oli tiba kurb, kui loomade heaolule mõelda, aga kogemus ise vägev. käisime tüdrukutega kolmekesi, sest kui laste pilet oli teatud raha ja mina sinna juurde ainult +10€, siis mõtlesin, et ikka lähen. üllataval kombel tundub delfiin käe all kummine ja kuiv, missest et ta on vees ja märg :) filmis tundub delfiini seljas sõit nagu hõljuks pilvelaeval, tegelikkus on see, et loom veab end sabada üles-alla jõnksutades edasi, kuniks sina end tema uime küljes hoiad jalad lõdvalt lohisemas. ütleme nii, et päris veider kogemus. lapsed olid muidugi sillas, sest nemad tegid mitu ringi nii delfiini turjal kui kõhul. mälestus ja kogemus kogu eluks!
õrn armas Karina

fun Karita
Kemeri linnake on selline väike ja hubane. venelaste hordid olid lahkunud, seega kõik mõnus vaikne. räägiti küll hirmulugusid meie naaberrahvuse massist ja käitumisest, aga meie midagi sellist ei kohanud. hotellis öeldi, et tequilat ei serveerita, sest nad ei taha oma hotelli kaotada hullunud venelastele. mis meil sest, onju, mojitot, rummikoolat ja punast veini oli piisavalt :) ükspäev juhtus selline vahva lugu, et Herr Abikaasa küsis rannabaarist cocat, aga sai klaasi viina, sest noh, coca-vodka, suht potato/poteito :D baarmen oli ikka suht imeliku näoga vaadanud, kui ta selle tagasi lükkas. meie tarbisimegi pigem limpsi, vett ja jäätist, kui kangemat kraami.
seda peab küll ütlema, et kohalikud ei räägi eriti mingit keelt, vene keelega sai vast kõige paremini hakkama. Side`s, Belekis, Alanyas ja Antalyas võis edukalt saksa või inglise keeles suhelda ja isegi vestlust arendada sügavamalt, kui palju-mida-aitäh. kohalik rand on kiviklibune, selline jämedakoelisem liiv pigem. mulle sobis, ei roninud ujumisriietesse lastel. avalik rand oli must ja kole, hotelli oma see-eest väga ilus ja puhas. linnas on veel vabaõhumuuseum ja mitmeid parke purskkaevudega, aga ütleme nii, et on hulka kenamaid linnakesi nähtud.
meil oli imetore puhkus, kordame!!
õhtu Vahemere kaldal

mõnulen

Vahemereromantika

lihtsalt mina




kolmapäev, 2. august 2017

uus titt!!

veidi üle kahe  kuu tagasi oli selline tore päev, et meie perele sündis uus beebi. selline väike ja karvane ning ülinummi. jah, see postitus tulebki ülevoolav ja nunnutav, saage hakkama ;)
kui nüüd kõik ausalt ära rääkida, siis mul oli juba pikemat aega tunne, et mul pole kassi. sest vaadake, Mirri on Herr Abikaasa kass ja ta ei taha üldse sülle, tema ilusat kasukat võib katsuda ainult Herr Abikaasa ja üleüldse on Mirri väga raske iseloomuga. aga minule tähendab kass midagi ilusat, pehmet ja armsat. 
eks see selline lihtsalt jorin minu poolt oli, kui üksõhtu siis jõudsime järeldusele, et milles küsimus, võtame siis teise kassi, keda saaks nunnutada. otsingud algasid! ega ma siis igat kassi kah tahtnud, seekord oli valikus ainult beež. tõulooma ma ei otsinud, sest tavaline kodukass on palju tervem ja tegusam.
kodune iluuni
ja siis leidsime Iirise. mulle saadeti pilt, kus ta oli 1-päevane, see oli armastus esimesest silmapilgust ja nii me 2 kuud ootasime. vahepeal käisime tal külas, palusime ilusti edasi kasvada ja toredaks pehmekäpaliseks nurrumootoriks sirguda ja ootasime-ootasime-ootasime.  
eelmine reede saabus päev, kus kassititt meile koju toodi. jummel, kui armas võib üks väike kassititt olla💗 pehme ja nurruv ja uudistav. vaatab sulle sügavale silma sisse ja on tunda, kuidas su maailm tema omaga ühtib - imelime!
tited reas ehk pilt vennase ja emmega














nüüdseks on ta ilusti kohanenud, maja segi pööranud ja meie oleme nagu titega pere ikka - kõnnime kikivarvul ja öösel magamata, sest teatud väike röövel arvab, et just varahommik on hulluhoogudeks parim aeg... ma tegelikult naudin neid ka ;) sest kassititt kasvab ruttu laisaks diivanikaunistuseks, las ta siis praegu möllab. 
lapsed on sillas, Mirri mitte nii väga. algul natuke pelgasin, et lapsed on liiga ülevoolavad ja väntsutavad ta ära, aga kassilapsel on õnneks küüned :D üsna vähe on näha looma süles hoidmist, kui ta ei taha. Iiris ise aga otsib küll lähedust, kui keegi lihtsalt paigal istub. 
Mirri muidugi sellest karvakerast midagi  ei arva ja ta näitab seda väga kõnekalt välja - alguses tundus huvitav ja oleks tahtnud nuusutama minna, kuid väike susises ta peale nii hoolega, et tuli eemalduda... seejärel hakkas Iiris huvi üles näitama, aga nüüd mängib Mirri solvunut ja nii ei ole nad veel päris sõpradeks saanud. küll aga sööb Mirr, kes varem on olnud ülinärb sööja, mitme kassi eest ja kõigist kaussidest :D kosumine on silmaga nähtav. väike kass võtab eeskuju ja vohmib ka Mirri kausist vahepeal pehmet toitu, kui see laokile on jäänud. nii lahe! ise ma arvan, et kui ühes mänguhoos ikka Iiris Mirrile külge kargab, siis tuleb sõbraks saada. kurjad nad üksteise peale igatahes ei ole, pigem vaatab Mirri pidevalt sellise ülimalt üllatunud näoga, et mida üks väike loom pidevalt korraldab, miks ta nii kiiresti liigub või siis et oot-oot, kuhu see hulluke nüüd kadus või kui kohe silmapiiril ei ole, siis hakkab otsima :) 
ja Iiris on isane kass, missest et selline malbe ja õrn välja näeb. Iiris sellepärast, et ta kasukas on täpselt iiriskommi värvi. kui ta suuremate sigadustega tegeleb, siis hakkab kass Arturiks ;)

Iiris emme Jettega, kui neid külastamas käisime (ilus pallike, eks)

esimene kalli
1-kuune kassititt

pesakond koos

esimese õhtu uni uues kodus
kärbsepüüdja in the action!

neljapäev, 27. juuli 2017

rannapäev

pean siin ka ära märkima, et 26.07. juhtus selline ime, et oli täiesti legaalne rannailm - soe, vähe pilvi (kahjuks ei saa kirjutada pilvitu), väike tuuleke ja talutav merevee temperatuur* (talutav algab sellest hetkest, kui kastad end vette, kargad kiljatades püsti, aga hetk hiljem jõuad arusaamale, et täitsa mõnus ja siis hulbid tükk aega). 
kuna meil on kaasas hunnik arbuusi ja lastel ka madratsid, siis 2,5 h möödus linnutiivul. ei mingit juttu teemal tahaks jäätist ega kellegi poolt piuksugi, et lähme ära. nii hea, kui harva saab, eksole :P
pärast muidugi Herr Abikaasa pidi tõdema, et jutt, nagu päikesekaitsekreem on nõrkadele, ei päde ja pidime talle hunnikute kaupa jahutavat geeli määrima. 
aga ikkagi, päike, meri - jehuu!! tahaks veel :)
millegipärast mulle päike eile külge ei hakanud, sest kreemi ma ka ei pannud, aga nahk võibolla õrnalt õhetas. ma käisin vahepeal 2 x ujumas, äkki sellepärast?
loodan siiralt, et mõni selline rannapäev on veel sellel suvel meile varuks. võiks ju olla.

*mittetalutava vee kogemus on meil ka sellest suvest - läksime meie enam-vähem ilmaga randa, puhkus või nii. no heaküll, päike oli, meri oli ja TUUL oli ka :( issand, milline tuul, jäätis oli igatahes koos suurema koguse liivaga ja tõesõna, mul ei kukkunud see vahepeal maha... istusime siis kangelaslikult liival, sest noh, päike ja värki, lapsed käisid elevandist alla laskmas ja tulid lõdisedes tagasi. ega ma neid ei uskunud, sest K-d ju teada-tuntud külmavaresed. läksin siis ise ka asja uurima ja tõesõna, see vesi oli jäine - uhh! kastsin sisse ja jooksin kaldale. ujumine või asi :/
pesakond külmetamas Pärnu rannas, eilsega pole siin miskit pistmist

reede, 17. veebruar 2017

kui süda kutsub

ma jätkuvalt imestan, kuivõrd tore on igapäevaselt elu koos reaalse abikaasaga :) aprillis saab aasta täis ajast, kui ta siia kanti töö leidis. ütleme nii, et minu igapäevaelu on lill mis lill ja ma leian end tihti mõtlemast, et kuidas kuradi moodi ma seda enne kõike suht sujuvalt üksi tegin. õige vastus on vist, et midagi muud ju ei jäänud üle. 
ma olin nagu autopiloodi peal E-R, siis oli maniakaalne nädalavahetus (sest 100 asja oli ju vaja koos ära teha/külastada/nautida/arutada) ja siis kordus kõik taas. nii nädalaid, kuid ja aastaid. 
praeguseks ma olen jõudnud järeldusele, et  peaaegu aasta olen ma olnud täiega laisk, sest mul on olnud see võimalus. vahel loen diivanil raamatut või teen mingit oma asja, kui Herr Abikaasa lastega igaõhtust pessu-unejutt-magama rutiini läbib, ja ma mõtlen, et ma võiks ju ka seda teha. teeks vaheldumisi, aga ju siis praegu ma veel tunnen, et on tema kord. kõigi nende aastate tõttu, mil ta eemal viibis. ise ta on muidugi jummala rahul. aga varsti ma tahan seda muuta, sest muidu kasvavad K-d nii suureks, et mul pole enam kellelegi õhtujuttu lugedagi. 
igasugu muid näiteid on ka, ükskõik, mis tööd või tegemised on, Herr Abikaasa ikka ütleb, et sa ei pea tegema/tulema, puhka. no ja ma olengi kohati puhanud. jälle vist kõigi nende aastate eest. aga nüüd ma tunnen, et see laisklemine tuleb ikka ära lõpetada ja jälle tegusaks hakata :D
samas mulle väga meeldivad argihommikud, kus mina tegelen ainult minuga, s.t. laste äratamine, valmissättimine, loomade toitmine ja autode soojapanek on tema töö. kui mina suudan ärgata, söögi valmis panna ja lastele patsid teha, siis on super. kui sa ikka ei ole hommikuinimene, siis on hea, kui su kõrval on hommikuti selline reibas ja ärgas kodanik ;) kõik tegevused on nii 100 x lihtsamad, ausalt!
tegelikult räägib A., et ta on ka täiega laisaks muutunud. õige ta on. ta on vist ka kuidagi puhkerežiimil. ennevanasti oli nii, et nädala sees tegime me telefonitsi plaani valmis, mis puhkepäevadel saama hakkas. reedel ta tavaliselt puhkas, sest noh, sõitke ise reede õhtul 2 h hullumeelsel Tallinn-Pärnu trassil olles vastutusrikkast töönädalast jummala väsinud. aga laupäeval-pühapäeval oli tavaliselt hull programm. seevastu eelmise aasta veetsime me nagu miinimumprogrammiga. majas sai küll üks ruum remonditud, aga muid asju, millest rääkinud oleme, ei saanudki tehtud. sel aastal proovime siis rohkem silmailu rajamisega tegeleda. 
eks see eelmine aasta oli tal tööl üks suur hullumaja. uus värk, väga kiire tempo ja pidevalt muutuvad olud. erafirmas käivad ikka asjad VÄGA palju teisiti, kui riigitööl. kui oled 17 aastat riiki teeninud, siis on päriselt ka väga keeruline harjuda. minu silmade läbi tegi ta uues kohas lihtsalt liiga palju. kui aga loomus kord selline on, siis teisiti eriti ei saa ka, eksole. no ja siis veel need pidevad telefonikõned ja lumikatte paksuse hindamine keset ööd jms.
nüüd aga loksub kõik vaikselt paika, sest riik kutsub taas ja 01.02. oli see päev, kus Herr Abikaasa sai vormi jälle selga tõmmata ning kõigest 11 km 140 km asemel tööle sõita. me kõik oleme rõõmsad ja õnnelikud!! sest noh, nagu asjaosaline tol hommikul ise ütles: "see olen see päris mina!" ja ma näen, kuidas inimene on rahul ja rahulik, omas elemendis. (missiis, et kõik on samuti uus ja võõras, kõike tuleb õppida ja uurida. ikkagi õige ja oma. oi kui oluline see on meelerahu ja enesekindluse koha pealt!)
ainult ühest asjast on mul kahju - pats tuli maha lõigata :(

kolmapäev, 14. detsember 2016

kuidas me kuusepuud otsisime

jõulud on kohe-kohe käes. me oleme igal aastal kuuse tuppa toonud. oleme seda otsinud maalt enda metsast, koduümbruse RMK metsast, üksaasta isegi vist Selveri eest ühelt müüjalt (tervislikel põhjustel). eelmisel nädalavahetusel arutasime, mida oma päevaga ette võtta (sest imelikul kombel oli täiesti plaanivaba laupäev!) ja jõudsime järeldusele, et ühtegi vaba nädalavahetuse päeva enne jõululaupäeva enam ei tule, kus kuusepuud otsida saaks. 
mõeldud-mõeldud. kuna ilm oli oivaline, siis poolt päeva autos istuda mitte ei tahtnud, et maale kuuse järele sõita. uurisime RMK kuuseäpist, kust sel aasta puud võtta võib ja leidsime, et mingi kilomeeter kodust on täitsa olemas :) ega's midagi, tõmbasime vammused selga ja talvine jalutuskäik kahutanud metsa võis alata - nii tore! mul oligi hommikul selline matka-tunne. 
matk sai aus, sest kuigi esimene raiesmik algas tõesti 1 km kodust, siis esimesed normaalse tihedusega kuused jäid silma mingi 2-3 km kõmpimise järgselt. õnneks kõik olid värskest õhust vaimustuses ja mööda lanke siia-sinna tuuseldamine sobis kõigile. eriti rõõmsaks tegi asjaolu, et leidsime läbi aegade kõike tihedama kuuse, mis meil olnud on :) nüüd jäi see vaid üle koju lohistada. peitsime oma varanduse puude varju, jalutasime need 2-3 km tagasi koju ja ajasime autole hääled sisse - kuusk sai toreda kojusõidu. nüüd istub teine kuuris veeämbris ja ootab tuppasaamist. reedel vast saab ka. 
ehted tegime sama päeva õhtul valmis, eelnevatel aastatel lastega valmistatud kaunistustega sobivad päris kenasti, ma loodan. 

teisipäev, 29. november 2016

talvevõlumaa

sel aastal oleme täiesti graafikus - õue sai tekitatud talvevõlumaa (jah, isegi küülikla sai omale jõulutuled!), küpsetasime esimese laari piparkooke (ja ma veendusin, et mind ei ole selle protsessi juurde tehniliselt enam üldse vaja) ja lõikusime hunniku lumehelbeid.
meie selle-aastase jõuludekoratsiooniprojekti kavand
(pilt ikka netist)
selle üle, kuidas kaunistada kuusk ja mida sättida tubade kaunistamiseks, arutelud alles käivad. Karita arvates võiks kõik olla särav ja läikiv, Karina arvates aga ilus ja nunnu, minu arvates hubane ja armas, Herr Abikaasa arvates sobib kõik seni, kuni tema ei pea seda tilu-lilu üles riputada. õigupoolest meil on kujunenud kuidagi nii, et tema veab metsast kuuse koju (meie kõigi abiga loomulikult) ja valmistab vana-aasta õhtul ette tinasulatamise, muud jõulused toimetused on rohkem naispere teha. 
ma tahaks sel aastal teha mingit huvitavat jõulutoitu. vanus on vist juba sealmaal, et peaks ka verivorsti toppimise ära õppima ;) aga kuna meil peale minu ema keegi seda kraami väga ei armasta, siis ei veel. mis põnevaid jõuluroogasid te teate ja teete? paluks häid nippe!
mõnusat pühadeootust, head lugejad!

neljapäev, 1. september 2016

Koolilapsed!!

Mai Kooli kelluke helises 1A klassile :):)
Toredat, huvitavat ja head kooliteed, mu kallid tütred!!



teisipäev, 30. august 2016

mõtteid lapsepõlvest

seoses oma laste lapsepõlve ühe staadiumi peatse lõppemisega tulvab minust iga päev üle mälestusi oma lapsepõlvest. jagan neid ka oma lastega, nad kuulavad meelsasti suure huviga (kuigi kuidagi ei suuda samastuda ja imestamist on omajagu). tegelikult ei olnud minu lapsepõlv minu laste omadest niivõrd erinev. jah, toona oleks hullarisse viidud igaüks, kes öelnuks, et unustasin telefoni koju, aga üldjoontes oleme Herr Abikaasaga võimaldanud lastele päris lapsepõlve, mitte ekraani nühkimise.
päris lapsepõlve juurde kuuluvad pikad õuepäevad värske õhuga, mõnusad sõbrad, kellega tegevused kunagi otsa ei lõpe, väljasõidud perega ja koostegemised kodu heaks. minu lapsepõlv oli ilus, isegi liiga hoitud - ainukese lapse rõõmud. samas ei olnud mul kunagi igav. olin harjunud oma aega ise sisustama, sest kooliperioodil ei elanud meie läheduses eriti minuvanuseid lapsi, olid ainult suvitajad. mina seevastu suvitamas ei käinud, ainult mõned korrad sugulaste juurde on meeles. sõitsime rohkem perega Eesti ja Läti peal ringi :)
mis mulle siis lapsepõlvest meenud, mõned märksõnad:
  • naabripoiss M. Tallinnast, kes kõik koolivaheajad vanaema juures veetis. nagu nende auto kuuseheki taga peatus, olin mina juba üle aialippide hüpanud (ja korduvalt-korduvalt seeliku lippide otsa katki tõmmanud) ja juba me koos mängisimegi. kuskil algklassides vajus see sõprus ära, sest tema sukeldus rohkem arvutimaailma (koolipapade võsuke, kel tekkisid Eesti iseseisvudes kiired sidemed välismaailmaga) ja ei käinud enam niipalju maal. kahju! 
  • lammaste karjatamine naabrimemmega ja kaskede otsas kõõlumine. tagasi vaadates mulle tundub, et pooled suved veetsime me kase otsas mingit mängu mängides. igaühel (kõik need vanaemade juurde saadetud lapsed olid kohal, eksole) oli oma puu või vähemasti oks ja seal me siis elasime. kättesaadavatest looduslikest vahenditest sai sellele oksale teha endale isegi kohvik vms. :)
  • esimesed sinililled kraavipervel, metsmaasikad sealsamas või puravike otsimine metsaveerelt
  • veidi vanemast peast tüütu peenarde rohimine või marjade korjamine ja veel veidi vanemana lõputuna näiv küttepuude ladumine (uhh!!)
  • kooli ootus, sest mulle väga meeldis kool ja õppimine. suvi oli minu jaoks alati liiga pikk ja terve augustikuu ma ootasin kooli. küll oli tore, kui sai jälle minna! missest, et käisin algklassides nõuka ajal, oli tekkinud siiski vabanemine, kooliraadios tegid saateid praeguse Tuberkuloitedi poisid ja range dire oli tiba seniilseks muutunud. ja oi kui tore oli 6. klassi minna uhiuude kooli - esimesse taasiseseisvunud Eestis valminud kooli - Pärnu Raeküla Keskkooli. seal oli kõik hea, sest igaühel oli koduklass, ei pidanud jooksma oma asjadega mööda maja nagu kodutu kass. klassijuhataja oli nagu emalõvi, klassikaaslased super! ja õppida mulle meeldis ka :)
  • laulmine ja muusikakool. muusika oli mu lapsepõlves väga oluline (praegu ikka ka), paljud tegevused keerlesid selle ümber. koolis oli lastekoor, millega sai esinetud ja laulupeol käidud. see esimene päris laulupeo kogemus on midagi sellist, millele mõeldes alati külmavärinad üle selja jooksevad. muusikakooli katsetel käisin 2. klassi alguses ise ära. kui olin sisse saanud, teatasin kodus, et ma lähen. ema-isa vaatasid imestunud nägudega ja hakkasid pingsalt klaverit otsima :P
  • ja siis on meeles lõputud lühireisid Lätti või Eesti peal tiirutamised. oi kuidas mu ema-isa armastavad ringi sõita! mina seevastu ei armastanud seda toona ega ka praegu... aga noh, mis mul muud üle jäi ja vähemalt ilma nägin ja Läti maiustused maitsesid alati paremini kui kodu omad :)
  • pean veel mainima, et mina ei teadnud midagi sel tegelikult raskel ajal vaesusest. jah, ma tean, et paljudel peredel oli sel ajal majanduslikult väga-väga raske, aga mulle sellest ei räägitud. ma ei teagi, kas meil oli ok või lihtsalt sooviti mind sellest säästa. eks mu vanemad teenisid ´70-´80-ndatel lisaraha kurgikasvatamisega, et maja ehitada. käidi Leningradi turul neid müümas. ema oli kaupluse juhataja, isa on eluaeg samas kohas töötanud. mul olid alati ilusad uued hilbud (ei, ei olnud soome toss või dress), enamasti õmmelda lastud. oma raha eest sain valida endale mänguasju (mida ma eriti ei ostnud, sest ma olin ja olen suur koi) ja isegi pärast aastast lunimist sain endale valuutapoest Barbie!! see maksis 10 marka. oi ma ei tea, mis ohverdusi mu ema selle nimel tegi, et ma selle saaks (ta ise ütleb, et ei mäleta üldse seda lõputut lunimist ja selle nuku ostuprotsessi), aga too nukk on mul praegugi alles, on kõige kaunim kõikidest mu laste nukkudest ja on Karina vaieldamatu lemmiknukk maailmas!
oma lapsi vaadates näen mitmeid sarnasusi. eks ikka soovid, et oma lastel oleks sama vahva lapsepõlv kui endal ja isegi parem. kuna Herr Abikaasa oli läbi ja lõhki maalaps, siis me kanname samu väärtusi - värske õhk ja rohkelt liikumist ning sekka emotsioone :)
K-de puhul näen, et nad ootavad väga-väga oma uut eluperioodi koolis, tunnevad mõnu õppimisest (oh ma nii loodan, et see nii ka jääb, sest kool on tore! ei ole orjus, mulle üldse ei istu, et nii öeldakse). Karina on suur kunstihuviline, ma üldse ei imestaks, kui järgmisel aastal ta tuleks ja ütleks, et käis kunstikooli katsetel ;) Karital on muusikapisik või tegelikult mõlemal, loodan, et nad saavad eeloleval suvel oma päris esimese suure laulukaare kogemuse!
vahel mulle tundub, et ma kallan lapsi liialt asjadega üle. tegelikkuses ringi vaadates on asjad hoopis vastupidi, sest me ei osta neile reklaamitavaid vidinaid, elukalleid Desiguali hilpe, parima firma jalgratast või I-Padi. eks ma vahel piitsutan end selle eest, sest ma ju võiks, saaksime rahaliselt hakkama, kui neil oleks need vidinad olemas. samas on mulle oluline, et ka väike inimene teaks raha väärtust ning oskaks seda hoida. teaks, et raha ei tule seina seest, vaid et selle omamiseks tuleb vaeva näha. loomulikult on meie lastel taskuraha ja ma ei loe, kas nad saavad müntides kuu peale 5 või 10€ jäätise ostmiseks, aga mulle on oluline, et nad oskaks mõelda, kas tasub kogu maailma stuff endale kokku osta või osata teha tarku valikuid. emotsioonid ja käigud peavad olema palju-palju olulisemad kui asjad.
loodan, et mu laste algav koolitee saab olema sama ilus ja tore kui minul ja ka nemad saavad kord oma lapsepõlvele tagasi vaadates tõdeda, et ilus oli :)

neljapäev, 28. juuli 2016

suves on asju

puhkuse algus
kui suvi, siis suvi. kui puhkus, siis puhkus. blogi ka puhkas ;) mina siiski ainult 2 nädalat... väga väheks jäi. jõudsin järeldusele, et ilma Herr Abikaasata ei ole üldse tore puhata, sest ma lihtsalt ei oska üksi midagi ette võtta. kõik on nagu ooterežiimil... kuna sel suvel tal puhkust ei tule, siis vast oligi hea, et mul ka rohkem polnud. lugesin paar raamatut läbi, sõin vaarikaid ja lihtsalt olin. seda oli ka vaja :) 
pingviinid on äraütlemata ropud loomad...
aga siiski-siiski, jõudsime teha tiiru Riiga ja Salacgriva lähedal Veczemu mereäärsetesse liivakoobastesse. see oli selles mõttes üks tore väljasõit, et kiiret polnud kuhugile - jäime ööseks Riiga. 
esimese päeva kavas oli loomulikult loomaaed kaelkirjakute ja pingviinidega!, kes suveks sinna suvitama olid tulnud. siis otsisime üles kesklinnas hotelli (kus toimus pulm koos kõvemat sorti peoga) ja tegime vanalinnale suure tiiru peale. nõme küll, aga linnas sõime õhtusöögiks pitsat, mis oli elu parim valik. nii et kui Riia raekoja platsile satute, siis pitsakoht on hea valik! 
Riia teletornis (aknad nii määrdunud, nagu pilve sees oleks olnud)
kogu selle jalutuskäigu võttis telefon pärast kokku kui 7 km, millele lisandus loomaaia külastus  ~3 km :) ütleme nii, et olime täitsa kutud ja nii hea oli pärast punast veini end magama sättida, mitte koju kimada. kulgesime hoopis järgmine päev  esiti Teletorni otsa ja siis vaikselt tagasi. sain Heelide varu täiendada ja uurisime Osoonis näidatud mereranda tekkinud liivakoopaid, sõime kohalikku toitu ja korjasime kive. 
koopas
kui neid koopaid otsima minna, siis kindlasti tuleks mööda sõita teeäärsest viidast, mis näitav Veczemju Klintis. see viib otse kämpingusse, mis on tasuline ja koobasteni on mingi 5 km kõmpimist. jah, näeb kivist randa ja on muidu väga ilus, aga põhiatraktsioon jääb siiski hulka Riia poole. me plaanime veel sinna uudistama minna, sest väga-väga meeldis. aga noh, mul on mere ja tuule ja kividega mingi oma teema ;)
lastel möödus selle seadeldisel terve päev, superäge, nagu öeldi!!
ja et asi väga nutune puhkuse mõttes poleks, siis Herr Abikaasa uus tööandja korraldas väga vinks-vonks suvepäevad Kosmonautika Puhkekesuses. ma esiti kartsin tohutult, et võõrad inimesed ja palju jooki ja veider koht jne. tegelikkuses oli väga-väga tore, oli mõeldud nii lastele kui naistele, pakuti hääd sööki-jooki, mõnusaid mänge ja õhtul kontserti Rolf Roosaluga peaosas :) näha sai ka maalilist päikeseloojangut ja pimedas vägevat ilutulestikku. tolle päeva ja õhtu kokkuvõtteks julgen küll öelda, et mees sattus päris vahvasse kollektiivi ja tundub, et oma töötajaid hoitakse. 
nüüd on muidugi nii, et K-d on palju üksi, sest ma olen tagasi töölainel, aga praegu tundub, et saavad hakkama. augustis on õnneks mõned lõbustused plaanitud ja alati jääb tagavaraväljapääsuna võimalus, et kui väga igavaks elu kätte ära läheb, tulevad nad bussiga raamatukokku. eile ma nad sinna viisin ja ise seiklesid bussiga tagasi. tuli täitsa hästi välja ja ise oldi uhkusest lõhki minemas :)

neljapäev, 7. juuli 2016

meie jaanid

meil siin vahepeal oli Jaanipäev :) mingi 2 nädalat tagasi juba, püha jumal, kus ma vahepeal olnud olen? eee... ah jaa - tööl :( ütleme siis nii, et on paras aeg pühadest kirjutada.
























me olime minu ema-isa juures. ämm ja äi tulid ka ja oli selline mõnus kodune olemine. neil on seal ilus ja mõnus vaikne. isa pole suuremat sorti seltskonnainimene, aga tore, et kutsuti. tavaliselt oleme me rohkem meil. seekord siis sedamoodi. 



 

mängiti pilli, söögi oma suitsuahjus vastvalminud ahvenaid, grilliti ohjeldamatult liha (oi mul tuli seekord jälle nii hea marinaad!), seeni ja baklažaani ning loomulikult ka vahukomme. kes tahtis limpsis Läti õlut, kes ei, see mekkis hääd veini. 

tõmbasime peo alguses ikka päris lipu ka vimpli asemel masti.
tuli sai suht varakult süüdatud, sest mingi ööolengut kellelgi plaanis polnud. lubas ju nädalavahetuseks head rannailma.
rannas sai tõesti too laupäev käidud, mõnuletud tublisti, isegi veidi liiga kaua. mul on väga kahju, et seda rannailma ainult igas kuus korra on, võiks ikka tuba rohkem. eelmine laupäev näiteks oli juulikuu rannailm vist ära. loodan väga, et ehk tuleb veel. toopäev oli küll maru mõnus Valgerannas logeleda, tahaks veel!
enne Jaani sai suve avamise üritustel ka käidud. suvest oli asi väga kaugel tol õhtul. ma pole ammu niimoodi külmetanud. ehk järgmisel aastal on mõnusam.
üks pilt Hansapäevadest ka - käisime tüdrukutega kaarikusõidul. ikka nagu päris printsessid või nii. väga tore oli tegelikult, kogu see üritus. soovitame!

nüüd tuleb tükike puhkust, ehk saab lausa väljamaale või midagi ;) kui ei saa, siis ehk randa ikka saab. aga kui seda ka ei saa, siis mõne ilusa klõpsu :)
hääd suve!!

esmaspäev, 13. juuni 2016

maikuune Saaremaa

kuna meile eelmise aasta perereis saartele väga meeldis, siis nagu võimalus uuesti sülle sadas laste esinemise näol Saaremaal, võtsime sellest kohe kinni.
maikuu oli küll hullult tihe ja see ei olnud võistlus (osad näiteks viilisid just seetõttu, et see on lihtsalt esinemine), aga me siiski läksime (14.05.) ja see osutus nii ilusaks reisiks, et ise ka ei usu!
pakkusin kohe Herr Abikaasale välja, et jääme ööseks. otsisin meile toreda Pargimaja appartmendi ilusa olemisega. jäime super rahule ja soovitame soojalt. isegi minu kõrged standardid ei leidnud ühtki viga. see on saavutus, ma ütlen ;) hind oli ka hea. see oli juba puhtalt minu viga, et udupeent ahju tööle panna ei osanud, et hommikuöögiks soe ciabatta oleks olnud. tegime siis pannil. no ja kõigil oli oma tuba! täielik luksus, ma ütlen, sest tavahotellides on lastel selle raha eest heal juhul madrats või nari. meil oli magamistuba, elutuba köök ja vannitoas lõvijalgadel vann kah veel!
meie magamistuba Pargi appartmendis
romantiline köök udupeene pliidiga
pean muidugi ära märkima, et saarlased on nii isamaalised. programmi lõpus olid vist kõigil silmad vees, sest kui su ees võimleb ikka 100 noort ja lõpuks moodustub sini-mus-valge imelise muusika saatel, siis see läheb hinge! ja muidu ka oli nii vahva jälgida, kuidas saare isetegevuslased igaüks omal tasemel kogu hingest esinesid ja pärast külaliste (ehk meie ja veel mõne etteaste) esinemist nautisid. 
sellega oli meeleolu loodud ja võis Kuressaare peale minna. eks päev oli juba pikk olnud, seega suuri plaani ei teinud. mis sa tiba vihmase laupäeva õhtuga ikka teed, kui  kõigil on nälg? ikka sööma. tänu headele uutele sõpradele maandusime itaalia restos La Perla ja ütleme nii, et see oli parim söök, mida ma Saaremaal eales maitsnud olen (või kui aus olla, siis ka Pärnus või Tallinnas või kus iganes Eestis). oh miks, oh miks pole Pärnus itaalia restot? ah, keegi, palun!?! mõnusalt hubane oli seal ka. vein maitses hästi ja lastele leiti kohe tegevust. 
mida mina sõin? võtsime eelroaks mozarella lõigud balsamoco ja tomati ja oliivõliga, siis väikese krevetise kreemsupi ja mereandide pasta. maja vein sobis kõigega ideaalselt. magustoite ei maitsnud. Herr Abikaasa võttis tummise lambasupi ja pasta carbonara. mida lapsed sõid, ma ei mäleta, aga mängus olid kohapeal kanafileest valmistatud nagitsad. need olid head. mis kõrval oli, ei tule üldse praegu meelde. ju tühi pea + tühi kõht + hea vein mängivad siin oma rolli...
meie lapsed on üldse sellised, kelle jaoks on ilus oluline. näitkes hotelli puhul uurisid nad pikalt, et milline see ikka on ja kas on ilus. kui kohale jõudsime, siis silusid nad kardinaid ja ohkasid õndsalt diivanil, et nii ilus on. emasse ;)
Eurovisiooni ootamas :) :)
õhtu lõpetuseks vaatasime oma appartmendis veel Eurosiviooni. sõbrad telefonis kommenteerimas :) me ikka jõudsime lõpuni vaadata, lapsed, kes need kõikse kangemad vaatajad esiti olid, magasid juba 3. loo ajal :D
mina hoidsin Hollandile pöialt. Ukraina üldse ei meeldinud. aga show oli äge, kordame!
emme, võtame, nii ägedad!!!
ta sõi just mu kõrvarõnga ära...
järgmisel päeval ajasime end jalule ja hakkasime tagasi kulgema. plaanivabalt. või noh, plaanis oli tee peal nurmenukke korjata (see oli Karina kindel soov) ja Muhus jaanalinde ja kängurusid vaadata. need elukad seal on ikka pullid loomad! iga kord on vahva. 2 pikka roosat sulge tulid ka meiega kaasa... no ja siis saime viimase autona ilma ooteajata otse praamile. aaa, Liivalt sai pagarite käest jube hääd sooja Muhu leiba ka. praamil siis nosisime seda koos ürdivõiga (mine metsa, läheks praegu selle leiva ja või järele kohe sinna tagasi! nii hea oli!! ärge siis Liivalt teinekord leivata mööda sõitke, eks!)
kokkuvõttes väga mõnus ja vajalik pingelanguse nädalalõpp.
no mis vahid? ja kuhu mu õllepudel jäi, ah?
on ju sellise näoga isakänguru :P

tited kotis, missest et enam hästi ei mahu :) :)
roosa hiiglase puu, missest et sombune ilm