kolmapäev, 29. veebruar 2012

vaidleja(d)

meie lapsed vaidlevad ja riidlevad vahetpidamata. teema pole oluline, igast asjast on võimalik vaidlus üles kiskuda. näide: kui panna taldrikule kurgiviilud, siis kukutakse neid kohe endale kahmama ja õiendama, millised on ühe, millised teise omad. sama mänguasjade, riiete, hambapasta või mis iganes puhul. kõik see käib kurja õiendamise saatel :( alati leiab üks osapool, et tema jäi kaotajaks ning on põhjust nina vingu kiskuda. lemmik-meelelahutus on mõlema arvates see, kui õe poolt ihaldatud objekt sirge käega kõrgele pea kohale tõsta ja siis sellega õe eest minema liduda, teine röökides järele, loomulikult! oi, kuidas ma selliseid olukordi ei salli. olen 100 miljon korda neile rääkinud, et on mõlema asjad. olen ka ähvardanud, et kui ilusti mängida ei oska, siis viin asjad ära teisele lapsele. selle peale ütleb tavaliselt teise kiusaja, et vii jah, siis ei saa õde. no anna kannatust, eksole :S
aga esmaspäeval, kui Karina üksi kodus oli (Karita viisin rühma), siis tunnistasin toas sellist pilti: seisab tibi laua otsas ja sahmerdab mingite vidinatega, seab neid ritta. ise seletab: "need on minu omad, mina mängin nendega" jms. siis järsku vaatab tühjusesse, läheb kiiresti teisele poole lauda ja hakkab õiendama: "ei ole ainult sinu omad, need on meie mõlema omad, koos peame ilusti mängima!" naera puruks :D ta ei saa üksi ka rahulikult mängida, vaid peab õe osa etendama... kaksikute värk.