Lilypie Fourth Birthday tickers

Lilypie Kids Birthday tickers

pühapäev, 17. märts 2019

Toidublog jätkub

Mul on igasugu päris-teemasid ka, aga need nõuavad süvenemist ja tõsine jutt vajab kalkuleerimist mida-millal-kellele... seega jälle toidublog.
Üksõhtu kulgesime kolleegidega Tallinnast kodupoole ja jutt läks õhtusöögile. Õnnelikud inimesed rääkisid, kuidas neil mehed kokkavad. Mul seda õnne väga pole, seega pean ise mässama. Mainin siinkohal ära, et Herr Abikaasa on kõiges muud väga tegus, samal ajal kui ma köögis asjatan.
Nädala sees pikalt aega kokata pole ja ega ei viitsi ka. Seega jäävad nädalavahetused. Hästi süüa mulle ju meeldib, mis siis muud üle jääb, kui ise teha. 
Igatahes, räägiti liharullidest. Pesto-aprikoosi.
Ma polnud varem liharulle teinud. Tundus keeruline, aga oli hoopiski lihtne.
Peksin liha õhukeseks, määrisid mee-sinepi-küüslaugu-oliivõliga kokku ja keerasin ümber aprikoosi rulli. Kinnitasin tikkudega. Pestot kodus polnud, sellest kerge impro ;)
Praadisin kiirelt läbi, eemaldasin tikud ja seejärel hautasin kaane all mingi tunnikese. 
Hirmus head tulid!



neljapäev, 14. märts 2019

Emakeeleaasta ja e-etteütlus 2019

Head emakeelepäeva!
Minu jaoks on ilus emakeel alati tähtis olnud. Vähemalt keskkoolist alates, kui meile suurepärane eestiaegne Õpetaja Aino tuli. Ma nautisin iga tundi, lugesin suurima heameelega läbi kõik klassikud (välja arvatud "Kuristik rukkis, seda üle kümne lk. lihtsalt ei suutnud), käisin vastamast ka siis, kui 1,5 kuud kodus kipsis istusin. Tema õpatas mind jälgima erinevaid keelenüansse, mistõttu on ka täna väga valus kuulata/lugeda, kui keegi ajab segi enne/ennem, pärast/peale. 
Igatahes, olin ma kunagi 12 aastat tagasi väga rõõmus, kui Vikerraadio e-etteütlust hakkas korraldama. Olen iga aasta püüdnud ikka osa võtta. 
Täna oli kirjutamine suht komplitseeritud, kuna olin koolitusel, kuid kõrvaklappide ja kahe nutitetefoniga tegin ära!
Tulemus oli tavaline - 3 viga :/ Seekord siis sidekriipsud, alternatiivsed variandid olid muidugi mul õiged, aga noh...

pühapäev, 3. märts 2019

Miks ma armastan boršši

Väga lihtne, sest see on maailma parim supp!
Ma ei ütleks, et seda hõlbus valmistada on, suht tülikas, aga lõpptulemus kaalub iga kell köögis mässamise üles ;)
Boršš ei ole just väga pikalt minu retseptiraamatusse kuulunud. Isegi ei mäleta, millest selline mõte tuli, aga olen viimastel aastatel katsetanud mitmeid eri variante ning kõik on ülihead.
Variatsioonid on olnud pool-sunniviisilised, sest noh, vahel pole poes mälu, siis jälle on pood kinni :D Igatahes olen teinud seda nii veise-, kitse- kui sealihaga, nii raguu kui fileega, värske- ja hapukapsaga, küüslauguga ja ilma. Meie pere lemmik on veiseraguu, hapukapsa ja kindlasti küüslauguga. 
Valmistamine on natuke tülikas, sest pikk keetmisprotsess ja palju riivimist ei ole vist ühegi koka unistus. Loomulikult võiks seda teha köögikombaini abil, aga kes viitsib masinat kokku panna :p Seega hulga riivimist ja hakkimist. Mina laisa inimesena kasutan sageli keedupeeti, veel parem kui juba riivitult. 
Esiti siis kondid keema, aedviljad riivitult-tükeldatult pannile, praen kõik kerges oliivõlis läbi, lõpus lisan peedi ja tomatid (ma asendan selle küll alati koduketšupiga) ning lasen koos lusikatäie äädikaga tõmmata - värv tuleb nii kenasti esile. Paari tunni pärast püüan liha tükeldamiseks potist välja ja panen muu kraami asemele, lisan paar kartulit ning peenestatud liha ja kui kõik keema tõuseb, ongi valmis
Parim hapukoore ja peterselliga!
Tehke kohe suurem kogus, sest homme on veel parem ;)


Retsepti põhjana kasutan Ukraina boršši.