Lilypie Fourth Birthday tickers

Lilypie Kids Birthday tickers

esmaspäev, 29. veebruar 2016

tükike kangast - 100€

mõtlesin siin ükspäev, et pean ikka kuhugi trenni minema, sest ise liigutamise jaoks olem ma liiga laisk. kui aga 10 x kaardi ära ostan, siis oleks kahju raisku lasta. 
hakkasin siis trenniriideid vaatama - mismõttes nagu maksavad trenniriided 100+ eurot??? mis juhtus?? kuidas tükk kangast on sama kallis, kui villane mantel?? ei saa aru... :/ ikka vist ei lähe trenni, mul pole sellist vaba raha.
tuleb kõnnikepid osta.

teistmoodi šokolaadikook

kuna mu dieedi range osa on läbi (juba nädalapäevade jagu, tegelikult) ja ma võin süüa kõike va. jahu ja suhkur, siis mõtlesin, et tahaks endale ka midagi head küpsetada. kaua sa ikka jõuad liha/juustu/köögivilju süüa, eksole. niisiis, otsisin ühe retsepti, kus ei ole ei jahu ega suhkrut. eks levinud ole arvamus, et mainitud ained on koogi baasained, aga saab ka teisiti ;)
valmis avokaado-šokolaadikook mandlijahu ja steviaga.
retsept:
2 küpset avokaadot
200 g mandlijahu
1 dl piima
2 muna
50g kakaopulbrit
120 g pruuni/toorsuhkrut
1 tl soodat

kate:
vahukoor
stevia
maasikad

teine variant katteks:
tume šokolaad sulatada vahukoorega, valada koogile ja lisada purustatud pähkleid

valmistamine: kõik koogi koostisosad blenderisse, lasta ühtlaseks massiks ja kummutada 20cm koogivormi. kui blenderit pole või köögikombaini määrida ei taha, siis saab nii ka hakkama, et avokaado kahvliga peeneks ja lihtsalt teiste ainetega kokku segada. küpsetusvormi põhja panna küpsetuspaber, servad määrida võiga ja üle puistata kakaoga. küpsetada 175-kraadises ahjus 40 min või seni, kuniks puutikuga kooki susates see puhtalt välja tuleb :)
mina suhkrut ei lisanud, kasutasin stevia pulbrit, palju, ei tea. oleks võinud rohkem olla :P tagantjärele tark olles, võiks tiba võid ja ühe banaani ka taignasse lisada, tuleks mahedam. kakao kippus väga võimust võtma...(kakaod võib seega vähem panna) või oli see suhkru puudus, mine sa tea. 
igatahes jahtununa oli kook piisavalt vetruv ja niiske, mitte kuiv ega kõva. vahukoor tuli hää magus ja maasikad olid imekombel juba maasika maitsega :) all in all - huvitav katsetus, proovin kindlasti veel teha, aga siis kindlasti toorsuhkruga.
alguses kartsin, et ilus on ta küll, aga ei tea, kas keegi peale minu ka seda sööb. FB-s oli kohe mitmeid, kes ampsu oleks tahtnud :D oma pere ehk lapsed eesotsas sõid ära vahukoore maasikatega ja Herr Abikaasa riputas suhkruga üle ning pani ka oma tüki viisakalt nahka. ütleme nii, et lisatükki ei soovinud... mina sõin tükikese ja teisegi, sest väga ammu pole midagi head saanud ;) täna võtsin tööle kaasa ja nautisin kohviga. täitsa mõnus!

esmaspäev, 22. veebruar 2016

fantoomil

oli vahva nädalavahetus! meid lasti Herr Abikaasaga linna peale, lausa Tallinna linna peale :) 
käisime A.L. Webberi "Ooperifantoomi" vaatamas-kuulamas. peaosades Stephen Hansen Norrast ja Hanna-Liina Võsa. minu emotsioonid on sellised, et Koit Toome laulab väga hästi ja ta on muusikali rollide jaoks loodud (mängis toda esimest armastajat). norraka võiks aga küll pigem Rolf Roosalu vastu välja vahetada. mulle Hanseni hääl üldse ei meeldi. või noh, see, et ta oma häält ei kasutanud. fortes oskavad kõik laulda, aga kuna enamus soolosid on väga hingelised ja pianos, siis need tal välja lihtsalt ei tulnud. vähemalt reedel mitte... Hanna-Liina oli ka 1. vaatluses kuidagi eemalolev ja äreva häälega, 2. vaatluses lõi aga särama.
lavakujundus ja efektid mulle väga meeldisid, samuti kostüümid. oli tunda, et vana hea Inglismaa poolt on paljugi ette antud ja ei ole niiväga materjaliga kokku hoitud. 
kultuur nauditud, suundusime vanalinna, et väike vein võtta ja õdusat õhtut nautida. vanalinn on ju risti-põiki igasugu meelelahutuskohti täis pikitud, leia siis see õige. istusime siis st. Patrickus väheke ja kobisime ööseks ikka oma vanalinna hotelli ära. 
ütleme nii, et sellise atmosfääriga majas ma polegi maganud. paksud kivimüürid, massiivsed laetalad, kivist vapid ja seinakaunistused, sinna juurde lummav vaade vanalinnale või kirikutornile. ilus!
K-d olid kenasti vanavanemate juures, meie kulgesime sinna laupäeva lõunaks ja saime ämma sünnipäevast ka veel osa :) pühapäeval nägin üle hulga aja kalleid kursakaaslasi, nii et all-in-all - täiuslik nädalavahetus!!

teisipäev, 16. veebruar 2016

mandlikreemi-õuna kringel

otse ahjust
inimene pidi elama 35 a vanaks jõudmaks järeldusele, et pärmitaigen ei ole mingi kole koll :p sellest saab küpsetada küll, kerkib ja puha ning maitse on nagu päris. 
lapsepõlvest mäletan, et emal oli selle saia/piruka/kringlitaignaga ühtepuhku üks jama - kerkis liiga palju/ei kerkinud, jäi taignarulli külge kinni, ahjust tulles läks jahtudes kohe kõvaks, pirkuad lõid lahti ja täidis tuli välja jne. see tegi tiba ettevaatlikuks, nii oma 15 a ettevaatlikuks :D eks ma olen ikka mitu korda emalt uurinud ka, et kuidas ta seda tainast teeb, sest porgandipirukad on väga hää kraam. tema stampvastus kõigele on alati tunde järgi. no kuidas teha tainast umbes, tunde järgi? ei oska... kuna lapsed olid vahepeal haiged ja vastlapäeval me kuhugi ei liikunud, siis tegin ise kukleid. otsisin netist retsepti ja tegin. tulid välja küll. ise ma proovida ei saanud, aga räägiti, et täitsa kukli maitsega.
kringli tegin sama taigna järgi, sisse läks mandlikreem ja õunad. pärmitaigna tegin selle retsepti järgi ja martsipanikreemi segasin kokku nii:
100 g võid
2 muna
70 g mandlijahu
60 g suhkrut
1 tl vanilli
(kõik toasoojalt segada, siis tuleb parim)
kui kringlipatsid põimimiseks valmis olid, mõtlesin veel, et jube palju manti sai vahele. kui aga ahjus kringel 5 x suuremaks paisus, siis süües ei olnud seda manti eriti üldse tunda... teinekord olen targem. endale meeldetuletuseks panen veel kirja, et kaneeli ja suhkrut võib vabalt palju rohkem panna ja õunu ka. seekord parandasin vähese magususe šokolaadiglasuuriga. sööjad mugisid ja kiitsid. ise ma jällegi ei saanud isegi proovida. kui dieedi aktiivosa läbi, küllap siis teen uuesti.  nüüd ju pärmitaigen selge :)

esmaspäev, 15. veebruar 2016

kuldsed tüdrukud

kuld! kuld!! kuld!!! lastel endil ka tiba üllatunud näod, eks :D
6.02. 2016 oli päev, kus K-d said oma esimese spordisaavutuste medali. see tuli suisa kuldne! me olime ülirahul ja õnnelikud!! meie all mõtlen ma nii lapsi, vanemaid kui treenereid. 2. võistlus ja kuldmedalid!! mõni rühm treenib aastaid ja ikka ei tule ega tule seda medalit. ütleme nii, et õnnel polnud piire. 
1. võistlus oli nädal enne ja see läks ikka täitsa untsu, juba vaibale tulek oli kohmakas ja üks osa lapsi liikus elemendis valele poole, nii et head nahka ei saanudki loota. kõik olid kurvad. samas realistina ei saagi ju eeldada, et 1. võitlus ideaalselt välja tuleks. 6-aastased lapsed ikkagi. me ju teame, et see aasta on harjutamiseks. teiseks olid konkurendid kõik juba aasta jagu võistluskarussellis osalenud. 
taustaks niipalju, et rühmvõimlejatele korraldab võistlusi Eesti Võimlemisliit ehk siis iga võistlus on mingi klubi korraldada. kuld tuli Otepää lahtistelt meistrivõistlustelt (MV), mida korraldas VK Rütmika. eelmine oli Tallinna MV, tulemas veel Rütmika Kevadturniir ja Elva MV. igav ei hakka :P
mul on väga hea meel, et kokku on sattunud selline punt tüdrukuid, kes on suht ühel tasemel ja soov edasi areneda on olemas. kõik teevad isuga trenni ja on alati valmis uusi elemente õppima. kõik tulevad rõõmuga trenni! ja siis on punt emasid-isasid, kes kõik on nõus igati kaasa aitama kostüümide ja soengute osas. järgmiseks hooajaks on juba nii palju ideid ;) seekord valis õpetaja kiiruga trikoo, aga järgmine kord me proovime kaasa aidata, et ägedam look tuleks :D loodan väga, et kõik jätkavad ka 
tõe huvides märgin veel ära, et mini-kategoorias oligi ainult 3 rühma võistlustules, aga meie lapsed tulid sealt võitjatena välja!! esimesel korral oli 4 rühma. eelmise korra võitjad jäid sel korral kolmandaks... haiguste hooaeg, mis teha. ka meie Lepatriinudest olid 2 haiged ega tulnudki kaasa. minu Karita võistles suisa palavikuga, sest see tõusis enne võistlust, aga ta väga soovis võistelda. kui me juba Otepääl olime, siis ma ei näinud põhjust teda mitte starti lasta, sest ta on esireas ja paaritu arv võistlejaid ei oleks üldse nii hea välja näinud. seda magusam oli see kuld :) 
ma olen nii lõpmata uhke!! aitäh mu kallid tütred!! 

siin on link FB-st, kus kava vaadata saab ;)

neljapäev, 11. veebruar 2016

Gripi küüsis

Gripp murdis meid maha. Mina lastega oleme tõbised, Herr Abikaasa põetaja rollis.
Totaalne täismäng - kõrge palavik, köha, nohu, lihasvalu, luuvalu, silmad punased ja valutavad.  kõik mida gripiga seostada oskate, kõik meil ka on... 
Täna tegime isegi vereproovid, sest Karital 39 palavik laupäevast alates.

neljapäev, 4. veebruar 2016

kevad käes?

me like, kui 4. veebruaril õues jalutades on täielikult märtsikuu tunne!! :D
tõenäoliselt tuleb 4. märtsil teha postitus hirmsast külmalainest ja lumetormist, aga mis veel käes pole, selle pärast ei muretse ka. 
ütleme nii, et mulle kui ahjukütjale, meeldib antud (talve)ilmastik väga. ja noh, sõrmed ei külmeta ka nii hullult (kuigi üks näpuots on ka praegu tundetu ja valge, siin, +23 kraadises kontoris...)

kolmapäev, 3. veebruar 2016

hull maailm

osalesin ükspäev vestluses, kus oli juttu peresuhetest, aususest, truudusest ja austusest. mitte enam esimeses nooruses meesterahva suust tuli selline avaldus: kui sa ikka lähed päevast-päeva koju sellise inimese juurde, kelle vilu varjugi sa näha ei soovi ning kes aina iriseb ja õiendab, siis ongi soov minna ja kogeda midagi muud. 
selgitusena olgu öeldud, et arutluse all oli ühe pere probleem, kus on koolieelikust laps ja isa on leidnud endale uue naise, kuid käib ka oma pere juures. ükspäev lubatakse maad-ilmad kokku, teisel päeval ei huvita teda ei laps ega pere majanduslik toimetulek karvavõrdki. 
ma olin selle vanema mehe sõnadest niivõrd hämmingus, et ei osanud selle peale kohe midagi kosta. ütlesin vaid, et mina ei ole sellist tunnet oma Abikaasaga küll kunagi tundnud. seepeale tuli lisa: te olete nii vähe aega koos elanud ja te ei elagi üldse koos. rutiini ei teki, see on teil kõik teistmoodi. mõtlesin siis õhtul mis ma mõtlesin, aga ei saa temaga kuidagi nõus olla. ma tõesti ei ole KUNAGI tundnud, et ma ei taha koju oma pere juurde minna, alati rõõmuga ja ootusega. jah, me elame kaugsuhet, see on teistmoodi. samas on perioode, kus oleme mitu kuud järjest koos ja siis on koos väga hea, mitte paha või vastumeelne. minu suurim unistus on, et ma saaksin iga õhtu oma Abikaasaga koos olla! ja kõige olulisem punkt - me oleme koos olnud 14 a, 10 sellest kohe abielus! ei olegi nii vähe mu meelest :) mul tõesti ei ole kunagi tulnud pähe mõtet, et mul on nõme mees, et ma ei taha teda nähagi. 
eks tõesti, igas suhtes tuleb ette madalpunkte. minnakse ka lahku, aga minu arust on kõige alus ausus ja austus. armastus muidugi ennekõike, aga just ausus ja austus on need, mille abil on võimalik suhet elus hoida. tohutult kurb on kõrvalt vaadata, kuidas inimesed omadega puntras on. veel kurvem ja imelikum on kuulda, et mingi osa peab petmist normaalseks ja seda õigustatakse. õigustatakse irisemisega!!? miks siis naine iriseb? minu meelest tuleb ikka peeglisse vaadata - kui su teine pool on õnnetu, siis sa ei tee teda õnnelikuks. vingutakse ikka põhjusega. kui neid põhjusi ei ole võimalik kõrvaldada ja inimesed ei ole koos õnnelikud, siis tulebki lahku minna, kuid teha seda ausalt läbi rääkides, mitte nii, et mind ei huvita, võta oma laps ja lao. kuidas saab nii OMA LAPSELE teha? ah, keegi, palun öelge mulle?? ma tean, et saab, aga ma ei saa aru, kuidas! 
eile hakkas mul korraga väga kurb, kui sain aru, et too mees ei olegi elanud õnnelikult ja rõõmsalt. kuigi ma tean, et ta naine on talle kallis, kindlalt tean. 
eks mul on hea targutada - olen päriselt õnnelikus suhtes ja meile on isegi piltide järgi öeldud, et see on armastus, mis pildi pealt vastu vaatab. nii on. ja mul on selle üle lihtsalt nii hea meel!!