Lilypie Fourth Birthday tickers

Lilypie Kids Birthday tickers
Kuvatud on postitused sildiga lapsed. Kuva kõik postitused
Kuvatud on postitused sildiga lapsed. Kuva kõik postitused

esmaspäev, 24. juuni 2019

maasikaaeg

mis nii viga elada, kui korjad oma maasikapeenralt kausi suuri maasikaid, mille üks laps ära puhastab ja toormoosiks teeb, samal ajal kui teine laps valmistab pannkoogitaigna ning nendest kuldsed ülepannkoogid küpsetab! millal nad nii suureks said??? (K&K on 10)

kusjuures ilma igasugu draamata, mida varateismelistel pidevalt ette tuleb :)

pühapäev, 17. detsember 2017

kolmapäev, 22. november 2017

kaksikute võlu

viin hommikuti lapsed kooli ja saadan nad ka uksest sisse, sest noh, tahetakse. kes olen mina, et seda titekaks pidada. ema süda ikka rõõmustab, kui kaheksapoolesed on veel lapsed mitte tibid. 
täna jõudsime tiba varem, niiet koridori oli pms tühi, ainult üks 3. klassi tüdruk teretas meid ja pobises omaette: "Tahan ka, tahan ka KAKSIK olla!!"  vaat sellist mõtteavaldust kell 8 hommikul ei oskaks kuidagi oodata. 
kaksikute nalja on viimasel ajal ikka veel saanud ka, sest noh, talveriided (müts, samasugused joped) muudavad nad ikka suht sarnasteks, missest et 4 cm pikkuse vahe on...
viimati tegime ise nalja. nimelt klassijuhataja arvas, et üks tüdrukutest võiks minna linna luulekonkursile "Eesti 100". mõeldud-tehtud või pigem mõeldud-mõeldud. kuidagi ei suutnud ei mina, ei lapsed, ei õpetaja otsustada, kumb siis minema peaks. kuna see tundus õpetajale nii raske, keegi välja valida, pakkusin, et las teevad koos. täpselt 4 salmi on, loevad vaheldumisi. reeglites oli küll kirjas, et üksi tuleb lugeda, aga noh, kaksikud on nagunii 2-in-1, peaauhinda jahtima ei lähe ja las teevad. šnitti võtsime snkt-st.
siin see siis on :)
K-d said eripreemia, šoksi ja žürii kommenteeris, et see oli lausa terve lavastus, mitte lihtsalt luuletuse lugemine. meile sobis! kusjuures, tüdrukud ise lavastasid :) :)

esmaspäev, 20. november 2017

kesse käis?

kas keegi hea inimene tuletaks mulle meelde, kes meil eelmisel aastal jõuluvanaks käis? ma olen juba kõik ajusopid läbi otsinud ja ei midagi... uskumatu lihtsalt :/ aga tundub, et seda vana tahetakse sel aastal veel näha. no kuidas ma rikun teiste rõõmu, kui nad nii siiralt usuvad? või peaks? eile, näiteks, asetati juba sussid aknale ja hakati päkapikku nö sisse söötma vastvalminud piparkookidega. mine sa võta kinni, kas tegemist on heasüdamlike tütarlastega või puhtakujulise altkäemaksuga.

endal meenub mul seoses jõuluvanaga kaks kogemust:
1. kiljuv jõuluvana, kes kingipakki kätte võttes selle seest hiirt vastu vaatamas nägi. mingil veidral põhjusel röökisid kõik ümberkaudsed naerda. aastaid hiljem selgus, et see kiljuja seal habeme varjus olla olnud mu tädi :P
2. mingis meeltesegadushoos olid mu vanemad kutsunud meile jõuluvana, kui ma olin mingi 10+ aastane... oi, see oli nõme. ma pagesin oma tuppa ja lihtsalt ei tulnud sealt välja, nii häbi oli. kusjuures ma olin ainus laps. kelle või mille jaoks seda tsirkust toona tehti, jääb siiani arusaamatuks. 

aga meie maja ja mu enda võsukesi külastab see habemik küll sel aastal viimast korda. juhul, muidugi, kui ma suudan välja mõelda, kust me ta saame. ja noh, võibolla söön ma järgmisel aastal mõnuga oma sõnu, kes teab ;) 

kolmapäev, 6. september 2017

kunstiringis

ükskord Gildipäevade ajal sattusin lastega Maarja Magdaleena Gildi ja Leili klaasikotta. kuna aega oli käes laialt, siis lasin lastel meisterdada. ise olin taustajõud. ütleme nii, et jäi kripeldama ja oma sünnipäevaks organiseerisin siis ühe täiskasvanute kunstiringi :)
ilmselgelt kogu seltskond seda tegevust ei nautinud, aga osa küll. mulle hullupööra selline nokitsemine meeldib ja tulemus on ka ilus. lapsed muudkui räägivad, et tahavad veel minna. mul on sama soov, nii ei kindlasti teen ma ükspäev selle klaasbaleriini valmis, mis siiani seal akna peal mind ootab ;)
ah et mida tegime? näited siin:
minu sushi/küünlaalus
Karina öökull ja Karita kilpkonn
Tehnika ise on selline, et klaasi peale hakatakse laduma omale meelepärases kujus, värvuses ja suuruses klaasitükikesi, mis kinnitatakse liimiga. võib panna nii püstiselt kui lapikult, lihtsalt peab arvestama, et kogu see kunst läheb hiljem 800-kraadisesse sulatusahju, kus teravatest klaasikildudest saavad ümarad mummud. kui hoolikalt vaadata, siis minu sushialusel olid servad esialgu püsti, kuid ahjus sulades kukkus osa neist ümber. et siis väike põnevusmoment ka sees. 

neljapäev, 20. juuli 2017

laagerdamine

saadad lapsed laagrisse ja hakkavad tulema sms-id uudsete väljenditega - kama, suva, olks.
puberteet läheneb... 
hea, et üldse mingi sms tuleb, esimese hooga polnud neidki. ju siis on niivõrd tore.
muidu pidavat äge olema, ööbimised ja tantsud ja laulud ja näidendid :)
sellest ma siinkohal rääkima ei hakka, milline on lapsevanema hingepiin, kes saadab oma lapsed esimest korda elus nii pikaks ajaks endast eemale. K-d seda vist ei tunneta, aga herr Abikaasal ja minul ka on nabanöör täiesti pingul.
ja oi kui hea on korraldajalt kuulda, kuivõrd toredad lapsed meil on - puhas hingele pai :)
reede õhtul saame on tibukesed tagasi, et nad augustis uuesti ära anda. siis juba veel kaugemale, aga rohkem oma seltskonnaga.

reede, 9. juuni 2017

üle viidud II klassi!

K-del lõppes eile 1. klass. päev oli meeleolukas, sest välja oli reklaamitud pidulik aktus, kiituskirjad ja tunnistused. meie poolt jäätisekohvik ja seikluspark. tõesti-tõesti, kiituskirjaga lõpetasid mõlemad meie pere lapsed - puhas rõõm! kell 11 istusime juba igatahes DaVincis ja nosisime jäätist. kuna ilma pidas, sai Valgeranna seikluspargis ka turnitud. kõik asjaosalised olid väga rahul. vanemad topeltuhked!!
rajale minek


kui nüüd see esimene kooliaasta kokku võtta, siis ma olen rahul. mul on väga hea meel, et lastel pead on. oi, küll oleks raske, kui ei oleks! siis me peaks ikka hullupööra vaeva nägema koduse õppimisega, ainult et mul pole selleks kannatust. meil rohkem Kanaisa tegeleb õppetöö jälgimisega :) 

kui tõsiselt rääkida, siis tõesti, õppimist on ikka omajagu, ei ole nii, et jalutad kell 12 koju ja järgmine päev jälle kooli. iga päev on ikka midagi lõpetada või harjutada. mõnes mõttes on see hea - laps kordab päeval läbivõetu üle ja omandab sellevõrra paremini. teisest küljest tähendab see õhtusel ajal laua taga istumist. õpetajad ja koolid on erinevad, kui naabrilastel midagi kodus õppida pole, siis vahel teeb see meele mustaks. õnneks üle poole tunni koolitööga tegeleda vaja tavaliselt pole. mõlemad tahavad kodused tööd ise ette võtta. jah, loomulikult tuleb tihti ette olukordi, kus mõlemast toast kostab pidev - ma ei saa aru, aita! - aga kui natuke lasta lapsel mõelda ja üle lugeda, siis tuleb ludinal. nina läheb vingu siis, kui midagi on vaja parandama hakata. seda tuleb ette küll - lohakusvead või kirjavead või mis veelgi hullem, kohutav käekiri :/ ma olen võimalikult vähe sundinud neid asju ümber kirjutamast, võibolla peaks rohkem, aga mul süda lihtsalt ei luba neid seal laua taga kinni hoida. kas peaks?
Karita on meil kiire tüdruk - viuh ja valmis. temaga me siis parandame ja täiustame, kui nt. jutuke koosneb kahest kolmesõnalisest lausest. võtsin temalt ja endalt lubaduse järgmisel aastal põhjalikum olla.
Karina on ülipõhjalik - loovtööde puhul on alati selge eesmärk, milline peab olema tulemus. seega kulub kõigeks rohkem aega. vahel kaob ka tuju, kui ei tule täpselt nii välja, nagu vaimusilmas ette nägi. sellevõrra pingutab rohkem. mis vahel vihastab õde, sest kamoon, kaua võib mingi õppimisega tegeleda! inimesed on erinevad :)
Karita lõpetas 1. klassi nii:
  • kiituskirja ja suurepäraste hinnetegatunnistusel
  • tal on tunnistusel kiitus emakeelepäeva viktoriini võidu kohta
  • kiituskiri pranglimise võistluselt I klasside arvestuses Pärnumaa koolide arvestuses 15. koha eest
  • loodusmaja loodusringi tunnistus
  • võimlemiskooli tunnistus (hulgaliste medalitega).

Karina lõpetas 1. klassi nii:
  • kiituskirja ja "igava" tunnistusega (nagu õpetaja ütles ainult väga heade hinnete kohta)
  • tunnistusel kiitus emakeelepäeva viktoriini võidu, pranglimise ja ilukirja võistluste tulemuste kohta
  • lisaks on tal Pärnu linnapea kiituskiri pranglimise I klasside üleriigilise võistkonnavõistluse võidu kohta
  • kiituskiri Pärnumaa koolide I klasside arvestuses pranglimise 9. koht
  • Pärnu linna koolide ilusa käekirja konkurssi eripreemia
  • loodusmaja loodusringi tunnistus
  • võimlemiskooli tunnistus (ka kuhja medalitega). 

ilusat suve mu kallid 2. klassi õpilased!! 

uhke emps

neljapäev, 6. aprill 2017

tütred 8!!

minu lapsukestest on sirgunud imetoredad tüdrukud - täiesti asjalikud, lahedad ja hea huumorisoonega! ma olen nii õnnelik, et nad just meid valisid. oleme koos tohutult kasvanud, avastanud endas ja teistes kõikvõimalikku, tundnud igasugu tundeid ja tänaseks päevaks jõudnud järeldusele, et me oleme koos nii ägedad :)
värsked kaheksased kell pool kaheksa hommikul sünnipäevalauas.
taamal paistmas suur üllatuskink  - klaver! kuidas see nii tuppa hiilis,
et K-d ei kuulnud, juba teises postituses ;)
 Mõned märksõnad 8-aastaste Karina ja Karita kohta:
  • Karita jaoks on praegu jube oluline, et tema on 2 minutit vanem (või oli see 1 minut?)
  • Karina leiab, et temal pole üldse vaja rääkida - õde teeb kogu töö ise ära. selles mõttes on Karina isasse ja Karita emasse :D ma ikka julgustan teda ka vahest latrama, aga noh, kui ei tule, siis ei tule. varem oli nagu vastupidi...
  • viimastel kuudel on tekkinud järjest süvenev huvi muusika ja eriti pillimängu vastu. on otsustatud, et hakkatakse õppima klaverit (Karita) ja kitarri (Karina). aga flööt ja ksülofon on ka väga huvitavad. koolikoori õpetaja soovitas neil kindlasti muusikaga süvendatult tegeleda, sest nad olla väga musikaalsed. mnjaa, eks ma saan ise ka aru, et neile on antud rohkem, kui mulle ja ütleme nii, et ma olen ka suht ok ses osas :)
  • uute teadmiste omadamine on huvitav ja see kõik jääb õnneks möödaminnes külge! kas teie teate mille järgi eristada emast ja isast rasvatihast? ei? mina ka mitte, aga loodusringis käivad K-d teavad ja veel igasugu fakte elusloodusest, et pidevalt imestan, kui nad jälle üht või teist minu jaoks tundmatut terminit/looma/lindu nimetavad ja iseloomustavad. 
  • tundub, et neil on keelteandi. Karita vuristab vahel ingliskeelseid sõnu ette, ei tea, kas peaks juba tegusõnu ka õpetama hakkama? Karina ei lase nii kergelt oma teadmisi päevavalgele, aga vajadusel on just tema see, kes mäletab ja teab.
  • nad on graatsilised ja liikuvad, painduvad ja kaunid. võimlemistreeningud on andnud tulemusi ja Eesti arvestuses tulevad oma vanuseklassis praegu kullad! loodan, et see huvi säilib, sest 1. nad tahavad, 2. neil tuleb hästi välja, 3. nad on püüdlikud 4. see on ilusa rühi ja hea tervise alus.
  • tüdrukud on viimase aasta jooksul saanud headeks sõpradeks. neid ümbritseb nali ja naer. omavahelisi nägelusi jääb järjest harvemaks või oskavad nad neid ilma suure sõjata lahendada. koos on tore ja ema-isa pole enam üldse vaja (nuuks ja krokodillipisarad minu poolt!)
PALJU-PALJU ÕNNE SÜNNIPÄEVAKS, MU KULLAKALLID!!❤❤


esmaspäev, 27. märts 2017

10 x kuulsam ;)


ükskord juhtus selline lugu, et ajakirjanikust sõbrantsi küsimustele vastamisest kasvas välja artikkel koos piltide ja nimedega. ma punnisin ikka vastu ka just selle pildi koha pealt, aga hea küll, las ta siis jääb :P

teemaks siis laste hommikune ärkamine ja mõistlikul ajal magamaminek. minu seisukohad saate ära lugeda, aga muidu on lugu leitav Pere&Kodu 2017.a. veebruarinumbrist :) 
siinkohal toon välja, et K-d rääkisid ükspäev, et klassivend K. olla tunni ajal magama jäänud. õpetaja küsimise peale vastas laps, et oli öösel poole üheni üleval, sest õppis... püha issa ristike! ükski 7-aastane laps ei omanda kell pool 1 öösel enam mitte midagi!! see õppimine ei käi sellisel kellaajal kindlasti mitte rõõmu ja lauluga, vaid enam kui kindlasti nutu ja riiuga. milleks?? selleks et õpetajale öelda, et kõik kodused tööd on tehtud? uskumatu või noh, valus pigem. 
mina näiteks mitte kunagi, kui keegi kell 20:30 koolikotist avastab mingi lisalehe, seda neil täitma hakata ei lase. arvan, et piisav ööuni on oluliselt olulisem, kui üks kodutöö. õpetajale vabandan ja põhjendan ning lapsed saavad selle järgmisel päeval täiesti mõistlikul ajal ja puhanud peaga valmis teha. see, miks kodutöö päevikusse K-del kirjutamata jääb, on omaette teema ja selle kallal me töötame, aga mitte kell 20:30 ega kindlasti mitte kell 00:30!

kolmapäev, 25. jaanuar 2017

koduõpe

kooli teemal jätkates jõudsin ma nädal-paar olude sunnil järeldusele, et koduõpe oleks lastele ikka oluliselt lihtsam ja stressivabam variant. seda on paraku aga maru keeruline korraldada, kui ise tööl pead käima.
nimelt oli üks tüdrukutest siin tiba tõbine ja me olime temaga mõned päevad kodus. hoolimata palavikust tahtis ta koolitükid ära teha. ütleme nii, et e-kool on selles mõttes üks imeline keskkond, sest seal on kõik tund-tunni haaval näha, mida õpitakse ja milliseid ülesandeid sinna juurde lahendatakse. 
kui nüüd kaksikute neid päevi võrrelda, siis üks lahkus kodust kell 7:45 ja oli koolis kella 13-ni, teine magas une täis, asusime koolitööde kallale nii 11 paiku ja lõpetasime tunnikese hiljem. vahepeal tegime pause ka, et aju kokkujooksmist vältida. ehk siis ühe päevast kulus koolile 5h, teisel 1 h. 
ega ma ei arvagi, et lapsed peaksid koduõppel olema, sest suhelda ja huviringitada tahavad kooliealised lapsed juba väga, aga lihtsalt see on näide, kui kiirelt käiks 1. klassis programmi omandamine, kui see 1:1 ära teha. saaks ju vabalt nii, et kuu-paar tegeled aastas koolitööga, ülejäänud aja peesitad kuskil soojas kliimas ja nö kordad õpitut ;)
see koduõpe muidugi eeldab, et sa ise oled valmis ja suuteline õppetööd läbi viima. ega ma teagi, kas üldse nii võib ilma pedagoogitunnistust omandamata. lihtsalt mõte ;) ma ise arvan,e t 1.-2. klassi saaks vast ema-isa abil kodus läbi vedada vabalt, edasi juba paremaid õpetajaid vaja.

teisipäev, 24. jaanuar 2017

kooli- ja trennikorraldus

imelikul kombel pole sel aastal kuidagi reele saanud. kirjutamise mõttes, ma mõtlen. aga nüüd proovin midagi siia kribada, ehk saan otsa peale ;)
vahepeal on jaanuaris toimunud mitmeid uuendusi seoses lastega, sellest nüüd siis lähemalt või üldisemalt, kuidas soovite.
nimelt on trenne hulganisti juurde pandud. varem oli 3 x nädalas 2 h korraga. kuna aasta lõpus pärast hooaja esimest võistlust kohe medalit ei tulnud, hakkasid ärevamad emad treenerile rääkima, et trenni on vaja rohkem teha. seda, et meie omad võistlevad 10-aastaste vastu, nagu ei panda tähele. grupis on 7-8-aastased tüdrukud. treenerile see jutt loomulikult meeldib, tema teeb oma asja südamega ja tahab ka tulemusi. mina emana aga näen, et praegu rõõmsalt ja õhinaga trenni minevad lapsed muutuvad tusasemaks ja väsivad, kui neilt liiga palju nõuda. tehti koosolek ja puha, kus me Herr Abikaasa ja mõne veel laste huve (loe: toredat lapsepõlve) kaitsva lapsevanemaga omi seisukohti tutvustasime. meie peamised argumendid olid:
  • trennirõõm
  • teised huviringid 
  • väsimusest tulenev võimalik loobumine
  • rühma üldised eesmärgid tulevikuks (A või B võistlusklass)
kahjuks kurtidele kõrvadele. nüüd ongi nii, et 4 x nädalas 2,5h + võistlused 1-2 x kuus laupäeval/pühapäeval. jube mu meelest! see ikka päris õige asi pole. trennist ei taha K-sid ju ära ka võtta, sest neile väga meeldib ja on mu meelest ühed tublimad. nii siis ongi, et reedene lisatrenn on nö vabatahtlik ja mina enda lapsi sinna ei vii, sest puhata on ka vaja. ja ausaltöeldes (tundun nüüd ülbena, aga omast arust trenne vaadates suht objektiivsena), on minu tüdrukud ühed tublimad ja ma ei näe vajadust reedeseks trenniks enne, kui teised makaronijalgsed piigad ka varbad lõpuks sirgeks saavad.
olen neid asju vaaginud nii- ja naapidi, aga ikka jõuan paratamatult järeldusele, et laps on täiskasvanu jaoks nagu mingi täitumata unistuste elluviija. koosolekul emad tunnistasid ka, et ise on kunagi võimlemise pooleli jätnud, sest liiga palju oli trenne/võistlusi/pinget või et trenn on hea lapsehoidja, ei pea kodus kuulama, kuidas laps toimetab (kuigi ma ei kujuta ette, mida 7-8-aastane nii hullu korraldab, et segab). pean tunnistama, et mina viin ka oma laste peal oma täitumata unistusi ellu - olla normaalkaalus ja treenitud. aga see on ka mu ainus ja mu meelest väga eluterve soov oma lastele. muus osas saavad ikka ise valida, millised huviringid tõmbavad. kostus ka arusaam, et kui laps ei jõua trenni tulla, võib ju puududa. mina jällegi arvan, et kui kohustus on võetud, siis tuleb seda täita. võistkonnaalal ei saa ju nii, et mingi seltskond pidevalt puudub. 
vaatame, mis nüüd kevadhooajal saama hakkab, sest kevadväsimus teeb oma ja lihtsalt ei ole võimalik 1.-2. klassi tüdrukuid päris pooleks ka tõmmata. õnneks tuli selle hooaja 1. kuldmedal!! kava tuli välja kenasti ja mingit hullu lisatrenni selleks veel keegi teinud ei ole.

teine teema, mis meeli köidab on tänapäeva kooli korraldus. mõned märksõnad aastal 2017 (kuigi lugedes tundub ~1997):
  • Pärnu suurim ja kõige viimati remonditud kool, mille garderoobid on sellised, kus märjad jalatsid ripuvad päevad läbi vastu riideid. ehk siis garderoobi laps ei pääse vaid tädike ulatab talle riided/jalatsid. kaasaegset kapisüsteemi pole ega tule (sest linnal pole raha)
  • osad lapsed õpivad mingis teises hoones, kooli kirja pannes sellest ei räägita (see, et kooli ise valida ei saa, on juba kahjuks igapäev)
  • seal väikeses majas tundub viimati uuendusi tehtud aastal 1997 - suur auk seinas, ei mingeid liiste, koridorid koledad, nagid ja pingid nõukaaegsed. enne kooli lastevanemate koosolekul mõtlesin, et ei pööra tähelepanu, kooli alguseks nagunii tehakse korda. aga kõik on nii tänaseni... (sest koolil pole raha või tahet asjaga tegeleda)
  • digiõpe ehk e-õppe päev kodus (et õpetajatele koolitust teha. mis on hea, aga kuuldavasti polnud õpetajad asjade korraldusega üldse rahul)
kui kõik eelmised punktid on selline paratamatu igapäev, millega ei taha võidelda, et mitte oma laste peade kohale süsi koguda (võiks ju pidevalt torkida ja pakkuda, et aitan ise kaasa, aga hetkel tunnen, et tulemust selles koolis poleks, seega pole ka torkinud), siis see viimane on küll asi, mille kohta tahan sõna võtta.
tänapäeval on muidugi vaja, et inimene oleks digitark. samas on jube paljud lapsed nutiseadmetes kaugelt liiga palju. mina emana sellist lapsepõlve oma lastele ei soovi ja ei soodusta seda nutimaailma. nüüd aga korraldati koolipäeval/tööpäeval ülelinnaline e-õppe päev. kodus. ehk siis anti haridusasutuse poolt mõista, et arvutis olla on õige ja hää... 
1. klassi laps pidi ise avama arvuti (kui see tal kodus on), sisestama pika keeruka aadressi ja teostama jada (lihtsaid) ülesandeid. algselt ei pakutudki võimalust kooli arvutiklassis neid teha. vanemate küsimise peale ikka soostuti. meie oma õpetaja ütles, et tema on lapsi igakülgselt juhendanud ja vanemate abiga peaks sinna keskkonda sisse küll saama. jah, koos tõesti saime. kui lapsed oleks pidanud üksi tegema, siis ma arvan, et õige kohani nad jõudnud polekski. kõik need ülesanded oleks kenasti saanud paberil ka teha. nagu 1. klassile kohane.
mulle tõesti sobiks paremini, kui 1. klassi õpilane on koolipäeval KOOLIS ja õpiks seda digitarkust KOOLITUNNIS. kui aga on kodused ülesanded, siis neid peab saama teha VABAL päeval koos juhendajaga, mitte laps ei pea elu eest pusima asja kallal, mida ta ei oska ja abilist pole tööpäeva ajal kuskilt võtta (lapsevanemad juhtumisi käivad tööl). meie näiteks tegimegi nii, et lapsevanem tuli arvutiga koju (meil nt. pole päeval kodus arvutit), aitas sisse logida ja juhtis tähelepanu erinevatele probleemkohtadele. saigi tehtud. osad tuttavad rääkisid, kuidas nende erivanuses lapsed pidevalt appi hõikusid, et kas ja kuidas. too ema ütles, et pea käis lõpuks juba ringi. see muidugi näitab, et digiõpet on vaja, aga kas just terve vaba päeva kujul, tahaksin jääda eriarvamusele. teised (kodused) emad jällegi ütlesid, et iga kuu võiks selliseid päevi olla, lapsel oleks vaba päev ja ei peaks tassima neid kuhugi. igatahes vajab selline asi paremat läbimõtlemist, eriti algklasside osas. minu meelest piisab pranglimisest küll ja veel 1. klassile.
sellised mõtted siis aasta algusesse, küll tuleb midagi positiivsemat ka.

neljapäev, 22. detsember 2016

puhas rõõm

rõõm lastest, omaenda lastest! 
esimene koolipoolaasta on selja taga, esimesed tunnistused käes, tulemused suurepärased. 
kuigi 1. klassis hindeid ei panda, on siiski olemas ametlik koolitunnistus hinnangutega. meil on variandid suurepärane, väga hea, hea. mingit rahuldavat vms. ei panda, ega siis kohe saa motti alla tõmmata värsketelt koolijütsidelt, eksole. mina nägin meie tüdrukute tunnistustel tulemusi suurepärane kõigis ridades välja arvatud kirjatehnika. see oli väga hea. arvasin, et ühel on ainult seal lahtris märge, aga ikka mõlemal. kusjuures, mina pole näinud, et õpetaja käekirja kohta koolis mingit hinnangut oleks andnud (neil seal käibel templid: lilleke,süda, linnuke - hästi, sitikas - vajab parandamist, mitte nii hästi). sitikaid meie majas nähtud pole, ikka kuhjadega lillekesi :) nüüd tuleb see asi siis käsile võtta ja kirjatähti maalima hakata koos lastega. aga muus osas on meie lapsed tõesti tublid ja põhjust rõõmustamiseks on kuhjaga. nad on taibukad, mul on selle üle hea meel. õpetajalt kuulen mitu korda nädalas kiidusõnu, kuivõrd hästi nad kaasa mõtlevad/teevad koolis ja et oskavad kenasti end väljendada. suhted on ka koolis korras. 
Mai kool osaleb pranglimises, Karina on väga tubli, Karita eriti ei viitsi pingutada, aga kui end kokku võtab, siis jõuab ka üle-Eestilisse tabelisse :) lugemine ja arvutamine tuleb lõdva randmega, koduseid töid kontrollime Herr Abikaasaga möödaminnes. kui abi vajatakse, küsitakse ja kõik saab tehtud. see abi küsimise vajadus sõltub paljuski ka puhtast laiskusest :D lihtsalt ei viitsita ülesannet korralikult läbi lugeda. 
rõõmustamiseks on veel palju põhjusi. oleme viimasel nädalal saanud osa selle poolaasta I võimlemisvõistlusest (Slonny Cup), kus rühm esitas uue vabakava. super oli vaadata, kuidas KÕIK ennast kokku võtsid ja tegid oma parima. vanus on sealmaal, kus natuke juba põetakse ka kohtunike ette minemise pärast. kuna tegemist uue kavaga, mida vaid 6 nädalat harjutatud ja konkurendid on 1-2 a vanemad, siis medalit veel ei tulnud, aga ma usun, et kevadepoole tuleb see medal ka ära. saavad oma rivid täitsa sirgeks ja asja rohkem sünkrooni. suur rõõm on vaadata, et kõigil 12-l tüdrukul on rõõm trennis käia ja kavasid õppida. see on nii oluline, siis tulevad ka tulemused, mida nad ise niiväga ootavad. ah-jaa, seniste võistluste parim punktisumma tuli küll - 14,00


samal teemal jätkates: teisipäeva õhtupoolikul vaatasime võimlemisklubi jõulupidu, meie Lepatriinud esinesid koguni kolme kavaga. nii tore on näha, kuidas ka omade seas võistlusrühm välja paistab. neid hinnatakse ja tuuakse ka eraldi välja, et nad teevad väga palju tööd, et tulemused tuleksid. ütleme nii, et uued ilusad trikood sadade läikivate kivikestega annavad ka oma osa, et teiste seast välja paista ;) ja suur rõõm on näha treeneri silmis uhkust ja heameelt. see on parim tunnustus tüdrukutele ja meile, vanematele ka, kes neid pidevalt siia-sinna veavad, kostüüme teevad, dresse tellivad ja lõpututes kogustes soenguid sätivad!
kuna tulemas on jõulud, siis jõulueelne nädal on alati teguderohke: lastel oli teisipäeval klassiga väljasõit Lotte Jõulumaale. heameel on tõdeda, et nad said seal isekeskis ilusti hakkama. kolmapäeval saime osa aga kooli jõulukontserdist, mis oligi üles ehitatud selliselt, et näha läbilõiget kõigi vanusegruppide oskustest laulu-tantsu-pillimängu valdkonnas. mulle meeldis! meie lapsed rõõmustasid meid kolme lauluga kahehäälses mudilaskooris ja ansamblis ning lõpus tegid veel kaasa ühendkoori etteastes. väga ilus õhtu oli!! ja ma olen südamest tänulik, et K-d leidsid tee muusikaõpetaja Margriti koori ja ansamblisse. 
nüüd ongi jõulutunne südamesse pugemas. kõik ettevalmistused hakkavad valmis saama. mul polegi nüüd muud, kui piparkoogid glasuuriga, hani patta panna ja rõõmustada selle üle, et tervel perel on tulemas pühadevaheline vaba nädal, kus me saame teha, mida hing ihaldab või siis üldse mittemidagi :)
ilusaid ja rahulikke, kallid lugejad!! 

teisipäev, 22. november 2016

puhta puru

ükspäev rääkis laps, et näe, tema polegi veel koolist haiguse tõttu puudunud. mina omas peas mõtlesin, et ära, tead, sõnu ära, tüdruk! no ja nüüd ongi käes. seda ei saa just haiguse alla kategoriseerida, aga puudumine on puudumine.
nimelt õnnestus Karital eile trennis nii õnnetult lindikava lõpus selle pulk, mille otsas lint on, suulakke lükata, et hullumaja :( ma ei saa siiamaani aru, kas see oli šokk või hirm, aga kellelegi ta sellest ei rääkinud. pages riietusruumi, pani üleriided selga ja siis tuli minu juurde selle jutuga, et suust on katki. sel hetkel siis alles pisarad purskusid. ma esiti ei saanud midagi aru, aga kui ma seda ilmatumapikka LÕHE mööda suulage jooksmas nägin, oleksin peaaegu et minestanud. ikka oma 4-5 cm triip. õnneks sügavust polnud, verd ei jooksnud, oli näha, et too pulk oli vedanud sellise vao ja tagapool, pehme suulae osas, oli siis selline sügavam lõige, kuhu too pulk siis tõenäoliselt pidama jäi. see ka õnneks väga ei veritsenud, aga kole oli küll :´( 
kuna ta ise oli suht rahulik (peale esialgset nuttu), siis lasin tal külma vett suus hoida ja kimasime koju. seal sain talle šoki ja valu vastu HP terad sisse anda. Herr Abikaasa arvas aga kohe, et EMO-sse tuleb minna. ma olin suht kindel, et sellist asja ei õmmelda, sest:
1. see on lapse puhul jummala keeruline ja 
2. see pole nii sügav
käisime siiski ära. arst vaatas nii meetri kauguselt korra suhu ja ütles, et sjiin polje mjidagi jõmmelda, võijp kojju mjinna. vähemalt ei õiendanud keegi, et miks me tulime. õed olid väga sõbralikud ja viskasid lapsega nalja, et hea, et nina peal see pole, vaid all.
kuna ma olin lapsele enne juba rääkinud, et õmblemiseks nagunii ei lähe, siis rahunes ta pärast arstilkäiku kiiresti, tegi veel mõned koolitükid ja uinus silmapilkselt.
mis te arvate, kas ma magasin öösel? noup! käisin kontrollimas, et ega suu ära pole paistetanud ja et kas ikka hingab. siis pabistasin, et äkki mingi hetk ärkab hullu valuga, lugesin oma konspekte ja mõtlesin valuvaigisti kombosid teradest välja. õnneks oli lapse öö rahulik ja hommikul oli ta suht reibas. 
söömine on keerukas, järk-järgult juba iga toidukorraga õnneks parem. vanaema sõnul olla isegi pannkooki söönud :) 
hommikul tahtis kooli minna, ma ei hakanud keelama ka, igaks juhuks mainisin, et kui on paha, helista, viin su koju. enne söögivahetundi siis tuligi nutune kõne, et paha ja koju vaja. ega`s midagi, koju ta sai, külm riisipudru kõhtu ja elu kena. ju ta seda sooja koolisööki pelgama hakkas. nii et poolik puudutud koolipäev on nüüd preili Karital kirjas ja arvatavasti ka tempel mällu igaveseks, et asju EI TOPITA SUHU!!!
te ei kujuta ette, kui mitutuhat või -miljonit korda (reaalselt, noh!) olen ma õiendanud, et asju ei topita suhu. ühe lapse puhul nagu hakkab natuke mõikama, teise puhul, nagu näha, ei ole siiani sõnum kohale jõudnud. ikka hirmus lugu, et see nii hullu omakogemusega selgeks pidi saama :(

reede, 18. november 2016

Augud sees!

meie majas on juba pikemat aega kuulda olnud õndsat ohkamist kõrvarõngaste teemal. alguses oli see jutt hüpoteetiline a la kui me suuremaks saame, siis teeme endale kõrvaaugud või et kui ma enam ei karda, siis teen endale augud. viimastel kuudel oli aga kuulda üha sagedamini ühe neiu suust küsimusi stiilis, et emme, kui ma augud teen, siis kas ma võin sinu kõrvarõngaid kandma hakata. no miks ei või, vastasin ma alati. ja aukude tegemisest rääkisin ausalt, et ehmatab ja valus on natuke ja need paranevad ikka hea mitu aega. see jahutas nende entusiasmi ikka maha. ei, ma ei hirmutanud. meie peres on lihtsalt kombeks kõik asjad ausalt ära rääkida, mitte mingit käojaani ajada.
enda viie kõrvaaugu kohta võin ma öelda niipalju, et 4 neist on mu enda tehtud. see viies oli kõige valusam, mis tehti nn. salongis. siiamaani mäletan seda valu - uhh!! miks ma seda ise ei teinud? noooh, millegipärast oli punkmuusika sõbrast mulle tol hetkel olulisem omada mitut auku ühes kõrvas :D mu ema oli aga väga teist meelt ja nii ta mu kuhugi salongi vedaski. need mis ise tegin, polnud sugugi hullud ja kõige normaalsem oli auku teha ülesse, krõmpsu ossa :P
aga tagasi tänasesse päeva: ükspäev muutus see kõrvaaukude saamine Karita jaoks nagu eluküsimuseks. leppisime siis kokku, et sügisesel koolivaheajal teeme. kõik olid rahul. siis tuli aga suht äkitselt see reis ja asi lükkus edasi, sest värskete aukudega sooja kliimasse ja basseinivette - pigem ei. no ja tagasi tulles oli teema kohe jälle üleval. hakkasin siis kohta otsima. ei ole see Pärnu suuruses linnakeses sugugi nii lihtne, sest ega ma mingit tavalist augumasinat ei otsinud :D kui teemat uurisin, siis jõudsin järeldusele, et lapsele on ikkagi kõige parem, kui tegemist on meditsiinilisest plastikust kõrvarõngastega, mida tehakse spetsiaalse steriilse püstoliga, mitte metalliga. õnneks 1 tegija Pärnus siiski on (mina vähemalt rohkem ei leidnud) - Wax&Beauty kosmeetikakabinet ja nii me aja Ruthi juurde broneerisime. 
vahepeal juhtus veel selline lugu, et helistati ja teatati, et lastel algavad ujumiskursused. see ajas asjad jälle natuke segamini, sest noh basseinivesi + värsked augud, mitte ei passi kokku. nii saigi kosmeetikult palutud, et kui vähegi mingi aeg tal vabaneb, siis paluks varem asi ära teha, et jääks nädal-paar paranemiseks. 
ühel reedesel lõunal heliseski telefon, kus teatati, et kohe võiks tulla augustamisele. lapsed olid just koolipäeva lõpetamas ja nii me sinnapoole tormasime. 
tee peal tuli välja, et Karina ikka ei julge ja ta andis sellest väga häälekalt pisaraid laiali nühkides teada. oh mu vaene väike ;( keegi ei olnud kunagi talle rääkinud, et ta peab. aga tema polnud mulle kordagi rääkinud, et ta hästi ei julge. kuna õde ees muudkui keksis ja rõõmustas, siis ta ei tihanud rääkida, et kardab. kiitsin teda, et oma arvamust avaldas ja nö vooluga kaasa ei läinud. rahustasin ta maha ja ta vaatas pealt, kuidas õele need augud 1-2-3 ära tehti ilma igasuguse hirmu või valugrimassita. Karina sai see-eest tuleviku tarbeks valida välja endale meelepärased kõrvarõngad.
Karita oli seitsmendas taevas! valis endale kenad swarovski kristallidega helelillad lilleksed ja ootas väga elevil olekuga, kui kõrvu ette valimistati. aukude tegemine talle vist tõepoolest suurt valu ei teinud, sest salongist väljudes keksis ta üles-alla ja kilkas üle Rüütli tänava, et YESSSS, MUL ON LÕPUKS OMETI KÕRVAAUGUD!!!!!
paranemine on olnud kiire ja valutu. mõned päevad rääkis, et kõrv annab tunda, aga ei mingit virinat või probleeme magamisega. need rõngad on disainitud selliselt, et kõrva taga on lame kinnitus, mis külili magades ei häiri. väga nutikalt välja mõeldud. alguses olid kõrvad paar päevad tiba nagu paistes, aga see kadus kiiresti. olen ta kõrvu 2 x päevas spets vedelikuga puhastanud ja kõik on kena. 
nüüd võime tõesti rääkima hakata, et ta võib minu kõrvarõngaid laenata. vat kui nupukas minust oma noorepõlve väikeseid hõberõngaid alles hoida ;)
Karinast rääkides - mina arvan, et ega ta enam kaua ei suuda seda ilu, mis õe kõrvadelt vastu vaatab, rahuliku südamega seedida ja tuleb hirm alla neelata, suukene lahti teha ja mul lasta ka ikkagi see augustamise aeg kokku leppida ;) mina seda teemat senikaua ei puutu, aga arvata võib, et õigepea kuuleme sellest niisamagi!




esmaspäev, 10. oktoober 2016

päris oma pidu

ükskord suvel, nii umbes augusti alguses tulid lapsed jutuga, et nendel vaja pidu teha, pidžaamapidu või nii. ma vaatasin neid suurte-suurte silmadega ja küsisin, et inimesed, mismoodi te seda täpsemalt praegu ette kujutate? küsimus oli siiras ja kantud kontekstist, sest meil oli siis remont täies hoos ja igas võimaliks (ja võimatus) nurgas oli mingi kott mingite asjadega + elutoas 4 diivanit, mille vahel me isegi hästi laveeritud ei saanud, külalistest rääkimata...
veeretasime siis seda mõtet nii- ja naapidi, kuniks jõudsime kompromissini, et pidu tuleb, aga tiba hiljem. peamine argument, miks pidu vaja oli, oli igatsus mõndade lasteaiakaaslaste järele. loomulik ka, sest kui sa oled harjunud kellegagi iga päev aastast-aastasse koos olema, siis on veider, kui ühtäkki enam ei trehvagi. leppisime siis kokku, et teeme peo septembris, kui saab kutsuda ka mõned uued koolisõbrad. mõeldud-tehtud!
niisiis, said kokku 12 sõpra, trall ja möll kestis ikka mitu head tundi. mina jõudsin järeldusele, et nii palju tüdrukuid korraga on ikka raske ära hallata - inimesed on ju ikka nii erinevad ja temperament on mõnel oi-oi kui vägev. kõik läks tegelikult hästi: tegime liikumismänge ja võistlusi, vahepeal oli õuetiir batuudi, jänesepaitamise ja vahukommidega ning siis jällegi disko ikka päris pimedas toas vilkuvate tulede ja Getter Jaani-Koit Toome lauludega :D kella kümne paiku oli rahu majas ja sai ööbijad madratsitele paigutada. ega me kõiki ööbima ei jätnud, ikka paar kallimat lasteaiakaaslast. emad veel muretsesid, et kuidas ja äkki tuleb nukrameelsus vms., aga ei, kella 23-ks olid kõik kustunud ja võisime peoõhtu kordaläinuks lugeda :)
ma ei tea, kas kirjutada, et kordame, aga küllap vist ;) ehk tiba väiksema ja tuttavama seltskonnaga :P

kolmapäev, 28. september 2016

segased lood

hmm, ma pole varem lapsi kooli saatnud ja enda kooliaeg pole enam detailselt meeles, aga mul on mõned veidrad tähelepanekud. kes teavad asjast rohkem/on teemas sees, võiksid kommenteerida ka!
nimelt arvasin ma kooli alguses, et probleeme võib tulla sellega, et midagi ununeb kuhugi maha või lapsed eksivad aja/kohaga vms. midagi sellist pole (veel) juhtunud. küll aga on eksinud oma tegemistega kooli personal ja seda rohkem kui ühel korral :( mõned näited:
*helistan ja küsin huvialajuhilt, mis ringe 1. klassi õpilastele pakutakse (sest klassijuhataja ei teadnud üldse midagi rääkida). teiselpool on hetkeks nagu mõttepaus ja siis tuleb vastus, mis mind ikka sügavalt hämmastas - nimelt ei ole 1. klassi õpilastele peale 1 x nädalas toimuva mudilaskoori midagi ette nähtud, sest nad alles harjuvad kooliga ja ei saa ringides käimisega hakkama... no ja rahvatants on ka, aga seda ainult kahele 1. klassile neljast, sest teised klassijuhatajad ei tegele sellega. veider... minu lastel ei ole tantsuklass, on õpikallakuga (vist). olgem ausad, see rahvatants mind üldse ei morjenda ka, lastel teised huvid. uurisin siis veel ansambli/solisti, kunstiringi ja male kohta. ikka kõige jaoks liiga väikesed...
kirjutan natuke tausta lahti: minu võsukesed käivad linna suurimas põhikoolis, kus õpib mingi 900 last. Arno-arvutiprogramm määras nad sinna, mina pole valinud, eksole. selle mammuti eesmärk, nagu mina olen aru saanud, on see, et palju õpilasi ühes kohas võimaldab luua rohkem lisaväärtust just ringide, tegevuste ja võimaluste osas. ja kui juba lapsed koos on, siis poleks vaja igaühel üle linna otsida huvitegevusi/trenne, sest koolis on kõik kenasti kättesaadav. aga kahjuks ei ole see üldse nii.
mõni rahumeelne lapsevanem oleks selle asja nii jätnudki, aga mina ei saanud. sees nagu kihvatas, et pean ikka edasi uurima, kas tõesti nii niru see värk ongi.
võtsin otsekontakti kunsti- ja muusikaõpetajatega, selgus, et on kustiring ja koorilaulud. panin lapsed kirja :) ja siis läks lahti:
*koorilaulu tegev muusikaõpetaja (imehea spetsialist ja soe inimene) andis teada, et laulupeole nad minna siiski ei saa, sest kooli poolt tuli selline korraldus... olevat teine koor, kes läheb, sinna aga 1.klassi lapsi ei võeta. küll ma olin kurb, lastest rääkimata, sest laulupidu on midagi sellist, millest alati osa tahaks saada just lauljana. ma saan aru, et kooli sees on õpetajatevaheline konkurents, aga kas seda ei saaks enne ära lahendada ja paika panna, kui proovide ajad välja kuulutatakse? nüüd ma ei teagi, kas see koor jääb püsima, kas lapsed saavad edasi laulmas käia või peavad nad teise õpetaja koori minema, kes ütles mulle otse, et tema peab oma tervise ja vanuse peale mõtlema, mille tõttu väikesi laulupeole kaasa ei võta... no nii kurb on sellist juttu kuulda, kas pole!? ma oleks olnud igati valmis Tallinna kaasa minema, seal madratsite peal magama ja lapsi karjatama, aga ei, lihtsam on lihtsalt ei öelda. :´(
*kunstiring - kontakt õpetajaga oli meeldiv, lubas väikese kunstihuvilise ringi võtta. oi me olime Karinaga rõõmsad :) läksime siis kohale, sest mu 1. klassi õpilane ei orienteeru veel selles suures koolimajas ja ma otsustasin esimesel korral teda turvama minna (koorilaulu 1. korral käisin ka kaasas). nagu tuli välja, oli see õige otsus, sest ruum asus teises tiivas 3. korrusel taga lõpus, kus laps polnud kunagi enne käinud. uks oli lukus, õpetajat polnud. uurisime maad, keegi ei teadnud midagi. siis suundusime alla kantseleisse, seal ei teatud ka midagi. huviringide kohta vist seal majas mingit tabelit polegi (kellel mis ajal mingi ring on). ma mitu korda veel küsisin, et kuidas kirjas on, millal see ring siis toimuma peaks. ei tea. õpetaja telefoni keegi ei teadnud. lonkisime siis koju. pärast õpetaja kirjutas, et järgmine nädal. miks seekord ei toimunud, infot ei tulnudki. aga hea, et ikka algab, ma juba kartsin, et jälle nii väikest ei tohi võtta...
*male - ikka vist liiga väikesed (Karita oli huviline). pole hetkel rohkem uurinud ka. kooli kodulehel selle kohta info puudub.
üldiselt hakkavad ringid/trennid alates 2.-3. klassist. mu meelest ei ole see parim plaan, sest kui 1. klassis on laps endale huvialad leidnud, siis tõenäoliselt jätkab ta nendega ka järgmistel aastatel ja väga raske on siis kooli poolt pakutavaid asju juurde võtta. siit tulebki siis see jutt, et lapsed pole ju ringidest huvitatud ja neid polegi vaja. 
küll aga tuleb pakkumisi kooliväliseks (tasuliseks) huvitegevuseks. no et kehalise tundi tuleb keegi treener kuskilt spordihoonest ja pistab pihku sedeli, mis kutsub korvpalli, jalkasse või tennisesse vms. lastele soovitatakse ikka väga tulla ja proovida. või siis kutsuti samamoodi loodusmajja, sinna meie omad ka läksid. samas on väga veider, et niimoodi promo tehakse. tänapäeva maailmas, kus kõik meediakanalid on kättesaadavad, tuleks ikka enne lapsevanematega rääkida, siis igaüks ise vaatab, kas saab endale seda lubada, kas lapse graafikus on veel vaba aega või on tal üldse eeldusi-huvi. muidu ärgitatakse lapsed üles ja pärast on pettumus suur, kui ema-isa "ei luba".
eks kool ongi suur ja keeruline organisatsioon. mida suurem, seda keerulisem juhtuda. pedagoogid on kõik suht tugevad isiksused ka ja kui nad põrkuvad, siis sest reeglina head asja ei tule... (oma kooliajast mäletan ja tundub et praegu samamoodi). seetõttu oleks ikka väike kool oluliselt parem variant, sest ega saa kaua kollektiivis töötada inimene, kes sinna üldse ei sobi. on ikka rohkem ühtne meeskond, kes koos seda vankrit veavad. 
mina praegu oskan öelda lapsevanema seisukohalt ainult seda, et sooviks rohkem selgust ja infot. nii oleks vast kõigil parem. lastele on ikka jube paha selgitada, et see või too asi, mis on kokku lepitud ja lubatud, ära jääb. loodan, et kõik loksub paika, aga tahaks, et see juhtub enne, kui sinna lapsed kaasatakse. väikesel inimesel on niigi kõik uus ja keeruline. kui kohe alguses tuleb tunne, et täiskasvanuid ei saa koolis usaldada, siis see jääbki ja see pole hea.  

reede, 16. september 2016

nutifon

nagu ma ütlesin, tuleb K-de nutitelefonidest eraldi postitus. siin see on!
kuskil eelmise aasta talvel hakkasin järjest tihedamalt kuulma juttu, et nemad tahaks ka endale telefoni, nutitelefoni. ma seda juttu eriti ei kuulanud. küll aga sai seoses trenni minemisega antud neile käiku nupufonid. no et saaks helistada, kui bussile ei jõudnud või mingi muu jama. eriti bussiga muidugi ei käidud, aga uhke oldi küll, et vanaema helistab või saab naabriplikale kõllata.
kevadel tuli nuti-jutt uuesti. me siis pareerisime seda küsimustega a la mida sa sellega teed, kas oskad, kuidas kasutad jne. ega vastata suurt ei osatud. peamine küsimise põhjus oli see, et ümberkaudsetel külalastel enamuses tekkisid need vidinad. rääkisime lastele, et enne on vajalik lugema ja arvutama õppida, siis teate ka, mida seal nutitelefonis teha, kuhu vajutada. jäi kokkulepe, et kui lugemine ilusti käpas, siis nutitelefoni nad enne kooliminekut saavad. said ka!
nutika valimine on ka selline mitme teraga mõõk - tahaks nagu võimalikult ägedat, kui juba raha kulutama hakata, samas mõistus ütleb, et lapsele ei ole mõtet õunakest osta, eksole. eks ma siis uurisin neid odavama otsa telefone ja nende omadusi. lõpuks jõudsin järeldusele, et need Lotefonid on nii eelmine põlvkond, et pole ikka mõtet. lisaks on nende sees mängud, milledega on paljudel mingid lisatasude-jamad tekkinud. mina tehnikakauge inimesena kardan selliseid asju ja ei taha probleemidega jaurata. õnneks sõbrantsi mees on vägagi tehnikainimene ja tema soovitas mõnda uut hiinakat, millel on rohkem mälu (loe:kiirust) ja paremate näitajatega kaamerad ees ja taga (mõlemal välgud ka!) ning lippab üldse suht ilusti. ma siis viisin lapsed poodi ja valik sai neil ikka kiirelt tehtud :P
ah et mida nad seal telefonis teevad? alguses oli üks pidev mängude jutt, no mängiti nädalakese iga õhtu tunni jagu mingeid mänge, mille vanemliku järelevalve alla wifi´ga play-poest alla tõmbasime. siis sukelduti youtube´i maailma. no ja nüüd nad enam põhimõtteliselt ei mängi, vaid kuulavad mussi. õnneks on telefonidel kõrvaklapid ja mina seda tänapäeva ininat kuulama ei pea :) aga ok, tegelt suunan ma neid ikka erineva Eesti muusika juurde, et seda peavoolu kraami vähem oleks (mitte et mul see oluliselt õnnestuks...) mujal nad veel ei kola. vahel oleme näiteks vaadanud mingeid laulusõnu või uurinud mingit huvitavat kooliküsimust. ilmateadet vaatavad ka mõlemad usinasti. no ja äratus ja meeldetuletused (millal kuhugi liikuda) on ka väga aktiivselt kasutusel :)
enne telefonide soetamist andsid erinevad lapsevanemad meile nõu, et netti ei tasu nutitelefonidega lapsi üldse lasta ja parem on kõik internetiga seotud asjad kinni keerata. ei ole vaja ja ohtlik jne. eks neil on õigus. samas mina mõtlen (ja Herr Abikaasa arvab samamoodi), et kui juba sellised vidinad soetatud on, siis tuleb vaikselt harjutama hakata. jah, loomulikult, lapsed ei oska inglise keelt ja igasugu küsimuste peale on lihtne "yes" vajutada, aga selleks ju vanemlik selgitustöö ongi, et õpetada last eristama õiget valest. rääkisime ära erinevad ohud ja selgitasime, et kõiki ikoone pole mõtet läbi klõpsutada, sest need nagunii internetita ei avane ja on võõrkeelsed. meie siis otsustasime nii, et kodus wifi kaudu on juurdepääs internetile olemas, väljaspool kodu on telefon rääkimiseks ja sms-ide saatmiseks. nutipaketti pole, on kõnekaart, millel pole suuri summasid, mida teenussõnumiteks kulutada. kõik interneti pääsupunktid keelasime telefonides ära, siis vist ei saa telefon tasulisse netti minna (kuigi uuemad isendid pidi selle mingi aja tagant ise ära parandama...). 
kui lastel on ainult teatud kindel aeg telefoni kasutamiseks, siis vast neid probleeme nii massiliselt ei tule ka, kui järelevalve puudub, siis võib tõesti jamaks minna. meie majas on meelelahutuskanalid suht kinni enamus ajast, seega jääb vaid loota, et vaikselt uuritakse ja õpitakse ning tulevikus on nad juba mõistlikud ja oskuslikud telefonikasutajad.
lemmiktegevustest ka:
Karina - nukkude pildistamine ja ilusate rahulike laulude kuulamine
Karita - youtube´i videod ja selfitamine
meie majas on nüüd sellised isendid, ikka ilusate sädelevate roosade ümbristega, of course!! ;)
Gigabyte GSmart Classic LTE, Dual-SIM
GSmart Classic LTE
muuseas, kaitseklaas ja läbipaistev silikoonümbris oli telefonil juba kaasas. 2 a tagasi mu sony´l küll ei olnud. 

neljapäev, 15. september 2016

logistikalabürint

kas teil oli/on ka 1. klassi lastega tunne, et unustate nad kuhugi maha / õigeks ajaks kuhugi viimata / koolist peale võtmata?
mul on viimaste päevadega tekkinud selline paaniline hirm, et ma unustan ja siis seisavad mu kaks väikest koolijütsi kuskil nõutult. või noh, tegelikult ma tean, et ega nad nii nõutud pole ühti - krabavad oma uhked nutitelefonid välja (jah, me ostsime neile nutitelefonid, aga sellest eraldi postitus) ja helistavad mulle nõudlikult/segaduses. 
õnneks elame piisavalt väikeses linnas / selle ümbruses, et autoga on kõik teekonnad 5-10 min. 
miks see tunne mind valdab? aga sellepärast, et logistikat on omajagu. lasteaias oli kindel värk, et õhtul läheb teatud kellaks neile järgi, kulgeme kas koju ja sealt trenni või otse trenni, aga nüüd on võrrandisse ikka mitu uut tundmatut lisandunud ja ma pole veel kõigega harjunud. hea kui ma peast tean, mis kellani kool kestab mõned näited:
E
tunnid kella 12-ni
pikapäevarühm
laulukoor, mis lõpeb kell ...eeeee, vist kell 14
siis nad tulevad ise bussiga mulle töö juurde (jee, ei ole taksojuht, aga võibolla vara rõõmustan ja edaspidi nad nuruvad, et järgi tuleks)
kell 16 trenn, kuhu ma nad viin
kell 17:30 järgi, aga iga päev lepime eraldi Herr Abikaasaga kokku, kes trenni järgi läheb. raudselt ükskord unustame ja keegi ei lähegi...

T
tunnid 12-ni, ise liiguvad bussiga koju
ühel lapsel hakkab ÜLE teisipäeva olema kunstiring (jee ma tean iga kord, kas on või ei...), seega jääb ka pikapäevarühma.
teine laps tuleb siis bussiga koju kohe pärast tunde, ei jää pikka päeva, ja peab kell 15:10 kodust bussile minema, et trenni jõuda kella 15:30-ks. 
see kusntilemb vist tuleb mulle töö juurde ja liigub sealt trenni mingi bussiga (tegelt mul pole õrna ainugi, kuidas see olema hakkab ja kas üldse sel kellaajal siit mingit bussi trenni juurde liigub)
kell 17:30 trenni järgi keegi

K
tunnid 12-ni
pikapäevarühm 
loodusring (ma küll ei usu, et nad seal käima hakkavad, aga ühe kuu katsetavad, sest nad tahtsid). sealt tuleb ise 14:45 lahkuda, bussile kõmpida ja koju sõita. ainult et bussi ei lähe sellisel ajal koju. ma pole veel välja mõelnud, kuidas nad koju saavad :/

jne. 

trennid o n 3 x nädalas, kõigil erinev algus- või lõpuaeg...

ise tahaks ka trenni minna, aga ma tõesti ei tea praegu, kuhu ma selle võrrandisse veel asetan...



teisipäev, 13. september 2016

armsus pole enam in

minu lastele riiete ostmise ajad on vist möödas...
niisiis, tõin mina koju maailma ilusaimad kreemikal põhjal liblikatega kellukeselõikelised talvemantlid. imepehmed ja seest karvased, muidu sulgkerged ja imeilusad. tüdrukutele näitasin ükshaaval, enne pressisin neilt välja lubaduse olla nüüd mitu kuud kuku-nunnu-pai, sest ma tõin midagi niiiii ilusat, et ise ka ei usu :P
Karina vaatas, tõmbas selga, vaatas peeglist ja automaatselt käisid käes keskkohale, kust tõmmati mantel keha vastu kokku ja nenditi, et nii võiks hoopis olla. kui näitasin, et on ka taskud ja peabki alt laienev olema, sest kohev pidukleit ei mahu muidu ära, siis nagu hakkas matsu jagama, aga liibukas oleks tema meelest ilmselgelt parem valik olnud.
Karita vaatas, ei olnud isegi liiga elevil, takseeris kriitilise pilguga ja tahtis tagasi õppima minna. ma ikka soovitasin, et pangu selga. nagu mantli ümber sai, tegi kohe samasuguse vöökohalt kokkutõmbamise liigutuse, nagu õde enne (kuigi ta seda ei näinud...). õnneks pehme sisemus ja mõnus kapuuts võlusid ta siiski ära ja arvas, et võistlustele või teatrisse on sellega täitsa mõnus sõita.
seega ei usu, et ma kuku-nunnu-paikesi mitu kuud näha saan, sest mantlid olid ainult minu jaoks imelised. seega kavatsen ma sel talvel neid igal võimalusel ekspluateerida ja hunniku pilte teha, sest armas olemise periood hakkab K-del paraku läbi saama... 
edaspidi tuleb mul vist lihtsalt papp lastele kätte anda ja nad H&M-i sisse lükata teatega, et valige endale seda või toda ;) see pood on 8-10-aastaste seas mingi totaalne moemeka, mu arvates, ja kõik, mis sealt pärineb on nende meelest äge ja lahe. 

reede, 9. september 2016

Emotsioonid

Esimese nädala emotsioonid lastel küsimuse peale, et kuidas esimene koolinädal siis tundus:
Karita: Äge!
Karina: ei tea...
Mina: kuidas nii?
Karina: mu sees on nii palju tundeid, et ma ei oska midagi öelda.
Mina: mis tunded need siis on?
Karina: kool on lahe ja äge ja põnev ja tore! (suur naeratus)
Karita: mhm!! (ägeda noogutas saatel)
Mina: kas midagi rasket ka on?
Mõlemad: ei!!!!!