Lilypie Fourth Birthday tickers

Lilypie Kids Birthday tickers

teisipäev, 23. september 2014

seikluspargis ronimas

tarzanid liuglemisvalmis
kunagi suvel juhtus sünnipäev, Herr Abikaasa sünnipäev. kinkisin talle Valgeranna Seikluspargi külastuse. olin tähele pannud, et alati, kui me sealkandis ringi luusisime, vaatas ta üsna kadeda pilguga noid radu mändide ladvus. sünnipäeva päeval oli aga mega tuul ning +30 varjus. kõrgusekartusele vihjates jäi tooma minemata. nüüd siis kasutasime ära vananaistesuve imeilusat ilma ja kõlkusime väheke puude otsas :)
exremu rada puuladvus
Herr Abikaasa oli rahul, eriti meeldisid talle muidugi need laskumised iga raja lõpus. esiti arvas ta, et radade läbimine saab füüsiliselt väga raske olema (sõbra juttu uskudes), aga hiljem rääkis, et ainult viimane 5. rada pakkus väljakutseid, teised olid läbi-jalutatavad, lihtsalt tasakaalu pidi hoidma. mina teda eriti tegutsemas ei näinud, olin laste turvaja.
laste osas oli nii positiivseid kui negatiivseid üllatusi: Karina läbis 2 rada (maast 1m ja 3m kõrgustel) lenneldes, nautis igat hetke ja tundis suurt uhkust, kui kellegi abi ei vajanud. karabiinid ja rullikud pani ise kõik külge. mina vahel tuletasin lihtsalt meelde, et kogu aeg peab vähemalt 1 karabiin trossi küljes kinni olema. no ja korra ulatasin üht köit ka, kuna ta käed lihtsalt ei ulatunud selleni :) ta oli ülitubli! pärast rääkis vanavanematele ja lasteaiakaaslastele, et käis puu otsas kelgutamas :D keegi ei uskunud! aga päriselt ka - käiski, sest seal on üks rajaosa, kus tuleb puukelgule istuda/seista ja end siis trossi pidi teise puuni vinnata :)
Karita 2. rajalõigul
enesega võitlust pidamas
Karina sõiduveel
Karita, kes on meil muidu hull akrobaat, alati kribinal-krabinal igal pool esimesena turnimas, tuli välja, et kardab kõrgust... päris hullust vist kohe, sest 3m kõrgusele rajale sööstes (pärast esimese madala raja kiiret läbimist), tardus keset esimest rajajuppi ja hakkas haledalt nutma. rada nimelt kõikus ja tema vaatas alla ja ei suutnud enam  midagi teha. tagasi ka ei tulnud, sest õde oli juba eest läinud ja tema ei saanud ju ometi kehvem olla. läbi pisarate ta ponnistas end järgimise puu juurde. uurisime, kas tahab maha või edasi või tagasi. miski ei sobinud. proovis veel ühe lõigu ja siis võtsin ta ikkagi alla. värises täitsa ja muudkui seletas, et jube kõrge oli. see kõrgusekartus on meil suguvõsa viga osadel. nii ei jäänudkui muud üle, kui madalamat rada 10 x läbida, vahepeal issit vaatamas käia ja Valgeranna soojal liival hundirattaid visata ning varbaga vett katsumas käia. 
tegelikult olime kõik väga rahul, Karita lubas järgmisel aastal kindlasti 2. raja läbi teha ja Karina piisavalt pikaks kasvada, et 3.-le rajale ulatuda :) mina lubadusi ei anna ;) aga seda ütlen küll, et 5€ eest on lapsele seal terveks päevaks tegevust küll ja veel. 
lahe päev oli!