Pühapäev, 30. jaanuar 2011

mida teeksid sina, kui näed naabrinaise pesu minema lendamas?

variandid:
a) paneks pesu kenasti kuivama tagasi
b) annaks talle teada, mis olukord nööril valitseb
c) muigaksin heameelest, sest naaber ongi üks mõne mutt

minu vastus: a
siinkandi vastus: c (või siis lihtsalt on inimesed nii hoolimatud ja ükskõiksed, et neile on kõigest ükskõik)

igatahes mu pesu, mis hetk enne tuule pööramist peaaegu kuivaks sai, oli mööda lund pilla-palla, kaks laste tekikotti ripnesid üht pulka pidi hädavaevu nööril ja 3 padjapüüri olid omadega väga sassis. keegi mulle seda ütlema ei tulnud, kuigi kõigi tee viib pidevalt sealt mööda... omast arust ma pole mingi nõme mutt oma naabritele küll olnud :S kusjuures on teada, kelle omad mis nöörid on.

meie Padaorg oli Elistveres

juhtus küll nii jah. mõtlesime siin Vastseliinas kui vanajumala selja taga, et ilus laupäevane päev, läheks õige patseerima värkesse õhtu. valisime parajalt kauge sihtkoha, et lapsed saaks une autos täis magada ja asusime teele Elistvere loomapargi poole. millegipärast olin ettenägelik - pakkisin kaasa banaane ("naan") ja pirne ("pinn"), kauplusest endale nosimiseks paar pirukat ja limpsi, võileivad olid nagunii. Tartust läbi saades hakkas olikord ära pöörama ning 1 km enne sihtkohta jäimegi kinni. Sellele eelnevalt oli tee järjest kitsamaks jäänud tuisuvaalude tõttu. põhimõtteliselt oli tee kadunud, ainult ühes autojäljed läksid. tollel hetkel, kui põhja peale lumme jäime, polnud jälgigi enam näha... ja nii me seal siis olime - keset lagedat välja, tuul ulgumas ja lumi möllamas. teeäärsed vallid kadusid minutitega s.t. vallid ja see koht, kus kunagi oli tee, muutusid ühetasasteks. eemal oli paar maja ja kostus traktorimüra, rühkisin sinnapoole, traktor haitus kui tinatuhka :( küllap see oli miraaž. meile vastu sõitis üks jeep, mis arvas, et tõmbab meid naksti välja ja jätkab oma teed. olukorda ta muidugi ei hinnanud ja kinni jäi temagi (kah lapsed autos). ei aita see nelikvedu midagi loodusjõudude vastu. seejärel tuli veel üks auto, mis heaga veidi eemale seisma jäi. taamal nägime veel üht sõidukit lumes puterdamas ja sinna jäi temagi. 
kohtusime kohaliku koloriidiga: tutimütsiga naisterahvas, kes meile kohe traktorit otsima asus (ikka vaevatasu eest) ja nooremapoolne meesterahvas. pean küll häbiga tunnistama, et peast käis läbi mõte - need kodanikud ei kuulu isegi mitte teise Eestisse, no nii  umbes neljandasse. ühes autos olid ka samasugused - vaatasid, et edasi ei saa, koukisid aga uued õlled lahti ja hängisid rõõmsalt edasi. seda mõtet, et 4 noort meest võiks aidata autosid lumest välja kaevata, neile ei tulnudki... hambaid oli neil noortel inimestel kokku nii ühe suutäie jagu vast. ikka õnnetu on see elu Eestimaal, kui lähemalt vaadata. 
traktori kauplemisest oli abi, meieni jõuti 1 tunni ja 30 minuti pärast. jeep tõmmati köie otsas kui noor kutsikas hangest välja, kuhu ta end hullusti sisse oli kaevanud. meie saime traktorijägedes lihtsamini liikuma, kuid köit läks vaja ikkagi. hiljem selgus, et loomapargist ollime 500 m kaugusel, täpselt käänaku taga. loomad meil nägemata jäidki, sest tolleks hetkeks oli park juba suletud, kui liikvele saime. kahju! eks teinekord üritamine (oluliselt parema ilmaga!) uuesti.
aaa - häirekeskusesse helistasin ka. nad kiitsid, et helistasin. muidu ei teatagi, et inimesed kuskil lõksus. võeti ühendust kohaliku teemeistriga ning helistati tagasi, et abi on teel tänase päeva jooksul. väga lohutav see just polnud. ikka üsna suur tõenäosus oli tol hetkel öö veeta kuskil hanges või kohalike sõbralike, ent väga imelike isikute manu...
lapsed, pean mainima, olid väga tublid! esiteks tahtsid nad sealt autost välja tuisu kätte. olin sunnitud nende suht loogilise soovi täitma, sest olid nad juba 1,5 h ju autos kägaras tudinud. ekslesime veidi seal hanges, siis istuti ülejäänud aeg rõõmsasti autos tagavarasid nosides :) kuna lubatud loomad jäid nägemata, siis otsustasime neil Tartus veidi ringi trallida lasta ja Lõunakeskuse mängutuba tundus selleks suht sobiv paik olevat. nii oligi! pärast jooksid veel kõik hallid ja koridorid ka seal läbi täiesti hullumeelse pilguga, ise heameelest lõkerdades :D ju autost vabanemise tunne oli niiiiii suur!
kokkuvõtvalt: õnneliku lõpuga lugu, mida sellegipoolest selles elus korrata ei taha!