Lilypie Fourth Birthday tickers

Lilypie Kids Birthday tickers

pühapäev, 27. veebruar 2011

tagasi kodus :)

nii on. nii tore! lapsed olid sillas, meil kah suht hea meel, vanaemad oleks suurest heameelest nurrunud, kui oskaksid :D kohanemine oli ka ok, magavad normaalselt.

kolmapäev, 23. veebruar 2011

kulus 1 aasta 10 kuud...

... enne kui tüdrukud aru said, et tolmuimeja ei ole mingi koletis, kes nad kohe sisse imeb või alla ajab. oh seda jänku südant küll!
kui nad päris väikesed olid, siis selle masima käivitamine muutis lapsed võbisevateks haavalehtedeks - kartsid jubedalt. nii tuli see koletis kapist välja ainult õueune ajal. peretuttav aga rääkis, et tema võtab vabalt oma 3-kuuse magava lapse voodi alt tolmu ja ükski närv ei liigu :S veidi suuremaks saades oli Karita nõus selle riistapuuga tutvust tegema küll, aga ainult siis, kui too häält ei teinud ja paigal püsis. Karina tagurdas käpuli igaks juhuks teise tuppa. seega jätkus ajajärk, kus tolmu sai imeda ainult siis, kui lapsed issiga õues olid :( kui Vastseliina kolisime tuli paratamatult tolmutama hakata ka siis, kui lapsed toas. välja nägi see nii: mina võtsin koletise kapist välja, suundusin elutuppa, mille peale lapsed kabuhirmus issile sülle ronisid, täiest kõrist kisades teada andsid, et see elukas neile mitte üks teps ei meeldi ja tuleb kohe meie magamistuppa kinnise ukse taha peitu minna.  mina siis tegin elu kiiremaid liigutusi, et hullumeelne nutt ja masina ulgumine lõpeksid. edasi tekkis aeg, kus  magamistoa kinnise ukse tagant hakkas kuulduma kilkeid - hirm hakkas vähenema, julgeti juba voodi peal möllata, kui uks turvaliselt kinni oli ja jube elukas teiselpool seda. paar kuud tagasi juhtus ime ja uks avanes - Karita otsustas vaatama tulla, et kuidas see masssin emmet ära ei söö. vaatas korra ja põgenes. järgmisel korral oli nii vapper ka Karina.  eel paaril korral on nad nii tegijad olnud, et istuvad diivanil või lasevad enda jalge ees vaipa puhastada. ja üleeile juhtus see, mis ammu juba juhtuma oleks pidanud - sain endale kaks väikest abilist :) tõestus on ka:


teisipäev, 22. veebruar 2011

peenemat näputööd

mis õige eesti naine ma muidu ikka olen, kui käsitööd ei tee. ikka teen. eriline tuhin tuleb siis peale, kui teised ümberringi teevad ja sellest ka räägivad ning ilusaid sõrmeharjutuse tulemusi näitavad (Kadri, Liis, Kristina). kõige kodusemalt tunnen ma end heegelnõela seltsis, aga tikkida võin ka vabalt. kudumine pole minu rida (kuigi kohustuslikud käpikud/sokid saan ikka vajadusel tehtud), õmmelda ka väga ei meeldi, aga küllap tuleb Singeri masinalt tolm maha pühkida, kui lasteaias kostüüme nõudma hakatakse.
hetkel aga valmisid kaks suvist mütsikest. tegelikult küll kolm, aga üks läheb kingituseks üle lombi Roosile ;) Novella niit ja 1,5mm-ne heegelnõel. muster puhtalt omalooming - alustuseks kett 6-st silmast, edasi ring kinnissilmuseid ja siis kõik ühekordsed sambad, kasvatasin alul iga samba kohalt 3 ringi, siis iga 3.-nda, vahele paar ringi ilma kasvatamata, siis kasvatasin iga 5.-nda peale ja edasi jälle paar ringi niisama, vajadusel veel, kuniks pealagi kaetud. jätkasin ühekordsete sammastega nii: sammas-kett-kett-sammas niimitu ringi kuni poole peani jõudsin, vajadusel tekitasin ruudukesi juurde. seejärel lugesin viimasel ringil olevad ruudukesed kokku ja hakkasin arvutama ruudulise paberi ja pliiatsi abil, kuimitu südant mahub. tegin 8 (kui kedagi huvitab, võin mustrist pildi saata, ma ei suuda seda siia kirjeldada). äär 3 rida kinnissilmuseid, alla äärde pitsike 3 kettsilmust, kinnitus kinnissilmusega ja nii terve ring. parajaks said nad proovimise teel, mul ju modellid omast käest võtta. mütsid ise said sellised:


modell Karina
eks see külm aitab näputööle ka kaasa, sest tegevusetus ajal toas vähehaaval hulluks. lapsed välja ei taha. täna käisime - kõndisid 5 min. ja küsisid tagasi tuppa - ju on ikka näol liialt külm. viimased 4 päeva pole käinudki, sest issi kallis vedas töö juurest nohu, mis K-dele külge hakkas. nüüd mulle ka :S

järgmiseks on plaanis veel ühed suvised mütsikesed ja kleidid kirjust lõngast. lõng juba broneeritud, kui koju läheme, saan kätte.

esmaspäev, 21. veebruar 2011

mõista-mõista

mis on papuauto?



otseloomulikult on see rulluisk :D





pühapäev, 20. veebruar 2011

kratid Kratikeskuses

tasuta reklaam Võru kõige vahvamale mängukeskusele :) www.kratikeskus.eu me oleme seal suht mitu korda käinud ja iga kord on väga meeldiv olnud. külmaga pikalt väljas ei ole, aga niisugustel krattidel on pidevad energiaülejäägid, seega võib meid viimasel ajal suht tihedalt näha. alguses olid popid kärud/autod, millega ringi rallida, nüüd on käeline tegevus edasi arenenud ja viimasel ajal juba istuvad lauamängude taga ning nikerdavad nukunurgas. liumägi on loomulikult alati pop!
väike soovitus: kuna video on tehtud moblaga ja ma pole mingi operaator Kõps, siis suureks ei maksa vast teha.

reede, 18. veebruar 2011

nii tore-nii tore-nii tore

ostsime nii veidi üle aasta tagasi suurema auto meie pesakonna tarvis. väljavalituks osutus tol hetkel puhtalt  velgede (!), kuju, mootori ja hinna põhjal Opel Sintra. mahtuniversaal siis, 7 istet, ju nõu ;) või 5 istet ja ilmatusuur pakiruum vankri jaoks :D 
see pole meie oma, aga täpselt see värv ja veljed ka samad. meie autost pole ühtki pilti ja selle külmaga ei lähe tegema  ka.
on teine suht vana, kuid mitte eriti väsinud. oleme temaga nüüd pea 2 talve koos olnud ja pole hullu. eks ta tahab ikka remonti, aga mingeid väga suure asju pole õnneks olnud. ses suhtes on Võrus ikka hea elada, sest siinsed ja Pärnu autoremondi hinnad on ikka nagu öö ja päev, Võru kasuks muidugi. nüüd me oleme kõik oma autod korda teinud ja minu autot suht palju tuuninud. sellel on nüüd uus cd/mp3 makk-raadio (punaste ja siniste edevate tuledega) ja 2 uut tagumist istet (sellised kokkuklapitavad ja kergesti väljavõetavat) :)  need mõlemad vidinad saime omast arust vägagi hea hinnaga: makk (pakendis, tuttuus, garantiiga) www.osta.ee-st oksjonilt 45 €-ga ja istmed kokku 44 € :) olen enne ka netist istmete kohta uurinud, aga parim pakkumine, mille olen leidnud, oli 650 EEK/iste... nüüd siis põhimõtteliselt 2 ühe hinnaga! istmeid otsisin selleks, et need autot tulevad Saksast tavaliselt 5-istmelistena. toda masinat ennast uuena Eestis müüdud pole, seega tagumised istmed suur defitsiit. meie omale oli näiteks mingi muu auto istmed sisse monteeritud suure raske raamiga, mida ma liigutadagi ei jõua, väljatõstmisest rääkimata... panen ühe pildi veel, kus on näha, kuidas perautost piduauto saab:
võtad aga äärmised keskmised istmed välja, ühe klapid kokku lauaks, esimesed istmed pöörad seljaga sõidusuunda ja külalised saavad tagaistmetel chillida
 mina ise kuulun muidu veljep*d*de klubisse, aga kõik muud mõnusad vidinad on ka toredad. tuleks nüüd head sõiduilma ka kojusõidu tarvis, muidu vaeseke nagiseb ja kiunub käes, kuna kõik on hangunud...

kolmapäev, 16. veebruar 2011

külm?

kõik siin soiuvad külmast. hetkel olen seisukohal, et pole hullu. kui meedia ei pasundaks ainult sellest ja Egiptuse rahutustest, siis ei paneks vist üldse tähele. tuba on õnneks soe (siin ongi nii, et kui suured miinused, siis toas soe, kui nullis, siis sees jahe), välja minnes saab rohkem riiet selga panna ja ilm on ka superilus! viimased 3 päeva on olnud lauspäike koos kuldse jääkristallide sillerdusega :) tuult pole, see on kõige tähtsam! ainuke asi, mis närvi ajab, on kohalikud tädikesed, kes muudkui ohhetavad, et kas nii väikeste lastega ikka tohib SELLISE külmaga välja tulla... kui neil oleks ka seljas nii head kombed, kui lastele tehakse ja nad tund aega lumes möllaksid, ei tuleks selliseid kommentaare, ma olen selles täiesti kindel! näo külmumist ei ole ma samuti täheldanud, sest 5 min, pärast tuppanaasmist on punapõsised tipsid jälle tavalised. käed ning jalad on samuti soojad olnud. paar villasei d sokke ja sõrmikud ReimaTec kinnaste sisse ajavad suurepäraselt asja ära. Ainuke, kellel õues külm on, olen mina, sest ei viitsi ju pidevalt nendega kaasa hullata. A see mu oma viga, eks!
Tõenäoliselt oleksin ma Pärnus oma kodus ka tõelises masenduses ja nutaks kevadet taga, sest seal on põrandad ikka hullu külmad ja teepoolne tuba koos köögiga alla -10 puhul üle 20-kraadist sooja sisse võtta ei taha. No aga ma ei ole ju seal :D Naudin hoopis päikeselaigus oma siinset elu (mis küll kahjuks nädalal pärast otsa saab). Ainuke, mida taga igatsen, on virmalised. Paluks täna öösel üht etendust! Kõik tingimused on ju täidetud - pliiiiiiis!!!
Tubastest tegevustest on hetkel kavas kanasupp ja mannavaht . Tegelikult on mõlemad just valmis saanud, vahu proovisin ära ka, supp on alles jube kuum. Sellest vahust ma rääkida tahtsingi: nimelt olen paar korda kooki teinud kompottploomidest ja -virsikutest. Nood aga teatavasti on kerges siirupis. Ma talletasin need külmikusse mannavahu mõte kuklas ja täna sai teoks, sest kõik muu hea ja parem on nahka pandud. Lasingi  siirupid keema, lisasin veidi vett ja sidrunimahla (sest haput nagu polnud eriti) ning manna. Nüüd  kui ära vahustasin, jäi selline õhkõrn  roosa :) piimaga imehea! ootan magajate ärkamist, et üks tiir suppi ja vahtu teha ;)

laupäev, 12. veebruar 2011

looduse ime

saime kogeda loodusime. vahtisin suu ammuli ja kaamera pihus. asja nimi on halo ümber päikese. läksime tegelikult kohalikku jää- ja lumekujude festivali kaema, aga polnud veel midagi eriti valmis. hoopis meie oma lastega sattusime näituseobjektiks... ju seetõttu meile see ime kingitigi.
Vikipedia kirjutab nähtusest nii:
Halo ehk halonähtused (vana-kreeka keeles ἅλως – ring, ketas; samuti särapärg, oreool) on valkjad või nõrgalt vikerkaarevärvilised ringikujulised (harvem – poolringid, kaared, valgussambad, täpid jne) optilised nähtused tugeva valgusallika ümber. Looduses tekivad halonähtused Päikese või Kuu ümber, linnades ka võimsate tänavalaternate ümber.
Halonähtuste tekkimise põhjuseks on jääkristallid kiud- ja kiudkihtpilvedes troposfääri ülemises kihis kõrgusel 5–10 km, talvel ka maapinna lähedal.

tegelikkuses oli vikerkaaretükk ja teispool päikest, kuid selle püüdmiseks oleks juba lainurk-kaamerat vaja olnud.

päikeseprožektor
Valgussambad on halonähtused, mis tekivad nii allpool kui ülalpool päikese- ja kuuketast. Nad tekivad juhul, kui horisontaalsetelt plaadikestelt ja vertikaalsete prismade otstelt peegeldunud päikesekiired tekitavad vertikaalse valge samba Päikese kohal. Külmadel talveöödel võime me märgata sambaid ka tänavalaternate ja autotulede kohal. Sel viisil autotulede valgel tekkiv halo sõidab autoga kaasa ja on künklikul maastikul näha ammu enne kui künka tagant lähenev auto ise paistma hakkab. Tavaliselt on sambad valged, aga päikesetõusu või loojangu ajal on nad tihti oranži või punaka värvusega.

See suurepärane vaatemäng tekitas mus igatsuse virmaliste järele. viimati sai nende suurejoonelist vaatemängu jälgida 2002.a. septembrikuus (oli vist see aasta, aga võis olla ka aasta varem, ei suuda täpsemalt tuletada). toona nägid seda rohekas-sinist taeva keskele koonduvat valguskiirte sammastikku (parim kirjeldus, mille hetkel suudan välja mõelda. need kes teavad, millest jutt, saavad aru küll) vist küll kõik, kes pilgu üles viitsisid tõsta!
mu esmakorne kokkupuude virmalistega toimus millalgi keskkooli ajal ühel külmal novembriõhtul, kui kooriproovist koju tulin. olin just bussi pealt maha astunud ning pilt läänetaevas oli imeliselt rohekas. algul ei saanud kohe arugi, milles asi, siis aga seisin lummatult. tahaks veel! ehk sellel hirmal külmal, mida ennustatakse, on virmalisi võluv mõju. paluks punaseid!!!

kolmapäev, 9. veebruar 2011

külm ja märg

seni, kuni rohi pole roheline, jääb blog sellise kujundusega...
eile, kui tuppa tagasi jõudsime, olid meil kõigil jalad märjad. minu puhul on see suht mõistetav, sest mingil kummalisel põhjusel ei pannud ma jalga vettpidavaid käimasid, vaid nö linnasaapad. lastel pole sellist asja aga varem juhtunud. nii et ilm polnud just kõige suurem asi.

teisipäev, 8. veebruar 2011

"saavutused" ühes päevas

kõigepealt tuli ära meie laste esimene "ISE" - ehk siis pesen hommikul Karinal hambaid, Karita istub samal ajal potil, kui pestav tõmbab harja mu käest ära, ISE ütleb ja nühib ülitähtsa näoga edasi :D 
siis kuuluvad ennelõunasse veel keedetud riisi mööda köögipõrandat laiali laotamine (mina lappisin teises toas parasjagu pesu kokku, kui läbi pea käis mõte, et kahtlaselt vaikne on). kusjuures see riisipakk oli mul kaanega kinnitatud plastkarbis, kus ootas lõunasöögi edasitegemist. ei tahtnud külmikusse panna, siis tõmbavad riisiterad kuivaks. Karita oli tooli köögikapi äärde lohistanud (mida nad hiirvaikselt teha oskavad :S), inspekteerinud kapipealset (kõik asjad olid ringi tõstetud) ja meelepärase ohvri välja valinud. kui mina kööki jõudsin, kattis põrandat ühtlane riisikiht, laps ise seisis oi-oi-mis-nüüd-juhtus-näoga sealsamas, õde seevastu vaatas teda sellise nüüd-sa-emme-käest-saad parastava näoga...
see jama koristatud ja moraal loetud oli veidi rahu, hetk hiljem olin sunnitud lastetoast laga koristama, sest bannan, mille nad 1/2 per face said, määriti ühtlase kihina lastelaua peale ja ümbrusesse laiali :S tavaliselt kaob see maiuspala niuhh! hammaste taha.
sellest võib järeldada, et igav mul ei hakka, kuigi hallollus mu kolbas sureb igavusse! veel võib järeldada, et Karinal on söögistreik. muidu oli ikka nii, et tema sõi rohkem ja paremini, nüüd vastupidi. mees eile ütles, et sööb ainult niipalju, et hing sees püsiks :) selles mõttes sobib, et Karita saabki end järgi süüa, ta meil ju selline niru. teisalt jama - näljane laps on tige laps. te peaksite nägema neid hambajägi mõlema lapse kätel-seljal-jalgadel - jube! midagi ei saa teha ka, selleks hetkeks kui ma kisa peale kohale jõuan, on kahju juba tehtud. 
aga muidu on torm, hirmus möll lausa akna taga. vool ka kõigub. panen parem punkti, muidu läheb post kaotsi. punkt.

pühapäev, 6. veebruar 2011

ikaldus

ma ei saa aru, kuhu on kadunud kõik kartulid, mis auga selle aedvija nime võiks kanda!
meil on muidu olnud suur kotitäis keldris, aga kuna tagasikolimine pole enam kaugel, siis uut kotitäit ei ole mõtet osta. nüüd ongi kohe jama käes - läbisin täna 3 Võru suuremat toidupoodi, tulemuseks 0 normaalset mugulat :( kõik on sellised kärbatanud, parajad seasöödaks... vaatasin kallimad riiulid ka üle, ega sealgi midagi paremat polnud. kusjuures ma ei otsi mingit kuldmuna, tavaline normaalse suurusega ussitamata mugul sobib suurepäraselt. ja kuna ma absoluutselt ei salli kartulite koorimist, siis peaks need veidi suuremad olema, vastasel juhul läheb mul käsi krampi.
aga ikkagi, mis on siis juhtunud eestimaise kartuliga? või välismaisega, et seda sisse ei tooda? kas eelmisel suvel oli mingi ikaldus, mis mulle ei meenu?
ah et miks ma turult ei osta? vat siinkandis pole sellist turgu, mis sel hetkel ka veel avatud on, kui minul linnaluba antakse. on turuhoone, aga sealt saab ainult 25 kg kaupa. seda me ei suuda nii kähku ära hävitada.
praegu meenub, et sügisel nägin saate Sõida Maale üht episoodi, kus tutvustati alustavat kooritud köögivliju turustavat ettevõtet, kelle omanik ka kurtis, et peavad kartuli Soomest sisse ostma, sest Eesti oma on nii kehva kvaliteediga...
kui keegi lugejatest teab, kus Võrus on korralikku kartulit, siis palun andke lahkelt teada!

laupäev, 5. veebruar 2011

vesi on vahva


veidi hirmununa trepist alla tipsides konstanteerivad kaks täpu-satsilist punalokilist tegelast ilmse imestusega: "VANN!!!" see kõlas ilmse tunnustusena, kuna nad nägid korraga kahte ilmatusuurt basseini. pikk jutt lühidalt - käisime toredal reedesel päeval perega Bernhard SPA veeilmas  : )
hetk enne veeilma sisenemist ülirahulolevad põngerjad üksteise "kostüüme" imetlemas

loomulikult oli minul suured kahtlused, kuidas nad oma hirmudele vastu suudavad seista, aga kuskilt peab ju alustama, eks. see koht on suurepärane eelkõige oma väiksuse ja rahulikkuse poolest. käisime seal mõned aastad tagasi oma 1. pulmaaastapäeval, sellepärast teadsime. 
seega sisenesime: dušš oli jube-jube, sest pahises kõrgelt lae alt otse silma, saime kuidagi üle elatud. igasugu mõnusad koobasbasseinid (nt. šungiidi) välistasid nad häälekalt kohe, kuna need olid pimedad. harmonaarium ja aurusaun ei sobinud ka preilidele, meie peamised peatuspaigad olid lastebassein ja maast-laeni aknaga meeldivalt soe lebosaun (kust avanes hingematvalt kaunis vaade talvisele kuppelmaastikule, aga tõestusmaterjali ei õnnestunud koguda, sest fotokas oli riietusruumis kapis). kuna  lastbassein oli piisavalt sügav ka meile (lastele on umbes rinnuni, saavad põhjamööda kõndida ka, kui julgust jätkub), siis seal me rõõmsalt lebotasime terve pärastlõuna. Karina andis kiusatusele suht kiirelt järele - mingi 15 min. harjumise järgselt hullas ta meiega juba vees. Karita seevastu on alati ettevaatlikum - mõned korrad alguses tuli päris sisse, ülejäänud aja hängis basseinitrepil üles-alla liikudes. päris lõpus väsis kartmast ja istus kõige alumise astme peal koos issiga kaelast saati vees. nii me seal märkamatult basseini ja sauna vahet sõelusime 2,5 h... kui ma pesema suundusin, oli üllatus ikka väga suur, kui kell õhtutundi näitas.
moraal edaspidiseks mulle ja kõigile lugejatele, kes esimest korda plaanivad oma võsukesi vette viia - kotis peab valmis olema suurem kogus toitu näljastele krimpsutõmmanud tegelastele, sest vesi teeb kõhu õudsalt tühjaks!!! mul oli kaasa 2 banaani ja 400-grammine kohupiimakreem - need haitusid hetkega ja näljakisa kestis edasi. nii umbes 5 minuti pärast sai vist magu aru, et suust midagi sisse läks... siis alles rahunesid.
soovitan kõigile soojalt Bernhardi veeilma! seda eriti nädala sees, kui võimalik, sest siis on tegemist privaat-spaga (4 a tagasi olime ainsad külastajad kogu oma sealveedetud aja jooksul, eile oli peale meie veel 2 pere). teenindus on meeldiv, köök on hea ja hinnad soodsad.
kena nädalavahetust kõigile!

teisipäev, 1. veebruar 2011

jumal anna kannatust!

mis päev see täna küll oli? lapsed polnud absoluutselt hääljuhitavad, tuul tahtis ümber puhuda ja tuppatulek võttis teatud jonnipunnil 32 minutit täiest kõrist kisa saatel :S saa siis lapsest aru - väljas kisab nagu ratta peal: "tu-ppa, tup-paaaa!" jõuame ukseni, hetk vaikust ja siis laseb lihtsalt nagu torust tuleb edasi ulguda... milles asi oli, ei saanudki aru, kahjuks! sest too kisa oli artikuleerimata. Karita vaeseke viimasel ajal vaatabki õe hulluhooge pealt, tassib talle kõiki oma mänguasju, aga midagi ei aita. mis mul ikka teha oli - läksime Karitaga tuppa ära ja seal ta siis omaette kisas. piinlik küll oli naabrite ees, aga ma ei saa ju endast lasta üle ka astuda pidevalt.  niigi ma päevast-päeva teen kõike nende soovide järgi. lõpuks tuli uksest sisse, vaatas juhmi näoga, lasi kombe ära võtta ja läks rõõmsalt mängima...
Karina on meil üldse kohutav laps. iga väikese asja peale on kisa, mis kuidagi vaibuda ei taha. lisaks sellele on ta täielik mömm - laseb endalt kõik asjad ära võtta, end ümber lükata, lumehange kinni jääda, ei oska püsti tõusta, jne. samas suudab ta õde senikaua kiusata, kui kõik eelmainitud asjad juhtuma hakkavad. siis loomulikult tuleb minu juurde õigust nõudma ja veel imestab, kui ma tema poolele ei asu! ja oh sa mait, kui ma tal midagi teha ei luba - vihaga tahab tagasi minna, ise lõugab nagu ratta peal :S (no ei saa ju vannitoas pistiku kallale lasta, sest see liigub seinas + märg ruum, jne.) temal on vaja ja kõik!
Karitaga on teistmoodi - ta küll protestib kõvasti  ja ajab oma kiusu ka, aga seda hetkeks. rahuneb suht kenasti ja ajab oma asja edasi. teda ma ei pea 10 x ära võtma mingi pahanduse pealt. piisab 1-2 x pragamisest. 
sain vist kõik hetkel ära kiutud nende peale. parem väga ei hakanud...