Lilypie Fourth Birthday tickers

Lilypie Kids Birthday tickers

reede, 29. juuli 2011

Peipsi lainetes

meri paistab, ruttu-ruttu vette! oi, vabandust! järv paistab!
võtsime julguse kokku, pakkisime asjad (umbes miljon kotti) ja läksime Peipsi äärset avastama. esialgu mõtlesin, et võtame mõne hotellitoa. esmase uuringu tulemused olid, et selle mõttega oleme umbes 2 kuud hiljaks jäänud, sest kõik on täis. siis mõtlesime, et telgime. tolle mõtte matsime pärast sääsemonitooringut maha. siis õnnestus ikka üks toake leida :)

omast arust peidus ilves :D (lösutas teine täiesti aia ääres vilus maas)
kõigepealt täitsime talvise võla laste ees ja käisime Elistvere loomapargis. pika sõidu järel olid nad autost välja saades nii õnnelikud, et tormasid muudkui mööda teid ringi, loomavaatlusega tegelesime rohkem meie. aga vahva oli ikka (kui oma järglast sööv laborihiir välja arvata - jäk!). ega esimeseks päevaks suurt rohkem kavas polnudki, vaja oli öömaja üles leida. 























Karita puges vabatahtlikult võõrasse voodisse und ootama

magasime peipsi lainetes. ei-ei, mitte otseselt, oli selline külalistemaja. korra käisime ujumas ka, sest öömaja asus otse järve kaldal. järv "õitses." 
järv ei ole ikka kellegi meri, ma ütlen! 
Karina haigutab magusasti
öö möödus rohkete sääskedega ning ülipalavalt. lapsukesed jäid küll kenasti magama (võõras kohas, võõras voodis, mingeid probleeme ei esinenud), aga öösel pidime ikka voodid kõik kokku tõstma, tuled põlema panema ja kõik sääsed ükshaaval maha nottima, sest kuidas saab väike laps magada, kui keegi teda tükk haaval järab :S õnneks saime ikka rahu majja uuesti ja ise ka veidi und silmale, kuigi kõrbekuumus valitses (akent ei saanud eelmainitud putukate tõttu ju avada). 










teisel päeval mõnulesime sõna otses mõttes Peipsi lainetes ja kolistasime järveäärt mööda Tartu poole tagasi. suurepärast Peipsi suitsuahvenat saime ka. lapsed sõid ja kiitsid! mees vaatas tülgastava pilguga pealt ;)
tilkagi vihma ei saanud, päike siras kogu aeg kuklas, alles Helme kandis korra müristas.
igati kordaläinud reis, proovime varsti jälle!

nüüd veel mõned olustikupildid:
sibulakirik sibulateel
jalga puhkamas
pissipeatus (lihtsalt nii vahva pilt) ja ega preilidel sobi metsa alla joosta, eks!

pühapäev, 24. juuli 2011

kunstnikerdustega esmaabikapid ehk...

... minu suvised tegemised:
kukeseenetort homsele sünnipäevalapsele (herr Abikaasa jõuab Jeesuse ikka)

maasikane akrüülmaaling laste uutele voodiservadele, et vabastada nad võrevoodi vangistusest
talvel teen mõned lumehelbekesed juurde vast
isa lemmiktort tema sünnipäevaks
pildid suht kehva kvaliteediga, kuna fotoka laadija oleme nii hästi ära pannud, et ei leiagi vist enam üles. praegu asendab fotokat siis telefoni kaamera...
maalingutega olen ise väga rahul. alguses kartsin väga pintslit kätte võtta, sest maalimine pole mitte mu tugevaim külg. kunagi varem pole sellist asja teinud. viimati plätserdasin laste näpuvärvidega ja enne seda 4. klassi kunstitunnis ;) mõned mõtted on veel pähe tulnud, aga kuna täppismaalimine on väga väsitav ning pingeline tegevus, siis hetkel pole muu lastemööbel veel lilli ja liblikaid kaunistuseks saanud. kunagi vast ikka :)

reede, 22. juuli 2011

kokkuvõte haigustest

eelmise postituse lõpetuseks mainin, et kolmapäeva õhtul oli palavik jälle platsis :S Karital viskas 38,5. siis neljapäev oli ok - käisime õues, söödi-joodi, elasime tavapärast suvenautlejate elu (kodus igaks juhuks) ja siis täna hommikul oli Karita jälle oksendanud... mina ei tea sellest midagi, sest see toimus teises toas ja mina magasin alles.
jah, mul on selline suurepärane mees, kes mind magada laseb! teeb ise lastele süüa, peseb nad ära ja riietab, teeb mulle ka veel kohvi ja võileivad ja alles siis tullakse mind kolme musiga üles ajama :) :) :)
eile võtsin ikka kätte ja helistasin perearstile ka. jube kaua kestab see jama juba keset suve... tema arvas, et mingi viirus vast (nagu ikka tema puhul), aga pakkus välja kakaproovide tegemise. täna viisin ära, eks siis näis, kas tuleb midagi välja. ise arvan, et miskit seal kõhus ikka keerlemas on, et seedimine korda ei lähe. hetkel hirmutame seda pahalast Helluse bakteritega.
Karina tundub paranenud olevat. ei taha nüüd ära sõnuda ptüi-ptüi-ptüi!!! Karita vaeseke oli õhtul näost täitsa valge jälle.
aga mina käisin täna natuke pulmas ehk siis abielu registreerimisel. polegi pärast oma pulma sellisesse kohta sattunud. vahepeal on maja isegi muudetud, kus oma jah-sõna öelda saab. sel korral isegi kuulasin paaripanija sõnu, oma pulmas ei jäänud miskit meelde ;) väga armas oli kõik. Palju õnne Anu ja Mourad!!!

kolmapäev, 20. juuli 2011

igal päeval oma nimi ehk kurja kõhutõve küüsis

pühapäeval oli oksendamise päev - alustas Karina ja mina arvasin, et toidumürgitus (sõi makrasalatit ema juures maal). trall kestis 4 h ja õhtuks lõi palaviku 38,6 peale ka veel. Karita vaatas seda kõike hämmeldunult pealt ja mängis rõõmsalt edasi. öö oli õnneks rahulik! 
esmaspäev oli palaviku päev - kohe hommikul oli näha, et nii kergelt me sellest ei pääse: mõlemad olid lapiti maas, ainult rohuga sai kraadiklaasipügaliad allapoole marssima sundida. lisaks alustas Karita oksendamisega. kuna vahepeal oli öö, siis midagi tal sealt tulemas polnud, kõik oli ära seeditud, aga refleksid on ju ikka, eks! kõige närum oli see, et nad kumbki ei tahtnud midagi juua. ma juba kartsin, et vedelikupuudus tekitab seda palavikku. aga siis õhtul kaanisid mõlemad korraga klaasi vett ja kustusid. päeva peale oli nad ma-ei-tea-kuipalju uinakuid teinud. esmaspäevale võiks veel anda diivani-maitse-suus-päeva nimetuse, sest need tunnid, mis ma järjest üks või teine laps süles istusin, olid ulmepikad. õhtul pidin veel Tallinna ka sõitma, sest too Roxette'i pilet oli ikka suht krõbeda hinnaga ja minemata jätta oleks patt olnud (kuigi tagantjärele mõeldes oleks võinud kodus diivanil küll lösutada :S). õnneks herr Abikaasal väga raske polnud, kuna K-d olevat lihtsalt armetult süles olelenud ja sekundiga uinunud. öö oli jälle rahulik. 
teisipäev oli siis kõhulahtisuse päev. palavik jätkus ka täie hooga, aga too oli rohkem kõrvalosatäitja rollis. tõdesin, et olen 2 a 3 k jooksul omandanud endalt ilma juukseid-nahka-mööblit määrimata okseste/kakaste riiete väälgukiirusel äravõtmise oskuse. laste puhul see nii hästi veel ei õnnestu, sest nemad siplevad-nutavad samaaegselt. aga see on täiesti andeksantav, kuna liiga meeldiv kogu see kõhuviirusest tulenevate poolvedelate olluste teema just pole (ükskõik siis, mis otsast see väljub...). kiirus on muide väga oluline, vastasel juhul tuleb kogu pehme mööbel ka veel üle nühkida, aga seda alles siis, kui laps, sa ise ja muud pealtvaatajad on puhtaks küüritud, uuesti riietatud ja ta sul oimetult taas süles ripub. kui kõige eelmainituga aga uimerdada, siis ei pruugi need "mõnusad" aroomid enam diivanist lahkuda... laste kiituseks pean ütlema, et kui miski anum suu lähedale paigutada, siis sinna ta ka oksendab. ju endal on ikka ka piisavalt vastik too riiete ja keha küürimine. mõtlesime õhtul 8 paiku päeva lõpetatuks lugeda, aga veidi enne südaööd tuli veel Karina puhtaks küürida, tema riided ja voodiriided vahetada, tuba õhutada ja laps uuesti magama saada. sellele järgnes Karita kõhuvalu episood ja veel tema puhastus... õnneks voodi jäi puhtaks. mähkmed oli küll jah, aga kui kõik on nii vedel, kui 10 number niit (nagu mu ema tavatseb öelda), siis voolab see IGALE POOLE :(
loodan, et tänase päeva saab paranemise ja taastumise päevaks nimetada, sest palavik annab taandumise märke (Karinal pole ja Karital 37,6), oksendatud ega kakatud pole, veidi isegi ampsati midagi. fingers grossed, et see meile endile külge ei hakka!
ja külla ärge tulge! me ise ei lähe ka kuhugi.

teisipäev, 19. juuli 2011

Roxette lõpuks Tallinnas

oli pikk ootamine. jõudsin juba kahetseda, et piletit tagasi ei müünud, kui kevadine kontsert laulja häälepaelte põletiku tõttu ära jäi (lubage mul siinkohal  meelde tuletada, et päev hiljem oli ta küllalt vormis, et Saksamaal poksimatši avamisel laulda...). siis oli jälle hea meel, et ikka minna saan. nüüd on käidud. 
esialgu tundsin end inetu pardipojana, sest ma olin kindlalt liiga halvasti riides. no ma ju nägin kõiki neid klietides ja kontsades mimmusid, kes trepil suitsu tegid. sisse minnes hirm lahtus, sest valdav osa eestlasi oli ikka casual'is tulnud :)
mingeid emotsioone nagu polegi. pigem siis pettumus. naislaulja häälega on ikka midagi tõsist lahti, sest kõrgemad noodid ei taha enam üldse tulla :( taustalaulja oleks võinud teda ju ses osas abistada, aga ei, oli lihtsalt tühi koht. lõpupoole ta isegi lahkus lavalt. hitid tulid kõik kenasti ära ja saal hullus ka nende ajal. samas kantriballaadid ei ole eestlaste cup of tea ja mikri rahvale suunamine ei andnud mingisuguseid tulemusi, kostus isegi vilekoor... lühikeseks jäi nagu ka ja ootamist oli kaugelt liiga palju. isegi suured staarid ei lase end NII KAUA lavale tagasi plaksutada...
selline kogemus seekord siis. oh 7.veebruar tule juba!!!

reede, 15. juuli 2011

2 paari kaksikuid vanuses 2 a 3 k on äraütlemata mõnus kooslus!

eriti boss liivakast lapsi peibutamas. emmed loomulikult kaamera taga

võtsime lõpuks jalad selga (loe: rattad alla) ja suundusime lõunaosariikidesse ;) ehk siis mägieestlaste manu Valgamaale külla Kristinale ning tema vahvatele tüdrukutele Hannale ja Helenale.
sõbrantside mängumaja meeldis kohe üliväga
oi meil oli tore päev! isegi pikk sõit ei suutnud seda ära rikkuda. ei kuulnud me kordagi ühtki jorinat, söödi ja joodi mõnuga, kiiguti ja mürati niisama, käidi isegi muulukal ;). meie laste isa okupeeriti küll (muidu väidetavalt pelglike) H-de poolt, aga K-d väga seda pahaks ei pannud.
ja milline vaikus seal metsade vahel ikka on - ahh!
mul on nii hea meel, et on olemas imeline internet, kust leiab niivõrd toredaid inimesi! 
suured tänud, Kristina, kutsumast!
H-d näitasid ette, K-d proovisid kohe järele, kuidas rippumine käib

teisipäev, 12. juuli 2011

lõksus

kas sul on vahel tunne, et oled lõksus? mul praegu on. tunnen juba pikka aega, et nii edasi ei saa, otsus on peas küps, aga reaalsete tegudeni on teisitimõtleja tõttu raske jõuda. oi kui raske! kahjuks me sõltume sellest teisitimõtlejast...
ja ma ei teagi, mis nüüd saab. hetkel on kell 3.42 ja ma ei saa und. mina, kes ma olen kuldmagaja. EI SAA UND. see näitab kõnekalt, kuvõrd nurka aetud ma olen.
loomulikult on kõik endas kinni, oma suutmatuses/tahtmatuses varem otsuseid teha. samas on jube raske otsustada, kui vahel antakse lootust, siis jälle üldse mitte.
millest ma jahun? oma kodust. oleks pidanud olema julgust aastaid tagasi end lahti rebida ja endale oma korter/maja osta. ei olnud, eelkõige vast seetõttu, et eluaeg on räägitud, kuidas laen on maailma kõige hullem asi. hea ta muidugi ei ole, aga siis ei sõltuks vähemalt kellestki kolmandast. teaks ise, kuidas majandad. nüüd ma saan kohe 31 (mitte 21 või 15, eksole!) ja kodanik lapsevanem on ikka seisukohal, et ma ei adu, palju mõni ehitusmaterjal maksab, kuipalju kulub kõigeks aega ja kuivõrd närvesööv see kõik olla võib. aga oma kodu on ju kõike seda väärt! oleks vähemalt eesmärk, mille poole püüelda. praegu ma istun siin korteris ja mitte midagi ei taha teha. juba sellepärast, et alati on kuklas varuks mõte, et ega me kaua siin enam ei ela, mis ma ikka teen... kui ma olen juba aastaid vaadanud kinnisvaraturgu, käinud vesise suuga mööda ehituspoode, planeerinud ja mõelnud, siis ikka mingi ettekujutus on. võib ju temast ka aru saada. kuna ta ise on kõik selle läbi teinud, ei soovita meie perele sama rasket rada. aga mu meelest on oluline lasta igal inimesel valida oma tee. kas pole?
proovin nüüd ikka ära magama minna, ehk hommik on varahommikust targem.

pühapäev, 10. juuli 2011

ilusatele päevadele järgnevad koledad ööd

millegipärast rakendub pea koheselt võileiva-või-poole-vastu-maad-kukkumise-seadus, kui ma asun kiitma, et elu on ilus. tänane öö oli kõike muud kui tore. kell 1 otsustas Karita suure häälega kisama pista. mees läks vaatas, pani teki peale, laps magas nagu edasi. nii moepärast viskas sinna diivanile pikali, sest tavaliselt pistab ta uuesti kisama, kui toast ära tulema hakkad. jäi sinna magama, kui tunni pärast ärkas ja lahkuma hakkas, oli neiu ikka veel üleval ja siis läks päris trall lahti: üritati voodist väljuda, võeti ära riided, keerati padi jalutsisse jne. kõike seda ulgumise saatel. teate küll sellist nõudlikku seakisa, mis vahel kõrgemaid registreid võtab, et show oleks täiuslik. seepeale ärkas loomulikult ka Karina ning liitus... õnneks tema ei karjunud, vaid hakkas laulma!? seda siis kell 3 öösel. nüüd sai minul mõõt täis, saatsin mehe magama, ise riidlesin seltskonnaga, kes selleks hetkeks olid läbi arutanud kõik eilse päeva juhtumid, ise maruõnnelikud. hetkeks saabus vaikus. ütlesin, et tahan ka magada ja kui vaikus ei kesta, siis tuleb ikka nurka seisma minna. minu ähvardused on nagu hane selga vesi, eksole :S jutuvada jätkus tund aega. 4-st ma mõtlesin, et see ei ole võimalik, et lapsed uuesti magama ei jää. ja et taoline trall on vahelduva ediga kestnud juba 2 nädalat...  istusin siis voodite juurde toolile ja ootasin 30 minutit, kuniks saabus rahulik hingamine mõlema öökulli poolt. mingi autoriteet on mul ikkagi olemas vist, sest niimoodi seal toolil troonides ei julgetud rohkem seletama hakata. selleks ajaks oli kell 4.35 :( äratus oli ikka pool 8 :S
elu on ilus, kas pole!?
ja need, kes ütlevad, et mis sa hädaldad, naudi oma lapsi, ei pea siin lugemas käima. suht keeruline on nautida, kui ise jummala väss oled või pidev jama käib. või nagu mul üks kaksikute emast kolleg just ütles, ei pea need üldse kobisema, kellel endal kaksikuid pole olnud.

laupäev, 9. juuli 2011

päris suvi on käes

nüüd on südasuvi küll käes - kõik marjad valmivad aias (esimesed vaarikad, mustsõstrad ja tikrid on hammaste taha kadunud :p), merevesi on sügavasse vette ujudes igalt poolt ühesoe ( s.t. põhjast ei lähe külmaks ja liiga soe juba mu meelest), õhtupoolikud mööduvad lastega vees kõhutades ja liivalosse ehitades, äikesepilved kõmistavad, inimesed liiguvad mõnusalt laisalt kingataldu sulavalt asfaldilt lahti rebides tänavatel jäätis hambus.
plaani on võetud: loomaaiakäik ja sõprad Valgamaal.
ah jaa, herr Abikaasa on ka tagasi Hollandist tööreisilt. mugime säälset veini ja juusu - hää!
mõnusat suve!

kolmapäev, 6. juuli 2011

kas mänguasju on tõesti vaja?

mina ei tea. oma lapsi jälgides, tundub pigem vastus olevat EI. iga puuoks või kivike on palju parem mängukaaslane, kui udupeen ja hinnaline muusikaline vidin. või peab lihtsalt veel vett merre voolama pisut enne, kui nad mänguasju sihipäraselt kasutama hakkavad. vahel ma tunnen end süüdi, et lastele asju eriti ei osta. mänguasjapoest ei leia mind pea kunagi ja kui siis mingit kindlat asja otsimas, mitte riiulite vahel vaimustusest kiljumas, et oh mis vahva lelu! aga tegelt vist ikka peaks rohkem käima ja huvitavaid vidinaid otsima.
millest see postitus üldse alguse sai? aga sellest, et puhusin täna end vanemate pool pildituks, et uut lastebasseini täis saada. sain ka. siis tassisin voolikuveele lisaks kuuma vee boilerist, et lapsukestel lõõskava päikese käes külm ei hakkaks (vanaema luul), seejärel basseiniveerele kummivaiba, et jalgadega prahti sisse ei kannaks (sest hoidku jumal selle eest, kui vees miskit ujub, veel hullem, kui see miski putukas on!). kõik see tipnes 10 minuti sulistamise ja pritsimisega (mis oli tõesti väga vahva ja lõbus), seejärel mindi tuppa mahla jooma ja sinna see bassein jäigi. 
kui ma nüüd mõtlen, kui palju kõik asjad maksavad ja kui kergesti need purunevad (sünnipäevaks kingitud rallirada lagunes teisel päeval koost. plastmass lihtsalt andis järele, kuigi keegi selle kallal jõudu veel rakendada ei jõudnud...), siis ei olegi tahtmist midagi uut osta, kui huvi nende vastu kaob pea kohe. mõnes mõttes on mul hea meel, et asjade lummust pole lastel veel välja kujunenud, teisalt võib see arengut pidurdada, kui vajalikke mänguasju kodus pole. mis siis on õigupoolest üliliikuvale 2 a 3 k lapsele vaja? hetkel olen kindel, et jalgratast (sellega sõidetakse tõesti iga päev kokku vähemalt tund aega) ja liivakasti, kiiku vast kah, tubastest asjadest joonistustarbeid ja vahel harva üht nukku, toidunõusid ka ja loomulikult raamatuid!  soovitage soojalt, kui teie lapsed millegagi edukalt mängivad!!

laupäev, 2. juuli 2011

laulupeo lummuses

kuigi ma sel aastal kuidagi laulupeole ei saa, on viimased päevas väga musikaalsed olnud meil. nimelt nõuavad lapsed suht tihti, et ma laulaks. see kõlab umbes nii: nooh, emme, laula!!! siis ma mõtlen natuke aega ja mingi lastelauluga ikka lagedale tulen. 
nüüd on K-d jõudnud selleni, et püüavad kaasa laulda ja omaette ka keset mänguhoogu kostub vahel ...oled väike lumal kalujõmm...ää-ähh... jms. nüüd õhtul väljas olles pidin end pooleks naerma, kui kõikide mu repertuaari laulude mix kostuma hakkas. sõnad ei jää neil hästi meelde (nagu minulgi), aga mis meenus, see kohe laulu sisse pandi. kujutage nüüd ette, kuidas kõlab Põdra maja, Karukati, Majaehituse, Vannilaulu, Mõmmibeebi, Unelaulu, Juba linnukeste, Kessu ja Tripi laulu, Jorupill Jonni, Sepapoiste ja Rongisõidu mix, kui igast laulust tuleb mingi fraas või viisijupp :D :D :D  kopp-kopp, lahti tee, sepapoisid-sepapoisid, tönn-tönn, kalu kati ukse lahti, mull-mull-mull kalad, seal olid kiisud-seal olid kiisud-seal olid kiisud... magama nüüd jää-äh! ülihea mu meelest!
ok, see oli nüüd küll puhas emmepost, aga kes see teine ikka minu laste arengut talletab, kui mitte ma ise ;)