Lilypie Fourth Birthday tickers

Lilypie Kids Birthday tickers

reede, 12. detsember 2014

kutsun võimlemispeole!

Võimlemiskool Rüht esitab sel pühapäeval, algusega kell 18:00, oma talvekavasid. Tulge vaatama Pärnu Spordihalli, piletiprii! Esinevad kõik rühmad - see tähendab, et minu väikesed Rapuntslid ka Lepatriinude rühmaga (vihje siin).
Kes nüüd mõtleb, et jama, siis see on tiba valearvamus ja tasub kohale tulla, et vastupidises veenduda. Olen külastanud Koolitantsu ja Gymnafesti ning teate mis - võimlemine on kordades ilusam vaadata juba nende kostüümide tõttu :)  Ja teades, mis töö selle kõige taga on, siis müts maha (suured käivad 5 x nädalas trennis vähemalt)
K-d said eile uhiuued võimlemistrikood (vaarikaroosad!) ja seelikukesed selga ja esimese trennigi nendega tehtud. selg läks kohe rohkem nõgusaks ja spagaat tuli nagu iseenesest välja :) Ma kohe ei jõua seda pühapäeva ära oodata!

teisipäev, 9. detsember 2014

ei jäta elamata

lugesin eile ühe jutiga läbi Vahur Kersna raamatu "Ei jäta elamata".
õudne, aus, hea. uskumatu tahte- ja vaimujõuga inimene, kellele on antud nii palju. kõigile ei ole. ego on ka muidugi suur. aga eks ta võib väikest üleolekut lubada.
räägib õigeid asju, sain raamatust palju, eelkõige just uusi tuuli oma raamaturiiulile. 

teisipäev, 2. detsember 2014

aiajuttu

kirjutasin aiajutte 2014.a. suve kohta. 

aeg iseendale

deit-night oli igati edukas ja film ka suurepärane! PÖFF-i vitamiin, nagu öeldi :) hiinakas viis nagunii keele alla.
vaatasime siis filmi 100-aastane, kes hüppas aknast välja ja kadus. raamatut tahaks nüüd ka lugeda, sest ma kujutan ette, et kirjapandult on detaile rohkem, kui filmi jõudis. räägitakse, et lugemist tasub ka raamat Vanaproua, kes röövis panka. kõlab huvitavalt, samalaadselt küll, aga teise nurga alt vast.
ma olengi viimasel ajal liiga palju lugenud igasugu sügavamõttelist jura ja reisiraamatuid.nüüd tahaks naerda! härmas puud, ahjus põlev tuli, kakao ja raamat - mmmmm :)

esmaspäev, 24. november 2014

koos või koos?

vahel on hea poolvõõrastega või pooltuttavatega juttu puhuda, sest ise ju ei näe palki enda silmis, eksole.
ühesõnaga üks teema viis teiseni, rääkisime lastest ja puhkusest ja oma ajast jne. mulle siis öeldi, et ma olen liiga kanaema ja ma peaks üksi/sõbrannade/mehega puhkama, mitte alati lapsi kaasa vedama. tekkis lühis ja ühtlasi probleem, sest a) ma üksi ei taha, b) mul pole selliseid sõbrannasid, kellel oleks aega-raha-tahtmist vist (kui on, siis palun antagu teada ja lähme koos kuskile välja), c) Herr Abikaasa on niigi vähe kodus ja tahab lastega koos olla (ja mina tema ja perega). seega olen ma alati perega puhkust plaaninud. kas siis Eestis või väljaspool, aga perega. tollest Türgist juba tuli pärast hull jama, kui lapsed nädala meieta olema pidid...
seedisin teemat veidi ja siis nädalavahetusel, kui üks kiun ja ving sugugi lõppeda ei tahtnud (kuigi me olime terve päeva ainult lastele mõeldud toredusi teinud - kelgutamine, suusatamine, pannkoogid, värvimine, raamatud, kabe, muud lauamängud jne.), rääkisin nondest tarkusesõnadest mehele ka. kuulas ja küsis, et kuhu me siis lähme? :D ma olin kohe üllatunud, peaks ütlema :) nii tore!
kui nüüd keegi haigeks jääda ei suvatse, siis meil on laupäeval deit - jeeiii!! vihjeks niipalju, et PÖFF on Pärnus(!) ja resturaanid on avatud. mine tea, äkki on mõni virmaline ka üle 12 aasta saadaval ;)

esmaspäev, 17. november 2014

kasvavad raginal

miks ma imestan, et nr 116 riided K-dele enam selga ei lähe, kui lapsi mõõtes saime pikkuseks 118,5 ja 117,5 cm ning kaalunumbrid olid 21,4 ja 20,8 kg 5,5-aastaselt. kribu ikka kribum :D kuigi kumbki pole mingi kribu.
tegin suure garderoobi sorteerimise ka eile - hullumaja puhvet! viskasin välja 2 suurt kotitäit väikseks jäänud riideid (enamus kaltsud, mida olin ma ei tea miks alles hoidnud. mis sobilikud vast ainult kaltsuvaibaks veel). selle askeldamisega seoses sooviti tungivalt selga proovida peokleite, mis parajaks saamist ootavad. trenniskäimise tulemisena on tekkinud olukord, kus käisteta kleit on nagu natuke õudne, sest piitseps on võimas :) mõtlen tugevalt varrukate :D six-pack on ka olemas! jaa, ma olen väga uhke, et nad tahavad ja viitsivad füüsilist teha ja et me oleme Herr Abikaasaga  sedaviisi toimetanud, et loodetavasti tulevikus on K-del soov ja harjumus trenni teha. kui pooleteistaastastega iga jummala päev ikka 1-2 km kõndida, siis on sellest tulevikule mõeldes kasu!
ise olen ikka emalt-isalt küsinud, et miks mind kuhugi trenni ei pandud. on öeldud, et aeg oli teine. kahju... tegelikult ju oli nii tennis kui ujumine kui sõudmine täiesti olemas (need mulle on alati meeldinud). põhipõhjendus on olnud, et kes sind oleks vedanud. mu meelest veider, sest ma nagunii ju käisin bussiga ise igal pool alates 1. klassist ehk 6.-dast eluaastast. aga mis läind see läind. nüüd jääb laste üle heameelt tunda.

neljapäev, 13. november 2014

ma ei suuda oma lapsi igal sammul kaitsta

ja neid kordi tuleb üha juurde, kus ma pean õppima lahti laskma ja mitte kanaemandama. oi kui raske see on! toda kooliaega ma ei kujuta veel üldse ette, sest siis kaob mul ju kontroll nende toimetamiste üle ja hirm poeb südamesse. teisalt ma hullult olen oodanud seda aega, kus saan lapsed üks pikemaks koju jätta ja näiteks öelda: tsauks, ma lähen ujulasse, tuleb 2h pärast! aga eks näis, tõenäoliselt tuleb see kõik nii loomulikult ja valutult, sest K-d on tublid, terased ja kohusetundlikud. Pean õppima end talitsema, et lastele rohkem vabadust ja vastutust anda. 
aga vahel on ikka tunne, et ma pean neid kurja maailma eest kaitsma. näiteks eile oli LA-s tuletõrjeõppus, mis lapsed totaalselt endast välja viis. nad lihtsalt ehmusid niiväga. kurb oli õhtul, sest ma ei saanud nende heaks/aitamiseks midagi teha, sest ma ei teadnud sellest midagi :( pärast aga kuulda, et su lapsed olid nii ehmunud, et üks värises tükk aega ja teine ei suutnud nutmist lõpetada - õudne! lisaks on ühel lapsed r-häälik jälle paigast ära, sest suur ehmatus mõjub talle nii. ja mitte keegi ei helistanud mulle, et ma oleks üle õue saanud joosta ja neid kallistada :/
no mida teha, kuidas käituda? reageerin ühe? võibolla. minu seisukoht on aga alati olnud, et uudsetest olukordadest tuleb lastega enne rääkida, selgitada ja siis tegutsema asuda. nii on kõigil parem ja lihtsam. võtame kasvõi toredad asjad - reis tundmatusse. ikka ju selgitad, et mis ja kuidas. kui eeltöö jääb tegemata, siis on kõik pinges või ülemäära elevil ja keegi ei saa nautida. kui aga enne teemat avada, saavad kõik maksimumi võtta.
Edit the next day: lasteaia juhataja võttis minuga ühendust ja vabandas, sest jah, õpetajatele oli tehtud ülesandeks õppusest üldsõnaliselt lastevanematele rääkida ja ka lastele pidid selgitama, et selline asi võib majas toimuda ja kuidas siis käituda. ehk siis üldisemalt - kuidas käituda tulekahju korral. töö oli tegemata, sellest ka taoline ärevus. õpetaja õhtul ka vabandas, nii et tunnen end paremini. sisetunne ikka ei petnud, et oleks pidanud teatatama. K-d õnneks taastusid hommikuks, r muidugi veel mitte. 

teisipäev, 11. november 2014

HjaM :)

ükspäev ma hakkan lootma, et see suurepärane H&M, mis Pärnus mõned kuud tagasi avati ja mida ma hirmsasti siia igatsesin, varsti kinni pannakse. miks? aga sellepärast, et ma viisin sinna eile just 65€ ja paar nädalat tagasi veel 20€ ja siis esimesel korral oli vist ka 30€ kanti... pean muidugi mainima, et kõik ostud olen teinud lastele :)
jaa, on küll nii, et nõme uus religioon see H&M, aga mis teha, kui Pärnu kaubandusest lasteriideid ostes on tunne, et peale H&M-i ning Lindexi omade võib kõik asjad pärast paari pesu minema visata. Lindex aga on kallis. H&M-iga nii ei ole. Vaatasin juba siis, kui pliksid tited olid, et need bodyd lähevad pesus ilusti puhtaks ja ei muutu kohe topiliseks, samuti hoiavad riided vormi. teine selline bränd on Next, aga seda pole siinmail kuskilt võtta... aa, ja kas ma seda juba mainisin, et seal on igat suurust rohkem kui 1 saadaval!! kaksikute emale puhas õnn :) :) ja need on ilusad ka. väikeste tüdrukute jaoks on see ju nii oluline, et Frozeni Anna või Sofia pilt peal oleks, eksole ;) on ainult 1 miinus - sellised on kõigil seljas :/ aga ilusaid lillemustreid või triipe ikka leidub ka.
üks poose pilt ka :D
eile siis juhtuski nii, et pärast K-de garderoobi läbisortimist olin olukorras, kus parajaid pikakäiselisi pluuse oli täpselt 3 paari. ilmselgelt on seda vähe (ma ausõna ei viitsi iga päev pesumasinat tööle panna, aga iga hommik tahaks lastele puhtad pluusid selga anda küll). no ok, tuunikaid ja kleite on veel, aga pluuse kulub ju ikkagi kõige rohkem kuidagi. saatsin lapsed trenni ja sukeldusin kaubandusse (ja ei naudi ma seda mitte üks teps). paar komplekti pluuse valisin välja (4.99€/per pluus) ja juba hakkasin alla tagasi minema, kui jalutasin jopede eest läbi. no ja siis ma nägin selliseid praeguse aja 0-kraadi jopesid ja siis veel veste, mida pikalt vaadanud olin, aga kalliks pidasin sale´i peal. no mis te arvate, kas ma pidin need kõik ära ostma? ikka! 15€ jope ja 7,49€  kapuutsiga soe vest on igati ok minu jaoks. tavaliselt on sellise hinnaga saada kasutatud kraam... rahustasin siis ennast, et on ju vaja küll, Herr Abikaasale helistasin ka, et saada üks "ei!" kaalukausile, aga ta ütles muidugi, et osta! loodan, et selleks hooajaks on riietega kõik! enam ei viitsi. nüüd on suur kasvamine ka vast tehtud selleks hooajaks ja enne kevadet pole vaja poode tuulata. jalanõude suhtes ma nii kindel poleks. eile skoorisin juurde ühed uued talvesaapad 17€/paar ja need on tõelised tibikad (lilled- liblikad-kõrge säär-karvane vooder jms.). ehk saab Tallinna mingi hetk, siis on lihtsam.

kolmapäev, 22. oktoober 2014

nii pole aus!

valmistusin mina eile suureks jalgpalliõhtuks. kuidas teistmoodi saab olla, kui TV6 lõpuks suvatseb näidata Meistrite Liigas Müncheni Bayerni mängu, eksole. ettevalmistusteks olid päeval klubi FB lehel toimuva jälgimine ja näiteks sellise ilusa pildi vaatamine, õhtul valasin siis endale klaasi punaveini ja lõikusin veidi brie juustu taldrikule ning maandusin diivanile teleka ette süda rinnus ootusärevalt põksumas. 
no ja siis 35.-ks minutiks oli seis 5:0 minu meeste kasuks. Lõppskoor jäi 7:1. ei ole ju normaalne! ootad suurt matši ja siis tuleb selline saun. jah, mul oli esimeste väravate üle väga hea meel! AS ROM ei ole mitte nõrk meeskond, aga millegipärast olid nad eilseks kõik oma mänguoskused minetanud... seega juubeldamise asemel olin pettunud. oleks selline seis play-offides, siis ma juubeldaks! hirm hakkas hoopis - Bayern võidab praegu kõiki suurelt nii koduliigas kui rahvusvaheliselt. kui aga tuleb aega mängida tiitlitele, siis võib kett juba maas olla. see poleks ju esimene kord. ma tõesti väga-väga loodan, et sel aastal läheb teisiti. 
eks nad vist ise ka kardavad natuke, käisid praegu paavsti vastuvõtul ja viisid talle nimelise särgi :D

teisipäev, 21. oktoober 2014

ma ei oska enam kirjutada

otseses mõttes noh! lapsed näitavad üles huvi kirjatähtede vastu. ise ma neid omast peast õpetada õigesti ei mõista, seega oli abimeest vaja. no ma siis uurisin veidi ringi, et millist vihikut osta. koju tõin sellise kirjutamise-õppimise töövihiku ja sama autori matemaatika vihiku ka. numbrid on kuidagi oluliseks muutunud viimasel ajal (uuritakse, mis nr. jope seljas on või kui suur on saabas). minu suureks rõõmuks tuli välja, et lastaia õpetaja teeb kirja eelharjutusi sellesama töövihiku järgi :)
kui töövihikud koju ilmusid, hakati neid kohe suure õhinaga täitma. Karita on meil hull tuisipea. tema arvates võidab see, kes kiiremini tehtud saab. mina küll räägin, et kirjutamises on kõige tublim see, kellel kõige ilusamini välja tulevad tähed, aga seda juttu ta lihtsalt ei kuule... 
http://koolibri.ee/download/?action=real&id=2495
no igatahes olin üksõhtu olukorras, kus Karina nõudis, et ma kirjatähti ette kirjutaks talle. olime enne neid hoolega vaadanud ja uurinud. rääkisin oma lolli peaga talle, et need kirjutatakse kõik omavahel kokku. näita! nõuti kohe. no ja siis ma proovisin - püha jumal! - ei oska, üldse enam ei oska. arvutis trükkimine on täiesti käekirja ja kiiruse hävitanud. ja kui ma seal vaevaliselt nagu 1. klassi laps pusisin, siis tegin väikest analüüsi, kuidas nii juhtus. 
kõik sai alguse vist sellest, et mul pole kunagi ilus käekiri olnud. proovisin siis vähemalt omapärane olla. muundasin r-i, k, s-i ja v sarnasteks, nagu trükituna need leiate. tähti enamasti omavahel kokku ei kirjuta ja arusaadavus võõrale ka just kõikse parem mu arvates pole. saate te aru, et ma otsisin praegu netist, kuidas kirjutatakse suur I täht käsikirjaliselt!? uskumatu? küllap vist. aga kui ikka oled põhikoolist alates mõnda tähte kirjutanud teistmoodi, kui eelkoolis seda õpetati, siis ei pruugi meelde tulla küll.
nii et ma olen kooliminekuks valmis :D on vaja meelde tuletada, kuidas miski käib ja baasteadmised kõigis ainetes ei tee tõesti paha. ma kujutan ette, et loodusõpetuses  saan ma paari aasta pärast juba palju targemaks, kui praegu olen (kuigi mulle väga meeldis see tund, lihtsalt arvan, et praegu antakse oluliselt rohkem teadmisi ja huvitavaid fakte kooliprogrammi).

neljapäev, 16. oktoober 2014

tasuta tööjõud

sel ajal kui mina toas toimetasin ja siis korra õue küsima läksin, millal daamid õhtust süüa soovivad, avanes mulle selline pilt:
sorry, pole kõige parema kvaliteega pilt, aga ma olin lihtsalt väga üllatunud ja liigutatud!
rehad olid ju kuuris ja mina polnud mingit vihjet andnud selle tegevuse vajalikkusele. igatahes mõne aja pärast olid kõik puualused endale värvikirevad hunnikud saanud. hiljem selgitati mulle, et neid hunnikuid teevad nad lehtedes hullamiseks, aga millegipärast hullamine jäi ära ja võisin vabalt lehed kompostrisse kallata :)
tasuta vabatahtlik tööjõud - jehuu!! suvel vaatan, äkki neil on hull huvi rohimise vastu ka ;)

reede, 10. oktoober 2014

tuttmütsid

ülimõnusad lotud
sügis on peal. vahepeal kiskus juba külmaks ja K-del polnud miskit mõnusat pähe tõmmata. otsisin aga vardad välja ja asusin töösse :) ma pole suurem asi kuduja (no ses mõttes, et heegeldada on iga kell mõnusam), aga valmis need said. üksiti tuli välja, et kudumine üle pika aja on puhas rõõm :)
alapaka-lõngast mütsid jänesesaba tupsudega
kasutusse läks merino-alpaka lõng Käsitööaidast, mille võtsin kahekordselt, et tuul väga kõrva ei puhuks. nr. 3 varrastega jäi igati mõnus. kahest ostetud vihust on mingi osa järgi, nii et kaelused saab vast ka veel.
tutiga oli keerulisem lugu - nimelt ei leidu käsitööpoodides hea hinnaga ilusaid tutte. kuna K-de soov oli kindlasti karusnahkne või selle sarnane tutt, siis lõngast tehtu ei sobinud nagu hästi... karusnahast tutt maksab aga 14€/tk. :/ mõtlesin mis ma mõtlesin, aga lõpuks läksid käiku diivanipadja tupsud, mida on väikesed käekesed padja küljest aegade jooksul vargsi eemaldanud. olen neid kogunud mõttega, et õmblen tagasi, aga nüüd tundub hoopis, et padjad lähevad väljavahetamisele. seega tekkis hoobilt veel 30 vaba tutti! tutinduse lõpetuseks pakkus lasteaias õpetaja, et võiks otsida hoopis mobiilitarvikute letist, sest moblade küljes ju ripuvad tibidel alatasa miskid karvased tuustid :D
eks tuleb luurele minna, sest need roosad kaunitarid on mulle tööd toonud - tellimusi tutimütsidele muudkui tuleb.

uhked omanikud teel lasteaeda kiitlema, kuivõrd roosad uued mütsid neil on :)



reede, 3. oktoober 2014

verd loovutamas

üle 8 aasta jõudsin jälle doonoripunkti, endiselt on kõik sama tore nagu toona. miks ma sellega küll nii kaua venitasin? lapsed saavad varsti 6! alguses jah, olin beebindusest ja magamatusest kutu, aga paar aastat tagasi oleks juba võinud vabalt. enne lapsi ei olnud võimalik tervislikel põhjustel, hilisema osas puuduvad mul aga igasugu vabandused. aga noh, parem hilja kui mittekunagi, eks!
korra aastas jõuan nüüd kindlasti sinna, kui tervis korras. lubasin endale :)
aeg oli vahepeal veretalituses ka edasi läinud - seinal olid kirjad, et enne vereloovutust tuleb juua külma ja pärast sooja jooki. varem oli teade, et juua tuleb. ja joogid olid kõik masinate sisse pistetud. no et vajutad sobivat nuppu ja tassitäis voolab välja. ennevanasti oli tädi, kes kannuga morssi tegi ja kohvi keetis, klaase-tasse pesi. issand, kõlab nagu nõuka-ajal, aga see oli aastal 2006 . no igatahes sai valida vee ja erinevate Rõngu mahlade vahel ning kohviautomaadist tuli 6 erinevat kohvi + 2 kakaod ja teed olid vist kah. kui ma kakaoni jõudsin, enam edasi ei lugenud :D tassitädi oli alles :)
nii et kes kõhkleb või pole viitsinud, minge ikka, sest kunagi ei või teada, millal endal abi vaja läheb.

teisipäev, 23. september 2014

seikluspargis ronimas

tarzanid liuglemisvalmis
kunagi suvel juhtus sünnipäev, Herr Abikaasa sünnipäev. kinkisin talle Valgeranna Seikluspargi külastuse. olin tähele pannud, et alati, kui me sealkandis ringi luusisime, vaatas ta üsna kadeda pilguga noid radu mändide ladvus. sünnipäeva päeval oli aga mega tuul ning +30 varjus. kõrgusekartusele vihjates jäi tooma minemata. nüüd siis kasutasime ära vananaistesuve imeilusat ilma ja kõlkusime väheke puude otsas :)
exremu rada puuladvus
Herr Abikaasa oli rahul, eriti meeldisid talle muidugi need laskumised iga raja lõpus. esiti arvas ta, et radade läbimine saab füüsiliselt väga raske olema (sõbra juttu uskudes), aga hiljem rääkis, et ainult viimane 5. rada pakkus väljakutseid, teised olid läbi-jalutatavad, lihtsalt tasakaalu pidi hoidma. mina teda eriti tegutsemas ei näinud, olin laste turvaja.
laste osas oli nii positiivseid kui negatiivseid üllatusi: Karina läbis 2 rada (maast 1m ja 3m kõrgustel) lenneldes, nautis igat hetke ja tundis suurt uhkust, kui kellegi abi ei vajanud. karabiinid ja rullikud pani ise kõik külge. mina vahel tuletasin lihtsalt meelde, et kogu aeg peab vähemalt 1 karabiin trossi küljes kinni olema. no ja korra ulatasin üht köit ka, kuna ta käed lihtsalt ei ulatunud selleni :) ta oli ülitubli! pärast rääkis vanavanematele ja lasteaiakaaslastele, et käis puu otsas kelgutamas :D keegi ei uskunud! aga päriselt ka - käiski, sest seal on üks rajaosa, kus tuleb puukelgule istuda/seista ja end siis trossi pidi teise puuni vinnata :)
Karita 2. rajalõigul
enesega võitlust pidamas
Karina sõiduveel
Karita, kes on meil muidu hull akrobaat, alati kribinal-krabinal igal pool esimesena turnimas, tuli välja, et kardab kõrgust... päris hullust vist kohe, sest 3m kõrgusele rajale sööstes (pärast esimese madala raja kiiret läbimist), tardus keset esimest rajajuppi ja hakkas haledalt nutma. rada nimelt kõikus ja tema vaatas alla ja ei suutnud enam  midagi teha. tagasi ka ei tulnud, sest õde oli juba eest läinud ja tema ei saanud ju ometi kehvem olla. läbi pisarate ta ponnistas end järgimise puu juurde. uurisime, kas tahab maha või edasi või tagasi. miski ei sobinud. proovis veel ühe lõigu ja siis võtsin ta ikkagi alla. värises täitsa ja muudkui seletas, et jube kõrge oli. see kõrgusekartus on meil suguvõsa viga osadel. nii ei jäänudkui muud üle, kui madalamat rada 10 x läbida, vahepeal issit vaatamas käia ja Valgeranna soojal liival hundirattaid visata ning varbaga vett katsumas käia. 
tegelikult olime kõik väga rahul, Karita lubas järgmisel aastal kindlasti 2. raja läbi teha ja Karina piisavalt pikaks kasvada, et 3.-le rajale ulatuda :) mina lubadusi ei anna ;) aga seda ütlen küll, et 5€ eest on lapsele seal terveks päevaks tegevust küll ja veel. 
lahe päev oli!


reede, 19. september 2014

otsustatud

K-d katsetasid uusi tantsu-ja võimlemiskoole. ütlesin neile kohe, et ise otsustavad, kus käima hakata soovivad. nüüd on meil värsked rühmvõimlejad Võimlemiskoolis Rüht! :) :)
oi, nad on rahul! ja meie Herr Abikaasaga ka, sest saime jälgida esimest trenni ja see oli just see, millest ma eelmistel aastatel unistanud olen! kord, struktuur, palju erinevaid harjutusi ja huvitav tunni ülesehitus. trenn on 2 x nädalas à 60 min., mille jooksul tehakse nii üldfüüsist, akrobaatikat kui balletti, sest iluvõimlemine on ju kõik need kokku. 
miks siis selline valik? K-d otsustasid kindlasti roosade trikoode ja ilusa tantsu järgi, mis esimesel kogunemisel väikesed võimlejad esitasid. ja loomulikult hundirataste ja muude trikkide pärast, mida tunnis tehakse. Karita, arvan ma, selle järgi, et jutt käib võistlusrühmast. see on tema jaoks nii oluline, et võistelda saaks. Tantsupeol ütles mulle kohe, et seda tantsu tahab tema suurena tantsida ja võimlemiskooli avamisel esitasid neiud just Must ja Valge mustatiivulise linnu tantsu - imeline! Karinale lihtsalt tohutult meeldib akrobaatika ja ballett.
Tallinnas ja Tartus tõenäoliselt neid võistlusrühma poleks võetud, kuna painduvus ei ole kõikse parem (eks nad ole oma isa lapsed, mina isiklikult võin kummardades sirgete jalgadega käed maha panna ja istun põhiliselt rätsepistes, mida "kont kõhus" inimesed eriti ei armasta :P ). aga õpetaja arvas, et kui aasta ära käidud saab, siis näeb, kas lähevad rohkem "lahti" ja kui ka mitte, siis rühmvõimlemine ongi rohkem tantsuline ning tema jõuga läbi valu kedagi painutama ei hakka. ja see on mulle väga oluline, et midagi ei käi läbi valu, vaid ikka suure õhina ja rõõmuga.
teine variant - Laine Mägi Tansukool - oleks ka hea valik olnud, sest seal valiti nad koolieelikute esinemisrühma, kus on ka 7-8-aastaseid lapsi. tunnid on tempokad, teise tunni lõpuks tegi juba terve rühm tantsu läbi ja tuli päris ok välja. ma arvan, et tüdrukud ei valinud seda kooli seetõttu, et lapsi on jube palju ning koridorides käib hull sagimine õpilaste ja vanematega. kui üheaegselt laseb klassi otsides majas ringi ~50 õpilast, siis on nagu sipelgapesas. koolile tuleb siiski au anda, sest eelnevatega võrreldes tundus see vägagi hea. aga otsus oli võimlemine. kui nii, siis nii. 
eks kooliaastatel saavad daamid otsustada, millega nad püsivamalt tegelema soovivad hakata. minu poolt on antud neile võimalus erinevaid trenne kogeda :) 


reede, 12. september 2014

orav rattas

väike ülevaade käesolevast nädalast:

E: LA-töö-LA-kodu kell 5 õhtul. puhkasin nädalavahetusest ehk siis panin 2 masinatäit pesu pessu, koristasin ja toimetasin aias.
T: LA-töö-LA-laste tantsutrenn uues kohas-sõbrantsi sünnipäev-kodu kell 9 õhtul. selleks hetkeks ei teadnud ma enam, kus või kes ma olen...
K: LA-töö-LA-lastel uue trenni katsed (sest proovime mitut ja siis valime)-kodu kella 8-paiku. proovitud teha pliidi alla tuld, mis ei õnnestunud. ainult terve maja oli paksu suitsu täis, mis tuulevaikuse tõttu ühestki avast välja ei nõustunud minema (kuigi KÕIK uksed-aknad olid pärani!)
N: LA-töö-LA-laste tantsutrenn(hull rahvamass, kisa, segadus)-sõbrantsi lapse sünnipäev kurdistavas mängutoas-kodu kell 21-paiku. ei saanud jälle aru, kes või kus ma olen. seejärel õhtusöögi valmistamine Herr Abikaasale, kes mingi aeg öösel jõudis. tavaolukorras ma öösel süüa tegema ei hakkaks, aga ta tuli metsalaagrist ja mul tõesti polnud südant talle teatada, et tee endale võileibu. proovisin magama minna kesköö paiku, aga väsimus oli vist nii suur ja udu nii tihe, et ei tulnud und. ju muretsesin kaasa kojusõidutee turvalisuse pärast või ketrasin päevasündmusi läbi. ei mäleta mitte, ainult seda tean, et kui ta saabus, kustusin hetkega :D
R: LA - vallavalitsus - (majapaberite ajamine, mis kohe hommikuks juhtme kokku ajas. õnneks ka sealsel spetsialistil!)- töö - kokkusaamine sõbrantsiga-kodu :) täna loodan varem õhtule saada ja absoluutselt mittemidagi teha!! no kui, siis ühe õunakoogi ainult :D
L: 11:00 lastel rühmakaaslase sünnipäev mängutoas (müra), aiatööd, kokkamine, mittemidagitegemine.
P: sõbrantsi lapse sünnipäev, aiatööd, kodutööd, söögitegemised ja veel tuhat asja.

ja siis ma lähen esmaspäeval tööle puhkama! 

selline "vahva" nädal siis. ei no ongi vahva, lihtsalt liiga palju asju ühekorraga. lapsed on äraütlemata tublid tegelikult olnud, ju suvist energiat veel jagub. järgmisel nädalal saab vast ära otsustatud, kumb trenn jääb ja siis tuleb 2 x nädalas linna vahet käia. ma olen tegelikult nii elevil - väga huvitav on vaadata, kuidas 5-aastased oma peas kaaluvad +/- , mille kasuks valida. aga sellest kõigest juba pärast esmaspäeva, sest siis on teise kooli katsed!

kolmapäev, 10. september 2014

hää meel vol viimane

1. Eesti on vaba ja meil kõigil on võimalus oma elu nii elada, nagu ise oskame/tahame, mitte teiste taktikepi järgi. vaadeldes hetkesündmusi maailmas (või oma piiril), tekib kahtlus, kui kauaks veel? kuid ega midagi teha pole, tuleb mis tuleb, peaasi on anda enda parim hullema vältimiseks. tahan siinkohal lihtsalt veel kord öelda, et vabadus ei ole iseenesest mõistetav ja see on tõesti väga habras. elades sellises kohas, kus me elame, on paratamatu, et meie kaldaid ja kuldseid liivasid endale tahetakse... hoidku meid kõik kõrgemad väed, et eelmise sajandi õudused niipea ei korduks!!
2. mul on hea meel, et meil on ilus soe kodu ja mul on tore pere! ükskõik, millised jamad mujal ette tulevad, on mul alati olemas Inimene, kelle juurde oma murega minna ja vastupidi ka. lihtsalt nii hea, et me oleme üksteisel olemas. tingimusteta, alati!
3. sügis on lõpuks käes kõigi oma imeliste lõhnade ja värvidega!! minu lemmik :) see on hetk, kus ma saan rahulikult jaki selga panna, luku kurguauguni kinni tõmmata ja lehtedesse sahistama minna. ei mingit palavust, higistamist ega midagi. ei, suvi meeldib mulle ka, aga sügises on midagi, midagi erilist! teate seda lõhna, kui külm esimest korda on üle hoovi hiilinud? vaikelu algus. kui veel ei taha taimi peenardelt ära koristada ja ootad veel selle viimase astri õienupu avanemise ära, aga samas sa ju tead, et see aeg on käes. Kuldrenett muutub klaasjaks, esimesed linnuparved sõuavad laisalt lõuna poole, seened on metsas, kass hakkab rasva koguma ja lehed muutuvad päev-päevalt kollakamaks. ilus, rahulik, vaikne.

tänud kõigile, kes viimaste päevade jooksul minu elu hetki lugesid! annaks selle toreda võimaluse oma päevade toredaid momente kirjeldada edasi Klarile, Kristinale ja Triinule. Julgemad võiksid seda siis FBs teha, või siis teised oma virtuaalkodus :) 

teisipäev, 9. september 2014

hää meel vol 6

1. 08.09.õhtul oli nii meeldivalt soe, et õues võrkkiigus raamatut lugedes hakkas lausa palav :)
2. suutsin prl. Jonnipunniga õhtul nii suhelda, et sai ilma häält tõstmata hakkama. oi kui raske see oli! tema ju lasi ikka oma rada pidi, mina lihtsalt ei vastanud samaga. laps oli väga segaduses ja täna hommikul saime imekombel sõbralikult toimetatud. ju ta ikka mõistis, et selline käitumine ei sobi mitte, et head ööd-soovides pandi oma käekesed mulle ümber kaela ja sosistati: emme ma armastan sind niiväga!
3. sel nädalal näen ma oma sõpru lausa kahel korral - tore, et on sünnipäevad!

esmaspäev, 8. september 2014

hää meel vol 5

eile oli nii kiire, kirjutan täna tagantjärele:
nagu näha, saab kahest ämbrist puravikest puhastades kausikese seeni.
kaseriisikad õnneks jäävad kohevamad
1. saime kah hunniku seeni. algul lonkisime tunnikese oma salapaigas, kust lootsin saada tõmmuriisikaid, aga saime hoopis 2 ämbrit kaseseeni ja puravikke. siis kõndisime veel isa aia taga meie paari hektari maa peal, kuhu aastatega on heinamaale kenake mets tekkinud ja eelmisel talvel seal ringi jalutades tulin mõttele, et sügisel tuleb siia korviga lonkima tulla. nagu välja tuli, oligi väärt mõte ja ka sealt sai ämber puravikke koju veetud. lisaks saime šampinjone ja nägime rebaste urgusid...
2. õunakook tuli vist liiga hea, sest enne kui me Herr Abikaasaga jaole saime, oli pool plaati tühjaks söödud. kusjuures noored daamid olid enne koogimaratoni pistnud naha vahele suure taldrikutäie seenekastet :)
3. meie juures käisid külas 2 politseinikku, jummala kenad daamid olid. käisid uurimas, kuidas Herr Abikaasal relvakapp paigutatud on. ta sai kiita tubli töö eest ja mina ka! nimelt ütles üks proua väljudes, et meil on ilus kodu. oh kui hea on selliseid meelitusi kuulda! ma ise olen ju ka meie koduga niiiiiii rahul :)

laupäev, 6. september 2014

hää meel vol 4

1. Koridori siseviimistlus lõppes täna riiulikandurite leidmise ja seinalekinnitamisega :-) mis tähendab, et nüüd on jälle, kuhu riideid riputada!
2. Sellesamuse koridori jaoks tellisin kursaõe mehelt pingi jalatsiriiuliga ning ülariiuli. Need tulid nii ilusas välja ja see, et need on massiivpuidust, paneb mind arvama, et katki me neid ei istu ;) ilunikerdustega ja puha. Hind oli ka imeline.
3. Kogu remont on meie enda tehtud - pole asi, millega uhkeldada, aga ma olen lihtsalt nii rahul! Tapeedi valimisega läks küll aasta aega, aga nüüd on ta seinas, lae võõpasin ka üle, mees nokitses liistud üsna vinks-vonks seina ja tervelt 2 nädalat hiljem leidsin kaubandusest kandurid, mis senise nagiga kokku lähevad :-) 
Lihtsalt nii hää meel!




reede, 5. september 2014

hää meel vol 3

1. õunad on valmis ja herilasi enam pole. rabarber on ka teise tiiruga valmis. hull dilemma - küpsetada õuna- või rabarberikooki :P
2. lastel algavad tantsutreeningute katsed. ootan huviga! eelmine koht pani oma poe kinni... valikus on tants ja võimlemine, eks tipsid ise otsustavad, kus käima hakata tahavad.
3. lugesin läbi kogu interneti ja vist leidsin oma põlvevalule lahenduse. see on kiusanud mind laulupeost saati vahelduva eduga, viimases lõpus läks väga hulluks :( mõned päevad ravi seljataga ja valu on nagu tsipa vähem. et taha ära sõnuda, nii et ptüi-ptüi-ptüi üle vasaku õla!

neljapäev, 4. september 2014

hää meel vol 2

1. skoorisin lastele uued botased! ma olin juba täitsa mures, sest 50€/paar nagu lastele on minu meelest palju ja päris 5€-seid ei julge osta. igaks juhuks põikasin siis NS kinga kauplusesse ja seal oli kaks paari ühesuguseid nr. 30 botaseid - imelugu (nad tavaliselt tellivad igat numbrit ühe - sick!). plikad on sillas, sest need on loomulikult roosad ja mina olen rahul, sest eelmisel hooajal jäid just sama firma botased väikeseks, (ostsin asemele SportsDirectist nahast botased, mis pole eriti veekindlad ega toeta jalga) nüüd õnnestus samalaadsed saada - hea seemisnahkne pealispind, tugevad krõpsud ja tugev tald. nüüd siis võib rahus sügisele vastu minna, vahetusjalavarjud olemas.
2. sünnipäevakingi ümbrike eest ostsin imeilusa uue lauanõude komplekti, millel pikemat aega Maximas silma peal hoidsin. nüüd oli nõudel -40% hind ja tõin koju ära :D
eelmise ostsin vanaemalt saadud sünnipäevaraha eest üle 10 a tagasi. seal oli täiskomplekt - 6 prae-, supi-, salatitaldrikut ja samapalju alustassiga tasse. tegin väikse revideerimise - alles on 5 suurt ja 4 keskmist taldrikut, tasse 4, millest 1 kõrvatu ja 3 alustassi. 10 a kohta suht hea tulemus. aga need on nõudepesumasinas nii vatti saanud, et muster hakkab ära kuluma. seekord piirdusin 6 prae- ja salatitaldrikute, suure kausi ja 4 kruusiga.  neid läheb kõikse rohkem vaja. alustasse tahaks ka, aga ilma tassideta ei saanud... seega jäävad praegu ootele. mehele ja lastele meeldis ka väga :)
3. ämmale ostetud säästuauto ei olegi peale esimesi kasutuskordi kruusateedel laiali lagunenud. ootan hirmuga. eelmisel masinal roostetas tagaots lihtsalt küljest ära :( seega oli uut vaja. neil on tööga seal kehvasti ja meil jällegi rahaga, sest kevadel sai ju endale auto ostetud. aga miskit nagu neile muretsetud sai ehk paar aastat ikka veab välja. siinkohal teatan, et ma ei taha lähima aasta jooksul ühtki automüügikuulutust vaadata, veelvähem mingit roostetanud kronu üle vaatama minna, kus omanik räägib, et kõik on super ja andke mulle 1000€. ikka uskumatu, kuidas inimesed oma vana kola hingehinnaga müüa tahavad. ühele vennale oleks küll üle kukla tahtnud tõmmata, kui roostest näpu läbi lükkasin, kuigi enne olin telefonitsi küsinud, kas roostetab ja saanud vastuseks, et praktiliselt mitte...sõidetud sai ikka üsna mitu kilomeetrit selle auto pärast maha. no ok, uus vana auto on neil nüüd olemas, las sõidavad!

kolmapäev, 3. september 2014

hää meel vol 1

FB-s jagas üks tore tuttav Kristel R. mängu, kus tuleks Facebookis 7 päeva jooksul jagada kolme positiivset seika oma päevast ja pärast nädala möödumist anda teatepulk üle kolmele järgmisele sõbrale. FB-s ma seda päris teha ei taha, aga blogis - miks mitte :) 
1. rõõmsad ja hästi käituvad lapsed - see on meie peres pigem erand, kui reegel. seetõttu selle siia kirja panen. tõesti mängisid ilusti mitu tundi õues, ei käinud üksteise peale kaebamas ja õhtusöögiks pisteti naha vahele kogu kraam, mis ma taldrikule ette valmistasin.
2. üks meie lasteaia emps pakkus mett müüa, hind oli super (6€/kg) ja maitse veel parem! ma hinna järgi ei vali tegelikult, ikka maitsen enne ja siis otsustan, sest rapsimesi või selline asulatest korjatud pole üldse hea. ta tõi mulle napakese sees proovida ja nii head kraami pole ma tõesti ammu saanud. - mugisime lastega vaikides, ainult mõmisesime vahepeal :D eelmisel aastal Herr Abikaasa ostis lasteaia Sügislaadalt ka seda mett ja tõdesime juba siis, et vägegagi hää kraam. tegu siis Ikla kandi metsameega, soovijad pöörduvad minu poole ja küsivad, saan infot jagada ;) 
3.tomatid ikkagi lähevad punaseks. vahepeal tekkis juba tunne, et sinna kasvuhoonesse nad mädanevad, sest päikest polnud üldse ja suvel palavuse vastu loodud avavus (lisaks kahele katuseaknale) oli ikka veel lahti. nüüd aga Herr Abikaasa nikerdas nädalavahetusel sinna uhke hingedega akna, külm ei saa enam sisse ja tomatid on kõik punetama hakanud :) 

kolmapäev, 27. august 2014

kalamehejuttu

te nagunii ei usu, aga ma kirjutan ikka ;)
Herr Abikaasa murdus laste surve all ja hakkas suve alguses neile päris õngesid otsima. eelmisel aastal käisime niisama pambusridva otsast kaladele vihmausse söötmas :D
ega ükski ei sobinud, ikka polnud piisavalt roosa või õige pikkusega vms. siis leidis - roosad, led-tuledega ja üldse üliägedad spinningud tema meelest. no ongi, aga pean kohe ära ütlema, et lapsed nendega püüda ei saa, sest spinning on ikka 5-aastasele liiga keeruline. endalgi läheb nendega tamiil kogu aeg sassi. 
igatahes kaevati aiast 100 ussi ja mindi kalale. Pärnu jõe äärde, kuhu siis veel, eks!
algul proovisime korra visata ja kohe oli see 100 m tamiili pusas. harutasime siis tigedatena igaüks oma nurgas. lapsed leekisid ringi joosta. sain ühe õnge töökorda ja lasin põlvekõrgusesse vette rippu ootama, et mees teise ka korda saaks ja ussikese konksu otsa paneks. aga hetk pärast vettelaskmist tõmbas keegi tamiili pingule ja hakkas seda sikutama. mina sikutasin vastu :) tõmbasin kah väheke ja nähtavale ilmus haug!! uskumatu!! kui loll võib üks kala olla? või ta magas seal mudas? igatahes pilti ma tast tegin suure naeru ja imestuse saatel, Herr Abikaasa laveeris konksu ka havi suust välja ka tagasi vette me ta lasksime, sest ilmselgelt oli alles haugilaps. las kasvab. nii et minu elu esimene kalapüük ja kohe haug! :D :D
siis tõmbasin paariminutilise vahega veel 2 ahvenat ka välja :) kaaskond ahhetas, Herr Abikaasa oli isegi natuke kade ;) 
ahvenatest sai ahjupraad, kuna lapsed supist keeldusid ja nõudsid mõlemat kala tervenisti endale. said kah.
järgmine päev käisime veel, sest Herr Abikaasa vaatas õhtul hunniku kalapüügivideosid netist ja tahtis ka proovida, kuidas see päris õige landi loopimine käib. õnnestus, aga kala sel päeval ei tulnud. seeni see-eest küll - puha puravikud!
siis sai veel pühapäeval Lottemaal lastega käidud, kuna neil oli seal esinemine. tiba halenaljakas oli, kui kamp 5-6-aastasi üritas meelde tuletada tantse, mis 3 kuud tagasi peast pühitud said, aga nad olid üsna tublid ja tantsitud need tantsud said. Oskari lennumasinaga sai ka sõita, vaat´ see oli tore! minu jaoks on Leiutajateküla end ammendanud, lapsed vast veel järgmisel aastal tahavad minna, aga eks see rohkem selline paari korra koht ole.

esmaspäev, 18. august 2014

unetudu

armas kooliõde ja sõbrants sai tuttuue pisipoja emaks, niisiis tekkis soov neile miskit meisterdada. valmisid kaks Unetudu. kaks sellepärast, et peres on ka Vanem Vend, kes veel üsna pisike. ja kuidas siis nii saab, et üks saab ja teine ei saa - ei lähe ju mitte!
Unetudude idee Triinult, teostusega sain ise hakkama. nagu ma neid armsaid olevusi Triinu blogis nägin, mõtlesin, et tahaks ka selliseid meisterdada. põhjus ei lasknudki ennast kaua oodata :) 
esimese Unetudu tegin kapis olnud puuvillalõnga lõppudest, teise, selle peenema ja pisema tarvis otsisin käsitööpoest väheke värviüleminekutega puuvillaniiti. need värvivariatsioonid on lihtsalt niivõrd armsad!
Unetudud on valminud Pärnu päikeserandadel ja õõtsuvates võrkkiigetuultes, segatud uniste suvehommikute malbuse ning õhtuste ritsikate siristamise kargusega.  
head teed teile väikesed unemehikesed! olgu teil oma poiste juures Norras hää ja võluge ikka kõige magusamaid unesid. 

teisipäev, 5. august 2014

teerullteerull mis sa teed?

teeb teed :)
ühesõnaga ma tahaks väga kiita Lemminkäinen Eesti AS teeehitusmehi, kes Tammistesse maanteed ja Pärnuga ühendavat kergliiklusteed rajavad. nimelt on käimas augusti esimene nädal ja pool on juba asfalteeritud! ja ei alustatud aprillis, pigem oli see juuni. kõik on käinud kui lepase reega, püsti on juba ka valgustuspostid ning teise poole aluspinna ning kommunikatsioonide vedamine käib täie hooga. 
kuna olen seal igapäevane sõitja, siis tahan Lemminkäineni tegevust igati kiita, sest nii hoolikat ja kiiret protsessi pole ma varem näinud (kuigi elasin varem Via Baltica ääres Raekülas, kus ehitati Liivi teed ja selle ristmikku - ikka teosammul käis seal kõik ning viimaseid töid teostati lörtsi ja külmaga võidu ehk kuu jagu üle tähtaja...) mis eriti oluline, kohalike ja töömeeste heaolule on ka mõeldud - tolmavat teed kastetakse 2 x päevas ning veel asfaldita aluspinda hööveldatakse aukude tekkides iga paari päeva tagant - imeline!! 
au ja kiitus!!

teisipäev, 29. juuli 2014

suvised toimetused

puhkus sai eile läbi :( kolm nädalat on ilmselgelt vähe. järgmisel aastal pean miski parema süsteemi välja mõtlema. aga noh, seekord võttis Laulupidu juba oma ja siis Herr Abikaasa sünnipäev ka veel, nii et 2 nädalavahetust lihtsalt kadus käest... peale rannas lebotamise käisime Valgamaal sõpradel külas ja loomulikult Leiutajatekülas Lotte juures :) tore oli, mõlemal pool!
tipsid said oma esimese telgiune (kuigi see koerte haukumise tõttu kuidagi peale tulla ei tahtnud), Karina tappis kangelaslikult ühe miljonist Lõuna-Eesti herilasest ja sai ka ise sutsaka kirja - vaeseke :( õnneks küll poolsurnult herilaselt ja vähe, seega nüüd on  teada, et allergiline ta mürgile pole. niisugust sääskede-parmude ja herilaste suppi pole ma ammu näinud. kodus oli kohe nii hea naastes õues olla :)
Lotte juures asjatasime 4-5 tundi, see läks nagu poleks olnudki. eks see esimene kord rohkem selline läbitormamine ole, ju järgmine külastus tuleb detailsem ja põhjalikum. aga Rännukoer Klausi rännukarudele andsid tüdrukud nimed (Anna ja Brita) koera enda soovil kusjuures, Bruno voodis sai magada ja Lottet kah päris lähedalt näha. Klaus on mu isiklik lemmik ;) aga jäneseisa rolli oli see näitleja küll nii sisse elanud, et ma kujutan ette, kui ta õhtul koju hakkab minema ja on juba kostüümi varna riputanud, siis autosse istudes tõmbab ikka pikad kõrvad ka uksest sisse, mis tegelikult grimmituppa maha jäid :D Lotte võiks ka mingi päris näitleja olla, siis oleks kõik super. vaeva on seal kõvasti nähtud ja üsna läbi mõeldud on kõik majad.

muus osas on nii, et kodu heaks ma midagi teha ei jõudnud, kapp ootab endiselt värvi ja kiiktool lihvimist. ainult heegeldasin natuke. terrassi tegime uue, komposter sai valmis, aga need pole minu jõupingutused, eksole. nagu laps mehe sõpradele seletas: emme juhendas, issi tegi :D tegelikult ei olnud asjalood üldse nii, sest ma tõesti ei tea, kuidas see puutöö-värk käib ja ma olin laudade õlitamisega nagunii liialt ametis :)
ah jaa, päikesepiste sain ka Mihkli laadal. elu esimese siis. piisas tunnist ajast päikesest tuuleõhuta platsil. ikka üsna paha tunne on see piste. mitu päeva olin out... aga näete, ellu jäin. nüüd käin rätikuga :)

esmaspäev, 14. juuli 2014

aja puudutus

 
Inimmeri
Vahepeal on toimud nii palju. Oli laulupidu, oh imeline aeg! Pool aega ma lihtsalt ei suutnud laulda, sest liiga ilus oli ja pisarad tikkusid silma... iga korraga on tunne veelgi ülevam.
Uus koorivorm
Ühtlasi oli see aeg minipuhkus perekonnast - hää sõbrants K. pakkus oma kodu mulle peatuspaigaks, nii et ei pidanudki kooli põrandal ööbima. Sain kokku Norras resideeruva kalli sõbrantsiga, kellega sai väheke kaotatud aega tagasi teha :-) 
Pere tuli laupäeval järele ja veetsime koos mõlemad laulupeo päevad. Mina käisin vahepeal laulmas ja mees toimetas lastega. Nad olid väga tublid!
Pidu lõppes, emotsioon on hää!
Lapsed said endale selle päris eestluse tunde sisse, kui lapäevasel kontserdil kõik koos kaasa kõikusime ja püapäeval tantsupidu vaatasime. Herr Abikaasa arvas aga, et ühtki järgmist Pidu küll vahele jätta enam ei tahaks! Esimene emotsioon oli võimas olnud. Ma ei teagi, mitmes Pidu see mulle oli, aga alates 5. klassist olen kõigil käinud!
Järgmine kord jälle!!

neljapäev, 19. juuni 2014

kuningatütar

kujutage nüüd ette, et oled väike tüdruk ja elad õukonnas lihtsa printsessina teadmisega, et su vanaisa on kuningas ja sina oma õega oled kunagi kauges tulevikus troonipärija. ja siis ühel päeval - hops - oled kuningatütar :) :) sest vanaisa jäi haigeks või polnud enam populaarne... 

mnjaa, igatahes Hispaanias nii täna juhtus. Felipe VI on nüüd uus kunn ja kui tal ka ühel päeval jalge all tuliseks läheb, hakkavad kuningatütred trooni jagama :D kena perekond on see küll, pole midagi öelda. 
http://www.newindianexpress.com/entertainment/photos/article607754.ece?pageNo=2&widgetContentId=275975
eks tänapäeval nii seda siniverelisust elu hoida saab, kui piisava tihedusega rahvale lehvitamas käiakse, uhkeid pulmi või toretsevaid noortepidusid Harryga eesotsas peetakse ja troon oma eluajal edasi pärandatakse noorematele. Inglismaal vist kahjuks sellist troonist loobumist näha ei saa, kui Charles ükskord võimule pääseb...
oh elu  elukest, eksole! nii hea, et ma tavaline inimene olen. isegi vahel praegu tuleb oma kaksikutega linnapeal tunne, et kõnniks nagu mööda punast vaipa, kui keegi jälle hõikab või kommenteerib, et kas nad on teil kaksikud või kes on vanem... ei tea millal see üle läheb? niiet jah, hea et ma kuningatütar ei ole :D

kolmapäev, 18. juuni 2014

prügimajandusest

pikutasin mina eile võrkkiiges, kui äkki hakkas ninna ajama plastmassi sulamise vingu. vaatasin üle aia ja tõesti-tõesti, meie uued naabrid põletasid jälle oma prahti :S kusjuures, me oleme sel teemal vestelnud ja näiliselt olid nad väga rõõmsad, kui meie valla prügiveo võimalustest rääkisin, aga jah, ju pole huvi või pole jõudnud...
igatahes ma olen väga rahul oma toimiva süsteemiga:

  • kord kuus viib prügiauto 140 l konteineri olmeprügist tühjaks, maksab see veits üle 2€. alguses plaanisin küll suurema konteineri osta, aga tol hetkel polnud sobivat võtta ja sai väiksem toodud. nüüd olen igati rahul, sest kuu ajaga saab see täpselt täis, kui ilusti mõelda ja mitte lihtsalt köögis kõik prügikasti surada.
  • samamoodi kord kuus saab tasuta ära anda pakendeid (nii plast, klaas, metall), kui oled viitsinud need eelnevalt puhtaks loputada ja prügifirma poolt pakutavasse kotti koguda. ei haise siin midagi, loputad ju ära, eks! :) korteris jah, on tiba keerulisem võib-olla, sest pole hoiustamisruumi, aga meil on majas panipaik, kus see kott seina peal nagis ripub ja oma kõhtu suuremaks paisutab. kuu lõpuks on see triiki igasugu pakendeid täis, kuigi ma surun tetrapakid lapikuks ja topse panen üksteise sisse ka.
  • kõik biolagunev läheb komposti. see ämbrike ootab terrassil ukse taga, sest need jäätmed tõepoolest levitavad igasugu "aroome." kui meelde tuleb, kallan kogunenud juurikakoored jms. komposti ja võtan järgmisel aastal oma rammusat huumust sealtsamast :) puutuha saan ka sinna panna, nii et pole muret. Herr Abikaasa teeb puhkuse ajal korraliku kompostri ka meile aianurka (selline kaheosalise ja avaneva esiküljega), siis saab korralikult kompostima asuda. praegu selline säästu-variant, kus 2 suurt alt lahtist tünni täidavad seda rolli. üks juba küpseb, teist täidan :)
meedias on küll olnud palju kära selle ümber, et prügiautod tulevad ja löövad kõik ühte masinasse, olgu see siis prügi või pakend, aga meil on küll erinevad ringid nende toimingute jaoks.
tegelikult on selline süsteem ülimugav. nimelt olen ma näinud eelmises elukohas inimesi nipitamas, kuidas oma prügist vabaneda. see käis umbes nii, et iga kord, kui kodust lahkuti, oli väike kilekotike prahti kaasas ja see siis pandi autosse, mis omakorda poetati kuhugi konteinerisse linna peal... :/ esiteks ei ole viisakas ja teiseks mu meelest jube ebamugav pidevalt niiviisi mässata. ja linnas on prügi- ja pakendivedu veelgi odavam. 
siit-sealt on kuulda olnud torisemist, kui kortermajadel tehti kohustuslikuks mitut sorti konteinerite omamine, aga ma arvan, et 10-20 a pärast teevad kõik seetõttu prügisortimist automaatselt ja keskkond saab puhtam :) ma vähemalt väga loodan!
head sõbrad-lugejad, prügi sorteerimine on väga lihtne, ainult natuke mõtlemist-vaevumist ja elu on ilus! endal kah parem-uhkem tunne ;)

teisipäev, 17. juuni 2014

petmisest

siin kirjutatakse täpselt nii, nagu mina mõtlen! mu meelest on ka nii, et kui suhe ei toimi (ja seda on korduvalt üritatud parandada, üksteisel nurki lihvida või aktsepteerida), siis see lõpetatakse ära ja  vaadatakse ringi uue kaaslase järele, mitte vastupidi!! 

esmaspäev, 9. juuni 2014

Mummuke

jaht kestis umbes pool aastat, 05.06.14 püüdsin kinni :) lihtsalt nii rahul!! just teda ma tahtsin ja igatsesin ehk siis endise auto uuem, väiksem ja mummum versioon :D läbisõit olematu, eelmine omanik autopede, kes sõita ei raatsinud, vaid kõndis lapikesega ümber masina. olen väga-väga rahul! Herr Abikaasa sooritas masinale ostu eel sellise ülevaatuse, et tundus, nagu võetaks auto algosadeks lahti ja pannakse vist ka kokku tagasi. ma juba arvasin, et seda ei müüdagi meile sellise uurimise-puurimise peale, aga näete, sain :)
meresinine Opel Meriva

esmaspäev, 2. juuni 2014

imelikud inimesed

kuulasin ükspäev endast 5 a noorema inimese hala ja mõtlesin, et kuidas küll samasse põlvkonda kuuluv inimene nii imelikku juttu räägib. või et siis kus mina olen elanud/elan, et niimoodi mitte ei mõtle. eks igaühel omad probleemid, aga see hala jäi mind kummitama...
jutt käis meestele meeldimisest ja väljanägemisest. mina näiteks ei ole kunagi enda kaaluga võidelnud kellegi tõttu, ikka enda jaoks. kui ma suudaks end kätte võtta, siis ikka enda jaoks, et endal parem/kergem oleks. kui ma ei olnud paarisuhtes, siis ei teinud ka kellegi jaoks trenni, endale meeldis. aga tolle noore daami jutust selgus, et ta on tõepoolest sügavas depressioonis oma keha tõttu, kuigi see näeb väga hea välja (ausõna, kui esmakordselt ~kuu tagasi kohtusime, mõtlesin, et wow! kui kena neiu). ta põeb ja ei julge randa minna, sest bikiinivorm ei ole super. nii ei leia ta endale jõusaalis muskleid pumpavat meest ja üleüldse on kodus parem jäätist süüa, kui kellegagi suhelda või ringi liikuda. aga väga tahaks musklis meest. ma siis uurisin, kas ta tahab liha või inimest, kellega koos elada? et selle lihakehaga ei saa ju aastakümneid koos elada, ikka inimene selle musklimäe taga on oluline, kellega oma elu jagada ja koos toimetada. või ei? kohtasin veidrat tühja pilku...
aga äkki ongi minust 5 a noorematel sellised mured peamised? või ei? lihtsalt kuidagi kahju oli ja imelik. või ei oska/ei taha vabad naised üldse pikemat suhet, elatakse hetkes. aga siis ei oleks ju inimene ka õnnetu, et kaaslast ei ole :/
miks ma seda kirjutan? ise ka ei tea. aga kuidas saab nii olla, et muskel on olulisem kui inimene? ah?
või siis on ta nii palju oma varasemates suhetes haiget saanud, et ei suuda enam õiget valest eristada.
ei, mul pole lihastes meeste vastu midagi, vastupidi ikka :D

teisipäev, 27. mai 2014

kahel rattal

rattasõit sai ootamatult selgeks. kuupäev oli 22.05.2014  super, ma ütlen super!! vanust siis 5 a 1 k ja 2 n
ah et kuidas see käis? niimoodi: eelmisel sügisel kruvis Herr Abikaasa abikad ära, viisime tipsid lausa asfaltrajale proovima - ei miskit, ei tasakaalu poegagi. nüüd kevadel kordasime sama, motivatsioonikõne ja kõige muuga sinna juurde kuuluvaga - Karinal nagu tiba lubas nii paari meetri jagu, Karital täiesti null. nüüd on Naabripoiss (7a) mõned päevad ainult ja ainult suurema rattaga ringi liikunud. Karina jaoks ta suur sõber ja iidol, vantsib pidevalt sabas ja mängivad sõbralikult koos. 
niitsin mina muru ja vaatasin, kuidas üks peab pidevalt teist järgi ootama, sest paratamatult ei saa tõukekaga kiviklibusel teel nii kiiresti kulgeda, kui kaherattalisel. kruvisin abikad jälle alt ära ja lasin tüdrukul rattale istuda. kuulasime veel Naabripoisilt, kuidas tema sõitma õppis ja hakkasime minema. mina hoidsin lapsel nö. kaenla alt ühe käega, teine oli ootel, et lenksu rabada, kui võssa minema hakkab. ühe 100-meetrise ringi pärast tuli juba 5-6 m välja. tegime teise tiiru veel ja voila! olemas :) vänderdas küll hirmsasti ja korrutas, et ei saa ja ei oska, aga sai ja oskas küll!! rõõm oli kõigil piiritu :D ainult õde, vaeseke, oli turris kui okassiga ja ruigas ka vastavalt, sest tema ju veel ei osanud... panin tema siis ka sadulasse, jooksin samas haardes umbes 2 tiiru ja hakkas ka tulema. lahti lasta ei julgenud, sest Karitat tõmbas ikka kraavi poole. siis käratas ta mulle lase lahti! mina vastu, et ei saa, sõidad kraavi. noor daam kordas ennast veel ja suure vihaga ta seal tee peal ISE edasi vänderdaski! ei saa ju nii olla, et õde oskab, aga tema mitte. oligi rattasõit selge!!
reede õhtul saabus Herr Abikaasa, kes sooritas nendega sõidualustuse ehk rattale mineku ja ise hoo sisselükkamise ning pidurdamise ja mahatuleku õppetunnid ja elu oligi lill :) nüüd on mul kodus uhkusest pakatavad sinikates ja lõhkiste põlvede-küünarnukkidega värsked viieaastased, kes igal vabal hetkel rattastega hoovist välja kihutavad ja paar kiiremat ringi teevad. kukkumisi tuleb ikka ette, aga imelikul kombel pole see nuttu-väärt... kaitsmed on nõrkadele, kuigi me nii kiivrit kui kaitsmeid nõuame. 
minu rattal sai ka nüüd kummid täis puhutud, läheb sõiduks!!

esmaspäev, 19. mai 2014

suvetants

soojendusharjutused
K-d on talv läbi käinud Gabriele Tantsukoolis 2 x nädalas, kummalgi korral erinev õps. Laupäeval päädis see lõputu tantsuralli kevadkontserdiga, mis peeti maha Endla teatri väikeses saalis. 
koolitäis lapsi laval, saalitäis rahvast vaatamas-imestamas. ah et miks imestamas? no kaasaegne tants on ikka hoopis midagi muud, kui mina oma ajukesega ette kujutan. minu loogika on selline, et kui on tantsugrupp, siis liigutused toimuvad sünkroonis ja kõik vähemalt püüavad sama asja teha. aga võta näpust, praegu on pop arendada inimese loovust ja lasta tantsijal ise kaasa mõelda ja otsustada.
väga innustav on olnud trennisaali ukse taga kuulata, kuidas õpetaja räägib umbes nii (mitte et korruta tuimalt, et käsi üles-jalg ette) : ja nüüd, kui sa lähed sellele ringile, mõtle, et sa oled üks suur puu, kes vahepeal tuules õõtsub ja kui muusika vaikseks läheb, siis ole nagu leht, kes  puu otsast alla langeb! jah, tegemist on 4-6-aastaste tantsutrenniga, mitte teismeliste omaga! tegelikult võib teismeea lõpus olev tantsija, kes eluaeg on oma peaga kaasa mõelnud tantsuliigutustele, olla suurepärasel tasemel ja teha imelisi etteasteid. jääb ainult nii kümmekond aastat oodata :D suurte pealt oligi juba näha, kuivõrd imelisi liikumisi kombineeritud on.
igatahes said meie väikesed tantsida suisa 3 tantsu - Working process (õpetaja Inna kokku pandud tantsuke aasta jooksul õpitud liigutustest-liikumistest), Naerulohud (õpetaja Hellevi loodud tantsuga esineti ka võistluses Koolitants ja saadi sellega edasi lausa piirkondlikku vooru) ja Suveaeg (lõbus rannatants koos aste vanematega - tõesti täiesti rannamelu tunne tuli). super, ma ütlen super!! sellistel hetkedel ma tunnen, et see pidev oma laste autojuht olemine tasub ära (kuigi iga kevad on juhe niiiiii kokku jooksnud, et enam ei taha ühtki trenni-autot või sussi näha).
ja mul on väga-väga hea meel näha, et mu lapsed on kava hästi omandanud, teevad püüdlikult ja nüansse silmas pidades kaasa ja naudivad oma tegevust! eriti muidugi kiidan Karitat, kes on meie kergejalgne liblikas, kes on tõesti tantsusussidesse loodud :) ei-ei, ärge nüüd valesti aru saage, Karina teeb ka kõik suurepäraselt kaasa, lihtsalt tema naudib (rull)uisutamist rohkem ;)
aga nüüd on veel kaks tantsutundi ja siis on suvevaheaeg! ajee!! taksojuhil algab puhkus ;) ;)

reede, 16. mai 2014

oskan - ei oska

mul on üks lastekasvatusliku teemaga jutt. mis siis muud, eksole. 
vahel on tunne, et ma olen kuskil väga mööda pannud, kui päevade kaupa ainult üks jauramine ja omavaheline riid käib. siis jälle süda paisub uhkusest, kui seltskonnas käies inimesed kiidavad, kui hästi käituvad, kenad, viisakad ja armsaid lapsed mul on (no kaksikute sarnasus annab ka sellele armsusele palju juurde ja nii mõnedki jamad ununevad selle varjus võõraste silmis). 
eks see jonn on igal lapsel pidevalt sees, iseasi, palju ta seda välja laseb või palju on neid tegureid, mis selle aktiviseerivad. ma ise mõtlen siin, et mu lastel peaks küll olema suht hea kasvukeskkond ja -võimalused (suur maja, piisavalt ruumi õues liikuda, liiga palju asju - ikka piiran tugevalt mõttetu jura ostmist, trenn, sõbralik lasteaiarühm, kodused sõbrad, minu pidev tähelepanu, piisavalt rahalisi vahendeid, et lastega käia teatris/kinos/batuudikeskuses vm.) ainult isa on liiga palju puudu. siiski-siiski, 3 päeva nädalas on ta olemas ja eelkõige laste jaoks olemas!
jonni jätkub aga nii et küll ja ülegi jääb :/  kui ikka noor daam suu avab ja pool tundi või pikemaltki joriseb või lausa üürgab ja endaga rääkida või sülle võtta ei lase, siis nagu ei saagi midagi esiotsa teha. kui lõpuks jutule saab, siis saab kõik läbi arutatud - põhjus-olukord-tagajärg - saab nagu aru ka, aga iga päev kordub sama muster... või siis riieldakse hommikust õhtuni või nii, et karvad lendavad... mõistus saab endal otsa ja siis tuleb see maailma halvima ema tunne. lõpuks ma mõtlesin, et selline jonni-järgne tähelepanu ongi see, mida otsitakse. 
nüüd on meie majas kasutusel uus kord, sest kõik muud asjad on juba ära proovitud (ise ka ei tea, kuidas ma selle peale varem ei tulnud): igal lapsel on tabel, kuhu läheb inimesemoodi käitumise eest kirja südameke ja jonni-pahanduste-haigettegemiste puhul rist. tabel tühjendatakse iga kahe nädala tagant ja algab uus ring. eesmärk on ka neidudele seatud - 5 südant rohkem kui riste - batuudikeskus või küllaminek või kino, liiga palju riste tõmbab meelelahutustele risti peale. eks nad parajad kauplejad ka ole - iga pisiasja eest tahetakse südant, risti aga ei kuidagi. samas on see risti-kirjasaamise hirm nii suur, et jonn tõesti jäi ükspäev kurku kinni :) ma kõlan nüüd sadistlikult, aga mul on ka piirid. 
ma ei leia, et selles oleks midagi halba, kui laps mõtleb, kas tasub karjuma pista keset linna sellepärast, et käes olnud oks katki läks ja kinnominekust ilma jääda. vaatan ja mõtlen, et kui niisama rääkida umbes nii: ma saan aru, et sa oled kurb, et sul oks katki läks. praegu uut ei ole. kodus otsime uue. lapselt tuleb vastus: uu-uuuu-uuuuuuuuuuuu!!!!!!!!!! ikka täiest kõrist ja pool tundi järjest, mis kuidagigi lõppeda ei taha, siis ma arvan küll, et sellest tabelisse kirja minevast ristist võib rääkida ja see rist sinna tabelisse ka teha. 5-aastane laps saab tegelikult suurepäraselt aru, mida võib ja mida mitte ning kuidas asjad toimivad. oma emotsioonidega on tal raksusi, aga kuidas siis üks suudab ja teine ÜLDSE mitte?? vot sellise lõputa ulgumise lõpetamiseks sai selline süsteem praegu välja mõeldud. 
riste veel tabelis pole. südameid on mõlemal 3 :) ma ei kujuta ette, mis siis juhtub, kui rist tõesti tuleb. aeg näitab. hetkel on küll rahulikum ja laps nagu ise ka kalkuleerib, kas tasub karjuda või mitte :)


teisipäev, 13. mai 2014

Rohemajake

mul on nüüd kasvuhoone - juhhuuuu!!!!!!!!!
pikem pajatus siin 
laadale-laadale, mu taimekesed ootavad mind ;)
:) :) :)

pühapäev, 13. aprill 2014

Kuldmikrofon 2014

Laupäeval rõõmustasime koos lastega Sindi seltsimajas, kus toimus järjekordne lauluvõistlus Kuldmikrofon 2014.
Eelmine aasta oli esimene kord, mõlemad said hõbemedali, seekord siis Karitale kuldmedal(!) ja Karinale hõbe. Lauluõpetaja rääkis pärast, et hinnati laulu keerukust vastavalt vanusele ja laulu puhtust. Kuna Karina oli pikalt haige ja laulu sai harjutada õpetajaga ainult 4 päeva enne kontserti, siis suurt artistlikkust püüdma ei läinud. Kodus tegime plaadi järgi või klaveril, aga noh, emaga harjutamine pole ju ikkagi see...
Karita esitas Eino Tambergi loo "Keskkasti kool" ja Karina Arne Oidi loo "Liblikas ja lepatriinu". Sõnad Ellen Niidult. Mõlemad valisid endale laulu ise. Karina kaalus mitut varianti, aga lõpuks jäi ikka lüüriliselt armsa laulukese juurde (mis sobib tema natuuriga tõesti paremini, kui näiteks "Kirerikii" või "Jänku jenka", eksole)
Minu arvates tuli mõlemal laul hästi välja, esinesid julgelt ja ilmekalt (mida ei saa mitte kõigi kohta öelda, ka 2 a vanemate laste kohta mitte). Karita jah tõesti võttis end väga kokku ja tegi super-esituse, vahemängu ajal tegi rahvale show'd ka ja ajas kõiki plaksutama, nii kõrged kui väga madalad noodid tulid puhtalt - ju sealt see kuld ka tuli :)
Sellest ma ei räägi, et oma laste sooritust on ikka väga hirmus oodata, kui hetk juba käes, siis tahab aga süda uhkusest rinnust hüpata ja tahaks hõisata, et vaadake-vaadake ometi, ta on minu laps!!!!! :D pinge on ikka meeletu :P
lapsed olid rahul, meie ka! järgmine aasta jälle :)

P.S. üllatusauhind oli ka - küülik! kahjuks me teda endale ei saanud... (anti ühele väga toredale tüdrukule, kellel kõik sassi läks, mis minna andis) aga vist tahaks. vaatame, kas leiab jänenene meie juurde tee ;)

esmaspäev, 7. aprill 2014

viiesed printsessid

Meie printsessid said eile 5-aastasteks!! Kuidas nad küll juba nii suured on? Sülle ei mahu enam isegi ära - jalad ripuvad üle ääre. Viimase poole aastaga on toimunud suured muutused igas valdkonnas. Panen siia mingid märksõnad kirja, siis endal hea aasta pärast jälle vaadata :)
  • iseseisvumine - sügisel veel ei tihanud ma neid pikemaks ajaks õue üksi tegutsema jätte, ikka viskasin pilku läbi kõigi akende või paotasin ukse ja pidin neid korrale kutsuma või riidu lahutama. nüüd saavad juba tunnikese õues ilma seltsidaamita kenasti hakkama :) kui ilmad paremaks lähevad, siis kindlasti pikemalt ka. naabrilapsed on suurepärased kaaslased. iseseisvumist on märgata kõigis muudeski valdkondades, olgu siis otsast-otsani ise riietumine, hügieen, koristamine (milles on Herr Abikaasa kooli abil nad vägagi tublid!) või mõtlemine.
  • mõtlemise areng - aju töötab ja areneb mõnusa surinaga. vahel on lausa seda surinat kuulda, kui laps mõne keeruka probleemi kallal juurdleb või eksistentsiaalsetele küsimustele vastuseid püüab leida :) on ju vaja teada, kuidas töötab keha, miks inimene elab, mis on sõda ja miks ühed inimesed teistele niimoodi teevad või miks juuksekarv peast ära tuleb.
  • strateegilised mõõtmed on hetkel järgmised: Karita - 18,1 kg ja 113cm, Karina - 18,6 kg ja 113cm. Kasvavad nii, et ragisevad! pikkust on üksjagu, lausa viiepooleste jagu... Vanem õde ehk Karita on küll kergem, kuid õnneks viimasel ajal sööma hakanud. talveperioodil ei söönud üldse liha ega kana ega miskit, vahel harva kala. nüüd jälle paari suutäie kaupa läheb seda kraami. ega ma ei sundinud ka - ju siis polnud vaja :) Karina on meil kõikesööja, viimasel ajal põimib, aga ma ei karda, et ta nälga jääb, eksole :D mul on väga hea meel, et magusast ega saiakestest ega krõpsudest-limpsidest ei arva nad eriti midagi. loomulikult ei ütle nad neist ära, kui laua peal kättesaadaval on, aga ise küsima ei tulda. või noh, kui vahel harva küsitakse ja ei saada, siis ei juhtu ka midagi. magusasõbrad nad vist suurt polegi - paar kommi on piisav kogus, vahel ei lähe sedagi, kui vanaema neid nuumata proovib :P
  • arvutiga pole K-d endiselt tutvust teinud. tahvli peal saavad õhtuti 5-min. mängida mõnda barbie-riietamismängu vms. aga see on ka kõik. ise me it-maailma neid enne ei suuna, kuni huvi ületamatuks muutub või koolis vaja minema hakkab. silmadele ka parem.
  • silmadega seoses - seis hetkel sama, viimane kontroll talvel ütles, et võibolla Karina saab suvel ühe uue nõrgema klaasi, muus osas kõik sama s.t. et praeguste prillidega näevad oma eakohaselt. minu lootus, et kõik kiiresti paraneb, ei ole reaalne, ootame siis edasi. prille kantakse meelsasti, need on hetkel nii ilusad roosad ka muidugi :)
  • koolini on veel aega, aga lugemine on juba enam-vähem. ma ei saa veel öelda, et loevad, aga kui midagi kokku veerida vaja on, siis saavad sõna kokku küll. eriti tubli on Karita. tema on kogu Mõmmi-aabitsa ikka läbi veerinud! Karina loeb ainult siis, kui ikka väga vaja on ja ma ette ei ütle. häälivad väga hästi, see vist lasteaias õpetatud, Karita kuuleb väga kenasti tähti sõnas ära. kirjutamisele pole ma väga rõhku pannud, seega on tähed viltused ja numbrid ei tule ka, aga ma hetkel ei sunni - las hakkavad lugema, küll siis muu ka tuleb. mis nad muidu I klassis teevad, ah!? loendamine tuleb hästi, kahekohalisi numbreid tunnevad. mina suurt vaeva näinud pole, ju jääb kõik lennult külge. LA uus õpetaja on vist nad oma lemmikuks ka võtnud - muudkui tegeleb nendega :) ütleme nii, et on tunda, et too õpetaja on pikemat aega enne algklasside õpetaja olnud.
  • lemmiktegevused on värvimine-joonistamine ja nukkudega mängimine, õues meeldib ka tohutult mürgeldada.
  • igapäevaelu rutiin on selline, et 8:30-16:00 LA, E ja K tantsutrenn 45 min, nädalavahetustel võimalikult palju värsket õhku ja uusi kogemusi. mu ema juba ükskord ütles, et meie küll pidevalt niimoodi lapsi taga ei vedanud, kui sina (ehk siis mina) laps olin. kurb, oleks võinud :(  aga eks aeg oli ka teistsugune. eks see ringituuseldamine väsitab ära ka ja mõnel õhtul pean eelkõige ennast tagant sundima, et trenni viia lapsed, aga ma ikka pingutan :D ikkagi täiskohaga taksojuht. oh ma puhkan ja naudin vabadust, kui nad kooli lähevad - jee rait!!! :P unistada ju võib, eksole! trenniga seoses veel üks tore asi: osalesid tipsud oma grupida Koolitantsul, said lausa edasi piirkondlikku vooru. eks see paras kaos oli, aga kogemus jälle juures ja lastel rind uhkusest kummis! suurt lava ei karda, tahavad tagasi :D eks kevadel jälle, kui oma tantsukooli kevadkontsert Endlas tuleb. eeloleval nädalavahetusel ootab jällegi solistide konkurss.
  • tervis on tugevamaks muutunud - eks köhasid ole ikka olnud, aga siiani on need saadud niisama minema peletatud, nüüd viimati jäid päris haigeks mõlemad. Karinal oli lausa keskkõrvapõletik :( vaene hing, seda oli lihtsalt nii hirmus kõrvalt vaadata ja teha ka midagi ei saanud :( AB ka mõjuma ei hakanud kohe. aga noh, see viirus murdis kõiki, lasteaias vist polegi last, kel kõrvad või kopsud haiged polnud... loodan, et eeloelv suvi turgutab neid veel kõvasti ja järgmine talv tuleb veelgi toredam.
  • tervise ja liikumise koha pealt vee niipalju, et kaalumisel on erinevad trennivariandid. Karinal on ujuja või tennisemängija keha, Karita seevastu nääpsukesem ja väga temperamentne, kergejõustik peaks sobima küll ;) eks näis, mis piigadele meeldima hakkab. Karina vaimustus uisutamisest, sünnipäevaks said mõlemad rulluisud, proovisõit oli edukas, suvel võib meid rohkelt Jaansoni rajal nägema hakata ;) ma südamest loodan, et Herr Abikaasa lastega uisutab ja mina saab rattaga sõita, aga eks näis.
  • omavahelised suhted on neil ikka selline love-hate relationship :/ pidev konkurents ja kakelung. samas kaua ilma teiseta ka ei saa. vahepeal nagu hakkas täitsa minema, aga nüüd iseteadvuse suurenemisega jälle läbisaamine käest ära läinud. seda meie majas ei näe, et lapsed käest kinni hoiaks või üksteist kallistaks, aga vahel suudavad täitsa kenasti asju jagada või haigele õele teki peale panna ja vett ulatada. küll tuleb, käin oma hallinevaid karvu lihtsalt tihedamin värvimas ;)
  • kodust väljaspool on mul väga viksid, viisakad ja sõbralikud lapsed. kõik kiidavad ja imestavad. oi küll ma olen siis uhke! :D
kokkuvõtlikult tahan siiski öelda, et kaunis hetk, oh viibi veel! viiesed on nii lõpmata armsad ja asjalikud!!
ja ma tahaks veel üht last, aga sellist paariaastast kohe paluks! :D 

kolmapäev, 12. märts 2014

sisepoliitikast

välispoliitikast ma praegu kirjutama ei hakka, kuigi Ukraina koha pealt tahaks nii mõndagi öelda.
sisepoliitikat on hetkel lausa piinlik jälgida. mulle pole küll Ansip oma üleoleva käitumisega kunagi sümpaatne olnud (vähemasti vedas ta koos Ligiga meid tollest kriisist enam-vähem vee pealt läbi), aga Kallas on lausa vastik! esiteks tahaks ma teada, kuhu need 10 miljonit ikkagi said?? kui see on selge, siis hakkaks arutama, kas keegi peale tema enda õukonnaliikmete tahab teda peaministri toolil näha. oli ju igati loogiline, et kui inimene kaob aastateks kohaliku meedia pildist, siis naastes hakatakse igasugu asju uurima. peab ikka üsna võhiklik või lausloll olema, arvates, et nii ei juhtu. ja siis veel ajada soga, et ei tea, ei mäleta, pole olnud, endal irve näol - öäk!! ja kui meedia teeb oma tööd, hakkab härra jonnima nagu väike laps ja ütleb, et teised kiusavad ja mina nii ei mängi. mis ta arvas, et kõik kummardavad ja tantsivad kaera-jaani, kui Siim otsustab Eestit juhtima tulla?! 
uskumatu tegelt, et reformikad üldse sellele vangerdusele läksid - oli raske Ansipil oma aeg ära istuda või? ja nüüd on põrgu lahti, hea veel, et savikale pole valitsuse moodustamise ülesannet pakutud.
ah jaa, mis mind veel täiesti käima tõmbas - mis pagana valitsuse moodustamine ja läbirääkimised, kui Herr Ilves polnud veel ettepanekutki teinud, ei talle, ei kellelegi? poliitika Eesti moodi. kahju tegelt, sest kogu see tsirkus on vesi ainult keski veskile ja parempoolne valijaskond on nii-nii pettunud, et ei lähegi valima või valivad väikeseid uusi erakondi, kes nagunii künnist ei ületa ja hääled lähevad lihtsalt kaduma. ojulandist ma ei hakka üldse rääkima.
pettunud, väga pettunud.
aga olen isamaaline edasi :)

kolmapäev, 5. märts 2014

tuleb-tuleb :)

ninaga hoolega vastu päikest õhku nuhutades tundsin täna, kuidas saan varsti jälle paljajalu murul jalutada ning õhtuti kiigul ritsikate saagimist kuulata :) oh, kallis kevad, ootan sind niiväga!!

esmaspäev, 24. veebruar 2014

pidupäev

Palju õnne kallis Eesti!!
Hiljuti kõlas üks tark ja hea mõte: kuigi meie igapäevas on mitmeid inimesi või nähtusi, mis meile ei meeldi, tuleb igalühel meist endas üles leida see omaenda Eesti, see, mida omas südames pühaks, kalliks ja oluliseks pead. Siis ei tule tahtmist oma kodu maha jätta ja saab siin ilusti elada.
Minule on Eesti väga kallis, minu inimesed väga kallid ja vabadus ning rahvuslus üliolulised!

Täna oli imeline päev - vaatasime paraadi, nuhutasime pikalt kevadõhku ja pistsime nahka ühe pardi :) laste hääl läks muidugi kass arturi koogile :D

reede, 14. veebruar 2014

head sõbrapäeva!

 Mul ole palju sõpru, aga need kes on, on hääd! Liiga tihti me kokku ei saa, aga oleme üksteisele see-eest alati olemas. 
Kuigi mulle ei meeldi, et USA pulmasaateid vaadates pigevalt kõlab sõnakõlks, et mu peigmees on mu parim sõber (sest mehe vastu peaka ikka mingid muud tunded esiplaanil olema kui sõprus), aga siiski pean mainima, et Herr Abikaasa on tõesti ka hea söõber. Sõpradega ju veedetakse aega, ollakse üksteisele toeks ja arutatakse ilmaelu üle. Nii ka meie :) Sõbrad kingivad üksteisele mängukarusid ja šokolaadi, meie lapsi, lilli ja lambapraadi ;)
ja-jah, lammas veinikastmes oli tänases menüüs, nagu ka muffinid toorjuustu-vahukoorekatte ja maasikatega. 
Head sõbrapäeva, mu virtuaalsõbrad!!

kolmapäev, 12. veebruar 2014

üle pika aja

käisime teatris täiskasvanute tükki vaatamas. laste omi on nähtud üksjagu ja head emotsiooni on pakkunud ainult Põrr.
Niisiis, Endla Ballettmeister on teos, mida on mängitud juba sellest ajast, kui mu lapsed just sündisid. Juba toona arvustusi lugedes hing nagu kiskus seda vaatama. 
Ja tõesti, oli mida vaadata ja millele kaasa elada. Teema tõsine, teostus lustakas, mäng väga hea! etenduse lõppedes ei tahtnud aplaus lakata ja isegi mu väga skeptiline mees plaksutas püstiseistes :) kaks ja pool tundi puhast naudingu, soovitan soojalt!!!

kolmapäev, 29. jaanuar 2014

tinasõdur

elu mängib vahel kätte imelikke võimalusi. ühelt poolt on need toredad, teisalt mitte niiväga. eks ma siin hädaldasin mingi aeg tagasi, et kui külmaks läheb, siis väga nagu ei tahaks üksi lastega toimetada kodus ja ikkagi veidi veel võõras ja kui midagi juhtub, siis pole kedagi abis. 
nüüd siis juhtus aga nii, et Herr Abikaasa viskas end jääl siruli ja liigub nüüd nagu vapper tinasõdur ühel jalal... luu õnneks puru pole (vähemalt Pärnu EMO-s väideti nii), lihtsalt kole pehmete kudede venitus pahkluu piirkonnas. jalg on "kenake" rull ja valutab ka. istub mul nagu diivanikaunistus, ise kurdab, et lamatised tekivad varsti :D 
teise õnnetuse üle pole sobilik naerda ja ega ma naeragi, aga see tuli lihtsalt nii õigel ajal. Karita just hakkas köhima. praegu ongi meil pere pooleks jagatud - kaks santi lustivad kodus (köhiv ja turtsuv issikas ja issi) ja kaks tervet käivad tööl (emmekas lasteaias ja mina tööl), kõik on väga rahul. või noh, mina tahaks ka kodus olla, aga nohu pole piisav vabandus vabu päevi võtta. muideks kartsin, et tuleb hull kakelung Karinaga lasteaeda minemise teemal, kui õde koju jääb, aga oh üllatus - ei! tema tahab lasteaeda õest puhkama minna! jah, nii mulle öeldigi :D muidu oleme jõulujärgse aja igal hommikul Karinaga lasteaeda minemise suhtes maid jaganud, nüüd aga läheb meeleldi. aru ma ei saa! viimasel ajal on K-d tõesti nagu kass ja koer karvupidi koos, nüüd on õhtud rahulikumad ja nad taluvad üksteise seltskonda paremini :) ju siis nii pidi minema.

kolmapäev, 22. jaanuar 2014

tähine taevas

kui ainult natukene toas mööbeldada, võid end õhtul voodisse heites leida pea padjal tähistaevast avastamast :)
ja keset ööd vastu seina jooksmas, sest sa ei saa aru, kuspool on uks...

laupäev, 18. jaanuar 2014

"Koit"

Olen laulupeo lainel. Tulen just kooriproovist, kus muu hulgas harjutasime ka Koitu. Ma ei teagi, kas olen kirjutanud, et käin juba poolteist aastat Sütevaka segakooris laulmas?! Ju ikka olen :-)
Täna oli proov koos nootekooriga ja meid oli palju, mis tähendab, et kõik kõlas eriti võimsalt!
Koitu lauldes voolasid mälestused minust üle. Olin tagasi oma esimesel laulupeol, kui olin viiendas klassis. Seisin kuskil laulukaare paremalpool all ääres, kui Koitu laulma hakati. Lauldi, kõik oli väga pühalik ja äkitse kostus kaare all imetluskohin ja seejärel juubeldus. Esiti ei saand ma midagi aru. Kaare all ju kedagi kaasas pole, kes seletaks, et näe, tuli süttis. Aga ometi mingi hetk ma selle ära tabasin inimeste pilgu suunast ja nägin laulupeo tuld esimest korda elus! See oli elamus! Ma arvan, et midagi ei olnud mu noores elus kunagi nii sügavat jälge jätnud. Sellest ajast peale olen igal tule süütamisel kohal olnud. See on ülim hetk ja see läheneb taas! Ärevuse ja suure ootusega ootan juulit, et üheskoos tunda jälle - eestlane olla on kõige parem ja oma kodumaa ja emakeele heaks oleme kõike nõus tegema!
http://m.youtube.com/watch?v=17kAz4X-zY4