esmaspäev, 21. september 2009

lihtsalt elust

kõik siin räägivad, et mida suuremaks kaksikud lähevad, seda raskem on. ma ei tahtnud seda kuidagi uskuda, aga peab ikka vist rääkijatega nõustuma hakkama. võtame kasvõi minu blogipidamissageduse. ei ole just palju sissekandeid ette näidata viimasel ajal või mis? ei ole. mitte et aega ei oleks, aga kui kirjakast ja uudised üle vaadatud saab, ei ole lihtsalt rohkem energiat et blogi pidada. aga ma püüan nüüd mingeid lünki täita.

kui siin oli juttu kohalikest nokastanud sellidest, siis nad on oma kommentaariumit jätkanud, ükspäev bussipeatusest mööda kärutades kuuldus "müts maha!" - siis ma olin üksi; ja teinekord "see mulle meeldib!" - siis olime kogu perega. nii et jotadele kaksikud meeldivad. nemad on mulle ka rohkem meeldima hakanud selle läbi... uskumatu, eks! täna jälle jalutamisringil sõitis mööda väike poiss, siis tiirutas tagasi ja vaatas kärusse ning ütles: "oo, kaksikud!" seda nii omaette vaikselt. siis hetke pärast hüüdis mulle: "nii armsad kaksikud!" mina vastu, et tore kui meeldivad. poiss siis kurtis, et tal pole ühtegi õde. küsisin, et kas tahab üht endale, aga "EI" oli kiire tulema ;)

tüdrukud on muidu täitsa tublid :) Karita õpib roomamist, Karina tema ümberlükkamist ;)