Lilypie Fourth Birthday tickers

Lilypie Kids Birthday tickers

kolmapäev, 30. märts 2016

sõnu pole...

... 
kui sa oled tellinud kaks ÜHESUGUST toodet ja sulle hommikul helistatakse, et kaup on kohal, tulge järgi ning siis poodi jõudes selgub, et üks on rohelise konnaga ja teine oranži tiigriga, siis võtab küll nõutuks... mis otsast on need ÜHESUGUSED??? ah, keegi, selgitage palun!! müüjatibi selgitaski: need on ühe koodiga ja sama nimega. ütlesin talle, et ma tellisin ühesugused, ütlesin, et mul on vaja kaksikutele ja nad ei ole nõus erinevatega. milline osa sellest oli arusaamatu, mina lihtsalt ei saa aru. pealekauba tellisin ma sebra piltidega, mitte paganama tiigriga :/
nüüd on olukord, et lastel on sünnipäevakingid puudu, sest kõigi vanavanemate eest pidin ma ise selle kingi-ralli ära tegema... (mis on iseenesest hea, siis ei kogune koju kilode kaupa kräppi, millega keegi ei mängi, aga maksab hulka raha) Pärnus ju ei ole poodi, kust saaks osta seda, mida soovid, KAHEKAUPA!! :S isegi tellides ei saa nad õige asja tellimisega hakkama! 
see jutt käis praegu auto turvaistete kohta. vanad on kulunud, lapsed istuvad põhimõtteliselt kõval plastikul, tahtsime uusi kinkida, mida oleks hea lihtne ka vajadusel näppu võtta, kui ühe autoga tuua, teisega viia. 
nüüd kinnitan oma näidet teise poe peal. jutt rattakiivritest: tellisin 2 ÜHESUGUST kiivrit suuruses 54-56. poes oli olemas 1 selline, mis mulle meeldis ja peas lapsel hea tundus. saabus tellitud KAHE asemel üks ja valge-roosa värvi koosluse asemel oli musta-tumelilla variant... et mismoodi??? ma lihtsalt ei saa aru :( 
sellistel hetkedel olen ma väga löödud. teen küll kõik endast oleneva, et asjast asja saaks, aga ei, lihtsalt pole võimali, kui kuskil laos/poes töötab kari lolle.
*kurb, ärritatud, pettunud*

esmaspäev, 28. märts 2016

pikk lõpp

kolm vaba päeva tõotasid palju. nii ma arvasin :p eks tehtud saigi omajagu, aga tunne on, nagu oleks lihtsalt logelenud ja ütleme nii, et see on väga hea tunne!
kuna Ülestõusmispühad mulle ja meie perele midagi ei tähenda, siis traditsioone meil sellega seoses ka ei ole. ongi Munadepühad  ehk siis munade värvimine ja mingi kohupiimamaiuse meisterdamine. pašat ka seekord ei teinud, sest sinna läheb nii palju rammusaid asju sisse, et süües lausa tunned, kuidas rasvavõru ümber suu on. puhas kohupiim on kordades parem, eriti laste arvates! küll aga tegin ühe küpsisepõhjal kohupiimakoogi želatiiniga. tuli täitsa välja (loe: tardus ära ja ei läinudki tükki nagu tavaliselt) ja maitses mõnusalt apelsiniselt. 
lastega lustisime munavärvide ja -kleepsudega, isegi Herr Abikaasa haaras pintsli järele. mina katsetasin nö pardimune teha ;) ehk siis punase peediga tulid ilusad helesinised, kurkumiga kollased ja peediga õrnalt lillad munad. 
reedel olin muidugi hullult pettunud, et sooja kevadilma asemel lõõtsus õues külm tuul. õunapuud said siiski lõigatud ja õue veits puhtamaks. laupäevaks saime käru, et too oksarisu minema vedada ja pühapäeval ehitas Herr Abikaasa küülikule poegade tarvis pesakasti. ikka üsna pirakas tuli teine. loodan väga, et on ka, keda sinna varsti panna. Empsik on hullult kuri, puuri sisemus on pidevalt sassis ja sööb ta ka meeletult (need kõik märgid peaksid olema head ended, et pojad tõesti tulemas on). 
aaa, ja pühapäevaks kauplesid lapsed välja munajahi aardekaardi alusel. uurisin lausa Ameerikamaal elava onutütre käest, et kuidas see neil seal käib ja miks, jumala eest, toob jänes pühademune!?! ei osanud temagi seda legendi lahti seletada. me siis rääkisime, et heakene küll, munad tulevad, issi peidab ja mina joonistan kaardi, mille järgi neid siis otsida saab. oldi vägagi ootusärevad. jaht kulges igati vahvalt ja kõik 10 šokolaadimuna saadi kätte :) kaardi lugemise oskusel polnud ka väga viga (pigem oli asi minu joonistamisoskuses...). rõõm oli igatahes mitmepoolne ja pikk nädalalõpp võiks vähemalt üle nädala käigus olla ;)

esmaspäev, 21. märts 2016

vanainimene

piinlik tunnistada, aga ma saan nüüd ise ka aru, et ma olen vana... kuidas see teadmine minuni jõudis? no istusin pühapäeva hommikul kell 9 üksi diivanil (pere oli ära maale läinud), olin juba riides ja võikudki hammaste taha kadunud, rüüpasin kohvi ja paanitsesin laste koolikohtade pärast (see on nii pikk ja nõme teema, et väärib omaette postitust, kui see saaga kunagi läbi saab), kui ETV pealt algas Prillitoos. kuna ma tippisin üht kirja ja pult oli kaugel, siis ta seal mängis. 
ühel hetkel algas rubriik "tänapäeva noorte väljendid". vanainimestele anti seekord ette sõna YOLO ja nemad pidid seda siis lahti seletama. ma olin täpselt sama pimedusega löödud, kui need 60-70-aastased. ise paaniliselt mõtlesin, et mis sõnade lühend see siis olla võiks. no ei mõelnud välja... ei, ma olen seda väljendit näinud küll, igalt poolt vahib vastu. kuna ma aga pole suur meediatarbija, mul on ainult FB, muid suhtlusvõrgustikke pole meelega kasutusele võtnud, et veidi arvutivaba aega ka oleks. seega ei mõelnud välja. ja ma olen ainult 35! püha issanda jumal!!! ma ei läinud isegi Klassikokkutulekut vaatama, sest arvasin, et ma pole ju veel NII VANA! aga ikka olen küll. küll on mul üks hää sõbrants, kes on minuga samavana ja teab vist absoluutselt kõike kaasaegsest muusikast, riietusest ja väljenditest. tema blogist ma vähehaaval ikka saan valgustatud :D
lohutan ennast sellega, et Herr Abikaasal polnud ka õrna aimugi, mis see YOLO tähendada võiks (ma õhtul korraldasin talle kohe ristküsitluse, et ennast üksi mitte nii vanana tunda) ja ma olen siiani väga hästi ilma selle tähendust teadmata elada suutnud (ja veel miljoni muu tiinerite käibefraasitata) :) 
aga kuna ma YOLO*, siis pikemalt ei kirjuta siis ;)

*You Only Live Once - kui veel keegi nii tume inimesetükk siin seda kirjatükki lugema peaks juhtuma, kui mina olen ;) 

P.S. hiljemalt paari aasta pärast olen ma nende tiinerite käibefraasidega juba vägagi hästi kursis, sest endale tekivad koju paar sellist ;) või siis :(

reede, 18. märts 2016

Emma pulmad

rahvasuus levib kõnekäänd - sigivad nagu küülikud. sellest saaks nagu järeldada, et küülikute paaritamine on lihtne ja kiire toiming, aga võta näpust, ei ole ikka küll! siinkohal väike ülevaade, mida ma kõike tegin, et asjast asja sai ;)
alustame siis algusest: küülikupreili Emma on juba peaaegu aastane. kui ta meile tuli, tekkis kohe ka mõte, et mõned küülikupojad oleks väga armsad (kujutage nüüd ette Herr Abikaasa rahulolevat nägu ja madalat häält nämm-nämm!). tegelikkuses on 5-kuune lihaküülik paarituseks valmis, kuid vastu talve ei tahtnud ma seda teemat üles võtta. mida kevade poole aeg liikus, hakkasin otsima, kust leida isast Viini Sinist tõugu isast küülikut, kes ei ela Peipsi ääres ega oleks meie oma lähisugulane. üsna keeruline teema. endale praegu isast küülikut me võtta ei plaani, seega tuli daam küla peale viia.sain mõned vihjed ja võtsin ühendust. algselt sain jutule ühe küülikukasvatajaga, kes pakkus, et toob oma isase meile (kasvuhoone oleks paras paik neile olnud) ja siis viime mingi hetk tagasi. asi aga venis, päevad ei sobinud ja lõpuks läksin oma küülikuga ikkagi neile külla. 
vahepeal rääkisin pehmeks ühe vet.arsti, kes müüs mulle kaasa vaktsiini ega pidanud küülikut sinna vedama. sain kodus ise Emma ära vaktsineerida (neid peab vähemalt 1 x aastas peamiselt sääskede abil levivate haiguste vastu vaktsineerima). polnud varem kunagi süstalt käes hoidnud, veel vähem seda kellessegi torganud... aga kõik käis väga kiirelt ja valutult, sest loom isegi ei võpatanud. rohi sattus õigesse kohta ja ma ei torganudki nõela kahekorra läbi kasuka. 
ühesõnaga, ma olin hästi ette valmistanud. lugenud läbi kõik kaasaegsemad küülikukasvatuse raamatud, erilise tähelepanuga uurinud paaritamise, poegimise ja noorloomade peatükke. sain ikka jupi maad targemaks. kui Emma võtsime, lugesin ka põgusalt, aga tol hetkel ei olnud pulmamäng prioriteet, eksole.
põhitõed siis: emane viiakse isase juurde, mitte vastupidi (sest emased kaitsevad oma territooriumit väga kiivalt) või siis leitakse neutraalne pind. esimesel juhul on töö kiire ja korralik, teise variandi puhul loomad harjuvad oludega, tatsavad niisama ringi ja siis võibolla, kui meeldivad üksteisele, läheb asjaks. kuu pärast sünnivad pojad, neid on tavaliselt üle viie. kui midagi ei sobi, emaküülik ehmub või on muidu pooletoobine, hävitab ise oma pojad :/ olen igasugu FB kogukondade liige, kus neid surnud/külmunud/söödud sardelle olen näinud. loodan südamest, et meil mõni ikka kasvama jääb!
aga eilne päev sõnas ja pildis: pakkisin Empsiku pappkasti koos maiustusega (kuivik) ja sõitsin ~15 km lõuna poole. porimülka läbimisel leidsin ennast karjalauda juurest, kus tiirutas ka mitmekümnepealine veisekari ja mitu koera. perenaine ka õnneks :) suures laudas oli puurides 30-40 eritõugu küülikut, paljudel juba pojad ja mitut sorti erinevaid kanu. asetasin meie daami kastiga peigmehe puuri juurde ja avasin kaane. neiu nuhutas õhku - tundus meeldivat. igasugu uued-veidrad lõhnad ja hääled, ikka on ju huvitav. siis pani käpad juba kasti äärele ja noorsandi juures ta oligi :) tutvuti-vaadati, tehti mõni kepsakam tiir tagaajamist. kui aga kogenud isaküülik tahtis mehetegusid tegema hakata, siis meie küülik, nagu üks viisakas preili kunagi, istutas end puuri tagumisse nurka, pani saba maha ja tegi mkmm!. hea et pead ei raputanud, ma ütlen... mida teha? 
viini sinised Emma ja Ruudi tutvumispeol, tublid rexi-tõugu
meeleolutekijad kõrvalpuuris :P
küülikutel on nö jooksuaeg teatud perioodidel, mitte üldsegi kogu aeg (on kuni 10-päevased sobivad ja siis mingi 4-5-päevased mittesobivad ajad, laias laastus). õnneks oli kogenud küülikukasvataja varnast võtta ja asus tegutsema. tema arvas, et meie preili lihtsalt ehmus igasugu häältest ja teiste loomade lõhnadest. vajab ergutamist. toimetati siis nii, et kõrvalpuuri tõsteti üks teine paar, kes kohe tegudele asus ;) see ergutas meie paari ka liikumisele - isaste lõhn ikka meelitas Empsikut - hakkas ringi kalpsama, isast nuuskima ja ringi vahtima. siis lasigi isase ligi :) long story short - vajas ettenäitamist :D
jätsime viisakalt ja tänulikena hüvasti ja sõitsime kodu poole. karjamaa veerel maas vedelevast surnud vastsündinud vasikast ma vist ei hakka siinkohal rääkima. maaelu...
koju jõudes on daam kuidagi väga rahulik. ei rabelenud ega midagi. läks aga rõõmsalt puuri ja kadus kõige sügavamasse nurka peitu. õhtul talle süüa pannes ei lasknud üldse ligi, ei saanud pai teha ega midagi. urises lausa. söök ei sobinud esialgu üldse. endal oli selline segaduses nägu ees, nagu seediks, mis minuga nüüd juhtus. hommikuks oli ninaesine kadunud, aga pai ikka ei soovitud. küllap peab mu peale viha, et ma ta neiupõlve niimoodi äkitse lõpetada lasin :)
nüüd polegi muud, kui vaadata ja oodata. kui paari päeva pärast puuri sisemus "läbi küntakse"(heinad aetakse segi, kõik anumad lükatakse ümber jms.), siis on lootust! kui kahe nädalal pärast pesa ehitama hakatakse, siis ei ole lootust (ebatiinus), aga kui 4 nädala pärast pesaehituseks läheb, siis on pojukesed tulemas. põnev-põnev! profid muidugi papleerivad küülikut (manuaalne läbi kõhunaha embrüote olemasolu katsumine poole tiinuse pealt), aga ütleme nii, et ma parema meelega ootan ja vaatan, kui lasen end puruks tõmmata või küülikule viga teen. 

neljapäev, 17. märts 2016

võrratu vahtramahl

vaher jookseb kolinal! isa tõi just mitu suurt pudelit. esiti lausa usutlesin teda, et kas on suhkrut juurde segatud - niivõrd magus on vahtramahl tänavu :) 
juba mõned nädalad tagasi tõi mehe isa liitrise purgitäie sedasama nektarit - küll oli hea! arvasin siis, et esimene kord ja just hakkas jooksma, küllap seepärast nii hea magus. tegelikkuses on vahtramahl alati magus, kui on külm talv olnud. olgem ausad, sel aastal oli ikka päris kõva pakane vahepeal. ei ole halba ilma heata, eksole.

kolmapäev, 16. märts 2016

üleküllastus

esimest korda minu lapsevanemaks olemise aja jooksul ütlesin ma, et mul on ükskõik. tavaliselt olen väga opinionated. tegelikult see muidugi nii ei olnud, et ükskõik, aga kui kalendris on järgmise kahe poole kuu jooksul põhimõtteliselt kõik nädalapäevad ja pooled nädalavahetused ülesannetest/ tegevustest/ kohtumistest kirjud, siis paratamatult kõikidele teemadele ei jõua tähelepanu pöörata. 
aju keeb
väike ülevaade: üle kahe nädala laupäeviti võimlemisvõistlused erinevates linnades, lisatrenn sel nädalavahetusel, lasteaia perepäev sel nädalavahetusel, lasteaias näidend (kostüümid, tekstid, näomaalingud), lauluvõistluseks laulu valik, registreerimine, nootide leidmine, harjutamine, lasteaia hoolekogu koosolek sel nädalal, 3 x nädalas iga nädal laste trenn, mitmed laste sünnipäevad, oma laste sünnipäeva korraldamine, lasteaia lõpupeo korraldamine, õpetajate kingitused,  pildialbumid, oma laste kleidid jne. ma võiks veel mõned leheküljed seda rida jätkata...
kusjuures, selle virr-varri juures ma ei leia, et mul tohutult kiire oleks, aga asjade peale mõtlemine paneb mul aju "keema". ma ei saa muidu, kui kõik asjad mitut eri pidi läbi kaaluda ja siis veel igale mõttele ise oponeerida. küll on raske nii elada.
kuna enamus märkmeid kalendris on seotud lastega või nende trenni-lasteaia-kooli-sünnipäevaga, siis ma üldse tegelt ei imesta, et lõpuks suva hakkab. üleküllastus, noh! samas ma teen seda kõike suurima heameelega ja oleksin kurb, kui ma ei saaks osaleda või sõna sekka öelda, aga lihtsalt - see minu vaene aju.
kui teisiti öelda, siis tahaks tordi vahele kiluvõileiba :p
peab vist söögitoast magamistoaks remondiprojekti käsile võtma, et vaheldust tekiks ;) ja varsti ma oigan, et mul on tapeetidest, värvidest ja põrandalaudadest kõri-auguni, kindel see :D

esmaspäev, 14. märts 2016

emakeelepäev

emakeelepäev on iga aasta nii tore! saab e-etteütlust kirjutada, oma lolli pead kiruda (kui õige kirjapilt välja pannakse) ja järgmiseks korraks endale lubatud, et tuleb ettevalmistuda :) sel aastal lisandub sellesse kenasse päeva veel ka näidend. ei, ise ma rahvakunstnikuks asunud pole, selleks on meie peres lapsed.
ükspäev, üleeelmine nädal tuli LA õpetaja jutuga, et neid plaan osade lastega näidend teha meie keele päeva puhuks ja kuna K-d hästi tublid ja tekst jääb hästi meelde (öelge mulle üks laps, kellel selles vanuses ei jää tekst hästi meelde, eksole), siis oleks vaja ära jagada peaosa ja kandev kõrvalroll neil omavahel. õpetaja pakkus, et tõmbame liisku. mina arvasin, et tuleb ikka kokku leppida, muidu teine eluaeg vihane. mingit draamat ei olnudki, sest Karina ei soovinud terve näidendi keskpunktis olla ja valis kavala Rebaseneiu rolli. Karita sai särada Jänkutüdrukuna. 
Näidend oli väga vahva, räägiti emakeelepäevale kohaselt nii vigurlausetest, kõnekäändudest kui mõistatustest :) mulle väga meeldis!

neljapäev, 10. märts 2016

ilus vaade ehk kodu kevadised iseärasused

eile nägin, kui ilus vaade avaneb meie kodu katuselt...
lähen pahaaimamatult koju ja jään suu ammuli keset kööki seisma, nähes, et köögi ja söögitoa vahel on parketil maas nii umbes ämbritäis vett. hakkasin kibekiiresti mõtlema erinevaid versioone:
  • nagu üks õige ema kunagi, kippus mõte esimese asjana oma võsukeste peale näpuga näitama. õnneks olid nood õues lustimas ja esimesest ristküsitluse-rahest jäid nad ilma. jõudsin ikka järeldusele, et ei, lapsed olid hommikul jumalast rahulikud, sealpool maja osas üldse ei liikunudki ja mina olin ise viimane, kes sealt ära tuli. ei loopinud tagantkäe vett põrandale... 
  • siis pöördus mu pilk kass-sindrinahale. on teisel viimasel ajal tekkinud komme käia töötasapindadel käpaga klaasist vett ammutamas. samas pliidi peal ei olnud ühtegi anumat ja maas ühtki tühja klaasi ka mitte. 
  • nii-nii, järelikult toru või katus. meil just selle koha pealt liiguvad boileri juurest veetorud kööki (lae pealt seina seest muidugi, et ikka hästi raske juurde pääseda oleks).  uurisin mis ma uurisin, aga peale põranda kuskil ei tilkagi. lagi kuiv, sein kuiv, kuskil ei märki ega tilkagi. kõik katsusin käega üle - kuiv. totaalne müstika! pesin siis ühe panni puhtaks, mis nõudepesumasinasse ei passinud ja hakkasin Tom Kha supi jaoks kana praadima. enne tegin veel tule pliidi alla. ja äkki, tilk-tilk-tilk! ikkagi lae vahelt tuli see vesi! uhh!! ma ei näinud ega tundnud enne ju midagi märga... katus laseb läbi!! :S oot-oot, ei, meil ju need torud seal ja ma pesin panni. et siis kumb - katus või toru??? keerasin aga jälle kraani lahti ja lasin oma ämbri jagu vett voolata. sellel ajal mõtlesin selgeks, et kui toru on katki, siis nii hea survega see vesi küll kraanist pahiseda ei saa.
  • seega, katus :( kui juba mõte oli katuseni jõudnud (esimesed kaks mõtet käisid peast läbi nii umbes murdosasekundi jooksul, aga kuna kõik oli kuiv, siis rohkem ei osanud edasi variante genereerida ja veetoru mõte varjutas selle kõige koledama katuse-variandi), siis tabasin, et tegemist kohaga, kus üks katuseosa kohtub teisega, mängus võib ka olla korsten. olin ju tule pliidi alla teinud, ju seal miskit soojenes ja selle vee voolama ajas. kontakteerusin Herr Abikaasaga. tema kohe, et katus! ma siis ütlesin, et hakkab hämarduma, ma rohkem ei räägi, ronin üles. tema muidugi muretsema, et libe ja värki, kuidas ma saan. nagu mul oleks valikut, eksole. kribinal-krabinal siis redel püsti, labidad-värgid kaasa ja üles. lastele veel üle õla teatasin, et lähen üles ja kui alla kukun, helistan (nali!). oligi jube libe. terve katus oli lund täis. mööda seda lund polnud väga vigagi üles ronida. juba püsti olles avanes täitsa ilus vaade ümbruskonnale loojuva päikese kumas. ei olnud aega pikalt passida, tuli tegutsema hakata. koht, kus toas läbi sadas, oli täiesti puhas (ju jõudnud ära sulada päikese mõjul ja lombi tekitada, mis meile alla tilkus päeva jooksul), kõik muu lume all. andsin siis labidale valu ja kühveldasin katuse puhtaks. vesi ju liigub imelisi teid pidi ja kes seda teab, millisest plekk-katuse praost ta sisse end pressis. see on see jama nende väikesekaldeliste katustega, et lumi jääb peale, külmub ära ja siis ei saa vesi alla voolata, vaid hakkab kogunema... ma olen terve lapsepõlve veetnud ühe sellise katuse peal lund kühveldades, kuna kevadeti ikka tilkus kuskilt läbi... katus puhas, vaja alla tulla. aga libe on. nüüd ei olnud enam lund ka, mis enne veidi tuge pakkus. kuna ma alla kukkuda ei tahtnud, siis ei jäänud muud üle, kui end kõhuli visata ja vaikselt vihmaveerenni suunas voolama hakata seni, kuni jalg redelit puutus. uhh! tehtud!! Herr Abikaasale teatasin ka, et ma olen väga tubli ja läksin oma suppi sööma :p 
loodan väga, et täna on põrand kuiv ja probleem seljatatud. suvel silikoonime kõik praod seal korstna ümbruses kinni. 

kolmapäev, 9. märts 2016

Kalasaba

Emme, ma tahan sulle patsi teha, kostub elevil hääl,  kui dušši alt tulen. No hea küll, kannatan selle karvustamise ära, mõtlen isekeskis.
Välja tuli aga selline külje suunal kalasaba ehk siis Elsa pats,  nagu 6-aastane autor Karina teatas.

Ei ole mina enne näinud, et tavaline punupatski hästi välja tuleks. Nüüd siis kohe kõrgem pilotaaž :)
Varsti siis nii, et mul on kogu aeg ilus pats peas, mitte krunn :)
Oma lapsepõlvele tagasi mõeldes tekib mingi mälestus,  et nii umbes kümneselt hakkasin kalasaba pusima. 

issanda loomaaed

vahel ikka inimesed üllatavad (negatiivselt) mind sedavõrd, et mõtetes tekib paus ja kerin kogu situatsiooni/vestluse uuesti peas läbi ja jõuan uuesti selle pausini. või õigemini lühiseni, et kuidas see nüüd nii läks. 
väike näide: lepin inimesega kokku kohtumise minu juures. viimane jutt oli, et homme õhtupoole kohtume. too aeg jõuab kätte, ma teen ettevalmistusi, tulen töölt tiba varem koju, räägin asja lastega läbi ja keda ei ole, on too tulija... helistan siis, et millal jõuad? teistpoolt vastatakse, et plaanid muutusid, ei ole aega, ei tulegi sel nädalal. eee, mismõttes? me ju leppisime kokku ja jutt jäi, et tuled lausa mitme asja pärast linna poole! sul on mu telefon ja lihtsalt lased mu üle?? ma olen põhimõtteliselt võõras inimene, kellega on üks äriasi ajada ja sa lased mu tuimalt üle... 
ja siis tekibki see paus, mõttepaus. huvitav, kas nii tehaksegi, kas see on tänapäeval norm? minul on teine norm - teatan ja vabandan, kui mõjuvatel põhjustel ei saa tulla. ei ole ju nii raske.
täna selgus aga põhjus, miks ta ei tulnud ja ütleme nii, et kodanik pole mitte lihtne lillelaps, kes unustas või mu üle lasi, vaid sõna otseses mõttes valetas. asi, mille pärast tulema pidi, oli hoopis juba kellelegi teisele lubatud ja kogemata sain sellest teada. maailm on väike, jutt ju liigub... no jumala eest, ma pole maksuamet vms. kole koll. mina soovisin osta, öelnud siis, et pole või otsas, saab hiljem, asjalood nii ja naa. milleks valetada? imelik. ikka tekib lühis, et miks nii tehakse. aus vastus on mu meelest poole lihtsam, kui vale. endal ka vähem meeles vaja pidada, kellele mida kokku valetanud oled :D

esmaspäev, 7. märts 2016

täiuslik pühapäev

ideaalne pühapäev on see, kui ei ole kuhugi kiiret. tõused hommikul siis kui soovid, jood kohvi, lapsed toimetavad omi asju. siis tuleb välja päike ja tekib plaan nina tuule poole keerata ja lonkima minna. ja lähedki! longid nii 2-3 km, siis teed päikesevõtupeatuse jõe ääres, vaatad, kuidas mutukad talveunest ärkavad, vesi otsib teed ojast jõkke ja kuulad lindude vidinat. aeg seisab, ei ole kuhugi kiiret. ja siis longid tagasi, veel 2-3 km. päike ikka paistab, tuuleõhk seisab  - täiuslik pühapäev!

reede, 4. märts 2016

iseseisvumine

panen kirja, et 01.03.2016 oli see päev, kui Karita soostus üksi pooleks tunniks koju jääma. küll teleka abiga, aga siiski. lausa 2 x 30 min oli kodus, kui ma Karina trenni viisin ja pärast ära tõin. ta ei saanud kaasa tulla, kuna tervis mängis mingit imelikku vimpkat ja tal oli paha olla. 
hommikul olin ta sunnitud seetõttu endaga töö juurde võtma, sest kedagi polnud lapsehoidjaks parasjagu ja nii ta siin mul joonistas ja käis õues ja arvutas päev läbi. korra luusis isegi tänaval (läks ise lasteaiani, vaatas seal väheke ringi ja tuli tagasi). ma ju töötan lasteaiast üle õue ;) ju sealt see julgus tuli, et õhtul koju jääda, mitte autos kaasa loksuda. 
eks aeg ole ammu sealmaal ka. lapsed on varustatud telefoniga, kõik koduga seotud asjad on selged, midagi karta ei ole, isegi taskulamp on valmis pandud, kui elekter peaks lahkuma. kuna lasteaed saab kohe läbi ja ees ootab pikk iseseisev suvi, siis nagu juba peaks harjutama tõesti üksi kodus olemist ja ühistranspordiga liiklemist. lootus on, et hakkab looma :)

SPA nädalaga Hedonis

Pärnu on äge linn elamiseks! eriti meeldib see mulle sügis-talvisel perioodil. kohe sügisel, kui turistide hordid on lahkunud, käin ma tavaliselt rannas lonkimas ja parkides kolamas, kõnnin läbi peatänava ja vahel isegi üle silla. vaatan ja imestan, et linn on ikka veel alles ja kõik need sajad tuhanded pole seda ära lõhkunud. mul on see nagu kontrollreid või midagi.
äge on linn talvel just seetõttu, et viimasel ajal korraldatakse igasugu põnevaid üritusi linnarahvale, et omad inimesed ka ikka kõigist neist käe-jala juures olevatest mõnudest osa saaks. nii on toimunud restoranide-nädal, kohvikute-nädal ja nüüd siis spa-nädal. kohvikute nädalale ma ei saanud sügisel minna, sest mul oli suhkruvaba periood, aga kes käisid, rääkisid, et ikka väga tore oli. restoranide nädal on uue ringiga tulemas ja ma kohe kindlasti tahan Piparmünti minna ja Raimondisse ka. häbi tunnistada, aga Ammandesse pole mu jalg kunagi veel sattunud, peaks vist ka plaani võtma. spa-nädala raames oli üle linna ikka palju-palju pakkumisi. olgem ausad, eks meil siin on ka, mida pakkuda, sest iga nurga peal on mõnusaid spa'sid nii suuremaid kui väiksemaid. nagu info tollest nädalast ilmus, hakkas mõte kohe tööle. kuna Hedonis mulle esimesel korral väga meeldis, siis panin sinna ruttu kohad kinni. 
eile siis käisimegi A.-ga mõnulemas :) no tõesti oli mõnus! seal aeg lihtsalt peatub. ei saa arugi, kui oled mõnes saunas pool tundi lihtsalt olnud või mullide sees mõnulenud. imeline! seekord oli rahvast muidu rohkem, kui toona. ise ka imestasin, et ei olnud sellist külg-külje kõrval tunnet, nagu mõnes suures veekeskuses (oi kuidas mulle need ei meeldi, eriti just seetõttu, et kellegi käsi või jalg läheb mulle pihta - jäkk!) . Hedonis on kõik kuidagi sektsioonidesse jagatud, rahvas liigub ringi, ei jää ühte kohta pidama. nende maksimum külastajate arv korraga on 24 inimest, nii et jah, ei saagi väga ülerahvastatuse tunnet tekkida :) ja jällegi, kui olime 3h seal mõnulenud ja lõpuks randa jalutama kulgesin, oli pea mõtetest täiesti tühi, ilus lumine mere vaikelu vaid.
me like, kordame!!