esmaspäev, 2. juuni 2014

imelikud inimesed

kuulasin ükspäev endast 5 a noorema inimese hala ja mõtlesin, et kuidas küll samasse põlvkonda kuuluv inimene nii imelikku juttu räägib. või et siis kus mina olen elanud/elan, et niimoodi mitte ei mõtle. eks igaühel omad probleemid, aga see hala jäi mind kummitama...
jutt käis meestele meeldimisest ja väljanägemisest. mina näiteks ei ole kunagi enda kaaluga võidelnud kellegi tõttu, ikka enda jaoks. kui ma suudaks end kätte võtta, siis ikka enda jaoks, et endal parem/kergem oleks. kui ma ei olnud paarisuhtes, siis ei teinud ka kellegi jaoks trenni, endale meeldis. aga tolle noore daami jutust selgus, et ta on tõepoolest sügavas depressioonis oma keha tõttu, kuigi see näeb väga hea välja (ausõna, kui esmakordselt ~kuu tagasi kohtusime, mõtlesin, et wow! kui kena neiu). ta põeb ja ei julge randa minna, sest bikiinivorm ei ole super. nii ei leia ta endale jõusaalis muskleid pumpavat meest ja üleüldse on kodus parem jäätist süüa, kui kellegagi suhelda või ringi liikuda. aga väga tahaks musklis meest. ma siis uurisin, kas ta tahab liha või inimest, kellega koos elada? et selle lihakehaga ei saa ju aastakümneid koos elada, ikka inimene selle musklimäe taga on oluline, kellega oma elu jagada ja koos toimetada. või ei? kohtasin veidrat tühja pilku...
aga äkki ongi minust 5 a noorematel sellised mured peamised? või ei? lihtsalt kuidagi kahju oli ja imelik. või ei oska/ei taha vabad naised üldse pikemat suhet, elatakse hetkes. aga siis ei oleks ju inimene ka õnnetu, et kaaslast ei ole :/
miks ma seda kirjutan? ise ka ei tea. aga kuidas saab nii olla, et muskel on olulisem kui inimene? ah?
või siis on ta nii palju oma varasemates suhetes haiget saanud, et ei suuda enam õiget valest eristada.
ei, mul pole lihastes meeste vastu midagi, vastupidi ikka :D